28. detsember 2021

Noorte Kotkaste Sakala maleva aasta noorkotkas on Mikk Pinsel ja aasta noortejuht Risto Zieds


    Mikk Pinsel on Noorte Kotkaste Halliste rühma liige olnud 2015 aasta sügisest ja Halliste rühma salgapealik 2021 aasta kevadest. Mikk õpib Halliste Põhikooli 8. klassis ja on üks Noorte Kotkaste tegevuse taastamise algatajatest Halliste koolis. Tal on Noorte Kotkaste II järk ja erialamärgid laskuri, matkaja ja mootorratturi erikatsete läbimises. Noorkotka tegevuste eest on ta teda tunnustatud malevapealiku ja peavanema tänukirjadega.

                                                                                                                                                                                             Foto: Markus Sein   

    Mikk on esindanud Halliste noorkotkaid üle eesti. Ta on esindanud Sakala malevat noorema vanuserühma vabariiklikul matkamängul Hiiumaal. Tulnud meeskondlikus arvestuses auhinnalisele kohale Kärstna lahingumängul, osalenud mitmel aastal rühma võistkonnaga Sakala maleva võistlusmatkal Laidoneri rada ning võitnud veel erinevaid võistlusi isiklikus ja meeskondlikus arvestuses üle eesti. 
Kahel aastal järjest ei ole Järvekülje auhinna laskevõistlusel õhkrelvadest laskmises meeskondlikku karikat Halliste noorkotkad loovutanud. Mikk on edukas ka motokrossis. Ta sõidab Pitbike 88 Semi masinal. 2021 aasta hooajal saavutas  Mikk Eesti  Noorte Karikasarjas  III koha ning väiksemas, Äksi Cup sarjas II koha.
    Mikk on noorkotkana eeskujuks noorematele, kes on valmis panustama oma rühma ja maleva tasandil, ka siis kui väljakutse on ootamatu ja ta on usaldusväärne ning abivalmis noormees.







    Risto Zieds on endine Sakala maleva noorkotkas, kes kasvas välja Kaitseliitlaseks ja peale ajateenistust astus Eesti Kaitseväe ridadesse. Juba Noore Kotkana korraldas Risto Sakala malevas väljaõppeid ja temas oli eriline huvi laskmise vastu. Risto läks Viljandi lasketrenni 11-aastaselt. 16-aastaselt astus Risto Noor kaitseliitlaseks. 
    Viljandi lasketrenni 11-aastaselt. 16-aastaselt astus Risto Noor kaitseliitlaseks. Noore kaitseliitlasena juhtis ta Noorte rühma, korraldas ja viis läbi väljaõpet. Risto on ihult ja hingelt sõdur – ta unistas sõduriks saamisest juba noorena. Risto on Kaitseväes osalenud kuuel missioonil nii merel kui ka maismaal. Ta on alati olnud abivalmis ja innukalt panustanud Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde tegemistesse instruktorina. 
    Risto on alates 2017 aastast Tarvastu Tõhvide rühmapealik pakkudes Tarvastu piirkonna noortele võimalust liituda Noorte Kotkaste organisatsiooniga ning tutvustada organisatsiooni tegevusi ning andes 

noortele võimalust esindada rühma ja Sakala malevat maakondlikel ja üleeestilistel võistlustel. 
Risto on olnud Laidoneri rada 2020 ja Kärstna Lahingu mälestusmäng 2021 rajameister ja punktikohtunik ning Laidoneri rada 2021 peakorraldaja, rajameister ja punktikohtunik. Ta on 2021 aastal  Noorte Kotkaste organisatsiooni tegevustes panustanud vabatahtlikuna 338 tundi. Teda on tunnustatud mitmete  ergutuste, tänuavalduste, Noorte Kotkaste malevapealiku ja peavanema tänukirjade ning 2011 aasta Võiudupüha teenetemedaliga.
Risto on eeskujuks oma poegadele, rühma ja maleva noortele. Tema eesmärk on juhtida ja suunata noori õigele rajale ning õpetada neid läbi oma kogemuste ja oskuste . 





26. detsember 2021

Kodutütarde Sakala ringkonna aasta kodutütar on Ketely Ždanov ja aasta noortejuht Anne Sepik

 

Ketely Ždanov    liitus kodutütarde organisatsiooniga 17. jaanuaril  2017  aastal. Nelja  tegevusaasta  jooksul on ta olud Ümera kodutütarde rühma aktiivne ja eeskujulik kodutütar. Tema kodutütre vormil on auga välja teenitud perenaise erialamärk. Teda on tema tegemiste eest tunnustatud ringkonnavanema, peavanema  ja malevapealiku tänukirjadega.  

Ketelyl on kodutütarde teine järk ning ta on kinnitatud Ümera kodutütarde rühmajuhi ametikohale. 

Sel aastal on Ketely osalenud mitmetel malevasisestel ja üle-eestilistel laskevõistlustel, Vändra sprindil ja läbinud Laidoneri raja. Ka Naiskodukaitse baasväljaõppe läbimine on valdkond, kus Ketely  on teistele eeskujuks. Käesoleval aastal on ta läbinud Naiskodukaitse baasväljaõppe ohutushoiu, välitoitlustamise  ja organisatsiooniõppe moodulid ning toiduhügieeni koolituse. Ta on  panustanud 49 tundi Kaitseliidu üksuste toitlustamisse.

Rühmajuhina on ta aidanud korraldada rühmakoonduseid,
noorkotkaste lastevanemate laagrit ning  läbi viia tegevuspunkte võistlusmatkal Kärstna lahingumäng.

Ketely on innustaja, kes otsib uut ja katsetab seda julgelt. Rühmajuhina kasutab ta heal meelel talle antud  võimalusi nooremate õpetamiseks ning abistamiseks, millest läbi isiklike kogemuste kinnistuvad teadmised ja oskused.

Ketely on silma paistnud suure tegutsemistahte, aktiivsusega, südamlikkusega, hoolivusega, organiseerimisvõimega, otsekohesusega, ta ei loe osalustunde. Käesoleval aastal on tal neid kokku juba 467.

    *     *


Ei ole vist eriti palju asju, kus kodutütarde Paistu rühmavanem Anne Sepik ei oleks sel aastal kaasa löönud. Talvel tekkis mõte, et teeks ühe võistlusmängu 10-14-aastastele kodutütardele. Just neile, kelle jaoks Kärstna lahingumäng on liiga lihtne ja Laidoneri rada liialt üle jõu käiv. Anne hakkas mõttest kinni ja tuli korraldajate hulka. Kogenud noortejuhina andis ta ideid ülesannete osas, käis läbi võistlusraja ja taas veendusime, et kui keegi enam ei jõua, siis Anne on see, kes aitab kaaslased hädast välja: kui vaja, toob ka auto kohale.

Esimene võistlus „Pruudeni jälgedes“ sai kodutütardelt üksmeelse heakskiidu ja järgmistel aastatel teeme jälle.

Anne oli ka „Spektri“ laagri korraldajate hulgas ja mõtles kaasa, kuidas noortel oleks toredam neid päevi veeta. Täielikult tema eest vedada oli järgukatsete laager Kärstna mõisas. Ta leidis endale kiiresti meeskonna, jagas ülesanded ja laager täitis oma eesmärgi.

Anne on 2021. aastal organisatsooni edenemisse andnud 460 tundi oma ajast. Tema rühma kodutütred osalesid sel aastal oskuste võistlusel ja saavutasid seal II koha.

Anne on suure südamega särasilmne noortejuht, kes loob oma avatud ja tasakaaluka loomuga pingevaba ja koostöise õhkkonna. Tema rühma noorte seas on väga erisuguse tasemega noori, olgu päritolu või võimete poolest, kuid üks on neile kõigile ühine: nad usaldavad oma rühmavanemat ning lausuvad tema kohta  vaid häid sõnu. Ta on oma rühma suurim fänn, kes toetab, innustab, usub ja loodab, sest headus on edasiviiv jõud.  Noortejuhina julgustab ta noori mugavustsoonist välja tulema, et näidata neile mida elu ja Kodutütarde organisatsioon pakub.  Ta innustab neid olema paremad, kui nad olid eile, ja seisab alati kindlalt  nende kõrval. Tema suurimaks sooviks on näha kõiki koos tegutsemas ja oma eesmärke saavutamas. Oma pikaajalise ja süsteemse töö ning põnevate retkede ja laagritega on Anne äratanud väga paljude noorte huvi Kodutütarde organisatsiooni vastu.

17. detsember 2021

Kuidas saada jalg kanderaamile ehk millele esmaabi andes mõtlema peab?

Eda Kivisild



Kolmanda advendi eelne laupäeva pärastlõuna Paistus ei olnud sugugi vaikne ja rahulik. Kortermajade esine tee oli kinni pandud, parklates sebisid laigulises või rohelistes välivormides mehed-naised-poisid-tüdrukud. Ringi liikusid kahvatuks meigitud näod.  

Ja korraga hakkas kõigil kiire:
"Kus jalg on?"
"Jalg läks tuppa pükse vahetama."
"Ma tahan, et see medevak siit kaoks, see peab kutse peale kohale tulema."
"Jalg tuleb!"

"Olgu, aga teeme selle jala rohelises bussis. Jalg, mine sinna rohelisse bussi."

Samal ajal kui Jane Koitlepp jalaomaniku nägu valgendas ja jalale mänguhaava võlus, olid Noorte Kotkaste ja Kodutütarde meditsiinilaagris osalejate esimene jagu saanud väljakutse. Koha, kus sündmuspaik on, pidid nad ise välja raalima ja kohale sõitma. (Tõsi, noored sõidutas kohale siiski juhtimisõigusega täiskasvanu.)

Et õppuse stsenaarium oli seotud põgenenud vangidega, kes liiklusõnnetusse sattusid, kostus sündmuskohal ka tulistamist. Tee ääres ja peal lebasid kannatanud, kes rohkem, kes vähem viga saanud ning ei puudunud ka "segajad". Needki on reaalses elus alati olemas, kes käivad abistajaid "juhendamas" ja teavad täpselt, kuidas ja mida teha. Või käituvad nii lihtsalt šokist tingituna. 

Seega ei olnud noortele ette mängitud olukord sugugi mitte kergete killast, sest kannatanuid oli sama palju kui abistajaid. Otsustada selle üle, kes, millal ja kuidas, tuli kiiresti ja eeldas juhtimist: kes teeb kõne häirekeskusesse, kes kannatanutest vajab kõige kiiremini abi, kuidas rahustada hüsteeriasse sattunud kannatanud jne. Aga tuli lahendada ka see, kuidas saada kanderaamile "jalg", eriti kui ta on abiandjatest suurem ja raskem.

Paarikümne minuti jooksul sai olukord lõpu. Noored meedikud lahkusid, Jane Koitlepp värskendas meiki ja pritsis uue koguse kunstverd ning sama situatsioon kordus veel kolm korda.


Meditsiinilaagri idee autor ja peakorraldaja, noorkaitseliitlane Jamo Malmre ütles situatsioonide lahendamist kokku võttes, et noored said hästi hakkama. "Kõned said tehtud, esmaabi antud, ehkki tekitatud olukord ei olnud kerge."

Ta rääkis, et eeldas noortelt loovust. Näiteks oleks nad saanud need kannatanuid, kes ringi liikusid, viia sooja sellesse bussi, millega nad ise sündmuskohale tulid. Teisalt aga leidis üks jagu lahenduse "segajate" suhtes, viies nad õppuse mentori Raul Asteli juurde ja paludes neil silma peal hoida. Malmre tunnustas neidki, kes jäid hätta otsusamisel, kes kannatanutest tuleb kiirabi autole panna, ja küsisid nõu häirekeskuselt.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva kella poole ühe paiku öösel said laagrilised häire, et on vaja anda esmaabi.  Neile anti kätte kaart ja kanderaamid, noored pidid enda hulgast valima rühmajuhi ja minema jalgsi umbes kolme kilomeetri kaugusele Ahimäe karjääri. 

"Noored tegutsesid suurel määral adrenaliini ajel," kõneles Malmre. "Alguses panid nad koha määramisega natuke mööda ja me pidime nad järje peale aitama. Siis jäid nad vastase tule alla,  evakuatsiooni autot nad ka ei kutsunud, sest seda poleks rünnatud. Meil ei jäänud muud üle kui olukord peatada, teema veel kord läbi võtta ja siis juba kõik sujus. Vastane suruti maha ja kannatanud said esmaabi."

Malmre nentis, et noortel on põhiteadmised olemas, aga et neid  kinnistada, tulebki pidevalt harjutada. Meeskonnatööd ja juhtimist saab sellise õppuse käigus alati paremaks muuta.

Idee korraldada meditsiinilaager tekkis 10-aastase noorkotka staažiga  ja praegusel Võhma noorkotkaste rühmapealiku abil Malmrel pärast üht noorkotkaste võistlust Viljandisse tagasi sõites. Ta rääkis oma mõttest teisele noorkotkale, Reimo Jürjole, ja viimane hakkas kohe ideest kinni. 

"Mulle meeldib meditsiin ja esmaabi ning olen Punase Risti liige," sõnas Malmre.  "Tahtsin teha sellist laagrit, milles oleksin ise noorkotkana hea meelega osalenud. Tavaline teoreetiline õpe või koolitus ainult nuku peal oli lihtsalt igav."

Noorkotkad söötsid mõtte ette oma instuktorile Gertu Viiaskile ja ühildasid selle tulemusena kaks noorte omaalgatuse projekti: meedialaager, kus õpitakse videosid tegema, ja meditsiinilaager.  

Laagris osalejad andsid nädalavahetusele väga positiivse tagasiside ja lubasid iga kell tagasi tulla. Lisaks Sakala noorkotkastele ja kodutütardele oli osalisi ka Põlva, Lääne ja Valga malevatest-ringkondadest. Laupäevast õppust käisid uudistamas ka Paistu inimesed. 

"Neile meeldis, et noored niimoodi harjutavad. Nad rääkisid, et oleks omal ajal ka sellised võimalused olnud," ütles Malmre. "Praegu on õnneks kõik võimalused olemas: tule, õpi, koge ja lisaks saad lahedad sõbrad kogu eluks."

Vaata meditsiinilaagri pilte siit: Galerii