27. november 2021

Naiskodukaitse Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2021 on Mari Mesipuu.

 



Värskelt väärika tiitli pälvinud Mari Mesipuu tunnistas esimesi emotsioonesõnadesse pannes, et ta pole isegi kunagi mõelnud, et võiks selle tunnustuse saada.



Mari astus naiskodukaitsjate ridadesse 2017. aasta sügisel, 
olles 6-7 aastat liitumismõttega mänginud  ja ütleb 
tagantärgi, et jõudis enda arvates organisatsiooni 10 aastat
liiga hilja. Ta tahaks näiteks jaksata rohkem metsas mütata.




Teda rõõmustavad ägedad Sakala ringkonna naised, 
kellede hulgast on leidnud oma eluteele palju lahedaid sõpru.
Samuti on Mari Mesipuu usin õppija. Kui liitumisel
välistas ta enda tegevusaladena meditsiini ja toitlustuse, 
siis nüüdseks on ta end nendel aladel tublisti koolitanud. 
Järgmine unistus, mis täitmist
ootab, on staabiassistentide õpe Kaitseliidu koolis.

Sellest aastast nimetab Mari ühe eradaima hetkena Naiskodukaitse
koormusmatka. Hoolimata sellest, et tegu oli raske katsumusega ja mingil
hetkel oli ta valmis isegi katkestama, tegeles Mari endaga ja lõpetas
retke, sest nagu ta ise ütleb: “Teisi alt vedada ei saa!”

Lisaks ametlikule tunnustusele patsutavad Marile õlale ka sõbrad ja
tuttavad, tunnustades tema tegevusi Naiskodukaitses. Need ei ole muuseas
ütlemised, vaid uuritakse, mida ägedat olete te nüüd jälle korraldamas,
elavad kaasa ja tunnustavad. Tema kõige suuremate fännide hulgas on ka ema,
kelle meeldib väga saada pilte, kui Mari Naiskodukaitse ridades kuskil
tegevuses on.

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja arvates võiks meie organisatsioon
olla palju-palju suurem ja kasvamiseks tulebki lihtsalt rohkem teavitustööd
teha.

“Kui tahta, siis saab ikka!” on Mari üks motodest, millest võib julgelt
eeskuju võtta.

Juttu ajas: Tiiu Sommer

Mees, kelle jaoks Kaitseliit on palju enam kui hobi




Sel aastal saab Sakala maleva aasta kaitseliitlase tiitli Alar Pajusalu. Selle piduliku sündmuse puhul ajas peakangelasega juttu Üllar Priks.






Alar, räägi palun alustuseks natukene oma lapsepõlvest. Kas on selles midagi, mis viitaks juba eos militaarsetele huvidele?

Noh, ma arvan, et mu lapsepõlv oli täpselt selline nagu kõigil poistel. Mängisime sõda ja vaatasime märulifilme, aga mingit otsest kokkupuudet militaarmaailmaga ei olnud. Pigem tulid esimesed kontaktid põhikooli alguses noorkotkana.


Oli noorkotkaste teema siis juba populaarne? Kuidas sa nende ridadesse sattusid?

See oli üsna populaarne. Küllap keegi klassikaaslastest juba käis seal. Siis käidi juba ka koolides rääkimas, aga minul oli vist keegi juba ikkagi ees ja nii ma uudistama läksin.


Kas sa oled ka väeteenistuse läbinud?

Kahjuks jäi see erinevatel põhjustel läbimata.


Aga kokkuvõttes on sul takkajärgi kahju, et see etapp läbimata jäi?

Eks muidugi, eriti nüüd, kuna on näha, et need teadmised ja oskused, mis olen Kaitseliidu ajal saanud, oleks võinud juba enne olemas olla. Siis oleks olnud palju lihtsam edasi minna ja areneda.


Kuidas sinust siis päriselt kaitseliitlane sai?

Eks pisik oli noorkotkana sisse jäänud. Olin natuke aega peale noorkotkaks olemist ka noorkaitseliitlane või midagi sellist. Käisin mingi etapi oma sõpruskonnaga kaasas, aga siis jäi lünk sisse. Meedias oli ju Kaitseliitu vähe kajastatud ja minu nägemus oli selline, et laigulised tüübid käivad jalgrattavõistlustel teeotsasid valvamas jms tühisega tegelemas. Ma ei teadnud, mida nad päriselt teevad. Kui aga tuttavalt kuulsin, mis päriselt toimub, hakkas see huvi pakkuma ja liitusin Kaitseliiduga.


Kui vana sa siis olid?

See oli 2013. aastal, olin siis 27-aastane.


Millega sa tavaelus tegeled ja kui kaugel see militaarsest maailmast on?

Tegutsen ehitusvaldkonnas. Olen töödejuhataja Viljandi kaugküttevõrke ehitavas ettevõttes. Otsene kokkupuude militaarmaailmaga puudub. Kuna aga tegemist on elutähtsat teenust osutava ettevõttega, mida kaugküte on, siis mingilmääral on ikkagi tegemist energiaturvalisuse tagamisega.


See tähendab, et õues tuleb olla ja füüsilist vormi läheb ikka vaja?

Nii ja naa, mul on kontori ja välitööde suhe selline 40 ja 60 protsenti ja väljas liikumist on palju. Väljas liikumise ja füüsilise töö vastu pole mul kunagi midagi olnud.


Kui palju sa Kaitseliidus askeldada jõuad ja kui tihti sind maleva juures näeb?

Maleva juures näeb mind väga-väga vähe. Kaitseliit ei ole malev ja vastupidi. Põhiline töö käib ikka väljaspool malevat ehk siis nö maastikul. Üldiselt on Kaitseliiduga mul aastaplaan paigas, mille järgi toimetan. Osalen kõikidel õpetel ja tegelen ka õpete planeerimise ja kokkuvõtetega. Tihtipeale on enne ja peale õppust tööd rohkem, kui õppuse ajal kokku ja kohustuslikud 48h aastas võivad täis saada ka enne esimese väljaõppe algust.


Mis sulle kaitseliitlaseks olemise juures kõige rohkem meeldib? Miks sa Kaitseliidus oled?

Mulle meeldib see, et kaitseliitlane on konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõja vahelisel hallil alal. Me saame olla nii militaarsed kui mittemilitaarsed. Meie tegevus toimub nii sõja- kui rahuaajal. Kui kaitseväelased on surutud kindlasse kasti ja teavad millal nad tohivad/saavad tegutseda ja millal mitte, siis kaitseliitlane saab tegutseda laia spektriga. Olgu see siis piiri valvamine, piiritara ehitamine jms tegevus, millele kaitseliitlasi kaasatakse. Meil on nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi väljaõppeid. Saame teha koostööprojekte, kus õpetame kodutütreid ja noorkotkaid, koolitame tugivõrgustiku, käime politseiga koos patrullis jne Üldiselt tundub, kui keegi on hädas, siis on kaitseliitlane see esimene, kes abi pakub.


Kõigi nende erinevate tegevuste seast, mida kaitseliitlane teha saab – mida sina kõige rohkem naudid?

Ei ole ühtegi kongreetset tegevust, aga kui midagi välja tuua, siis laskmine. Meil on ka ainult kaitseliitlastest koosnev laskespordiklubi, mis kogub üha populaarsust ja kus on tänaseks juba rohkem kui poolsada liiget.


Kas sa suudad välja tuua mingi hetke või situatsiooni, mil kaitseliitlasena midagi tõeliselt suurt ja ägedat oled kogenud?

Kaitseliitu kuulumine ongi üks suur ja äge asi. See on üks suur kogukond. Mul ei ole mingit etappi, mille puhul ma ootaks, et see on nüüd see minu koht. Kogu kontseptsioon – planeerimine, tegevus ja lõpp – ongi kokku väga äge. Põhimõte, miks ja kuidas Kaitseliit toimib, on nagunii üleni isamaaline.


Sinu jutust kumab läbi teatav kambavaimu tunne. Kuidas Kaitseliidus sellega siis on? Kas sa suhtled oma kamraadidega ka organisatsiooniväliselt ja kas malevas tekib ka sõprussuhteid?

Ikka tekib. Kaitseliitlaseks saadaksegi ju enamasti kolme soovitaja abil. See tähendab, et sul on juba niigi mitu kaitseliitlasest sõpra. Organisatsioonis pead sa ju teistega arvestama ja läbi käima ja sealt tekib taolisi sidemeid veel juurde.


Oled sa ise ka mõne sõbra Kaitseliitu meelitanud?

Jah! Ma tegelen sellega aktiivselt, et liikmeid juurde saada. Lisaks uute liikmete värbamisele on väga tähtis mitte vanu olijaid ära lasta. Igale välja õpetatud ja kogemustega võitlejale on oma koht ja ülesanne. Kergekäeliselt ei tohi lasta kellelgi loobuda ja lahkuda.


Millisena sa enda tulevikku Kaitseliidus näed? On sul ambitsioone ja unistusi, mida täide viia?

Eks ikka areneda, õppida ja paremaks saada. Ma tean, et mõni võib ühte ja sama tööd teha kaksümmend aastat ja seejures ise õnnelik olla, aga mulle meeldib edasi liikuda. Ikka edasi – targemaks ja osavamaks. Igas asjas ja tegevuses peab olema progress ja edasiminek.


Kui sa üritaksid sõnadesse panna, siis mis Kaitseliidus olemine sinu jaoks on? Hobi? Väljakutse? Kui tõsine asi see sinu jaoks on?

Kui ma Kaitseliitu astusin, arvasin selle olevat hobi ja hea vaheldusena argipäevast ning tööst, aga praegu hindan, et Kaitseliidul on väga reaalne roll turvalise elukeskkonna loomisel. Ma näen, et see on minu jaoks pigem riigi kaitse kui hobi. Riigi kaitsmine on alati väljakutse ja seda peab iga kaitseliitlane tõsiselt võtma. Öeldakse et kaitseliitlane on ”vabatahtlik”. Turvalises Eestis elamine on vabatahtlik. Siin elades peaks olema meie kõigi kohus mõelda ja tegutseda selle nimel, et Eesti ka edaspidi vaba ja turvaline oleks. Ja Kaitseliit on selleks väga õige koht!


Sa küll oma jutuga vastasid just osaliselt mu viimasele küsimusele ära, aga ütle ikkagi lõpetuseks oma sõnadega, miks üks tavaline Eesti kodanik Kaitseliitu astuma peaks?

Meie turvaline keskkond ja iseseisvus pole iseenesest mõistetav. Selle loovad ju jõustruktuurid nagu politsei, päästeamet, kaitsevägi ja ka Kaitseliit. Igaüks võiks kuuluda Kaitseliitu ja anda oma panuse, et end turvaliselt tunda saaksime. Eriti sellisel hämaral ajal nagu praegu maailmas ja meie lähiümbruses valitseb. Ja tuleb rõhutada, et organisatsioonina loome endale tugivõrgustiku, mis vajab väga erinevaid inimesi oma erinevate oskustega. Seepärast pole ka vanus ja füüsiline vorm oluline, sest alati saab mõni eakam ja aeglasem inimene teha ära selle, mille peale muidu täisjõus sõjamehe energiat kasutada tuleks. Iga liige on oluline!

26. november 2021

Naiskodukaitse Sakala ringkond 94

 


Naiskodukaitse Sakala ringkond tähista aastpäeva.

Anti üle ergutused ja kuulutati välja

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja.




Kaitseliidu teenetemedali III klass
LILIAN ESTORN
AILI MÄGI

Annetada maleva rinnamärk
MARI MESIPUU
EBE ÕNNE
KERSTI LAOS

Tänukiri aktiivse osalemise eest Kaitseliidu tegevuses
GRETE VARES

Liiliaristi V klass
MIRJAM TRALLMANN

Liiliaristi Hõberist 
veebel KAIDO TOOMEMÄGI
leitnant MARTIN LINK

Keskjuhatuse tänukiri 
DANIELA ERIT

Ringkonna juhatuse tänukiri
MAIU KIVILAAN
LIIS KÄSPER
MARGE RAIDMA

Meenega 15. aasta aktiivse tegevuse täitumise puhul organisatsioonis:
LEILI SÄRG
LEANA LEMMING

Sakala ringkonna aasta tulevikulootus 2021 on KAROLINA PUGAL
Sakala ringkonna aasta tõusev täht on ANNIKA VÄLJA  
Sakala ringkonna Käbe kulbikeerutaja 2021 on DANIELA ERIT
Sakala ringkonna Aasta meediaguru 2021 on KAI KANNISTU
Sakala ringkonna terav kotkasilm on EVELIN LAPPALAINEN
Sakala ringkonna aasta plaasterdaja on MIRJAM TRALLMANN
Sakala ringkonna aasta õppur on MAIU KIVILAAN
Sakala ringkonna aasta üllataja 2021 on TIIU SOMMER
Sakala ringkonna välikatlast kaevikuni tiitliga pärjati MARGIT KIRSS
Sakala ringkonna aasta tegija 2021 on KAI KANNISTU
Sakala ringkonna Aasta naiskodukaitsja 2021 on  MARI MESIPUU



8. november 2021

Noored Kotkad veteranide keskel, ehk SIBUL 2021

 






Autor: 
Reimo Jürjo
Noorkotkas


Sakala Maleva Noored Kotkad osalesid 5.-7. novembril toimunud Lõuna

Maakaitseringkonna suurõppusel SIBUL 2021. Kotkastele oli see suur

võimalus, mida ei saanud kasutamata jätta, kuna sellisel Kaitseliidu

õppusel polnud me varem käinud. Noored said info, registreerisid

ennast ning jäid õppust ootama, päev enne õppust jagati meid üksuste

vahel ning Kotkaid läks nii staapi, kerge jalaväerühma, tankitõrje

rühma, kui ka jalaväerühma. Ülesandeid oli seinast seina, mida Kotkastele

anti ning nad kinnitavad, et kellelgi polnud igav. Kui lõpuks õppus läbi

oli ja poisid kõik tagasi olid, oli näha, et mõni oli läbimärg kuid samas

teine täiesti metsaga kokkukasvand.


Kergejalaväerühma läinud Noorkotkas räägib, et õppus oli väga oluline ning

sai palju eelinfot tulevikust, kuna on suur soov minna edasi

noorkaitseliitlaseks, lisaks mainis ta, et rühmas ootas teda ees kamp nö

vanasi veterane, kes olid südamega asja juures, mida nad tegid. Sakala

Maleva Noored Kotkad on alati valmis tegema koostööd ja minema appi

Kaitseliidule või Naiskodukaitsele.


Tankitõrjepoisid räägivad, et see on koht, kuhu nad läheks iga kell tagasi.

Vahepeal oli küll passimist, kuid see sisustati ka ära. Mind üllatas ka

see, kui kiiresti meid omaks võeti ning usaldama hakati.


Staapi külastanud Kotkad olid need, kes teadsid kõige rohkem õppusel

toimuvast. Staabikotkastel oli ka tore võimalus lüüa kaasa PPA ja KL poolt

tehtud õppuse auto läbiotsimisel ning seda nad neile kergeks ei teinud.


Alati Valmis!


Galerii.
fotod: Gunnar Teas