"Instas nägin PõSa tuleb,
Kaitseliidu Põlva ja Sakala maleva noortekogu ühendasid jõud ning korraldasid üheskoos kolmandat korda 19.–21. juulini Eesti noorkotkastele ja kodutütardele mõeldud patrullvõistluse PõSa.
Võistluse eesmärk oli kontrollida võistlejate teadmisi nii üldtuntud valdkondades kui ka Kodutütarde ja Noorte Kotkaste järgunormides, arendada meeskonnatöö oskust ning kontrollida võistlejate füüsilist võimekust ja aja planeerimise oskust.
18 võistkonda startis rajale laupäeva, 19. juuli õhtul kell 20 Holstre-Polli spordikeskusest. Enne põhirajale suundumist oli noortel kohapeal tõsine pähkel pureda. Selleks, et saada kätte esimese kontrollpunkti suund, tuli leida spordikeskuse ümbrusest küsimused, neile vastates saada kokku koodid ning nendest siis nuputada õige koordinaat. Seejärel ootas ees paar kilomeetrit üpris keerulist rada, mis viis meditsiiniülesandeni, kus tuli kannatanule esmaabi anda ning teha kõne häirekeskusesse.
Tegevust jagus nii vee peale kui ka maa alla – Ennuksemäe metsavennapunkris näiteks ootas noori takistusrada. Siis aga tuli kummipaadiga järele sõuda vees hulpivale pudelile, et saada kätte võti, mis avas paadis olnud salapärase laeka, milles oli sõnum: "Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!" See niigi keelt krussi keerav lause tuli kaaslasele raadiosaatjat kasutades edastada NATO-tähestikus!
Parasjagu ukerdamist pakkus see ülesanne, kus etteantud lõik tuli läbida nii, et maha astuda ei tohtinud, selleks tuli enda ette asetada autorehv ning see järgmiseks sammuks taas kord enda ette sikutada.
Politsei korraldatud ülesandes pidi ära lahendama naabritevahelise tüli.
Terve raja ulatuses olid siin-seal postkastides peidus nuputamisülesanded (nt ristsõna, sudoku, täherägastik), mis andsid väärtuslikke lisapunkte.
Hea vahepala oli see, kui ühest punktist teise sai jalavaeva vähendamiseks sõita jalgrattaga. Väga väsinud said appi kutsuda takso, kuid selle eest tuli tasuda miinuspunktidega.
Võistlejaid aga "kollitas" rajal Ümera üksikkompanii korraldatud vastutegevus, mille ülesanne oli võistlejaid kruusa- ja asfaltteedest eemal hoida.
"Meil on suht hästi läinud!" hindas Valgamaa võistkond olukorda umbes poole võistluse peal. Enda trumbiks hindasid nad seda, et liiguvad mööda metsa ja nii polnud vastutegevuse küüsi jäänud rohkem kui ühe korra. "Kõige keerulisem on seni olnud kõndimine," ütlesid nad naerdes kui ühest suust. "Konkurendid on toredad, nad soovivad meile alati õnne, kui kontrollpunktides kohtume!"
Harju maleva tiimi Delta poisid tõdesid, et kõige raskem oli algus, kui ei saanud korralikult minema ning ees ootas soo ja seetõttu tuli teha suur ring, kuid silme ees on siiski siht võita. Tiimi liige Martti Lainesaar on oma sõnul osalenud 4-5 patrullvõistlusel ning hindas, et võrreldes teistega on PõSal loomingulisemad ülesanded.
"Erinevus on see, mis killib,
metsas saadud jalavillid.
Okas päkka meile, teile,
rännaku võit tuleb MEILE!"
Meditsiini eest vastutasid rajal naiskodukaitsjad Elerin Öövel ja Evelin Lappalainen. Maastik pakkus võistlejatele proovikive algusest peale ning suurem osa võistkondadest saabus juba esimesse punkti märgade jalgadega ja plaasterdamine võis alata. "Juba esimeses punktis tekkisid meil püsikunded ja mida punkt edasi, seda rohkem neid tekkis. Neljandas punktis tuli nii mõnigi jutuga: "Tee mulle uued kannad!". Endast andsid märku ka esimesed "siilid" ja hõõrdunud reied..." jutustas Öövel. Lisaks märjale maastikule ja kraavidele kostitas ilmataat osalejaid vägeva vihma ja kuumaga. Kuuendas punktis oli vaid mõni üksik võistkond, kellel abi vaja polnud, kuna nad olid ise rajal oma jalgade eest hoolitsenud.
"Mida võistkond edasi, seda rohkem ville ja vettinud jalgu saabaste seest meie ette ilmus. Kuna noored ise olid indu täis, siis püüdsime omalt poolt aidata nii palju kui saab, et vettinud jalad ja lõhki läinud villid ei saaks katkestamise põhjuseks," tõdes Öövel. "Ikka puhasta, tuuluta, plaasterda, "ehita kandasid", pehmenda varbaid ja päkaaluseid. Plaastrit, haavalappe, tutikuid ja kindaid kulus meetrite ja pakkide kaupa ja ühel hetkel pidime paluma staabist varusid juurde saata."
Meditsiinitiimile isegi meeldis, kui võistkond pidi pikemalt oma järjekorda ootama – nii jõudsid valgeks ligunenud krimpsus jalad veidi rohkem tuulduda ja kuivada ja oli lootust, et plaastrid püsivad paremini peal.
Selgus, et nii mõnegi kaasas olnud neli kuiva sokipaari olid juba esimesse punkti jõudmise ajaks märjaks saanud – nii sai ooteajal kuumal bussikapotil "sokke praetud", et veidigi puhtam ja kuivem tunne saavutada.
Viimane punkt enne finišit oli Viljandi lossimägedes, kus meedikud ootasid. "Kui esimesed saabujad saime kuivas plaasterdatud, siis ühel hetkel oli sadu nii tugev, et võistlejad olid nii läbimärjad, et plaastrid enam kinni ei jäänudki, " kirjeldas Öövel. "Noored, kes olid starti liiga uljalt läinud, arvates et sooja pesu, jope või vihmakeebi võib suvisel ajal koju jätta, lõdisesid nüüd läbimärgadena. Kui väsimus ja pealetükkiv uni juurde lisada, siis respekt nende võistkondade ees, kes suutsid kõige selle juures üksteist toetada ja tuju üleval hoida!"
Kuigi lõpuni polnud enam palju, oli siis neid, kellel olid katkestamise mõtted, siis meedikud proovisid punkti ootealas nii palju kui annab jalgu puhastada ja plaasterdada. Võistlejad said protseduuride ajal veidi pikutada, seejärel pistsid meedikud neile motivatsiooniks glükoositableti põske ja saatsid finiši suunas teele. Uus plaasterdamise ja puukide eemaldamise ring läks lahti finišis, kui võistlejad pesust tulid. Ning mõned jalad said veel üle vaadatud ja plaasterdatud järgmiselgi hommikul.
"Vaatamata villidele, väsimusele, vihmale ja magamatusele olid kõik võistkonnad tõeliselt tublid ja vaprad! Isegi need, kellel tuli tervise säästmise huvides seekord katkestada, said kindlasti suure kogemuse võrra rikkamaks. Loodan, et kõik võistlejad õppisid, kui oluline on õige soki valik, mõistsid, et targem on ville ennetada ja varakult kohtadesse, mis hõõruma hakkavad, plaaster, side või muu abivahend kaitseks panna, kui pärast tagajärgedega võidelda. Ma ei oskagi öelda, mitukümmend meetrit plaastrit, sidet ja haavalappe meil ära kulus, aga minu ajaloos ikka rekordiliselt palju!" rääkis Öövel.
Laupäeva õhtuks jõudsid noored Viljandisse ning võistluse esimene etapp kulmineerus tugevas vihmasajus trossidega laskumisega lossimägede rippsillalt.
Pärast seda ootas veel ees fotojaht Viljandi linnas, et pildistada üles olulisemaid kohti. Lõpurivistuseks kogunesid võistlejad pühapäeva hommikul Sakala malevasse.
"See oli äge võistlus! 18 tiimi läks rajale ja 18 tuli ka tagasi, 6 võistlejat küll eri põhjustel katkestas, kuid meie rõõmuks ei laekunud pärast võistlust mitte ühtki kirjalikku kaebust," rääkis korraldajate poolelt Gertu Viiask, kes oli noortekogu liikmetel abiks võistluse läbiviimisel."Tahaksin tunnustada kõiki noortekogu liikmeid, eriti Karoliina Ketsi ja Harri Sikkat, kes tegid ära väga suure töö!"
 |
| Järva Neiud andsid lubaduse, et kui võistlus on edukalt möödas, siis nad hüppavad kambakesi lompi. Lubadust nad ei murdnud, kuigi olid rajal olles vett ja vilet saanud küllaga! (Foto: Marili Mänd) |
ESIKOLMIK
I Kiired Tuvid (Järva): Oskar Põldvee, Robert Täht, Martti Mölter, Jan-Martin Reinberg (esindaja Urmas Täht).
Mis viis võiduni?
"Tahe lõpuni tulla! Võiduni viis hea koostöö, me oleme juba varem harjutanud ja rollid on kõik paigas. Meil oli hea kiire tempo!"
II Turboteod (Harju): Kertu Koptelkov, Helena Vain, Robi Abel, Ursula Prants (esindaja Silver Allemann)
III Delta (Harju): Kermo Rea, Martti Lainesaar, Stinger Vahtrik, Ramil Viirsalu (esindaja Eveli Rea)
 |
* Need luuleread PõSa kohta sündisid esindajate võistlusel, kus noorte antud märksõnadest tuli kirjutada luuletus. See luuletus osutus noorte hinnangul ka parimaks. Autor on Pärnumaa võistkonna esindaja Mari-Liis Kaljur (pildil).
Lisaks luuletamisele osalesid esindajad ka fotojahil Viljandi ümbruses.
Tekst: Tea Raidsalu
Fotod: Gunnar Teas, Kaspar Teas
