Lapsed ja vanemad maitsesid laagrielu

 

Gertu Viiask

Märtsikuu viimasel nädalavahetusel ülestõusmispühade ajal korraldas Noorte Kotkaste Sakala malev Heimtali rühma pealiku Gertu Viiaski eestvedamisel Soomaal Ruunaraipel laagri, kuhu olid lisaks noorkotkastele oodatud ka mitteliikmed koos lapsevanematega. Kokku osales laagris 15 lapsevanemat ja 24 noort.

Tegus nädalavahetus sai alguse laupäeva hommikul Sakala malevast, kust laagrialale võttis suuna kaks DAF-i, lastiks peal laagrilised, kellest nii mõnelegi oli selline reisimine esmakordne.

Kohapeal jagati seltskond neljaks jaoks ja valiti jaopealikud. Seejärel kerkisid ühisel jõul ja nõul ööbimiseks telgid ning kehakinnitust sai igaüks endale ise valmistada kraamist, mis leidus kuivtoidupakis. Nii lapsed kui täiskasvanud said kokkamisel juhendajate abiga tutvust teha priimuse ja katelokiga. 

Antonia Eek jagab laagrilistele matkatarkusi.

Laupäeva sisustas Nutikate Rebaste rühma juhi Antonina Eeki korraldatud õpitoad, mida aitasid läbi viia Nutikate Rebaste rühma noorkotkad ja Jüri Eek. Antonina Eek õpetas, mida ja kuidas pakkida matkakotti ning kuidas varuda metsast materjali ja süüdata lõke. Kes olid metsast toonud kuivi männioksakesi ja meelitasid sädet vatitupsukesega, need said lõpuks leegikese lõõmama. 

Kas siit tuleb tugev sõlm või kassikangas?

Nutikate Rebaste poisid näitasid, kuidas siduda vastupidavaid sõlmi. Osalejail ikka jagus nööridega pusimist, et neist välja võluda seasõrg, kaheksa või kalamehesõlm! Jüri Eeki juhendamisel kerkisid lamapuidust uhked varjualused, mida ehitajad kaunistasid okste ja samblatuttidega. Mõni julgem võttis nõuks oma püstitatud onnis isegi ööbida.

Palju elevust pakkus mõistagi airsoft'i lahing, kui vastase lipule tuli keerulisel maastikul mäest üles-alla joostes, roomates ja hüpates järele minna. Õhetavad põsed ja vaimustushüüded rääkisid enda eest.

Et siiski oli pühadenädalavahetus, ei puudunud sellest ka munade värvimine. Mets pakkus mitmekesist valikut, et valge muna palged kirjuks saada. Valmis keesid munad köögitoimkonna Grete Varese ja Helja Ütsiku valvsa pilgu all. Pikk päev sai mõnusa punkti lõkkeõhtuga, mil lõkkel küpsesid tokisaiad, vorstikesed ja vahukommid ning huvilised said asjaosalistelt küsida Kaitseliidu organisatsioonide kohta.

Pühademunad veerema! 

Pühapäev tervitas laagrilisi päiksepaiste, sooja ilma ja pannkookidega. Laste üllatuseks oli öösel telkide vahel silganud lihavõttejänes, kes oli siia-sinna üllatusmune ja komme poetanud. Pärast hommikusööki võttis igaüks oma värvitud pühademuna, mille saatis võistlema. Mäenõlval liivas oli rada, millesse pandi muna veerema ning kõige kaugemale jõudnu omanik pälvis auhinna. Seejärel toimus munade koksimise lahing. 

Kui pühadetoimingud tehtud, ootasid ees taas õpitoad. Politseinik Mare Maalmeister koos abipolitseinikega tutvustasid oma varustust ja rääkisid politseitööst. Toomas Taimre valva silma all sai tutvuda relvadega ja ka märki lasta. Naiskodukaitse rakendust Ole valmis! tutvustas Tea Raidsalu. Viimaks sai täita tagasisidelehed ning tuli teha süda kõvaks ja lammutada oma uhked varjualused. 

Oli üks tegus ja asjalik nädalavahetus, mil emadel-isadel oli võimalik oma lastega olla tavapärastest toimetustest eemal, viibida looduses ning ehk ka üksteise kohta midagi uut teada saada.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Eesti ja Läti noored sõlmisid laagris sõprussuhteid

23. ja 24. märtsil sagis Paistu põhikoolis ringi rahvusvaheline seltskond. Nimelt olid seal külas skautide rühm Lätist Kocenu koolist.

Eesti ja Läti ühislaagrit korraldasid noorkotkaste Nutikate Rebaste rühmapealik Antonina Eek ja Paistu kodutütarde rühmavanem Anne Sepik. Eeki selgitusel on Kocenu kool ammusest ajast Paistu kooli sõpruskool. Ükskord, kui Läti kooli õpetajad Paistus külas käisid, tuli jutuks, et Paistus tegutsevad nii noorkotkaste kui kodutütarde rühmad ning Kocenus on skaudid. Siis tekkiski idee noored kokku viia, vahetada kogemusi ning pakkuda neile õpetlikku ja lõbusat tegevust. 

Lätist tuli külla 12 inimest: 9 noorliiget, rühmapealik Viesturs Laimīte (pildil vasakul) ning rühmapealiku abid Samanta Ābola (pildil keskel) ja Rinalds Vanters. 

Laupäeval oli laagris kavas tutvumismängud, organisatsioonide ja vormide tutvustamine ning Eesti ja Läti noorte korraldatud mängud.

„Noored ise korraldasid ja viisid tegevusi läbi. Meie, noortejuhid, toetasime ja aitasime,” täpsustas Eek.

Viesturs Laimīte tõdes, et Läti noored olid külaskäigust väga elevil ning kõik said omavahel ruttu sõpradeks. „Minu jaoks oli väga huvitav kuulata, kuidas Eestis noorteorganisatsioonid töötavad ning millised võimalused siin on. Samuti üllatas see, kui palju Paistu kooli õpilasi nendes organisatsioonides kaasa lööb! Me kindlasti tahame Eesti rühmi ka endale külla kutsuda,” rääkis Laimīte. Ta ütles, et on ise samuti lapsena skaut olnud, nüüdseks tegutseb juba juhina ning skautide tegevustest võtab osa ka tema laps. „See on elukestev tegevus!” ütles ta lõbusalt. 

„Mulle väga meeldis see, kuidas Läti rühma juhid oma noortega tegelesid ja ka ise kõikides tegevustes kaasa lõid!” kiitis Antonina Eek. 

Pühapäeval said lätlased tutvuda Sakala malevaga ja teha ekskursiooni Viljandi linnas.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Noorteinstruktorid tutvusid mentorlusprogrammiga

Märtsikuu kolmandal nädalavahetusel sai Sakala malevas avapaugu Kaitseliidu noorteorganisatsioonide mentorlusprogramm esimese koolitusega. Osalema oodatud olid noorteinstuktorid, kelle tööriistakohvrisse peaksid kuuluma mentorluse oskused. Et noorteinstruktoritel on ametiülesannetest tulevalt vajadus aidata noortejuhte nende töös, seega on nende teadlikkus väga oluline. 

Kursuse korraldaja, Kaitseliidu noorsootöö arendusjuht Anu Allekand (pildil) tõdes pärast õppenädalavahetust, et osalejad jäid rahule. Tagasisidest tuli välja, et kursust oli kerge jälgida, teooria ja praktika vaheldusid, väike grupp toetas sisukaid vestlusi ja avatud vestlus vaheldus grupiharjutustega. „Isegi viidati, et ehk võiks mõne aja pärast olla samas teemas edasijõudnute kursus ja mõttevahetus ning et seda saab kõikjal kasutada, see teadmine on universaalne,” vahendas Allekand.
Kursuse korraldaja andmetel on plaanis sarnane kursus teha ka sügisel, seda teemat tuleb edendada, see on tänapäeva juhtimise loogiline osa.
„Mulle meeldis, et see on hea näide toimivast koostööst. Antud juhul Naiskodukaitse instruktorid, kes on seda teemat arendanud oma struktuuriüksuses (see oli neil 10. kord) ja tulid seda lahkelt tegema noorteorganisatsiooni noortega tegelejatele. Võidavad kõik, sest organisatsiooni sisemine side tugevneb, igaüks saab leida omale sobiva lahenduse ning mentoriks pürgijad saavad omakorda oma teadmise baasil iga liikme osaluseks paremat õhkkonda luua. Organisatsiooni kultuur on samm-sammult paremuse poole teel!” rääkis Allekand.

Koolitaja oli Veronika Isberg, kes on Naiskodukaitses mentorluse koolitusi läbi viinud. „Koolituse tegemine oli põnev väljakutse ja arenguvõimalus teada saada, kuidas noorteorganisatsioonides asjad käivad ja kuidas mentorlus neile võiks sobida,” ütles Isberg.
Millised on hea mentori peamised omadused? Isbergi hinnangul oleksid need eelkõige avatus, kannatlikkus, otsekohesus, kuulamisoskus. „Mentor ei suru ennast peale, on selline vaikne teejuht,” mõtiskles ta.

Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor Ebe Õnne (pildil vasakul) otsustas kursusel osaleda, et saada täpsemalt teada, mida mentorlus tähendab ja kes mentor üleüldse on. 

„Kursuse algul sai seatud eesmärgid. Minu eesmärgiks oli saada meetodeid ja vahendeid, teadmisi mentorluse kohta, et kas, millal ja milleks üldse seda vaja on. Minu jaoks oli uus teadmine see, et kes vajab mentorit, on mentee. Jagati näpunäiteid enesejuhtimisest, kuulamistehnikatest, probleemide ja konfliktide käsitlusest. Töös noortega tundub mulle, et instruktor „mentordab” kogu aeg jooksvalt. Kuid ma leian, et noorte esimene mentor on noortejuht. Noortejuht on mentoriks ka teistele või alustavatele noortejuhtidele. Sakala malevas on need juhid täitsa olemas ja ma loodan, et suudan neid omavahel kokku viia!” rääkis Õnne. 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Kodutütred korraldasid õpetliku laagri

9. ja 10. märtsil toimus Loodi paisjärve ääres kodutütarde Ümera rühma talvine 2-päevane

laager. Peale Ümera rühma noorte osalesid veel Võhma, Rukkilillede, Tarvastu, Tamme ja Halliste noori.

Osa noori kogunes hommikul malevasse, et koos alustada sõitu DAF-iga laagriplatsile. Mõnele noorele oli sõit suure sõidukiga esmakordne.

Kohale jõudes võttis meid vastu tegevusi läbi viivad Luureretked OÜ instruktorid. Koos ühtse meeskonnana sai telk üles pandud ja pärast seda hakati mängima meeskonnamänge, et paremini üksteisega tuttavaks saada.

Esimeseks õpitoas õpetati asimuuti – selle määramine ja selle kasutamine metsas. Pärast proovisid kõik metsas kompassiga liikumist asimuudi järgi. Suuremad kodutütred said korrata ja osadele oli esimene kogemus.

Teises õpitoas näidati erinevaid ellujäämis komplekte. Räägiti veel, mis võiks olla komplektis ja milleks need kasulikud on.

Kolmandas õpitoas oli varjatud liikumine metsas. Räägiti, kuidas varjatult liikuda, et sind metsas ei märgataks. Pärast said kõik ise mängu läbi proovida. Kui metsast tagasi jõudsime, ootas meid õhtusöök, mis oli väga maitsev.

Õhtu saabudes suundusime seiklusmatkale. Rada oli tõeliselt libe ja korra suutsime ära eksida, aga saime uuesti rajale tagasi. Kui uuesti rajal olime, lasime suurematest küngastest alla, sest keeruline oli libedaga käia. See tegigi matka eriti lõbusaks! 

Pärast matka oli mõnus koos vahukomme ja viinereid grillida.

Enne öörahu tegid noored valvegraafiku telgiahju kütmiseks.

Hommikul telgist välja tulles võttis meid vastu mõnusad pannkoogilõhnad. Tuli lahendada ülesanne: kirja panna, mida ja kui palju asju oli katte alla peidetud.

Sellega lähenes laagri lõpp, tuli telk kokku pakkida ja laagriplats korda teha. Algas tagasisõit.

Tänan Luureretked OÜ instruktoreid ja kõiki osalejaid, kes tegid selle laagri unustamatuks!

Laager sai toimuda tänu isamaalise hariduse programmile.

Tekst: Ülle Treimann

Fotod: Gunnar Teas 

Galerii

Noored ööbisid metsas ja sulpsasid jääauku

Eneseületus, uued kogemused, nautimine – need on sõnad, mis kirjeldavad laagrit, kus noored said ennast proovile panna ning omandada teadmisi üleelamiseks. 

Esimesel märtsikuu nädalavahetusel Ruhijärve ääres aset leidnud laagri algus oli juba paljulubav ning viis osalejad matkale ümber järve. Laagrialale jõudes ootas noori Kaitseliidu Sakala maleva eriline saunaauto, selle seal oleku eesmärki noored aga veel ei teadnud. 

Varjualused pidid noored ise ehitama metsasaadustest ja telkmantlitest. Õhtusöögiks leidsid laagrilised endale supimaterjali ning iga meeskond pidi ise endale supi kokku keetma. Kokkuvõttes tulid kõik supid väga maitsvad välja ning keegi tühja kõhuga ei jäänud. 

Pimeduse varjus said osalejad kogeda, kui kaugele on erinevaid hääli öösel kuulda. Öö veedeti eelnevalt tehtud varjualuste all ning vihmakartust noortel ei olnud. 

Teise päeva põhirõhk oli asetatud uute teadmiste ja oskuste omandamisele: õpiti õhupüssist laskma, sõlme tegema, erinevate vahenditega tuld tegema ja kala püüdma. 

Laagri embleemil kujutatu kinnitamiseks käisid noored ka jääaugus ning seejärel kiiresti ka eelmainitud soojas saunas. Pärast sauna said noored minna koju puhkama.

Tekst: Reimo Jürjo

Fotod: Gunnar Teas

Galerii