30.6.26

Karksi malevkond tähistas võidupüha traditsioonilise mälestusringkäiguga


Sakala maleva Karksi malevkond tähistas 23. juunil traditsiooniliselt võidupüha, austades Eesti vabaduse eest võidelnuid ning hoides au sees rahvuslikke mälestustraditsioone.

Pidupäev algas varahommikul mälestusringkäiguga läbi Mulgi valla. Kaitseliitlased külastasid Õisut, Hallistet, Karksit, Karksi-Nuiat, Abja-Palojat ja Mõisaküla, peatudes mälestusmärkide ja mälestustahvlite juures. Igas peatuspaigas asetati küünal ja pärg, et avaldada austust neile, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest võitlemisel.

Õisus on saanud tavaks, et mälestushetkest võtavad osa ka kohalikud elanikud. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et Eve Kuningas esitab oma kirjutatud luuletuse.

Päeva pidulik aktus toimus Karksi-Nuias, kus tunnustati silmapaistvamaid liikmeid nende pühendumuse ja panuse eest riigikaitsesse.

Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg lausus: „Võidutuli sümboliseerib meie rahva järjepidevust, tugevust ja lootust. Kandkem seda tuld oma südames ning andkem edasi järgmistele põlvkondadele.”

Traditsiooniline mälestusringkäik, kohalike elanike osalemine ning ühine võidupüha tähistamine kinnitavad, et mälestus neist, kes seisid Eesti vabaduse eest, elab edasi. Samuti elab edasi tahe hoida ja kaitsta oma kodumaad ning anda need väärtused edasi järgmistele põlvkondadele.

Päikesekiirest saanud
lõbus naerukurd,
täna naudi võidutuld –
vabadus on hindamatu kuld.

Eesti muld, see annab killukese
igaühe südamesse,
pääsukese sinitaeva laotusesse
ja usu neisse,
kes kord siit on läinud,
need vabadust on näinud.

Ära lasku meeleheitesse,
vaid peida pea
küünis kuivand heintesse.

Ka siis,
kui vihmapiisast saanud pisar,
sini-must ja valge
pidulikkust juurde lisab.

See, mis oli,
tuleviku tarbeks meeles püsib.

Kohe küsib poisipõnn või plika:
kas meie tulevik
on helge ikka?

Kasva suureks,
küll siis teada saad.
Võidutahet enda hinges loo,
küll see tulevik siis rõõmu toob.

Kaitse ema, isa
ja oma kaunist kodumaad.

See on hetk, mis meelde tuleb –
vanaisa hetkeks silmad suleb,
vanaema kindlal meelel
juurde astub,
naeratades vestlusesse laskub.

Meie töö on tehtud,
meie vaev on nähtud.
Nüüd on noorus see,
kes meie tuleviku rõõmsaks teeb.

Kui lapselaps kord leiab
kaitseväkke tee,
kodutütred, gaidid,
seinal libisemas
ajajooksul kokku pandud slaidid.

Kes on see pisike põnn?

SEE oled sina,
Eesti rahva rõõm ja õnn,
vabaduse kandja,
ei iial vabaduse äraandja.

Luuletuse autor: Eve Kuningas

Artikli ja foto autor: Reet Joosing


26.6.26

Ümera kotkaste suvelaager ehk Kuidas üks pump võib olla tähtsam kui kummipaat


„Jipii, suvelaager!“ Just sellise tundega kogunesid 15. juunil Ümera rühma noorkotkad Viljandi aerutamisbaasi.

Kohale tuli 17 noort ning kaks juhendajat: Sass ja mina. Ees ootas kolm päeva täis õppimist, harjutamist, naeru ja mõningaid kohtumisi noorkotkaste logistikaga.

Laagri peamine eesmärk oli valmistada Mini-Erna võistkond ette eesootavateks katsumusteks, samal ajal said nooremad kotkad sooritada erialakatseid ja õppida uusi oskusi. Vähemalt selline oli plaan.

Esimene päev: kui paat on olemas, aga sõita ei saa

Nagu ikka, algas kõik varustuse mahalaadimise ja laagri püstitamisega. Esimesed telgid kerkisid kiiresti ning tundus, et kõik sujub.

Siis hakkasime varustust üle vaatama: kummipaat – olemas! Pump? Ei ole. Vibu – olemas, aga märklehti ei ole. Teiseks päevaks ette valmistatud orienteerumiskaardid – täiesti olemas, võrgustik ka peal. Aga võrgustiku numbrid? Neid samuti ei ole.

Siinkohal tekkis korraks tunne, et keegi on otsustanud korraldada meile lisaks suvelaagrile põgenemistoa. Ainult et vihjeid tuli ise otsida.

Õnneks märkasin juba malevas, et Kodutütarde instruktor oli veel tööl. Üks telefonikõne hiljem hakkasid probleemid imeväel kaduma. Saime uue paadi, märklehed ning printisime välja ka õiged kaardid – seekord koos koordinaatidega.

Nii et lõpuks selgus vana tõde: alati tasub enne väljasõitu kontrollida mitte ainult seda, kas paat on olemas, vaid ka seda, kas sellega on võimalik üldse vee peale minna.

Kui seitse inimest korraga abi vajavad

Päeva põhiteema oli siiski esmaabi. Poolteist tundi kordas instruktor Urve üle kõik olulisema: kuidas hinnata olukorda, kuidas helistada numbrile 112, kuidas elustada ja kuidas üldse kriitilises olukorras mõelda.

Siis tuli praktiline ülesanne: meeskond jõuab sündmuskohale, seitse kannatanut, mitte ükski neist ei ole teadvusel. Ja järsku saabus vaikus. Kes juhib? Kes helistab? Kes alustab elustamist? Kes üldse otsustab, mida teha?

Esimene katse sai tehtud. Instruktor Urve kuulas ära, vaatas meeskonda ja ütles rahulikult: „Poisid... seda tuleb veel harjutada.“ Kõige olulisem soovitus läks kaptenile: „Juht ei tee ise kõike. Juht juhib."

Teisel katsel hakkas pilt juba hoopis parem välja nägema.

Kuus tundi möödus märkamatult.

Kui päevased tegemised said tehtud, tuli valmistada õhtusöök. Ja mis suvelaager see oleks ilma kalapüügita? Nii et õnged vette ja lootus kõrgele. Keegi veel ei teadnud, et järgmise päeva õhtul ootab ees üks päris korralik üllatus.


Teine päev: millimeeter kaardil tähendab sada meetrit linnas

Hommik algas väärikalt. Peekon, praemunad, müsli – just selline hommikusöök, mille järel võib inimese julgelt metsa saata. Ja saadetigi. Seekord siiski linna. Ent mitte tavalisele orienteerumisele, vaid linnaorienteerumisele.

Esimene võistkond kandis kõik 15 koordinaati kaardile umbes kaheteistkümne minutiga. Viimane meeskond... Ütleme nii, et jõudis valmis umbes tunniga. Aga hakkama said kõik.

Rajalt tagasi tulles kostis päris mitu üllatunud lauset:
„Me ei teadnudki, et Viljandis on nii palju mälestuskive.“
„Ma pole seda maja kunagi märganud.“
„Kas siin ongi nii palju ajalugu?“

Ja siis tuli päeva kõige olulisem õppetund: kui eksid kaardil ühe millimeetriga, oled looduses umbes sada meetrit vales kohas. Nii juhtuski, et A. Irve mälestuskivi asemel leiti hoopis Pauluse kirik ning Johan Laidoneri kodu asemel sattus üks võistkond põhjalikult uurima valget Opelit. Eks seegi ole omamoodi luuretegevus.

Vesine pärastlõuna

Pärast lõunat võeti ette õhupüssid ja vibud. Laskmine läks aina paremaks. Lõpuks jõudis järjekord kummipaadini. Nüüd oli pump õnneks olemas, aga üsna kiiresti selgus, et paadi veeskamisel ei ole kõige keerulisem mitte aerutamine, vaid see, et meeskond lepiks enne kokku, kes mida teeb. Muidu kipuvad kõik korraga sama aeru haarama.

Õhtu tõi laagrisse väga erilised külalised, sest külla tuli MTÜ Märjad Käpad koos Elva vabatahtlike veepäästjatega. Nad näitasid, kuidas käib veepääste koos neljajalgsete abilistega ja mitte ainult. Julgemad noored said ise proovida, kuidas on olla päästetav. Ütleme nii, et kui suur koer ujub sinu poole täiesti sihikindlalt, tekib üsna kiiresti usaldus tema oskuste vastu.

Kolmas päev: kalamehed või lihtsalt õnnega koos?

Nagu kõik head laagrid, jõudis ka see lõpule. Telgid pandi kokku, laagriplats koristatud ja enne lahkumist toimus veel tuletegemise õpituba.

Aga enne koju minekut tuli veel üks väike üllatus. Vaatasime üle õhtuse kalapüügi tulemused ja selgus, et poisid ei olnud niisama õnge leotanud. Järvest tuli välja ligi pooleteisekilone koha ning kaks korralikku linaskit. Sellise saagiga võib juba täiesti rahul olla.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui keegi oleks soovinud. Õppisime juhtima meeskonda, andma esmaabi, kandma koordinaate kaardile, laskma, aerutama, päästma inimesi veest ja tegema tuld. Ja õppisime veel midagi: et vahel võib kogu laagri kõige tähtsam varustus olla hoopis üks täiesti tavaline paadipump!

Ning kui noorteinstruktor järgmine kord varustust komplekteerib, siis loodame, et kaasa tulevad lisaks paadile ka pump, vibule märklehed ja kaartidele koordinaadid.

Sest laagri saab alati tehtud. Lihtsalt mõnikord on see väikeste apsude tõttu natuke seikluslikum. Aga ausalt öeldes just sellised laagrid jäävadki kõige paremini meelde.


Tekst ja fotod: Ahto Alas

24.6.26

Viljandi tähistas võidupüha






















Tänavu tähistati võidupüha Viljandis Vabaduse platsil, kuhu olid rivistusele kogunenud kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad. Pidulike sõnavõttudega astusid üles Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees Alar Karu, Viljandi linnapea Jaak Pihlak ja Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. 
Võidutuli jõudis Raplast Viljandimaale noorkotka Ako Alase ja kodutütre Heleriin Laanemäe kätes. Võidutulest said oma osa Viljandimaa omavalitsuste esindajad ja kõik soovijad. 
Traditsiooniliselt andis Sakala maleva pealik üle ergutused kaitseliitlastele.

Kaitseliidu Valgeristi III klass:
JAN KRANER

Kaitseliidu Teeneteristi III klass:
RAIT MÄRTIN

Kaitseliidu Teenetemedali II klass:
ALLAR MÜRK

Kaitseliidu Teenetemedali III klass:
MARKO AATONEN
SIIM AAVASALU
VOOTELE SAATMANN

Kaitseliidu Teeneteristi III klass :
ANDRIS SILD
RISTO TOOBAL

Tänukiri eduka ja silmapaistvalt hea kohustuste täitmise eest ning seoses
võidupüha tähistamisega Kaitseliidu tegevliikmetele

MATI MÄGI
JAANIS ROOTS
REET JOOSING
KARL ARIVA
TIMO HERRANEN
AARON KAIS
KAIDO KALA
HEIKO KOITLEPP
KRISTJAN KÄRSIN
MAITIS MÄRSS
MADIS MIKKOR
TIMO PAJO
MIKK PINSEL
HEIKI PUGAST
SÖREN SILM
REIKO SÜLLA
KARL TAMM
RITA KIPP

Sakala maleva teenetemärgi III klass
ALAR PAJUSALU
ARVI ROOSI
ATS TARTO
ISMO JÄRVINEN
ELMAR SARV
ARTUR SAAR
TOOMAS TAIMRE
KAIRI HEINSOO
VIKA ZIEDS

Maleva rinnamärk:
MEELIS HANIOTT
KEVIN PAAVO
ARDO VALLISTU
TAAGO TAMM
JAGNAR ROOSIMÄGI
OTMAR LIIVER
HELL KAIS
ÜLARI KAIS
ANDRE LOHK
KERT RANDLA
FRANK TIISLER
INGA VUTT
TEA RAIDSALU
TIIU SOMMER
MARILIIS TAMMEVÄLI
MARGIT KIRSS-ELSAYED
seersant MARI-LIIS SILD

Tänukiri aktiivse osalemise eest sõjaväelises väljaõppes kaitseliitlastele ja aktiivse tegevuse eest Naiskodukaitses ja evakuatsioonirühmas naiskodukaitsjatele:
KALEV JÄRVOJA
RIHO KANARBIK
MADIS KIMMEL
KERMO KÕVA
MARK EVAN LUIK
RAIDO MÄGI
JANEK MÕNDRESKU
ANDRUS VENNE
TAUNO RÄÄSTAS
PRIIT TAMMEORG
JEKATERINA RACHNO
VITALII MELNICOVYCH
ANDRIY FOMYCHOV
MERIT ANTONOV
EVELIN LAANEMÄE
PIRET LESKOVA
KAIRE KANNISTU
ANU MAIDLA
KAILE PEHLAK
KERSTI PURGE
MERIKE TULP

Tänu kohusetundliku ja aktiivse tegevuse eest:
JOOSEP ANIMÄGI
STEN MATTIAS TOPOLEV

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

11.6.26

Kolonelleitnant Andres Lapp: kaitseliitlaste valmisolek panustada teeb Kaitseliidu eriliseks ja väga võimekaks

 


Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp, kas võime Kevadtormi lõppenuks lugeda? 

Kevadtorm ise on siiski vaid osa suuremast väljaõppe masinavärgist Kaitseväes ja Kaitseliidus. Disainitud eelkõige koostöö harjutamiseks ja üksuste väljaõppetasemele hinnangu andmiseks. Selleks korraks on see tegevus lõppenud, tagasiside antud ja võetud ning aruanded koostatud.

Maleva jaoks teatud mõttes on ka üks väljaõppetsükkel justkui lõppenud. Samal ajal algab ka uus tsükkel ja uute väljaõppeliste eesmärkide seadmine.

Kevadtorm ise on Kaitseväe õppus ja kuna ka Kaitseväe väljaõppetsükkel on teatavas muutuses, siis tulevik näitab, millises formaadis Kevadtorm tulevastel aastatel Lõuna maakaitseringkonda ja Sakala malevat kaasab.

Kui suur koormus oli möödunud Kevadtorm Sakala maleva kaitseliitlastele ja maakaitsele?

Koormus oli parasjagu suur, enamik meie koosseisust oli õppusel väljas ja toimetas seal. Laiemalt selgitades on ju igal õppusel mitu poolt: administreerimine, reaaltoetuse vajadused, osapoolte taktikaline mäng jne.

Kaitseliidu eripärast tulenevalt jagus tegevust nii noortele kui kogenumatele, positsioonide rajamisest kuni personalitoiminguteni. Kaitseliitlase ja reservväelase vaatenurgast on Kevadtorm muidugi paras isiklik pingutus. Sõltuvalt rollist panustati 8 kuni 15 päeva, see eeldab eraelus ikkagi teatavat kombineerimist ja kompromissi.

Mis möödunud õppusest jäi hinge kriipima ja mis pani silma särama?

Kaitseliit ja kaitseliitlased panevadki silma särama. Kaitseliitlaste avatus väljakutsetele, valmisolek panustada, initsiatiiv ja kaasamõtlemine on see, mis Kaitseliidu eriliseks ja ka väga võimekaks teeb. Kohati on kaitseliitlased oma initsiatiivi ja tegutsemistahtega viinud ka mind ennast selle tasemele, et tajun ise õppimis- ja arengukohti või vajadust rohkem pingutada. Viimane olgu ülema poolt keeruliselt konstrueeritud, aga suur kiitus Sakala maleva koosseisule! 


Mis teeb murelikuks ja paneb hinge kriipima, on meie osaliselt piiratud võimekused ja aeglane võimekus reageerida vajalikele muutustele. Kahjuks siin formaadis väga detailselt arutada ei saa, aga eks see mõte ole seotud sellega, mida me oleme näinud, tajunud ja õppinud VF agressioonisõjast Ukraina vastu. Ma kindlasti ei väida, et me ei õpi või ei kohane, vaid et asjade muutmine suures organisatsioonis võtab aega ja paraku vahel rohkem, kui soovime.

Kui võrrelda, siis milline oli Sakala maleva panus võrreldes ringkonna malevatega?

Valdav enamus Lõuna maakaitseringkonnast oli Kevadtormil väljas ja täitis määratud ülesandeid. Seega võrdluses naabritega oli Sakala maleva panus samas suurusjärgus. Lisaks meie maakaitseringkonna üksustele oli õppustel kaitseliitlasi hulga rohkem, teised ringkonnad toetasid hindajate ja vahekohtunikega ning mehitati erinevaid õppuse õnnestumist toetavaid funktsioone.

Õppus, nagu ka möödunud Kevadtorm, ei ole ainult püssiga metsas roomamine või kaevikus passimine. Kuivõrd kohane on, et puhkehetkel võetakse ette ühiselt laul?

Liikusin õppusel üsna palju ringi, aga laulu ei kuulnud ja laulumehi ei kohanud… Naljatades või mitte, aga ette tuleb võtta kõik vajalik, mis aitab hoida ja tõsta sõdurite moraali. Kokkuvõttes on ju meie tegevuse eesmärk tagada ühiselt võitlusvõimeliste üksustega määratud ülesannete täitmine. Kui võitlusvõime tagamisel on abi laulust või kohalikust köögist tulnud hakklihakastmest, siis nii peab olema!

Küsitles Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas.

Video - Metsavendade laul

Fotod: Gunnar Teas

3.6.26

Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Antonina Eek: meie ridades sirguvad noormehed, kellel on süda õiges kohas



Noorte Kotkaste Sakala maleva pealiku kõne aastapäevapeol

Head noored kotkad, noortejuhid, Sakala maleva staabiülem, Viljandi valla esindaja, kaitseliitlased, lapsevanemad ja sõbrad!

Täna tähistame organisatsiooni Noored Kotkad 96. aastapäeva. See on väärikas vanus – peaaegu sajand ajalugu, täis julgeid tegusid, sõprust, õppimist ja kokkuhoidmist.


Kui mõelda tagasi neile, kes kunagi organisatsiooni Noored Kotkad lõid, siis vaevalt oleks nad osanud ette kujutada maailma, kus noored orienteeruvad telefoni abil ja suhtlevad hetkega üle maailma.

Kuid hoolimata sellest, kui palju maailm meie ümber muutub, on üks asi jäänud samaks – Eesti vajab endiselt noori, kes hoolivad oma riigist, oma inimestest ja oma kogukonnast.

Me elame muutuste ajas. Infotehnoloogia areneb kiiremini kui kunagi varem. Droonindus, tehisintellekt ja digitaalne maailm avavad uusi võimalusi, kuid toovad kaasa ka uusi ohte. Üha lihtsam on kedagi petta, eksitada või mõjutada. Seetõttu ei piisa enam ainult teadmistest – vaja on ka tarkust, kriitilist mõtlemist ja oskust teha õigeid valikuid.

Ja just siin on organisatsiooni Noored Kotkad roll väga oluline.

Me ei õpeta ainult laagris telki püstitama või metsas hakkama saama. Me õpetame noori märkama, vastutama, koostööd tegema ja olema inimesed, kelle peale saab loota. Need oskused ei vanane kunagi.

Kõige suurem väärtus ei ole alati medal või erikatse märk. Vahel on suurim saavutus see, kui noor õpib uskuma iseendasse.

Näha, kuidas tagasihoidlikust poisist kasvab noor juht või kuidas keegi leiab laagris oma parimad sõbrad – just need hetked annavad meie tegevusele kõige suurema mõtte.

Kõige selle taga on meie vabatahtlikud noortejuhid.

Samas peame ausalt tunnistama, et vabatahtlik tegevus ei ole tänapäeval lihtne. Aega jääb kõigil vähemaks. Iga liigutus nõuab aega ning aeg on muutunud väärtuseks, mida mõõdetakse sageli rahas.

Me kõik soovime, et noortega tegeletaks, et neil oleks võimalusi, eeskujusid ja turvaline keskkond kasvamiseks. Kuid küsimus on – kes seda teeb?

Vastus on lihtne ja samas keeruline. Seda peame tegema meie ise. Noortejuhid, lapsevanemad, kaitseliitlased, toetajad ja kogukond koos. Kuid ikka seisame suure mure ees, et meil on suur puudus vabatahtlikest noortejuhtidest!

Noortejuhtide töö ei ole lihtne. Sageli ei nähta õhtuseid tunde, telefonikõnesid, laagrite planeerimist või varustuse parandamist. Aga just nende väikeste nähtamatute tegude peal seisab meie organisatsioon. Südamest aitäh kõikidele noortejuhtidele, kes on leidnud aja ja tahtmise panustada meie noortesse.

Me ei saa valida aega, milles elame, kuid saame valida, millised inimesed me selles ajas oleme. Ja mina usun, et Eesti tulevik on tugev seni, kuni meil on noori, kes julgevad vastutada, aidata ja oma riiki hoida. Ning kuni meil on noortejuhte, kes on noortele toeks ja eeskujuks.

Noorte Kotkaste malevapealikuna on mul  väga hea meel näha, et meie tegevused liiguvad ajaga kaasa. Hea uudis on, et drooniõpe jõuab malevatesse. See annab noortele võimaluse õppida uusi tehnoloogiaid, arendada tähelepanu ja meeskonnatööd ning näha, kuidas tänapäevased oskused on seotud riigikaitsega.

Noorte Kotkaste tugevus ongi selles, et hoiame traditsioone, kuid julgeme õppida ka uusi oskusi.

Kui mõni aastakümmend tagasi tähendas hea vaatlus binoklit ja märkmikku, siis nüüd võib kõrval olla droon ja telefonirakendus. Aga üks asi pole muutunud – märjas metsas saavad kõik ikka ühtemoodi poriseks. Ka üleelamisoskus ja looduses hakkama saamine on väärtused, mida läheb vaja igal ajal.

Ükski noor ei õpi neid oskusi üksi. Selle taga on inimesed, kes õpetavad, toetavad ja annavad edasi oma teadmisi ning kogemusi. Just seetõttu on koostöö ja üksteise toetamine meie organisatsiooni jaoks väga olulised.

Vabatahtliku organisatsioonina hindame kõrgelt oma koostööpartnereid.

Tänan südamest meie armsaid Kodutütreid koostöö eest! Ühised ettevõtmised, laagrid ja tegemised annavad meie noortele palju häid mälestusi, uusi kogemusi ja sõprussuhteid.

Mul on hea meel näha, et koostöö kaitseliitlastega on suurenenud. Oleme saanud abi tegevuspunktide läbiviimisel, laagrites ja üritustel. See näitab, et meie noori märgatakse ja peetakse oluliseks. Loodame väga, et see koostöö kasvab veelgi tugevamaks.

Samuti loodame tulevikus tihedamat koostööd Naiskodukaitsega, sest üheskoos suudame pakkuda noortele rohkem teadmisi, oskusi ja häid eeskujusid.

Soovin tänada TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat – organisatsiooni, kellega on sel aastal olnud väga hea koostöö. Sellised partnerid annavad meie noortele uusi võimalusi ning aitavad näidata, et õppimine ja areng võivad olla põnevad ning inspireerivad.

Meie noorte tegemised ja võimalused ei sünni ainult organisatsiooni sees. Väga oluline on ka lastevanemate, kogukonna, koostööpartnerite ja kohaliku omavalitsuse toetus ning märkamine. Meie soov on olla aktiivne ja usaldusväärne koostööpartner ka tulevikus, et üheskoos pakkuda noortele rohkem võimalusi, turvalist kasvukeskkonda ja tugevaid väärtusi.

Usun, et mida rohkem üksteist märkame ja koostööd teeme, seda tugevam on ka meie kogukond tervikuna.

Head noored!

Teie olete põhjus, miks see organisatsioon kestab juba 96 aastat. Teie naer laagriõhtul, julgus proovida uusi asju, oskus sõpra aidata ja tahe mitte alla anda – need on väärtused, mis hoiavad Eestit tugevana.

Isamaalisus ei tähenda ainult suuri sõnu või pidulikke hetki. Vahel tähendab see hoopis märga metsarada, sõbra toetamist raskel hetkel, lipu heiskamist külmal hommikul või valmisolekut panustada ka siis, kui keegi seda ei näe.

Organisatsioon Noored Kotkad ei kasvata lihtsalt noori. Meie ridades sirguvad noormehed, kellel on süda õiges kohas.

96 aastat on väärikas vanus. Aga kõige tähtsam küsimus ei ole, kui kaua oleme olnud olemas. Tähtis on see, milliseid noori me kasvatame järgmise 96 aasta jooksul.

Palju õnne, Noored Kotkad, 96. aastapäeva puhul!

Eesti eest – alati valmis!