MAREK TIITS,
kaitseliitlane
kaitseliitlane
22. juuni, Valga keskväljak, 1999. Tohutult, täiesti tapvalt palav. Olen siia loksunud Unimogi kastis koos poolesaja võitluskaaslasega Tartu üksik-jalaväepataljonist. Pea ja tagumik on nii segi raputatud, et kohati ei saa aru, kumb on kumb. Nüüd aga seisan siin juba teist tundi, higi mööda keha alla voolamas ning kohmakas kiiver silmile vajumas. Pigistan käe tugevamini ümber Galili kaba. Tulemas on pikk, pikk öö. Olen 19-aastane noor ajateenija ning mind on ootamas mu elu esimene paraad.
* * *
Vähestest 24 aasta tagant alles jäänud ajateenistuses talletatud mälupiltidest on 1999. aasta võidupüha paraad Valgas üks neist, mis jääb minuga surmatunnini. Ja rohkem kui iial varem vahepealsete aastate jooksul kerkisid need mälupildid mu silme ette viimase paari kuu jooksul, mil Sakala malevast anti teada, et 23. juunil tuleb taas võidupüha paraadiks mundrisse ja rivvi astuda, sedakorda koduses Viljandis, ja et oldagu riviproovideks kohal sel ja sel kuupäeval.
* * *
“Liinurid, joonele!”
“Paraad, valvel!”
“Tervist, härra kindral!”
“Ei säbele!”
“Kohenduda!”
“Taktsa… Jätta! Tartu jaoülem, millega sa tegeled? Oled sa pime või, kurat?”
Tunnid Valgas venivad nagu härja ila ja päike kõrvetab üha halastamatumalt. Mingil hetkel hakkavad taevasse kogunema suured pilvekänkrad ning nende all tekib ajuti tuulepuhanguid, mis annavad natukenegi leevendust.
Kuradima higi jookseb silmadesse. Juukseid ju pole.
Peaproov Valgas kestab.
* * *
Kompaniiveeblil on Sakala maleva hoovil garaažide taga väga lõbus. Rivis on umbes 40 meest, erinevas vanuses, pikkuses, kehakaalus ja kõige erinevamates fassongides: pikad ja lühikesed habemed, kiilaspead ja volüümikad juuksepahmakad.
“Kuulge, te oskate seista ju täitsa viisakalt, aga miks te paigalmarsiga laiali jooksete?” naerab veebel. “Vaadake seda rivi, noh! Ja tõsta ometi jalga ka natuke, aga ära trambi seda paigalmarsil vastu maad nagu segane. Noh, läksime. Rühmaülem, anna minna.”
“Vasssaaaak! Vasssaaak” Üüüks, kaaaks, kooolm! Valvelsammu! Marss! Paremale! Vaat!”
Kurat, midagi nagu tuleks välja. Jõuan selle mõtte vaevu lõpuni mõelda, kui eesmine mees komistab lahtisel kruusal ja enam-vähem toiminud rivist saab pooleteise sekundiga vänderdav uss. Kostab vandumist ja irvitamist.
Esimene riviproov Sakala malevas kestab.
* * *
Valgas on hämardunud, aga mitte sellepärast, et öö saabuks – jaaniaeg ju ikkagi! – vaid äikesepilved on õhtuse Valga endasse mässinud. Esimest prahmakat ei pea kaua ootama ning peagi on keskväljak mattunud kottpimedusse ning rühmaülemate häält pole üle rajuvihma mürina kohati kuuldagi.
“Paraad, valvel! Liinurid, joonele!”
“Minge persse oma liinuritega,” kirun end hambad ristis tuhandendat korda valvelseisangusse võttes. Selg on kivistunud, tallad löövad tuld, põlved tudisevad. Ja kõik on märg. Frentši krae vahelt koliseb valge vesi selga mööda otse püksi.
“Homme on rauad roostes,” pomiseb kaaslane mu kõrval.
“Homme oleme me kõik roostes,” pomisen vastu. “Tartu üksik-roostepataljon. Tere sulle kah, härra president.”
* * *
Teisel riviproovil malevas olime juba asjalikumad. Miskit meenus, miskit kinnistus. Paar tundi trampimist, paremalevaate, takt- ja valvelsammusid, tervisthärrapresidente ja tervisthärrakindraleid ning nii kompaniiülem kui -veebel jäid rahule. Kes käis veel salvetaskuid vahetamas, kel kohendati rakmeid. Me olime valmis, jäänud oli veel vaid peaproov.
Võidupüha eelse päeva õhtuks kogunesime malevasse ning kaitseväeline molutamine võis alata. Ülemad lendasid ringi ja ajasid asju, moodustati karpe, neis tõsteti mehi ümber, väljastati relvad ja käivitati autod. Süüa anti, juua anti ning mingil hetkel viskasin lao ette asfaldile pikali ja tõmbasin mütsi silmile.
Ajateenistuses omandatud oskus suvalisel hetkel, suvalises kohas ja suvalises olukorras kahe minutiga magama jääda ei ole kuskile kadunud. Kunagi ei tea, millal jälle silmasõba saab.
* * *
Peaprooviks Tallinna tänaval üles rivistununa ning eespool valendavale Vabaduse platsile vaadates adusin, et kõik on nii sama nagu ta oli 24 aasta eest, ent samas on kõik nii teistmoodi.
Sama riik. Sama õhk. Sama päike. Isegi sama palavus nagu toona. Aga kui 19-aastasena olin ma seal rivis pooleldi vastu tahtmist ning vandusin oma üleni valutava kerega kõiki ja kõike, siis täna adusin erilise selgusega, et ma TAHAN siin olla.
Ma PEAN siin olema.
* * *
23. juuni, Valga. Võidupüha paraad. Olen terve möödunud öö või … Kurat, selle, mis sellest ööst järele jäi, üritanud meeleheitlikult mingis koolivõimlas matil kügeledes oma ligemärga vormi kuivatada. See ei ole mul kõige paremini õnnestunud, ei ole teistelgi. Seisame keskpäevale läheneva päikese käes ning aurame kollektiivselt.
Kusagil hakkab orkester mürtsuma, paraadi peakorraldaja mikrofoni paisatud röögatused jõuavad minuni otsekui läbi udu, ent on piisavad selleks, et mu kolmandikrežiimil tiksuv magamata aju sundida masinlikult tegema, mis kästud.
“Paa-ramp-pampa-ramp paamp-raa-raa, pamparamparampapampamp-paaaaaaa-rahhhh!”
Ja äkki seisab ta seal, täpselt minu ees. Meetri kaugusel. Lennart Meri. Näost vähkpunane, selgelt väsinud ja kuumast ilmast vaevatud. Nagu me kõik.
“Tervist, Tartu kaitsjad,” ütleb Lennart väga vaikselt.
Minust käib läbi tuline jutt.
“TERVIST! HÄRRA! PRESIDENT!” paiskub minust ja mu kaaslastest värelevasse õhku.
Äkitselt hakkab kuidagi kerge.
Äkitselt on kõik hästi.
* * *
Viljandi imekaunil Vabaduse platsil on sama päeva hommikul avatud uhiuus, taastatud vabadussõja mälestussammas. Ma seisan täpselt selle ees. Neil hetkedel, kui veebel käib veepudeleid jagamas, saan seda põgusalt silmitseda. Minuga koos on platsil enam kui tuhat inimest. Rivijooned on nagu noaga lõigatud ja joonlauaga tõmmatud.
“Kuradi ilusasti tuli välja see sammas,” mõtlen endamisi. “Ei rikutudki ära. Täitsa nagu vanasti. Hea, et ei hakatud mingi modernse juraga jantima.”
“Tervist, härra kindral!”
Kuule … Tallad pole täna üldse nii valusad kui eile peaproovil! Selg kah ei tuika! Mis värk see nüüd siis on?
“Paa-ramp-pampa-ramp paamp-raa-raa, pamparamparampapampamp-paaaaaaa-rahhhh!”
“Tere, Sakala malev!”
President Karise hääl on sama vaikne nagu Lennarti oma tookord.
“Tervist, härra president!” haugun kogu oma kopsu- ja kõrijõuga.
Uhke. No kuradi uhke, noh!
* * *
Unimogi kasti ronides, et Tartusse tagasi sõita, ei oska ma muud teha kui naeratada. Kogu see möödunud ööpäeva jant on otsekui meelest pühitud. Hea, kerge on olla.
Pataljonis on jaanituli ja mängud. Linnaluba ma jaaniajaks ei saa. Eks see ole vanemate ajateenijate privileeg. Aga homme on külastuspäev ja rõõmu teeb seegi.
* * *
Tähtsate külaliste tribüüni eest valvelsammul mööda tagudes ei oska ma oma kivise riviilme all teha muud kui naeratada. Näe, linnapea ja. Herem ja. Peaminister ka kohal ja. Uhke!
Mööda Tallinna ja Tartu tänavat marsisammu mürtsutades vaatan silmanurgast, kuidas rõõmsad inimesed – neid on tuhandeid, hullumaja! – lehvitavad. Vastu ma neile ei lehvita, aga kuulen, kuidas nad hõikavad õnnitlusi. Mehed ja naised, lapsed ja vanad, lipud käes, plaksutavad. Palju tuttavaid nägusid, palju võõraid.
Õhus on puhas, siiras rõõm.
* * *
Kodus on jaanituli. Istun terrassil, vaatan metsa poole ja rüüpan kes teab mitmendat jahedat õlut.
“Viljandi paraad oli vist kõige ägedam neist, kus ma olen kohal käinud,” oli Tallinnast spetsiaalselt võidupüha peoks kohale sõitnud sõber mulle pärast paraadi saadetud sõnumis kirjutanud. “Kuradi ilus on teil siin. Kõige ilusam! Ja paraad oli vinge. Tublid!”
* * *
Viljandi sai hästi hakkama. Nagu Viljandi alati saab.
