Plaan B-st sai hoopis uus seiklus

 

22.–23. augustil toimus Tilla külas Kodutütarde Paistu ja Halliste rühma ühine laager. Kuigi ilm pakkus noortele korraliku vihma ja tormi, ei lasknud see laagri tegemistel hoogu maha võtta.

Laagri eesmärk oli pakkuda noortele võimalust õppida praktilisi oskusi ja veeta aega looduses. Laagris õpiti kaardiõpet ja raadiosidet ning harjutati õhkrelvadest laskmist. Kõige olulisemaks jäi seejuures praktiline tegevus – teadmisi ei õpitud ainult paberilt, vaid neid sai kohe ka ise proovida.

Vihmane ilm ei seganud ka väikest õhtust matka. Vastupidi – metsas ootas noori eriline kohtumine. Matka käigus nägid noored oma silmaga hirve. Sellised hetked on looduses liikudes eriti väärtuslikud ning jäävad kindlasti kauaks meelde. 

Ilm sundis küll mõningaid esialgseid plaane muutma, kuid just siin tuli appi hea koostöö.

Suur tänu Halliste Jahiseltsile, kes tormise ilma tõttu meie plaan B-le kiiresti appi tuli. Tänu nende abile said noored jätkata laagri tegevustega ka siis, kui ilmaolud meie esialgseid plaane muutsid.

Suur kummardus ka Karksi malevkonnale, kes reageeris kiiresti muutunud olukorrale ja tuli noortele droone tutvustama. See andis noortele võimaluse näha lähemalt tänapäevast tehnikat ning saada uus ja põnev praktiline kogemus.

Õhtul jätkus laagrielu soojas majas – mängude, jutuajamiste ja ühise koosolemisega. Nii kujunes ka keerulise ilmaga laagrist päev, kus õppimine, loodus, praktilised oskused ja hea meeskonnatöö käisid käsikäes.

Vahel ei lähe plaan A päris nii, nagu mõeldud. Aga hea meeskonnaga saab plaan B-st hoopis uus seiklus.

Tagalas peitub jõud! 

Tekst ja fotod:
Maris Pajumägi,
Kodutütarde Paistu ja Halliste rühmavanem

Kolm meeldejäävat päeva discgolfilaagris

Meie sõit discgolfi-laagrisse sõit algas 03.07 kell 10 hommikul. Eelmisel päeval olid asjad juba pakitud ning hommikul sai rahulikult teele asutud. Sõit Mustlast Alutagusele kestis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul rääkisime palju, jagasime oma laagri ootusi ning imetlesime kaunist Eesti loodust.

Kohale jõudes oli eelmine laager just lahkumas, et teha ruumi meile. Ootasime mõnda aega fuajees ning meil õnnestus näha ka olümpiavõitjat Katrina Lehist. Majutus oli väga meeldiv – meie neljakesi saime elada kuuekohalises toas. Seejärel oli aeg minna sööma. Toit oli kogu laagri vältel väga maitsev ning väärib kindlasti eraldi kiitust.

Pärast sööki kogunesid kõik osalejad ühisele avamisele, kus õppisime üksteist tundma erinevate
tutvumismängude kaudu. Hiljem pidi iga maakond valmistama discgolfi-teemalise tutvustuse. Meie valisime selleks Kahooti, mis pakkus kõigile palju elevust. Õhtul esitles iga malev ka iseennast ning ka meie esitlus õnnestus väga hästi.

Esimese päeva lõpetuseks õpetati meile discgolf'i põhitõdesid ning iga osaleja sai endale ühe ketta. Kuna tundsin ala vastu suurt huvi, küsisin endale ka teise ketta, et harjutada nii lähi- kui ka pikamaaviskeid. Õhtu möödus mõnusalt mängides ja omavahel suheldes.

Järgmisel päeval algasid kell 10 töötoad, mida viisid läbi oma ala professionaalid. Osalejad jagati kolme gruppi ning igaüks läbis kõik töötoad.

Minu esimene töötuba keskendus lähimaavisetele. Õppisime ketast õigesti hoidma, viskama ning keskendumist säilitama. Seejärel liikusime pikamaavisete töötuppa, kus tutvusime uute tehnikatega. Mul läks seal väga hästi ning juhendaja kiitis minu visketehnikat, öeldes, et on minu üle uhke. See andis palju enesekindlust.

Viimane töötuba keskendus eeskäeviskele, mis oli mulle alguses kõige keerulisem. Tänu väga heale juhendajale sain aga oma hirmust üle ning õppisin ka selle tehnika selgeks.

Pärast töötubasid käisime läbi järgmise päeva võistlusraja, et tutvuda radade ja korvide asukohaga. Kuna võistelda tuli viieliikmelistes gruppides ilma kohtuniketa, oli rajaga eelnev tutvumine väga kasulik. Päeva jooksul toimus ka orienteerumine metsas ning õhtul mängisime lauamänge ja korvpalli.

Viimase päeva hommikul tundsin enne võistlust väikest ärevust, kuid see kadus kiiresti. Moodustati võistlusgrupid ning igale grupile anti punktide märkimiseks tabel. Start anti kell 9.30 ning minu grupp pääses esimesena rajale.

Võistlus toimus individuaalarvestuses nii tüdrukutele kui ka poistele. Esimese ringi järel polnud ma päris kindel, kuidas mul läks, kuid teisel ringil tundsin end juba palju enesekindlamalt. Kokku läbisime ligi kaheksa kilomeetrit metsaradadel.

Pärast võistlust pakkisime oma asjad kokku, et pärast autasustamist kohe koduteele asuda. Minu suureks rõõmuks saavutasin 20 võistleja hulgas 2. koha. Olin tulemuse üle väga õnnelik ning rõõmustasin ka kõigi teiste osalejate saavutuste üle.

Tagasiteel tegime väikese jäätisepausi ning õhtuks jõudsime tagasi koju. See laager andis mulle palju uusi teadmisi, enesekindlust ning kinnitas, et soovin discgolf'iga ka edaspidi tegeleda. Kolm päeva möödusid kiiresti, kuid mälestused ja saadud kogemused jäävad minuga veel kauaks.

Tekst: Alexandra Muts,
Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar

Fotod: Vika Zieds

Kuidas noortejuhid droone õppisid lennutama

 

Kahel nädalavahetusel oli Kodutütarde ja Noorte Kotkaste noortejuhtidel võimalus läbida droonikoolitus, et hakata oma kodumalevates läbi viima drooniõpet, mis on sisse pandud ka uuendatud järguõppes  IV järgu riigikaitse osas.

Hommikul pidi vara tõusma, et õigeks ajaks kohale jõuaks. Sõit oli pikk, kuid ilus selge ilm ja kaunid Eesti maakohad tegid sõitmise nauditavaks. Autosõiduga saab avastada väga vahvaid Eestimaa paiku, mis pakuvad silmailu.
Kohale jõudes ootas meid koolitusmeeskond, kes Kuusalu Spordikeskuse suures saalis juba hoogsalt tegutses. Vaja oli oodata, sest kõik õppurid ei olnud veel kohale jõudnud. Jutustasin administraatoriga ja jutt läks karulaugu juurde, andsin juhiseid, kuidas head karulaugusoola teha.
Kogunesime spordisaali ja korraldaja tervitas meid kõiki, andis ülevaate, mis toimuma hakkab. Esimeseks ülesandeks oli lennu planeerimine. Kuna enne koolitust oli soovitav läbida MÕS 1-3, siis kõik see planeerimise info tuli ka sealt. 

Kui droonilend oli planeeritud ja instruktorile ette näidatud, jagati meid kolme meeskonda.
Kõigepealt läks meie meeskond planeeritud lendu sooritama DJI MINI-ga. Tundus, et kõik noortejuhid on hoidnud droone käes ja said ilusti hakkama. Loomulikult on oluline ka vilumus, sest mida rohkem on harjutatud, seda kiiremini ka lahendad ülesandeid. Selles harjutuses olid ära jagatud kõrgused, kus keegi lennata tohib. Olid madalad ja kõrged lennukoridorid. Ülesanneteks oli tuvastada esemeid, pildistada ja 360-kraadist videot teha.
Kui esimene töötuba läbi sai, oli juba lõunaaeg. Kui koolitus on huvitav ja kaasahaarav, siis aeg lendab linnutiivul.
Peale lõunat oli veel kaks õpituba. Järgmiseks liikus meie viieliikmeline meeskond drooni simulaatori töötuppa. Instruktor õpetas meid järk-järgult, kuidas tööle panna arvutisüsteem ja drooni simulaator. Kui kõik vajalikud esemed olid arvutiga ühendatud ja juhised antud, siis võis harjutamine alata. Peaks ütlema, et päris raske oli selle simulaatori drooni lennus hoida. 

Kuna kõikidel droonidel on oma eripärad, kuidas neid juhtida, siis seda peab tõesti harjutama ja õppima. Harjutasin kaua ma harjutasin, aga lõpuks suutsin nii palju, et maanduda oskasin juba päris hästi. Raja läbimisega läheb ikka päris mitu head päeva, et seda selgeks saada, aga ma arvan, et kui harjutad, siis saad ka meistriks. Lõpuks proovisime ka simulaatoris prillidega lennata, aga no see läks mul ikka päris metsa. Ei ole vaja enne ikka järgmist sammu edasi minna, kui üks on veel päris kõvasti ligadi-logadi.
Viimaseks õpitoaks oli DJI NEO. Selles õpitoas oli üles seatud erinevad ülesanded, mida tuli siis õppida ja läbida. Drooni koolitus tehti kõigile korraga ja seejärel läks harjutamiseks. Algul oli ikka raske aru saada, kuidas see pult ikka töötab. DJI NEO-l on WI-taoline pult, mida liigutades droon lendab just sinna, kuhu vaja. Algul ei saanud ma sellest süsteemist üldsegi aru, tahtsin ikka tagasi DJI MINI juurde minna, aju ja käsi ei tahtnud sugugi koostööd teha ja see ajas lausa marru. Tegin väikse pausi ja proovisin siis uuesti. Ei tea mis küll juhtus, aga minu aju hakkas koostööd tegema minu käega ja drooni lennutamine läks edukalt.  Viimane harjutus oli takistusrada, kus pidid üle ja läbi lendama rõngastest, siis edasi ümber värava ja tooli alt. See tooli alt lendamine oli suht võimatu ettevõtmine, arvasin, et ma ei saa kunagi sellega hakkama. Hingasin või äkki isegi ei hinganud ja uskuge või mitte, ma sain hakkama! Edasi oli vaja minna saali tagumise ukse juurde, kus oli vaja vaadata mingit numbrit ja edasi liikuda slaalomina takistusraja lõppu. Viimaseks pingutuseks oli vaja läbida korvpallikonstruktsioon, mis oli seina küljes kinni ja sealt oli vaja minna vahelt läbi, mitte alt ega pealt - ka see tundus algul kuidagi võimatu.
Vot see oli hea emotsioon, mis ma sealt sain ja seda tuleb anda edasi ka noortele. Eduelamus oli 100% ja seda tõestas ka instruktor.
Suur, suur tänu koolitajatele, et nii kaasahaarava koolituspäeva olite valmis planeerinud!

IV JÄRK / Alates 12-aastased

• Teab õhudroonide ohutu kasutamise põhimõtteid, valmistab neid ette turvaliseks juhtimiseks ning omab praktilist kogemust lennutamisel
• Mõistab droonide ehitust ja tööpõhimõtteid
• Oskab hinnata inimtegurite ja keskkonnatingimuste mõju lennutegevusele
• Rakendab lennuohutuse põhimõtteid droonilennutegevuses
• Oskab planeerida lennutegevust
• Omab praktilisi oskusi mehitamata õhusõiduki ohutuks käitamiseks nii simulaatoril kui ka reaalses lennutegevuses

Tekst ja fotod: Vika Zieds

Sakala ringkonna Kodutütarde talvelaager – õppimist, rõõmu ja ühist tegutsemist

Tänavune Sakala ringkonna Kodutütarde talvelaager toimus hubases ja
külalislahkes Tarvastu Gümnaasiumis. Koolipere võttis meid vastu avasüli
ning kooli direktor Anne Põldsaar rõõmustas noorte sagimise üle kogu laagri vältel.

Talvelaager oli üles ehitatud mitmekesistele õpitubadele, erikatseid
toetavatele tegevustele ning loomulikult heale koosolemisele. Laagri
ettevalmistused algasid juba varakult – peakorraldaja asus otsima noori,
kes oleksid valmis võtma vastutust, õppima selgeks oma õpitoa sisu ning
seda ka teistele edasi andma. Just noorte endi panus ja õpetamise julgus
toetab nii erikatsete sooritamist kui ka arengut erinevates järkudes.

Kui töötoad said vastutajad, tuli noortel kokku panna 3–4-liikmelised
meeskonnad ning leida sobiv aeg, et oma õpituba üheskoos läbi teha ja ette
valmistada. Jagati ülesanded – kes kogus pudelikorke koostöös kohvikute ja
restoranidega, kes lõikas ja kuivatas puuoksi, kes kutsus üles koguma tühje
pudeleid ja purke küünlaaluste töötoa tarbeks. Tööd oli palju, kuid noored
näitasid, et vastutuse usaldamine toob alati häid tulemusi.

Nii valmisid viis loomingulist õpituba: paelte, jaurami, peavõrude,
lõhnakottide ja küünlaaluste meisterdamine. Kokku oli laagris aga lausa
kaheksa õpituba – lisaks veel taipoxi, tantsu ja piltide lavastamise
töötoad. Siinkohal kuuluvad suured tänud ka kahele väljaspool
organisatsiooni tegutsejale. Taipoxi töötuba viis läbi Sakala maleva
Tarvastu rühma noorkotkas Remi Zieds ning varustusega toetas Viljandi
Taipoksiklubi koos Lauri Liiviga. Tantsu töötuba juhendas Tarvastu
Gümnaasiumi õpetaja Marge Almre ning abiks oli ka Pöial-Liisi rühma
kodutütar.

Laupäev möödus tegusalt õpitubades ning õhtul jäi aega sõpradega koos
olemiseks ja uute tutvuste loomiseks. Kuuse alla oli ilmunud suur
kommikott, kust iga noor sai oma maiustuse välja lunastada julguse ja
vaimukuse eest. Loeti luuletusi, lauldi, tantsiti ning õhtu kulmineerus
lustaka pidžaamadiskoga.

Pühapäeva hommik algas traditsioonilise lauluga Erich Krieger „Miks magate
nii kaua…“. Hommikuvõimlemine oli seekord eriline – pidžaamades tehtud
harjutused panid proovile nii koordinatsiooni, muusikatunnetuse kui ka
vastupidavuse.

Pärast hommikusööki avati fuajees kollektsionääri erikatse näitus. Oma
kogusid esitlesid nii noored kui ka noortejuhid, näidates head eeskuju.
Näitusel sai näha väga eriilmelisi kollektsioone – alates LEGO-lilledest ja
kommipaberitest kuni rahade, embleemide, rannakarpide ja hobusekujudeni.
Eriliselt huvitav oli kuulata lugusid, kuidas need kogud alguse said.

Enne lõpurivistust esitasid kaks kodutütart II järgu ettekanded kogu
laagrile. Rahel Tafenau tutvustas Karl-Erik Taukarit ning Alexandra Muts
Ado Birki elu ja tegevust.

Nii avarivistusel kui ka lõpurivistusel kandsid kodutütred pidulikku vormi.
Toimus ka väike kontsert, kus esinesid Tarvastu Taevavõtme ja Pöial-Liisi
rühma noored. Ringkonnavanem Eda Kivisild andis üle tunnustused ning
tänavune laager jääb Sakala ringkonna ajalukku erilisena – esmakordselt
omistati kaks kõige kõrgemat I järku. Selle tunnustuse pälvisid Heleriin
Laanemäe ja Johanna Maria Topolev – palju õnne, olete suureks eeskujuks
kogu ringkonnale!

Samuti tunnustati aasta parimaid: 2025. aasta Sakala ringkonna noorte
juhiks valiti Eleriin Öövel ning aasta Kodutütreks Kaisa-Liisa Lepat.
Palju-palju õnne ka teile!

Südamlik tänu kuulus ka Sakala ringkonna Naiskodukaitsjatele, kes
hoolitsesid kogu laagri vältel maitsvate kõhutäite eest. Just sellise
positiivse energia ja ühtekuuluvustundega see vahva talvelaager lõppes.

Kohtume juba järgmistes laagrites!

Tekst:
Vika Zieds
KT talvelaagri peakorraldaja

Fotod: 
Delisa Lotte Tokman

Kodutütred võistlesid viiendat korda matkamängul "Pruudeni jälgedes".

 

Järjekorras juba viies Kodutütarde võistlusmatk „Pruudeni jälgedes“ leidis sel aastal aset 20. septembril Mulgimaal. Võistlus algas Halliste kooli juurest ja lõppes Karksi-Nuias August Kitzbergi nimelise gümnaasium juures.

Hommikul tundus, et ilm võistlejate poolt ei ole, kuid sellele vaatamata oli seitse 10-14 aastaste kodutütarde  ja üks noorkotkaste neljaliikmelist meeskonda valmis ette võtma umbes 13 kilomeetrise teekonna.

Noorkotkaid esindasid külalised Harju malevast Kose kotkaste rühmast koosseisus Karl Arten Pajusoon, Marti Aaron Pajusoon, Simon Nael, Marten Taidre.

Rajal oli kümme erinevat punkti. Stardis kontrolliti ka varustust. Teekonnal oli vaja pea tööle panna erialamärkidest memoriini lahendades, kus tuli kirja panna kasee, millise erikatsega on tegemist; oli ämblikuvõrk, mis tuli läbida ilma  nööre puudutamata. Kui keegi nööri puudutas, helises kelluke ja kirja läks karistuspunkt. See oli aga võimalik lunastada kätekõverdusi tehes.

Liiklusmärkide punktis pidid noored otsima binokliga metsa peidetud liiklusmärke ja nende nimed kirja panema. Veel oli kaarditundmise punkt, kus pidi kasutama koordinaatide määramise oskuseid, laskmise punktis said noored lasta õhupüssist. Üheks punktis oli vaja tunda Eestit ja panna Eesti kontuurkaardil õige maakonna nimetus õigesse kohta. Puudetundmise punktis pidid võistlejad korjama õigesse ümbrikusse õige puulehe.
Kimmimängu punktis noored üritasid meelde jätta 20 nime, et pärast need enda mälu järgi kirja panna. Üheks punktiks oli ka nimed ja mälestusmärgid, seal pidid nad panema õige inimese või  mälestusmärgi nime õige pildi juurde.
Meeskonnatöö punktis pidid noored lina peal hüpates ja üks lina tõmmates etteantud aja jooksul võimalikult kaugele jõudma. Viimane punkt oli lõpujooks koos väikese takistusrajaga, kus pidi näitama oma võimekust meeskonnatöös. Ühel lõigul oli ka vastutegevus,  kes hoolitsesid selle eest,  et noored oskaksid teel tähelepanelikud olla ja õigel ajal metsa varjuda. Kes piisavalt tähelepanelik ei olnud, pidi loovutama elu.

Seekordne matkamäng oli tähelepanuväärne ka selle poolest, et ükski võistkond ei katkestanud. Järgmisel aastal lähevad kodutütred ja noorkotkad Pruudeni jälgi otsima maikuus.

Tulemused:

I koht: Paalalinna rühm: Marta Liiva, Heili Reena Õsso, Ketriin Animägi, Jete Sala

II koht: Pöial-Liisid: Liisa Reile, Emma Penter, Hanna-Marii Raudsepp, Triin Marleen Taklaja

III koht: Tauno Tilgad (Kuujänesed): Angelia Nicolau Costa, Angeliina Feldveber, Annette-Larissa Piir

Kuujänesed said ka eripreemia vaimuka võistkonna nime eest milleks oli Tauno Tilgad, võistkonna nimi valiti Jakobsoni kooli direktori Tauno Tilk järgi.

Tekst:
Johanna Topolev

Fotod: Kaspar Teas, Gunnar Teas

Galerii

Ümera rühma noored kogusid laagris väärtuslikke oskusi

15.–17. juunini kogunesid Viljandi aerutamisbaasi Ümera rühma noorkotkad ja kodutütred, et osaleda sisukal kolmepäevasel kevadlaagril, mille eesmärk oli edendada noorte teadmisi ja oskusi laagri- ja matkatingimustes. 

Õppetegevus keskendus järgu- ja erialakatsete sooritamisele, pakkudes samas suvist seiklust ning süvendatud teadmisi ohutusest, esmaabist ja kodanikuõpetusest.

Laager algas 15. juunil laagripaika kogunemise, laagri püstitamise ja veeohutuse baasteadmistega. Järgmisel päeval suunduti intensiivsesse õppetegevusse, mis hõlmas nii praktilisi kui ka teoreetilisi ülesandeid. Osalejad sooritasid erialakatseid nagu “Ujuja” ning said põhjaliku väljaõppe päästjana tegutsemiseks. 

Erilise rõhuasetuse all olid tuleohutusnõuded, tulekahjude ennetamine ja käitumine kriisiolukorras. Noored harjutasid ka käepäraste kustutusvahendite kasutamist. 

Lisaks said laagrilised teadmisi kulu- ja metsapõlengute puhul tegutsemisest ning harjutasid päästerõnga viskamist, viskeliini käsitsemist ja aerupaadi kasutamist. Kõike seda toetati teadmistega, kuidas vältida tule- ja veeõnnetusi.

Laager lõpetati kokkuvõtete tegemise ja tagasisidega, noored koristasid enda järelt laagriplatsi ning lahkusid teadmiste ja kogemustepagasiga, mis saadab neid nii matkal kui igapäevaelus.

Tegemist oli kaasahaarava ja arendava laagrielamusega, kus õppimine ja sõprussuhted põimusid kokku meeldejäävaks suvehetkeks.

Noortejuhid panid end proovile võistlusel Väle Jänes

Juba mitmendat korda osalevad Sakala noored Valga maleva korraldatud Väledal Jänesel. Eelnevatel aastatel on esindajad aega parajaks teinud samas linnas, kus võistlus toimub, vaadates vaatamisväärsusi või poodides kolades, kuid see aasta oli võimalus end proovile panna ka noortejuhtidel.

Kui üleskutse kirjakasti laekus, saatsime info rühmadesse laiali. Ei olnud vaja kaua oodata, kui noored juba reageerisid. Registreerisime Tarvastu rühmad võistlusele ja alustasime koondustel ettevamistustega. Lugedes hoolikalt võistlusjuhendit, jäi silma kutse noortejuhtidele, aga see jäi sinnapaika. Vahetult enne võistlustele registreerimise lõppu hakkas noortejuhtide üleskutse mind painama ja kirjutasin Tarvastu juhtidele ja toetajatele, kes oleks valmis minuga rajale tulema.

Kuna mulle ei meeldi niisama passida, siis see oli hea võimalus end võistlusele kirja panna ja hakata uuesti treenima ning loomulikult vahva seltskonnaga mõnusalt aega veeta. Kirjutasin esimesena endisele Tarvastu kodutütrele ja Tarvastu Tõhvide pealiku abile Gerlile, mida ta sellest mõttest arvab. Kui teine meeskonnaliige oli leitud, võtsin sihikule Tarvastu Tõhvide rühmapealiku Risto. Teda pidin väheke moosima, aga vastus tuli küllaltki kiiresti, sest ka tema poisid olid rajal ja eeskuju peaks ju näitama. Neljandaks meeskonnaliikmeks kutsusime Tarvastu jaoskonna naiskodukaitsja ja endise Tarvastu Taevavõtme liikme Loretta. Kodutütrena käis Loretta oma meeskonnaga Smurfiinad palju võistlustel ning tema teadmised ja kogemused on märkimisväärsed.

Kuna äsja said tehtud noortele vormide taotlused, siis võistlusele said nad panna oma rohelise metsavormi. Noortele väga meeldivad metsavormid, sest need näitavad ühtekuuluvust. Tähtis on see, et noored oskaksid vormi õigesti kanda ja teaksid vormikandmise eeskirja.

Kuna pühapäeval oli ka munadepüha, siis soovisime üksteisele vahvat munadepüha ning teel Otepääle vahetati infot, kuidas keegi pühi pidas ja mida veel õhtul plaanitakse.Otepää Noortekeskuse juurde jõudes tervitasid meid päike ja palju noori, kes samuti olid tulnud matkamängule. Registreerisime võistkondade kohaloleku, peeti avakõne ja võistlus sai avatud.

Kaardile oli märgitud erinevad punktid, esimene number tähendas, mitu punkti see kontrollkoht väärt on. Kaugemad punktid andsid rohkem punkte ja finišile lähemal vähem. Tegime oma liikumise strateegia, kuidas punkte hakkame võtma. Kaardilugejaks sai meil Risto, kes on ka endine koormusmatkaja ja saab suurepäraselt hakkama erinevate kaartidega. See tähendas, et ka käske jagas meil ainuke mees meeskonnas. Kuhu suuna võtsime, sinnapoole punuma panime.

Punkte oli 50 ja aega selleks anti 2 tundi ja 30 minutit. Peale seda hakkasid jooksma juba karistuspunktid, kui hiljaks jäid. Kuna meie eesmärgiks oli rada läbida ja võtta nii palju punkte kui jõuame, ei olnud siht võita. Kuna inimesele on ikka võitlushimu omane ja meeskonnas olid kõik endised matkajad ja võistlejad, siis see kõik muutus.

Hakkasime arvestama ajaga, liikumiskiirus läks kiiremaks, punktide võtmine muutus olulisemaks, et vastused oleksid kindlalt õiged jne. Seega asi läks ikkagi võistluseks. Kuna punkte oli päris palju, siis otsustasime, et osa punktid võtab meist kõige kiirem joostes. Meie meeskonna kiireim oli Loretta, keda vahepeal Risto toetas.

Kaart oli orienteerumiseks, aga kõik muu käis läbi äpi. Jõudes punktist umbes 50 meetri kaugusele, sai valida vastuse ning selle ära kinnitada. Küsimused olid tehtud selliselt, et vastuse sai leida kohapealt, kas lugedes infotahvlit, majalt mingit daatumit või mis kujuga on maja akna kohal olev väike aken. Kõik küsimused olid vahvad ja see andis päris toreda ülevaate Otepääst. Meile jääb meelde punkt, kus küsiti, mitu astet on redelil. Esimese kuuri küljes oli 11-astmeline redel, aga tegelikult oli vaja tänava lõpus oleva kuuri küljes oleva redeli astmete arvu, 13. Kes küll teeb 13-astmelise redeli, see ju ebaõnne number! Kuna meie vastuseks läkski 11, siis see oli ainus punkt, kus me panime täiega puusse. Kirumine: “Kuradi redel!” käis läbi ülejäänud teekonna. Nüüd on meil oma meeskonna nali, et ei oska kaarti vaadata ja vale kuuri seinal oleva redeli astmeid lugesime.

Lõpetasime oma võistluse paarkümmend minutit enne lõpuaega. Lipuplatsil olid pingid, kus mõnusalt maha istusime ja maitsvaid saiakesi sõime ja kosutavat morssi jõime. Hea oli istuda, oli tunda, kuidas jalad tuld lõid, aga parim tunne on see, kui oled midagi ära teinud. Meie saime oma võistluse lukku panna ja olime rahul, et matkamängust osa võtsime. Parim aeg oma noortega, rühmajuhi abiga, rühmapealikust mehega ja naiskodukaitsjast tütrega!

Finišeerides ootasid meid ees juba meie Sakala KT tüdrukute võistkond koosseisus Kirtel Salundi (meeskonna juht), Ronja Zieds, Rosali Lepp ja Gerty-Ly Soobel. Uurisime, kuidas võistlus meeldis, kuidas nad hakkama said. Noored olid rahul ja rõõmsad. Kuna selline võistlus oli meeskonnale esmakordne, siis said nad väga hea kogemuse võrra rikkamaks.

Nähes, kuidas teised tunnustatud saavad, oli pisike mõru maik ikka suus, aga kuulsin, kuidas omavahel vesteldi, et järgmine kord teeme paremini!

Poiste võistkond finišeeris vahetult enne aja lõppu. Nähes meie Sakala NK meeskonda, hõiskasime ja tervitasime neid, et nad on tublid, et aega jõudsid. Ka poiste meeskonnale rada ja võistlus meeldis. Hakati kohe arutama punktides olevaid ülesandeid, et kui vahvalt need tehtud olid ja tundub, et meenutamist jätkub neil pikemaks ajaks. Sakala NK meeskonda kuulusid Madis Õmblus (meeskonna juht), Sten Kaspar Soobel, Johan Eerik Lepp ja Kaspar Kõva.

Noortejuhid, kui antakse võimalus osaleda koos noortega, siis osalege! Igakord see pole muidugi võimalik, aga võimalusel ikka, sest sellest, mida teised malevad/ringkonnad on loonud, on hea šnitti võtta ka omas malevas. Meie juhtidel haudub plaan, et sama formaat tuua ka meie valda ja malevasse ning pakkuda selle teostust noorteprojektiks neile, kes hakkavad taotlema esimest järku või on selle poole teel. Vahva seiklus! Aitäh, Valga, et ikka ja jälle kutsute oma vahvatele matkamängudele!

Tekst ja fotod: Vika Zieds

Tarvastu kandi rahvas korraldas heategevusliku veteranilaada

Laupäeval, 12. aprillil toimus kolmandat korda Mustlas Sakala noorte korraldatud heategevuslik laat, kust saadud tulu läks veteranide toetuseks. Sel aastal kogutakse Anname au! kampaaniaga raha, et toetada veteranide vaimset tervist.

Alustasime planeerimist juba jaanuaris, kui esimesel koosolekul tuli mõte küsida rahva arvamust, millist kogupereüritust rahvas ootab, seega viisime läbi rahvaküsitluse. Kuna laat sai kõige rohkem hääli, siis hakkasimegi seda korraldama. Kuna laata ei olnud me varem korraldanud, siis soovisime, et see tuleks omanäoline. Kõigepeale kirjutasime projekti Viljandi valla noortevolikogu projektikonkursile. Järgmiseks panime paika, mis on need asjad, mida laadal teha tahame, keda sinna ootame. Seejärel hakkasime otsima sponsoreid ja jagasime ära ülesanded, kes millise valdkonnaga tegelema hakkab. Suhtlus oli tihe ja mitmetunniseid e-koosolekuid pidasime päris mitmeid.

Noored lootsid küll head ilma, et laat saaks toimuda Mustla käsitööaida hoovis, kuid pidime siiski päev enne võtma vastu otsuse korraldada see Mustla rahvamajas. Ka osalejatel oli hea meel, et laat oli toas, kuna õues sadas lund ja oli päris külm.

Kohale tulid kohalikud Viljandimaa kauplejad ja õpilasfirmad, osta sai suitsuliha, mett, laste valmistatud kaarte, maiuseid, mahenäkse ja ehteid.

Annetusi Eesti veteranide toetuseks kogusime heategevuslikus kohvikus, näomaalinguid tehes ja sinililletooteid pakkudes. Kohvikus olid müügil Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütarde ja Tarvastu Tõhvide noorkotkaste rühma tehtud küpsetised. Pannkoogid valmisid kohapeal, neid sai nautida soojalt koos kodutütarde tehtud maitsva õunamoosiga. Kohvikus toimetasid sündmuse korraldajad ja kodutütred Rahel ja Heleriin. Sõdurisuppi keetsid Tarvastu jaoskonna naiskodukaitsjad välikatlas. 

Päevajuhiks oli Seila Peek, ta rääkis laadalistele veteranikuust ja veteranilaada tähtsusest ning tutvustas kauplejaid ning kutsus osa saama õpitubadest ja laadabingost. Just, te lugesite õigesti, meil oli laadal bingo ning iga bingotaja sai ka auhinna - meie toetaja TERE piimatööstuse kohuke. Laada heli ja muusika eest vastutas Aare Anton. Kohalik bänd  Village Voice ja Marti andis rahvale heategevuslikus korras kontserdi. 

Laste lemmikud peale bingo olid näomaalingud, mille eest vastutas Tarvastu jaoskonna naiskodukaitsja Loretta Silm, kes on kohaliku kunstikooli vilistlane. Laata külastanud kunstikooli endine õpetaja Kälina Savka oli endise õpilase tööga väga rahul ja soovitas tihedamini pintslit kätte võtta.

Varustust ja relvi oli näitama tulnud Kaitseliidu Sakala maleva vabatahtlikud. Uudistajaid oli palju! Naiskodukaitsja Evelin Laanemäe tutvustas kriisivarusid ja OleValmis äppi. Kas Sina oled kriisiks valmis? Mis leidub sinu kodus ja kas saaksid hakkama nädala, kui poodi minna ei saaks? Evelin jagas näpunäiteid ja soovitusi oma pere näitel.

Kodutütred olid väljas ka oma infolauaga, kus Anastasija Aria tutvustas noorte tegevusi ja kutsus liituma vahva, toreda ja praktilise organisatsiooniga. 

Õpitoas sai Pille Kõpi juhendamisel kätt proovida kaevikuküünalde tegemises. Õpitoas saime korraliku koguse papiga täidetuid kaevikuküünlaid, mille me täidame ise küünlavahaga. Teises õpitoas sai varjevõrku punuda. Varjevõrke õpetas tegema naiskodukaitsja Vika Zieds, kes käis Tallinnas Aitan Kaitsta vahvate naiste juures varjevõrkude kohta infot hankimas. Kuna heategevus on meie piirkonnas väga tugevalt sisse juurdunud, siis need varjevõrgud ja kaevikuküünlad saadame Ukrainasse.

Tarvastu lasteaia Suure Tõrupesa rühma lapsed korraldasid projekti “Kes senti ei korja, see eurot ei saa”, kus lapsed meisterdasid koos juhendajatega kaarte. Laste kaarte müüsid kodutütred ning müügist saadud tulu läks heategevuseks.

Noored jäid laadaga väga rahule, sest kõik oli tunduvalt parem, kui loota oskasime. Veteranidele annetati 400 eurot ja see on väikese kohta väga hea tulemus.

Korraldajad tänavad: Kodutütreid, Noored Kotkad, Naiskodukaitse, Kaitseliit, Mustla rahvamaja, Tarvastu käsitöökoda, Viljandi vald, Viljandi valla noortevolikogu, Eha Viru, Argipäeva Pagarikoda, JOIK, Tere, Ahhaa, Roosta puhkeküla, Beautiful Me kehasalong, Eesti Vabaõhumuuseum, MTÜ Must Kast, 24/7 fitness, InGame põgenemistuba, MTÜ Kohaliku Elu Edendamine.

Tekst: Vika Zieds ja Gerli Tafenau

Fotod: Mari-Liis Leetla

Lustakas talvelaager tutvustas noortele 80ndaid

 

30. novembril ja 1. detsembril lustis sadakond Noorte Kotkaste Sakala maleva ja Kodutütarde Sakala ringkonna noort Karksi-Nuias August Kitzbergi nimelises gümnaasiumis talvelaagris.

Laupäeval, kui meeskonnad olid moodustatud, algasid õpitoad ja tegevused.
Kodutütarde Sakala ringkonnavanem Eda Kivisild tutvustas Erasmus programmi võimalusi. See teema pakkus noortele suurt huvi ja nii mõnigi avaldas soovi järgmine kord kaasa lüüa.

Ühes õpitoas oli käsitlusel oluline teema: kuidas korrektselt kodutütre ja noorkotka vormi kanda. Mõned olid sihilikult oma vormis teinud muudatusi, et kaaslased saaksid kriitilise pilguga üle vaadata ja eksimustest teada anda.
Salli Järve ja Enn Pinsel viisid noored retkele minevikku ja tutvustasid elu-olu 80ndatel aastatel ning jagasid oma mälestusi.

Seejärel said noored harjutada oma playback'i kava, et õhtuseks ülesastumiseks oleks vaim valmis ja sammud selged. Üllatusena esitasid oma toreda kava ka juhendajad! Et jõuluaeg juba koputas uksele, said noored juhendajatelt kingiks maiustamiseks kommmipakid. Õhtu lõppes lõbusa diskoga.

Pühapäeval ootasid noori sportmängud. Et vaim oleks virge, avanes noortel võimalus sulpsata Kitzbergi gümnaasiumi spordikompleksis basseini. Lõpuks korrastasid noored ühiselt kooliruumid ja kojusõit võis alata. 

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Noorkotkad ja kodutütred käisid Lilli metsades sügislaagris

Oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel kogunesid Sakala maleva Abja rühma ja Kaheksajala rühma noorkotkad ning Ilveste rühma esindaja Lilli metsadesse, et võtta osa meeldejäävast sügislaagrist. Kuna seltsis on segasem ja lõbusam, liitusid ka Rukkilille ja Abja rühma kodutütred!

Kolm päeva täis seiklusi, uusi oskusi ja meeskonnatööd looduse keskel. Laagriliste päevad möödusid laagri püstitamist harjutades ja ahjuvalve graafikut koostades. Teisel päeval pandi proovile oma täpsus ragulka, airsoft'i, paintball'i, õhupüssi ja õhupüstoli laskmises Maarjo ja Kristo valvsa pilgu all. Enne lõunasööki värskendati teadmisi esmaabi andmisest – alates pisihaava sidumisest kuni elustamiseni Birgiti ja Elerini juhendamisel.

Kui Kaisa valmistatud maitsev lõunasöök oli söödud, suunduti Mulgi Elamuskeskusesse, kus meid ootas Ly Laanemets ja sügisene rabamatk. Matkal otsiti toiduks kõlbulikke taimi ja marju, millest noored koos Lyga valmistasid maitsva õhtuoote. See oli suurepärane praktiline õpe ja kogemus! 

Päev, mis oli juba täies hoos, jätkus metsavendade radadel. Noored viis hoogsal sammul Taevamäe rajale Jaak Põldmaa, kelle nad hiljem ka laagrisse kutsusid, et rohkem Lilli kandi metsavendade elust kuulda. 

Teise päeva õhtusse mahtus veel natuke riviõpet, et paraadidel ja pidulikel üritustel samm kindlam oleks.  Kolmandal päeval pakiti rahulikult laager kokku, hooldati telkimisvarustus ja enne kojuminekut õpetasid noorkotkad Eerik, Marten ja Martin laagrilistele, mida nad Jaunsardzede juures köietehnika õpitoas õppisid. Selleks pandi üles takistuste ületamise rada ja harjutati Klemheisti sõlme, mida oli lihtsam meelde jätta kui “alpinistide sõlm”. 

Laager sai teoks tänu Isamaalise hariduse programmile. Täname kõiki osalejaid ja läbiviijaid!

Tekst ja fotod: korraldajad

Noored veetsid õpetliku nädalavahetuse Saeveski metsaonnis

Saeveski metsaonnis toimunud Ümera ja Võhma sügislaager algas 13. septembri õhtupoolikul.

 Saabudes püstitasime oma telgid, seejärel toimus pidulik avarivistus, mille käigus tutvustati ohutustehnikat. Peagi halvenes ilm, vihma hakkas kallama ning telgid hakkasid vett läbi laskma, mistõttu otsustasime kolida metsaonni. Saime teistmoodi kogemuse, kuidas ööbida väikses ruumis, nii et leiad oma jalanõud ja asjad hiljem üles. Mõni väiksem laagriline pani hommikul unise peaga erinevad jalanõud jalga ehk need, mis olid käepärast.

Vihm meid ei peatanud, süütasime lõkke, mis ajas isegi vihmapilved laiali. Istusime ümber lõkke, grillisime vorstikesi ja vahukomme. Lisaks oli grillimise kõrvale pandud rikkalikud dipivaagnad.  Nautisime lõkke ümber olemist, kus tutvusime, vestlesime ja nautisime ühist õhtut. Õhtu lõpetuseks kuulsime jutte nii Peppast kui õuduslugusid.

Hilisõhtul jõudis äike meie juurde. Terve metsamaja oli enamiku ööst välgusähvatustest valge, kaugemalt kostis müristamist ja raksatusi. Laagrilised ei lasknud ennast sellest häirida. Külg külje kõrval on hea ja turvaline.

Teisel päeval jagati osalejad gruppidesse, sest ees ootas matk. Pärast reeglite tutvustamist anti kätte kilekaaned, mille vahele hakkasime rajal koguma töölehti. Gruppide start oli 10-minutilise vahedega ning matkarajal oli kokku 19 erinevat töölehte. Väiksemad osalejad õppisid, mis on vastutegevus. Matka pikkus oli 9 kilomeetrit ja töölehtede täitmisel oli abiks RMK siltide lugemine. Pärast matka täitsid kõik grupid oma töölehed ära. Need, kes arvasid, et kaardi järgi pole vaja rajal püsida, said kaks korda pikema matka, kuid see oli seda väärt. Metsaalune oli sügiseselt värviline. Öine vihm tegi rajad libedaks ja samas lisas see põnevust. Üks matkaseltskond leidis aega isegi erinevaid seeni tuvastada.

Pärast kosutavat lõunasööki täideti töölehti. Seejärel toimusid töötoad, milleks olid püssilaskmine, kaardiõpe, sõlmed ning rivi- ja sideõpe. Need on paljudele tuttavad teemad, uutele võõrad, kuid kordamine on see, mis tagab, et õpitu meeles on. Kuigi päev oli ilus ja kuiv, hakkas õhtul taas vihma sadama, mistõttu jätsime lõkke tegemata ja veetsime aega siseruumides, jutustades laagri kogemustest.

Viimasel päeval, 15. septembril, pakkisime oma asjad kokku, koristasime metsaonni ja selle ümbruse. Pärast lõpurivistust algas kojusõit, põses magus šokolaadiamps ja kaisus hunnik kallistusi.

Marina Rudak

Laager oli edukalt korraldatud Marina Rudaki rühmajuhi praktika osana ning osalejad said uusi kogemusi ja teadmisi. Kõige lahedam oli see, et me olime reaalselt ilma elektri, voolava kraanivee ja levita. Mõnel üksikul osalejal oli aeg-ajalt levi. Reede õhtul ütlesid mitmed osalejad, et oh, mis see ära ei ole, et levi pole, me oleme oma elus internetisõltlased. Laupäeva õhtul proovisid mõned atsakamad leida kõrgemaid punkte, et äkki ikka jõuab levi nende telefoni. Pühapäeva hommikul oli kuulda, kuidas arutleti, et kui nüüd levisse saavad, kes millist rakendust esimesena kasutab. Seega soovitus laagrite korraldajatele: tehke veel selliseid ilma elektri ja levita laagreid. Ainult nii me õpime ja saame reaalseid kogemusi, et ka nii saab ägedalt aega veeta ja tarkuseid koguda.

Enneolematud ilmaolud vapraid laagrilisi ei murdnud

Noored, kes läinud nädalavahetusel (14.–16.09) Loodis laagris osalesid, said kogeda tõelist üleelamist. 

Vaprad noorkotkad ja kodutütred alustasid laagrit rattamatkaga, sõites mööda roheliste rööbaste matkarada. Teekond laagrialale oli päikseline ning ilm rattaga sõitmiseks oli suurepärane. Kohale jõudes paigutati velod puhkeasendisse ning alustati laagritegevustega. Enne kui ilm ära pööras, jõudsid noored õppida telklaagri kokkupanekut, Eesti ajalugu ning said ka õhtusöögi kõhtu pista.

Laager võttis ootamatu pöörde hilisõhtul, kui ilm hakkas vingerpussi mängima. Vihm ujutas laagriala üle ning paukus äike ja sähvis pikne. Osad laagrilised said magada tol öösel kodus ning teised Kaitseliidu Sakala maleva staabihoones.

Järgmisel hommikul koguneti uuesti laagri alale ning noorte nägudest oli näha, et neid ei sega märg maapind õppimast. Teise päeva jooksul õppisid noored kaarti ja kompassi tundma. Traditsiooniline sõlmede õpituba õpetas noori kasutama nii päästesõlme kui ka muid Noorte Kotkaste järgu õppes välja toodud sõlmi. Laager lõpetati mõnekilomeetrise matkaga ning noored läksid rõõmsate nägudega kodu poole.

Laagri korraldajad muljetasid peale laagrit, et mitte kunagi varem ei ole pidanud jätma laagrit pooleli ning noori koju magama saatma. Kuid ilmataadi vastu ei saa mitte keegi ning iga olukord õpetab, kuidas tulevikus saaks paremini tegutseda.

Tekst: Reimo Jürjo 

Fotod: Kaspar Teas

Galerii

Põnev seiklusorienteerumine Viljandi linnas

Teisipäeva, 13. augusti pärastlõunal kogunesid üheksa väikest meeskonda Viljandi Lastepargis, et osa võtta seiklusorienteerumisest. Sakala ringkonna kodutütar Mirell Lisett Ott kirjutas NOT projekti (Kodutütarde noorte omaalgatuslik toetus), mille eesmärk oli pakkuda noortele ja peredele põnevat ning aktiivset vaba aja veetmise võimalust ning leida uusi liikmeid Kodutütarde organisatsiooni ja Naiskodukaitsesse.

Koostöös Seiklusministeeriumiga oli tellitud kaunis päikseline päev, et avastada Viljandi linna. Värvilisele linnakaardile oli märgitud 45 punkti, mis tuli üles otsida. Igast punktist 50 meetri raadiuses avanesid valikvastustega küsimused antud punkti kohta. Kord tuli leida mälestustahvlilt mõni kuupäev, siis aastanumber või hoopis auaste. Punktid olid erinevad ja mitmekülgsed. Neid nägid osalejad Nutilogi äpi kaudu, mis registreeris ka osalejate trajektoori.

Iga meeskond valis ise marsruudi ja läbitavate punktide arvu. Aega oli kaks tundi, lisaks pool tundi lisa, kuid selle eest tuli vastu võtta miinuspunktid. Iga õige vastus andis viis punkti ja vale eest sai miinuspunkti. Kiiremad osalejad läbisid üle üheksa kilomeetri ja suutsid leida kõik punktid. Seiklusorienteerumine muutus tõeliseks võistluseks – kes rohkem punkte suudab läbida ja õigeid vastuseid anda!

Noorim osaleja oli 11-kuune, kes suurema osa ajast rõõmsalt kärus magas ja lasi vanematel orienteerumisele keskenduda. 

Võitjatiim käis kõigis 45 punktis, koos läbiti üheksa kilomeetrit. Meeskonda kuulusid Braian ja Brandon, kes nautisid peale orienteerumist jäätiseampsu. Nende arust oli orienteerumine põnev, kuid väsitav, aga samas iga kell teeks selle uuesti läbi. 

Õhetavate põskedega ja õnnelikult naeratades finišisse jõudnud meeskond PeRe, kuhu kuulusid kaks ema oma tütardega, kinnitas, et võistlusvaim oli suur. 

„Ega süveneda ei jõudnud, tempo oli piisavalt suur. Linna tundmine tuli kasuks. Punktid olid selged ja head leida!” andsid võistlejad hinnangu. 

Tüdrukud jooksid eest ära ja emadel oli tegemist, et tempos püsida. Meeskond saavutas oma südikusega kolmanda koha.

Jane osales mängus koos tütardega, kes vurasid ringi jalgratastega. Tütar Hanna arvates oli kõige toredam jalgrattaga mööda mägesid sõita, sest üles ja alla sõitmine on lahe. Ema Jane rääkis, et enamik punktid said läbitud ja mäng ise väga meeldis.

Kõik võistkonnad said kingituseks ja energia taastamiseks Sakala Kodutütarde šokolaadi. Samuti said osalejad kosutust joogi- ja snäkilaualt ning soovi korral infot organisatsiooni tegevustest. Nooremad võitlejad kasutasid suurepärast võimalust kiikuda ja ronida Lastepargi atraktsioonidel. Üks väike orienteeruja ütles, et see osa oli kõige parem, sest emme rääkis teiste tädidega juttu ja ei jooksnud eest ära.

Aktiivne õhtupoolik mööda Viljandi tänavaid möödus kiirelt punkte kogudes. Aitäh korraldajatele huvitava ja teistmoodi seiklusorienteerumise eest!

Tekst: Evelin Laanemäe

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Sakala noored nautisid lahedat suvelaagrit

 

5.-7. augustini oli Viljandimaal Halliste Põhikoolis tänavusuvine Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva suvelaager, kuhu olid teretulnud ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse seni mitte kuuluvad huvilised. Kohal oli umbes 120 laagrilist ja paarkümmend korraldajat. Seekordse laagri peakorraldajad olid Liane Ott, Birgit Sang ja Reimo Jürjo.

Laager algas tavapäraselt telkide püstitamise, avarivistuse ja lipu heiskamisega.
Esimene päev oli tutvumise ja lustlike mängude päralt. Toimus pimevõrkpalli, seotud jalgadega jalgpalli ning käsnaga rahvastepalli matš ning lipu varastamise mäng. 

Esimesel päeval tuli laagrilistele külla Rita Austrin Tantsustuudiost Dance Dream ning ühiselt õpiti laagritantsu sammud selgeks. Rita tegi laagrilistele ka õppevideosid, et noored saaksid laagri vältel tantsu harjutada.

Teine päev oli õpitubade päralt. Noored jaotatati vanuse järgi kaheks: 7-11aastased ja 12-18aastased ning vanusegrupid omakorda neljaks ehk kokku oli kaheks gruppi. Noortematel ja vanematel laagrilistel oli erinevad õpitoad. 

Nooremad said osaleda järgmistes õpitubades: meisterdamine (Anne Sepik), vaprusehelmed (Salli Järve), esmaabi (Evelin Lappalainen), vaimne tervis (Ly Sova).

Suurtematel oli: laskmine (Toomas Taimre), vibu laskmine (Jandra, Jarno, Saire), vaimne tervis (Johanna Kai Kaasik), Politsei- ja Piirivalveameti kiirreageerijad.

Lisaks külastas noortelaagrit Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp, kes rääkis karjäärivõimalustest Kaitseliidus.

Nagu ühele korralikule laagrile kohane, algasid päevad ühise hommikuvõimlemisega, ei puudunud seegi kord lõkkeõhtu, mil sai sõpradega muljeid vahetada ning vahukomme küpsetada. Ja mõistagi võis järves supelda ja matkata.

Laagrile pandi võimas ja ülilõbus punkt ühiselt veesõda pidades nagu koolis tutipidudel ja õpitud tantsu tantsides. Kohtumiseni järgmisel suvel! 

ARVAMUS

Liane Ott,

peakorraldaja

"Iga laager on erinev ja igast laagrist on õppida, mida võiks teisiti teha. Võib-olla ainuke asi, mida ma teeks teisiti, on see, et võiks lõpetamise rohkem läbi mõelda... Üldjoontes saime hakkama ja eks igas laagris on viperusi ja ootamatusi. Kuna mul oli see esimene suvelaager, mida korraldasin, siis ma arvan, et saime päris hästi hakkama. 

Noored on mulle öelnud, et neile laager väga meeldis. Tagasisidelehtedel kiideti väga palju vaimse tervise töötuba. Samuti öeldi, et saadi uusi teadmisi kiirreageerijate ja Kaitseliidu kohta. Kiideti sööke ja ajakava täpsust. Öeldi, et kord oli majas ja reeglid kehtisid kõigile. Ja tantsu on suht palju mainitud! 

Tekst: Tea Raidsalu
Fotod ja video: Gunnar Teas

Galerii

Tantsuvideo

Patrullvõistlus PõSa pani noored korralikult proovile

"Instas nägin PõSa tuleb,

noored pange selga suled!

Traditsioone hoidma peab,

rännakule sammud seab!" *

Kaitseliidu Põlva ja Sakala maleva noortekogu ühendasid jõud ning korraldasid üheskoos kolmandat korda 19.–21. juulini Eesti noorkotkastele ja kodutütardele mõeldud patrullvõistluse PõSa.

Võistluse eesmärk oli kontrollida võistlejate teadmisi nii üldtuntud valdkondades kui ka Kodutütarde ja Noorte Kotkaste järgunormides, arendada meeskonnatöö oskust ning kontrollida võistlejate füüsilist võimekust ja aja planeerimise oskust.

"Seiklus algab Mulgimaal,

elevust täis on kogu saal.

Leidlikkus on asja iva,

stardis tuleb teha siva!"

18 võistkonda startis rajale laupäeva, 19. juuli õhtul kell 20 Holstre-Polli spordikeskusest. Enne põhirajale suundumist oli noortel kohapeal tõsine pähkel pureda. Selleks, et saada kätte esimese kontrollpunkti suund, tuli leida spordikeskuse ümbrusest küsimused, neile vastates saada kokku koodid ning nendest siis nuputada õige koordinaat. Seejärel ootas ees paar kilomeetrit üpris keerulist rada, mis viis meditsiiniülesandeni, kus tuli kannatanule esmaabi anda ning teha kõne häirekeskusesse.

Tegevust jagus nii vee peale kui ka maa alla – Ennuksemäe metsavennapunkris näiteks ootas noori takistusrada. Siis aga tuli kummipaadiga järele sõuda vees hulpivale pudelile, et saada kätte võti, mis avas paadis olnud salapärase laeka, milles oli sõnum: "Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!" See niigi keelt krussi keerav lause tuli kaaslasele raadiosaatjat kasutades edastada NATO-tähestikus! 

Parasjagu ukerdamist pakkus see ülesanne, kus etteantud lõik tuli läbida nii, et maha astuda ei tohtinud, selleks tuli enda ette asetada autorehv ning see järgmiseks sammuks taas kord enda ette sikutada.

 Politsei korraldatud ülesandes pidi ära lahendama naabritevahelise tüli. 

Terve raja ulatuses olid siin-seal postkastides peidus nuputamisülesanded (nt ristsõna, sudoku, täherägastik), mis andsid väärtuslikke lisapunkte.

Hea vahepala oli see, kui ühest punktist teise sai jalavaeva vähendamiseks sõita jalgrattaga. Väga väsinud said appi kutsuda takso, kuid selle eest tuli tasuda miinuspunktidega.

Võistlejaid aga "kollitas" rajal Ümera üksikkompanii korraldatud vastutegevus, mille ülesanne oli võistlejaid kruusa- ja asfaltteedest eemal hoida. 

"Meil on suht hästi läinud!" hindas Valgamaa võistkond olukorda umbes poole võistluse peal. Enda trumbiks hindasid nad seda, et liiguvad mööda metsa ja nii polnud vastutegevuse küüsi jäänud rohkem kui ühe korra. "Kõige keerulisem on seni olnud kõndimine," ütlesid nad naerdes kui ühest suust. "Konkurendid on toredad, nad soovivad meile alati õnne, kui kontrollpunktides kohtume!"

Harju maleva tiimi Delta poisid tõdesid, et kõige raskem oli algus, kui ei saanud korralikult minema ning ees ootas soo ja seetõttu tuli teha suur ring, kuid silme ees on siiski siht võita. Tiimi liige Martti Lainesaar on oma sõnul osalenud 4-5 patrullvõistlusel ning hindas, et võrreldes teistega on PõSal  loomingulisemad ülesanded. 

"Erinevus on see, mis killib,
metsas saadud jalavillid.
Okas päkka meile, teile,
rännaku võit tuleb MEILE!" 

Meditsiini eest vastutasid rajal naiskodukaitsjad Elerin Öövel ja Evelin Lappalainen. Maastik pakkus võistlejatele proovikive algusest peale ning suurem osa võistkondadest saabus juba esimesse punkti märgade jalgadega ja plaasterdamine võis alata. "Juba esimeses punktis tekkisid meil püsikunded ja mida punkt edasi, seda rohkem neid tekkis. Neljandas punktis tuli nii mõnigi jutuga: "Tee mulle uued kannad!". Endast andsid märku ka esimesed "siilid" ja hõõrdunud reied..." jutustas Öövel. Lisaks märjale maastikule ja kraavidele kostitas ilmataat osalejaid vägeva vihma ja kuumaga. Kuuendas punktis oli vaid mõni üksik võistkond, kellel abi vaja polnud, kuna nad olid ise rajal oma jalgade eest hoolitsenud. 

"Mida võistkond edasi, seda rohkem ville ja vettinud jalgu saabaste seest meie ette ilmus. Kuna noored ise olid indu täis, siis püüdsime omalt poolt aidata nii palju kui saab, et vettinud jalad ja lõhki läinud villid ei saaks katkestamise põhjuseks," tõdes Öövel. "Ikka puhasta, tuuluta, plaasterda, "ehita kandasid", pehmenda varbaid ja päkaaluseid. Plaastrit, haavalappe, tutikuid ja kindaid kulus meetrite ja pakkide kaupa ja ühel hetkel pidime paluma staabist varusid juurde saata."

Meditsiinitiimile isegi meeldis, kui võistkond pidi pikemalt oma järjekorda ootama – nii jõudsid valgeks ligunenud krimpsus jalad veidi rohkem tuulduda ja kuivada ja oli lootust, et plaastrid püsivad paremini peal.

Selgus, et nii mõnegi kaasas olnud neli kuiva sokipaari olid juba esimesse punkti jõudmise ajaks märjaks saanud – nii sai ooteajal kuumal bussikapotil "sokke praetud", et veidigi puhtam ja kuivem tunne saavutada.

Viimane punkt enne finišit oli Viljandi lossimägedes, kus meedikud ootasid. "Kui esimesed saabujad saime kuivas plaasterdatud, siis ühel hetkel oli sadu nii tugev, et võistlejad olid nii läbimärjad, et plaastrid enam kinni ei jäänudki, " kirjeldas Öövel. "Noored, kes olid starti liiga uljalt läinud, arvates et sooja pesu, jope või vihmakeebi võib suvisel ajal koju jätta, lõdisesid nüüd läbimärgadena. Kui väsimus ja pealetükkiv uni juurde lisada, siis respekt nende võistkondade ees, kes suutsid kõige selle juures üksteist toetada ja tuju üleval hoida!"

Kuigi lõpuni polnud enam palju, oli siis neid, kellel olid katkestamise mõtted, siis meedikud proovisid punkti ootealas nii palju kui annab jalgu puhastada ja plaasterdada. Võistlejad said protseduuride ajal veidi pikutada, seejärel pistsid meedikud neile motivatsiooniks glükoositableti põske ja saatsid finiši suunas teele. Uus plaasterdamise ja puukide eemaldamise ring läks lahti finišis, kui võistlejad pesust tulid. Ning mõned jalad said veel üle vaadatud ja plaasterdatud järgmiselgi hommikul.

"Vaatamata villidele, väsimusele, vihmale ja magamatusele olid kõik võistkonnad tõeliselt tublid ja vaprad! Isegi need, kellel tuli tervise säästmise huvides seekord katkestada, said kindlasti suure kogemuse võrra rikkamaks. Loodan, et kõik võistlejad õppisid, kui oluline on õige soki valik, mõistsid, et targem on ville ennetada ja varakult kohtadesse, mis hõõruma hakkavad, plaaster, side või muu abivahend kaitseks panna, kui pärast tagajärgedega võidelda. Ma ei oskagi öelda, mitukümmend meetrit plaastrit, sidet ja haavalappe meil ära kulus, aga minu ajaloos ikka rekordiliselt palju!" rääkis Öövel.

Laupäeva õhtuks jõudsid noored Viljandisse ning võistluse esimene etapp kulmineerus tugevas vihmasajus trossidega laskumisega lossimägede rippsillalt. 

Pärast seda ootas veel ees fotojaht Viljandi linnas, et pildistada üles olulisemaid kohti. Lõpurivistuseks kogunesid võistlejad pühapäeva hommikul Sakala malevasse.

"See oli äge võistlus! 18 tiimi läks rajale ja 18 tuli ka tagasi, 6 võistlejat küll eri põhjustel katkestas, kuid meie rõõmuks ei laekunud pärast võistlust mitte ühtki kirjalikku kaebust," rääkis korraldajate poolelt Gertu Viiask, kes oli noortekogu liikmetel abiks võistluse läbiviimisel."Tahaksin tunnustada kõiki noortekogu liikmeid, eriti Karoliina Ketsi ja Harri Sikkat, kes tegid ära väga suure töö!" 

Järva Neiud andsid lubaduse, et kui võistlus on edukalt möödas, siis nad hüppavad kambakesi lompi. Lubadust nad ei murdnud, kuigi olid rajal olles vett ja vilet saanud küllaga! 
(Foto: Marili Mänd)

ESIKOLMIK

I Kiired Tuvid (Järva): Oskar Põldvee, Robert Täht, Martti Mölter, Jan-Martin Reinberg (esindaja Urmas Täht).
Mis viis võiduni?
"Tahe lõpuni tulla! Võiduni viis hea koostöö, me oleme juba varem harjutanud ja rollid on kõik paigas. Meil oli hea kiire tempo!" 

II Turboteod (Harju): Kertu Koptelkov, Helena Vain, Robi Abel, Ursula Prants (esindaja Silver Allemann)

III Delta (Harju): Kermo Rea, Martti Lainesaar, Stinger Vahtrik, Ramil Viirsalu (esindaja Eveli Rea)

* Need luuleread PõSa kohta sündisid esindajate võistlusel, kus noorte antud märksõnadest tuli kirjutada luuletus. See luuletus osutus noorte hinnangul ka parimaks. Autor on Pärnumaa võistkonna esindaja Mari-Liis Kaljur (pildil).
Lisaks luuletamisele osalesid esindajad ka fotojahil Viljandi ümbruses.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas, Kaspar Teas

Galerii