28. august 2022

Rühmadevaheline laskevõistlus 22




Rühmadevaheline laskevõistlus maleva rändkarikale
Välustes 28. augustil 2022.






Meeskondlik järjestus:
I koht - Lehola rühma võistkond tulemusega 1046 punkti;
II koht - Teringi rühma võistkond tulemusega 1017 punkti;
III koht - Naiskodukaitse võistkond tulemusega 950 punkti;
IV koht - Linnuse 6. rühma võistkond tulemusega 860 punkti;
V koht - Lilli rühma võistkond tulemusega 824 punkti; VI koht - Ümera rühma võistkond tulemusega 704 punkti; VII koht - Linnuse 2. rühma võistkond tulemusega 603 punkti.
Individuaalne (esikolmik) järjestus võistlusklasside kaupa
1.            9 mm püstol H&K USP
I koht - Allar Mürk tulemusega 269 punkti;
II koht - Olev Kookla tulemusega 228 punkti;
III koht - Taimo Tugi tulemusega 211 punkti.
2.            9 mm püstolkuulipilduja M/45B
I koht - Urmas Feldmann tulemusega 214 punkti;
II koht - Andres Sarits tulemusega 206 punkti; III koht - Sander Ilves tulemusega 204 punkti.
3.            7,62 mm automaat AK-4 100 m
I koht - Andris Sild tulemusega 259 punkti;
II koht - Guido Riitsalu tulemusega 243 punkti;
III koht - Toomas Taimre tulemusega 221 punkti.
4.            7,62 mm automaat AK-4 200 m
I koht - Janek Tammisto tulemusega 226 punkti;
II koht - Toomas Värva tulemusega 208 punkti;
III koht - Raili Pedak tulemusega 186 punkti.
5.            7,62 mm automaat AK-4 300 m
I koht - Ele Lehes tulemusega 208 punkti;
II koht - Kristjan Stanko tulemusega 186 punkti;
III koht - Reevo Maidla tulemusega 162 punkti.
Fotod: Signe Kold, Gunnar Teas - Galerii 

Video

23. august 2022

Sakala maleva pealiku major Andres Saritsa kõne taasiseseisvumispäeval


Eesti Vabariigil on kalendriaasta jooksul kolm olulist sündmust, mida tähistatakse erineva suurejoonelisusega. 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Selle sündmuse auks toimuvad mitmesugused uhked pidustused, sealhulgas Kaitsevägi ja Kaitseliit ning muud jõuametid korraldavad pealinnas paraadi. 23. juunil tähistame aga võidupüha. Selle sündmuse pidusära on juba kraadi võrra tuhmim. Paraadi peab ainult Kaitseliit. Maakondades korraldatakse Kaitseliidu malevate poolt maakaitsepäevi. Kõige tagasihoidlikumana tähistame aga 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Selle sündmuse auks ei korraldata paraade ning tähistamine on suuresti jäetud rahvuslikke aateid tähtsaks pidavate inimeste õlule. Miks on see nii ning kas kirjeldatud välises säras väljendub ka nende sündmuste tähtsuse järjekord? Võib olla on inimesed juba kahest eelnevast peost väsinud ning mis on üks formaalne taasiseseisvumine lahingus saavutatud suurte võitude ning veel enam Eesti Vabariigi sünni kõrval?

Kuid peatugem korraks ning mõtelgem, milline tähendus peitub tegelikult 20. augustil tähistatavas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päevas. Lisaks formaaljuriidilisele riikliku iseseisvuse taastamisele sümboliseerib see kuupäev eesti rahva vankumatut tahet kanda ära raskused, alles jääda ning edasi kesta. Seda kõike ei suuda aga teha üksik indiviid, selleks on tarvis inimesi, keda seovad ühised rahvuslikud tunnused läbi mille me kirjeldame endid eestlastena – ehk lühidalt öelduna on see meie rahvuslik identiteet. Selle põhialused on ära toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas – rahvus, keel ja kultuur, mis peavad säilima läbi aegade. Nii on seal kirjas. Need on unikaalsed omadused, mis näitavad ära, kes on omad ja kes mitte ning kes on eestlased ja kes mitte. Need kõik kokku on justkui ankur, mis ei lase laeva ulgumerele triivima. Need on aidanud eestlastel üle elada viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni aja ning seda ka kõige räigematel venestamise perioodidel. Milleks on aga nii iseenesestmõistetavatest asjadest vaja rääkida pidupäeval? Aga ikka sellepärast, et need asjad on igapäevaelu tegemistes üha vähem iseenesestmõistetavad. Laulva revolutsiooni aegseid rahvuslikke meeleolusid ja arusaamu peetakse täna kohati marurahvuslikkuse ilminguteks, mis ei sobitu kokku multikultuursuse põhimõtete ning muude globalistlike trendidega.

Lood pole paremad ka meie armsa eesti keelega, mis kõnekeele tasemel risustub üha enam võõrkeelse slängiga ning akadeemilisel tasemel peab taandumislahinguid inglise keele ees. Me nõuame teistelt rahvastelt eesti keele ära õppimist ning see on ka õige, kuid näidakem esmalt ise üles austust ja lugupidamist oma emakeele suhtes. Küll siis teised meie eeskuju järgivad. Veel segasemad lood on kultuuriga ning selle aluseks olevate kommete ja traditsioonidega. Viimased annavad samuti teed kommertslikust kasumiahnusest juhitud globaalsetele analoogidele, millel pole midagi pistmist eestlaste ajaloo ja rahvusliku teadvusega.

Võib ju öelda, et kui häda jälle käes, küll siis meie rahvuslik identiteet justkui iseenesest õitsele puhkeb. Iseenesest aga ei juhtu inimese elus suurt midagi. Soovitu nimel tuleb pingutada järjepidevalt. Täpselt nagu sportlane ei tee oma esimest treeningut keset suurvõistlust, vaid pingutab heade tulemuste nimel palehigis igapäevaselt. Piltlikult öeldes tehti rahvusliku identiteedi arengu nimel tohutu treening ära eelmise vabariigi ajal. Nüüd on aga meie kohus sellega jätkata. Muidu võib juhtuda, et jääme järgmisel võistlusel viimaseks.

Kokkuvõtteks, arvestades eelpool öeldut, tuleb tunnistada, et sisulises plaanis on Eesti Vabariigi olemasoluga seotud pidupäevade olulisuse järjekord hoopis vastupidine. Kui puudub ühtse rahvusliku identiteediga rahvas, siis pole kedagi, kes lahinguväljal võitleks, võidaks ning tähistaks võitu. Ilma selleta ei saa sündida riiki, sest kõlava häälega deklaratsioonide maha lugemisest ei piisa. Kuna riike ei kingita, vaid iga rahvas peab need oma vere hinnaga lunastama. Viimane ei saa aga jällegi toimuda ühtse rahvusliku identiteedi puudumise korral.

Seega, hoidkem meie rahvuslikku identiteeti, sest see on meid ühtse rahvana läbi toonud ka kõige keerulisematest aegadest. Arvestades tänaseid geopoliitilisi arenguid ei või me ette teada, milliseid ränki katsumusi on saatusel meie jaoks veel varuks. Ühisena suudame me sellest kõigest tervena läbi tulla.

Soovin teile kõigile head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!


Foto: Kaire Kannistu

20. august 2022

Sakala malev pidas taasiseseisvumispäeva pidu Mõisakülas

20. augustil möödub 31 aastat Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ja seda tähistati tänavu Viljandimaal Mõisakülas.

Linnakese keskväljakul algas kell 11 Kaitseliidu Sakala maleva rivistus.

Maleva pealik major Andres Sarits tõdes oma sõnavõtus, et võrdselt vabariigi aastapäeva ja võidupühaga on oluline tähistada Eesti taasiseseisvumispäeva ning väga tähtis on hoida au sees Eesti riigi ajalugu, kultuuri ja kaunist eesti keelt – need pole iseenesestmõistetavad.

Põhjaliku ülevaate kolme kümnendi tagustest sündmustest, mis tõid Eestile tagasi iseseisvuse, andis Mulgi vallavolikogu liige Peeter Rahnel. 

Huvilistel oli võimalik uudistada Kaitseliidu tehnikat ja teha lõbusõitu veoautoga DAF ning tutvuda Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonidega. Kohapeal olid ka Päästeameti erinevad masinad. Politseinikud tutvustasid tehnikat, jagasid flaiereid ja selgitasid, kuidas ära tunda petukõnesid ning neilt sai küsida nõu ohutu jalgrattasõidu kohta. Punase Risti spetsialistide käe all sai praktiseerida esmaabivõtteid. 

Naiskodukaitsjad demonstreerisid neid vajalikke asju, mis võiks igas autos alati kaasas olla. Samuti sai igaüks naiskodukaitsjate juhendamisel õppida ja proovida, kuidas punuda varjevõrku, mis on plaanis saata Ukrainasse.

Et peolt ei passi tühja kõhuga ära minna, sai keha kinnitada naiskodukaitsjate keedetud seljankaga.  

Tekst Tea Raidsalu

Fotod Kaire Kannistu ja Gunnar Teas

12. august 2022

Väiksed loodusteadlased kogusid tarkusi

9. ja 10. augustil veetsid Sakala maleva kodutütred kaks sisukat päeva Lääne-Nigula vallas Saunja külas Silma Õpikojas.

Kodutütarde Paistu rühma noortejuhi Anne Sepiku andmetel osalesid Ümera, Paistu, Rukkilille ja Tamme rühma 27 eri vanuses kodutütart looduskoolis, et saada endale taimetarga ja linnutarga erialamärgid ning selleks nad läbisid kahe päeva jooksul neli sisukat loodusteemalist programmi. 

Matkamängus tuli neidudel lahendada salakirja, süüdata süütepulga abil lõke ja sellel keeta taimetee tegemiseks vett. Muu hulgas tuli juttu Eestis kasvavatest puudest ning sai selgeks, millistest neist saab kõige paremat puitu lõkkematerjaliks. Samuti oli võimalik näidata oma täpsust ja osavust vibulaskmisel. 

Väga põnevaks osutus linnuvaatlus. Moodsale ajale kohaselt võeti õppimisel appi äpp, mille abil sai suleliste kohta rohkem teada ja mis aitas neid looduses määrata. Praktiline õpe käis mere ääres linnuvaatlustornis, kus tüdrukud püüdsid nii binokli kui ka mobiilirakenduse abil tuvastada, kes parasjagu mööda lendas või ujus. "See oli tõesti väga huvitav!" kinnitas Sepik.

Pärast tegusat päeva ootas ees lõkkeõhtu ja grillimine. Parimaks meelelahutuseks oli tüdrukutel parvesõit lahel. Kusjuures parve liikuma saamiseks tuli parasjagu jõudu ja osavust rakendada - see liikus edasi-tagasi nöörist tõmmates. 

Järgmine hommik algas aktiivselt pihta hommikuvõimlemisega, misjärel ootas ees ilmavaatlusõpe. 

Tüdrukud said tuttavaks termo- ja baromeetriga ning said proovida mõõta tuulekiirust spetsiaalse seadeldise abil. Samuti oli kavas pilvevaatlus. Anne Sepiku sõnul oli õppeprogrammi osavalt ja toredasti pikitud ka palju asjakohaseid mõistatusi. Samuti sai tutvust teha kompassiga ning osaleda kompassimängus. Et 10. august oli lauritsapäev, pöörati pilk ajalukku ning räägiti, kuidas vanarahvas pidas oluliseks rahvakalendripäevi ja siis ilma ennustamist. Lauritsapäevast sammub aastaring üha enam sügise ja pimeduse poole, kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Pärast lauritsapäeva peeti kohaseks videvikus toas tuli üles võtta.


Järgmisena ootas tüdrukuid ees taimede õppimine, kus sai selgeks, mis on söödav, mis mürgine. Jällegi sai appi võtta teemakohase äpi, mille järgi taimi korjata ja määrata. Mõni nimetus oli antud ka ladinakeelsena ning siis jagus nuputamist, et aru saada, kuidas seda taime eesti keeles nimetada. Kui juba taimeriigis ekselda, siis oli võimalus ka koriluseks. Keedeti raudrohu- ja kuuseokkateed ning lasti hea maitsta põldmarjadel. 

"Need õppeprogrammid olid väga huvitavad ja lapsed läksid nendega väga hästi kaasa," rääkis Anne Sepik. 

Fotod: erakogu

10. august 2022

Kodutütred said laagris veega sõbraks


6. ja 7. augustil oli Viljandimaal Võistre puhkealal Paalalinna ja Paistu rühma kodutütarde suvelaager. Kokku oli koos 19 neiut, lisaks mõni ka Ümera rühmast. Seekordse laagri peateemad olid õppida lõkketoite tegema ja end kurssi viia veeohutusega.

Lõkketoitude koka Kirsika käe all said tüdrukud proovida tokisaiade tegemist. Enne kokkama asumist pidi seega endale metsast tooma korraliku meetripikkuse toki. Seejärel segati valmis kaneelisaiade tainas, mis keerutati tokkide ümber ning võis küpsetama asuda. Lisaks õppisid tüdrukud lihapalle ja pajarooga tegema.

Veeohutuskoolitust viis läbi MTÜ Õpime Aitama, selle eestvedajad olid Kaimo ja Nonna ning instruktor Marco. Neil oli tutvustamiseks kaasas suur päästeparv, mis mahutab 25 inimest. Pikalt ja põhjalikult tuli juttu päästevestidest ning nende kasutamise olulisusest. Samuti sai proovida paati pumbata ning tehti selgeks, mis vahe on aerudel ja mõladel. 

Et veega sõbraks saada, tuleb ikka vette minna ja märjaks saada. Ja nii sulpsasidki tüdrukud täisriides ja jalanõudega (päästevestid mõistagi ka seljas!) vette, et saada aimu, kui raske ja kohmakas on tegelikult olla, kui sul on seljas rasked märjad riided. Marco õpetas lastele, mida teha, kui sukeldumisel rõhk muutub ja kõrvad lukku lööb, ja üldisest ohust, mis võib sukeldujaga juhtuda. Samuti räägiti, mis toimub veekogus tormi ajal.

Paalalinna rühma juht Liane Ott rääkis, et tüdrukud jäid veeohutusõppega väga rahule. "See teema on ülioluline ja oli hea, et räägiti asjadest nii, nagu nad on - ilma ilustamata. Meil oli osa tüdrukuid, kes ei osanud ujuda ja mõni kartis kangesti, aga lõpuks jäid kõik väga rahule!"

Lisaks tegi rühmajuht Anne Sepik koti pakkimise õpet: mida peaks kaasa pakkima ja kuidas seda võimalikult ruumisäästlikult teha. Veel toimus instruktor Tiina Oti juhendamisel riviõpe, kus sai lahti seletatud, kuidas rivis käituda, mida tähendavad erinevad käsklused ja kuidas ühtsel sammul marssida. "See oli vajalik eriti Paalalinna rühma noortele, sest rühm on nii noor, et pole saanud rivis seismist väga kogeda ega tea, kuidas seal käituda," tõdes Liane Ott.

Paistu rühma kodutütred Mirell Lisett Ott ja Kädi-Li Väli tegid teistele tutvumismänge,  teatevõistlusi ja meeskonnatööd arendavaid mänge. Õhtul sai ka harjutada õhkrelvast ja ragulkast paintball'i kuulidega laskmist.

Galerii

Sakala noored käisid Leedus laagris





Käisime noortekotkaste ja kodutütardega 25.–30. juulini Leedus Žalgirise laagris, kus osalesid poolakad, leedulased, lätlased, ukrainlased ja eestlased. 





Kokku Eestist sõitis 10 noorkotkast ja 10 kodutütart vanuses 16–18. Meie  sõit algas 24. juulil Võrru, kus ööbisime ja saime tuttavaks teiste Eesti noortega, kes ka sõitsid laagrisse.  Hommikul saime hommikusöögi ja kell 5 võiski sõit alata Leedu poole. Sinna minnes tegime mõned peatused ja jõudsimegi kohale jalaväepataljoni. Seal jaotati meid tubadesse, tubades olid koos eri rahvused, et saaksime teistest riikidest pärit noortega suhelda. Pärast tubadesse jagamist moodustati meist neli rühma ja hakkasid tutvumismängud. 


Järmisel päeval toimusid rühmadel erinevad tegevused, meie rühm läks UNO seiklusparki, muuseumi ja saime ka poodides käia. Õhtul olid erinevad sportlikud tegevused, näiteks veepallidega võrkpall ja mäng, kus pidime vastaste lipu ära võtma. Kolmandal päeval läks meie rühm taktikalisse treeningusse, kus õppisime kamuflaaži, meditsiini, käemärke ja kata-söösta-harjutust. Õhtusteks sportlikeks tegevusteks olid paintball ja jalgpall, kus pidime ise olema pallide sees. 


Neljandal päeval oli laskmine. Meile anti kaasa 8 h kuivtoidupakk ja hakkasime jalutama 4 kilomeetrit lasketiiru poole, kus lasime nii püssi kui püstolit. Õhtul valmistasime oma rühmaga lipu ja hiljem tutvustasime seda ka teistele. Viiendal päeval oli meil seikluspäev, mis algas tubade ja WC koristusega, pärast lõunasööki tuli takistusrada ja relvade näitus. Kuna oli viimane laagriõhtu, siis oli õhtul õues disko ja oma riigi tantsude näitamine. Ka öörahu algas hiljem. Öösel oli tule-show, mida viisid läbi kolm laagris osalejat. Hommikul pakkisime asjad, jätsime oma uute tuttavatega hüvasti ja hakkas sõit Eesti poole.

Tekst: Ketely Ždanov

7. august 2022

Naiskodukaitsjad kinkisid oma esimesele esinaisele mälestuspingi


Laupäeval, 6. augustil oli Mustla külje all Kitsi-Tamme talu hoov täis külalisi ja pidulikku elevust, sest sel päeval möödus 150 aastat Naiskodukaitse esimese esinaise Mari Raamoti sünnist. Ümmarguse tähtpäeva puhul avas tänutäheks tema teenete eest ja tema mälestuse au sees hoidmiseks Naiskodukaitse Sakala ringkond koostöös Viljandi vallaga mälestuspingi ja infotahvli.

Piduliku sündmuse avasid Märt Tombi pillilood ning seejärel luges Mari Raamoti mälestusi ette Ugala näitlejanna Terje Pennie, kes kümne aasta eest mängis peaosa Raamoti elust sündinud lavaloos.

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming tõdes, et Naiskodukaitsel on hirmsasti vedanud, et meil on olemas Mari Raamot, kel oli võimalik sirguda harituks naiseks. „Igal organisatsioonil on lihtsam areneda, kui on olemas tugevad traditsioonid ja inimesed, keda kangelaseks pidada. Mari Raamot on see kangelane, kellest kuulevad kõik naiskodukaitsjad,” ütles Tooming ja lisas, et organisatsioon räägib uhkusega oma ajaloost ja vaatab kindlameelselt tulevikku. „Püüd olla oma ajast ees, olla teerajajad – sarnased jooned on naiskodukaitsjatel ka praegu!”

Tooming tunnustas Sakala ringkonda selle eest, et nii-öelda altpoolt tulnud initsiatiivid on ellu viidud. Näiteks on palju aastaid peetud Mari Raamoti mälestuseks rattaretke ning loodud mälestuspink.

„Meil on kaks aastat olnud rasket perioodi, mil tuleb leida igapäevakriisidele lahendusi. Lisaks tuleb tegelda paljude uute liitujatega. Selle kõrval aga suudate hoida fookuses pikaajalisi perspektiive. Aitäh teile, Sakala naised, olen teile väga-väga tänulik!” ütles Tooming.

Esinaine mõtiskles, et igas naiskodukaitsjas on tükike Mari Raamotit ning nüüd saab igaüks tulla ja istuda peaaegu et iseenda pingile.

„Mari Raamot oli tõeliselt suur naine selle kõige paremas tähenduses. Ta oli ema, abikaasa ja ühiskonnategelane ja on imetlusväärne, kuidas ta suutis päästa oma pere kahel korral vangistusest,” ütles Sakala maleva vastne pealik major Andres Sarits.

Viljandi abivallavanem Irma Väre pööras oma tervituskõnes pilgu minevikku ning imetles toonaseid taluperemehi, kes hoolimata raskest elust leidsid, et on väga oluline saata oma lapsed kooli haridust omandama. „Mari Raamot leidis võimaluse, kuhu anda oma hing ja käsi ning luua Naiskodukaitse. Ta on suur eeskuju, aga selleks ei saada niisama, me peame sellest oma lastele rääkima. Tema elulugu on sama põnev kui seiklusjutt,” arutles ta ning tunnustas kogukonda ajaloo tähtsaks pidamise eest.

Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp tänas kõiki, kes on mälestuspingi rajamisse panustanud. „Suur-suur tänu Tarvastu jaoskonna naistele, kes tulid sellele mõttele ning on siin talus ka Mulgi peremänge korraldanud! Olen tänulik Vika Ziedsile, kes on korraldanud pingi toetuseks loteriisid ning neile, kes on selleks asju meisterdanud! See kõik on lihtsalt nii võimas!” lausus Koitlepp ja lisas: „Meil on ka sellega vedanud, et meil on Ugalas olemas oma Mari Raamot, sest minu jaoks ongi Terje Pennie see õige Mari Raamot!”

Vahepeal möllama kippunud tugevad tuulehood ja vihmavalangu peletas oma esinemisega eemale just selleks sündmuseks kogunenud 12-liikmeline Sakala ringkonna projektikoor Esta Kivisilla juhatusel. Kauneid ajaloolisi helesiniseid kleite kandnud naised esitasid palad „Laula, kuni elad”, „Meil aiaäärne tänavas” ja „Nii vaikseks kõik on jäänud”. Tarvastu gümnaasiumi rahvatantsurühm (juhendaja Kersti Vunder” kandis ette „Mu meelen kuldne kodukotus” ja „Siia laotan südame”.

Mari Raamoti mälestuspingi valmistas kodutütar Alexsandra Mutsu kavandi alusel sepp Tõnis Salong Mulgi sepikojast.

MARI RAAMOT

  • Mari Raamot (sünninimi Tamm) sündis 6. augustil 1872 Viljandimaal Kitsi-Tamme talus ning suri 12. märts 1966 New Yorgis.
  • Õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus.
  • Oli lühemat aega Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. aastal, valmistades ette 265 haritud noort perenaist.
  • Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati. Hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, kodutütarde liikumise asutajaid.
  • 1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi USA-sse.

Allikas: Vikipeedia

Galerii

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Ümeral oli tegus õppenädalavahetus


Augustikuu esimesel nädalavahetusel kogunesid traditsioonilisele väljaõppele Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera liikmed ning toetajaliikmed Soomest ja Rootsist.

Et Ümera rühm on staabi toetusrühm, mille liikmed ei haara igas olukorras esimesena relva, on oluline aeg-ajalt põhitõdesid meelde tuletada ning end uuendustega kursis hoida.



Väljaõpe sai alguse juba reede õhtul, mil major Rein Kikas rääkis külalistele Eesti riigist ning tutvustas Kaitseliitu ja Sakala malevat.

Laupäeval osales Väluste lasketiirus õppepäeval kokku 70 inimest (neist 43 Ümera rühma liiget), kes said tutvuda nii Kaitseliidu varustuse kui ka relvastusega. Väljaõppel osalesid ka värsked Kaitseliidu liikmed ja needki, kellel on juba läbitud sõdurioskuste baasväljaõpe. Esmalt tuli ühisel jõul kokku panna ja püstitada suur, 12 inimest mahutav jaotelk.

„Tutvustasime oma rühma liikmetele kuulipildujat MG-3 ja KSP-58 ja nad said proovida laskmist. Samuti tegime VCP-õpet, kuidas kontrollpunkti üles ehitada. Lisaks said osalejad esmase AK 4 õppe. Õhtu lõppes pioneeriõppega ehk kuidas panna üles külgmiini ja seda lõhata,” rääkis väljaõppe pealik Ahto Alas.

„Ümera rühm on selle poolest eriline, et siin on läbilõige kogu ühiskonnast: meil on liikmeid tavakodanikust kuni Vabariigi presidendini, kes täna samuti õppepäeval osales kõigiga võrdsetel alustel,” lisas Alas.

Kui üksikrühma Ümera toetajaliige, president Toomas Hendrik Ilves sai kutse õppepäeval osaleda, ei kahelnud ta oma osalemises hetkekski. „Mina olen 68-aastane ja kui mina olen võimeline laskma ja tabama, siis ei peaks praeguses olukorras olema kellelgi ettekäänet ega vabandust, iga okas loeb ja ma kutsun üles kõiki õppima,” rääkis Ilves, kel oli võimalus esimest korda proovida kuulipildujast laskmist. „Ma olen ülikoolis õppejõud ja vahelduseks on väga lahe olla õpipoisi rollis!”

Soomlasest toetajaliige, Villiami Hoskonen, kes tegutses sõidukite kontrollpunktis, jäi väga rahule sellega, et sai proovida AK 4 laskmist. „Mulle meeldis väga, et tuled küll õpetama, aga samas saad ise ka midagi uut õppida!” kiitis ta.

Ümera üksikrühm on alati kaasanud väljaõppele huvilisi, kes soovivad Kaitseliidu tegemistega tutvuda ja ka Ümera rühma noorkotkaid. Instruktor Marko Vanninen jagas tunnustust just noorkotkastele, kes õppel väga aktiivselt osalesid ja esitasid palju asjakohaseid küsimusi. 

Alas tõdes, et väljaõpe läks igati korda, päev oli küll pikk ja väsitav, aga see-eest tulemuslik. „Selline õppepäev toob rühmale väga suure ühtsuse ja tunde, et sa pole üksi, kaasvõitleja õlatunne on juures!” 

Pühapäeva hommikupoolikul käisid Ümera toetajaliikmed Viljandi linnaga tutvumas. Nad jalutasid lossimägedes, vaatasid Johan Laidoneri ausammast ja ronisid Viljandi vanasse veetorni vaadet nautima. Viljandi muuseumis tegi neile tuuri giid Heli Grosberg, kes tutvustas muu hulgas Vabadussõja temaatilist näitusetuba.


Galerii

1. august 2022

Sakala malevat asus juhtima major Andres Sarits

 




Esmaspäeval, 1. augustil Sakala maleva hoovil aset leidnud pidulikul tseremoonial andis senine pealik major Andrus Tiitus üle maleva lipu ja juhipositsiooni uuele pealikule major Andres Saritsale.





Andrus Tiitus tõdes, et pärast peaaegu viit aastat annab ta Sakala maleva üle hea tundega, sest tehtud on palju tööd ja ületatud erinevaid väljakutseid. Üksikrühm Ümera liikmena jääb Balti Kaitsekolledžisse õppima asuv Tiitus vabatahtliku kaitseliitlasena Sakala malevaga endiselt seotuks.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi sõnul saab Sakala malev tugeva ning hea kaitseväelise väljaõppe ja taustaga juhi. Ülem tunnustas Andrus Tiitust hea töö eest ning tõi välja, et uuel pealikul seisab muude ülesannete kõrval uuel aastal ees auväärne ja oluline ülesanne võõrustada Viljandis võidupüha paraadi. 
Uus pealik Andres Sarits kinnitas, et võttis ettepaneku asuda Sakala maleva etteotsa kõhklemata vastu, sest Viljandimaa mehena on see tema jaoks eelkõige tagasi pöördumine oma juurte juurde.
Sarits tõdes, et organisatsioonis seisab ees ka olulisi muudatusi, neist olulisemana nimetas ta maakaitseüksuse osakaalu suurendamist nii reservväelaste kui ka Kaitseliidu liikmetega. Ühtlasi julgustas ta kõiki allüksusi endaga koostööd tegema. Samuti on Saritsa hinnangul äärmiselt oluline, et Sakala maleval oleks hea koostöö ka teiste Eesti malevatega.
Ülioluline on Kaitseliidu jaoks üles leida need rahvuslikult meelestatud Eesti mehed ja naised, kes oleksid riigi kaitsmisesse valmis panustama. „Me peame mõistma, et Eesti iseseisvus on ainult Eesti inimeste endi kätes!” toonitas Andres Sarits.
Andres Sarits oli aastatel 2019–2022 Kaitseväe Akadeemias taktika õppetooli lektor. Kaitseväe teenistuse staaži on tal 23 aastat, sealhulgas ajateenistus Õhutõrjedivisjonis. Sarits on osalenud kahel välismissioonil, teda on tunnustatud Maaväe Ohvitseri Hõberisti ja 2. jalaväebrigaadi teenetemärgiga.
Andres Sarits on sündinud ja kasvanud Põhja-Sakala vallas Võhmas, ta on on abielus, peres kasvab kaks poega ja tütar. 

Galerii