Eesti Vabariigil on kalendriaasta jooksul kolm olulist sündmust, mida tähistatakse erineva suurejoonelisusega. 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Selle sündmuse auks toimuvad mitmesugused uhked pidustused, sealhulgas Kaitsevägi ja Kaitseliit ning muud jõuametid korraldavad pealinnas paraadi. 23. juunil tähistame aga võidupüha. Selle sündmuse pidusära on juba kraadi võrra tuhmim. Paraadi peab ainult Kaitseliit. Maakondades korraldatakse Kaitseliidu malevate poolt maakaitsepäevi. Kõige tagasihoidlikumana tähistame aga 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Selle sündmuse auks ei korraldata paraade ning tähistamine on suuresti jäetud rahvuslikke aateid tähtsaks pidavate inimeste õlule. Miks on see nii ning kas kirjeldatud välises säras väljendub ka nende sündmuste tähtsuse järjekord? Võib olla on inimesed juba kahest eelnevast peost väsinud ning mis on üks formaalne taasiseseisvumine lahingus saavutatud suurte võitude ning veel enam Eesti Vabariigi sünni kõrval?
Kuid peatugem korraks ning mõtelgem, milline tähendus peitub tegelikult 20. augustil tähistatavas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päevas. Lisaks formaaljuriidilisele riikliku iseseisvuse taastamisele sümboliseerib see kuupäev eesti rahva vankumatut tahet kanda ära raskused, alles jääda ning edasi kesta. Seda kõike ei suuda aga teha üksik indiviid, selleks on tarvis inimesi, keda seovad ühised rahvuslikud tunnused läbi mille me kirjeldame endid eestlastena – ehk lühidalt öelduna on see meie rahvuslik identiteet. Selle põhialused on ära toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas – rahvus, keel ja kultuur, mis peavad säilima läbi aegade. Nii on seal kirjas. Need on unikaalsed omadused, mis näitavad ära, kes on omad ja kes mitte ning kes on eestlased ja kes mitte. Need kõik kokku on justkui ankur, mis ei lase laeva ulgumerele triivima. Need on aidanud eestlastel üle elada viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni aja ning seda ka kõige räigematel venestamise perioodidel. Milleks on aga nii iseenesestmõistetavatest asjadest vaja rääkida pidupäeval? Aga ikka sellepärast, et need asjad on igapäevaelu tegemistes üha vähem iseenesestmõistetavad. Laulva revolutsiooni aegseid rahvuslikke meeleolusid ja arusaamu peetakse täna kohati marurahvuslikkuse ilminguteks, mis ei sobitu kokku multikultuursuse põhimõtete ning muude globalistlike trendidega.
Lood pole paremad ka meie armsa eesti keelega, mis kõnekeele tasemel risustub üha enam võõrkeelse slängiga ning akadeemilisel tasemel peab taandumislahinguid inglise keele ees. Me nõuame teistelt rahvastelt eesti keele ära õppimist ning see on ka õige, kuid näidakem esmalt ise üles austust ja lugupidamist oma emakeele suhtes. Küll siis teised meie eeskuju järgivad. Veel segasemad lood on kultuuriga ning selle aluseks olevate kommete ja traditsioonidega. Viimased annavad samuti teed kommertslikust kasumiahnusest juhitud globaalsetele analoogidele, millel pole midagi pistmist eestlaste ajaloo ja rahvusliku teadvusega.
Võib ju öelda, et kui häda jälle käes, küll siis meie rahvuslik identiteet justkui iseenesest õitsele puhkeb. Iseenesest aga ei juhtu inimese elus suurt midagi. Soovitu nimel tuleb pingutada järjepidevalt. Täpselt nagu sportlane ei tee oma esimest treeningut keset suurvõistlust, vaid pingutab heade tulemuste nimel palehigis igapäevaselt. Piltlikult öeldes tehti rahvusliku identiteedi arengu nimel tohutu treening ära eelmise vabariigi ajal. Nüüd on aga meie kohus sellega jätkata. Muidu võib juhtuda, et jääme järgmisel võistlusel viimaseks.
Kokkuvõtteks, arvestades eelpool öeldut, tuleb tunnistada, et sisulises plaanis on Eesti Vabariigi olemasoluga seotud pidupäevade olulisuse järjekord hoopis vastupidine. Kui puudub ühtse rahvusliku identiteediga rahvas, siis pole kedagi, kes lahinguväljal võitleks, võidaks ning tähistaks võitu. Ilma selleta ei saa sündida riiki, sest kõlava häälega deklaratsioonide maha lugemisest ei piisa. Kuna riike ei kingita, vaid iga rahvas peab need oma vere hinnaga lunastama. Viimane ei saa aga jällegi toimuda ühtse rahvusliku identiteedi puudumise korral.
Seega, hoidkem meie rahvuslikku identiteeti, sest see on meid ühtse rahvana läbi toonud ka kõige keerulisematest aegadest. Arvestades tänaseid geopoliitilisi arenguid ei või me ette teada, milliseid ränki katsumusi on saatusel meie jaoks veel varuks. Ühisena suudame me sellest kõigest tervena läbi tulla.
Soovin teile kõigile head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!
Foto: Kaire Kannistu
