30.12.20

Soome MPK austasustas major Rein Kikast koostöö eest hõbedase teenetemedaliga

 Eda Kivisild


29. detsembril andis Sakala maleva  Ümera üksikrühma toetajaliige vanemleitnant Aarne Markko major Rein Kikasele üle Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistykseni (MPK) poolt hõbedase  teenetemedali.

"Kui organisatsiooni nimi võimalikult täpselt eesti keelde ümber panna, siis võiks see olla kui  Soome maakaitse väljaõppekursused," ütles Kikas, kellele pole võõras ka soome keel ning juba aastaid on ta vahendanud Sakala maleva sõbralikke suhteid Soomega. 

Hõbedane teenetemedal annetati Kikasele teenete eest suhete arendamisel ja vabatahtliku töö tegemise eest maakaitsealal.   Aarne Markko sõnul on tegemist Soome poolse suure auavaldusega. 

"Hõbedast teenetemedalit antakse välja väga harva ja veel haruldasem on see, kui medal antakse välismaalasele," lausus ta. "Ma isegi ei oska öelda, mitu välismaalast on selle saanud, aga üks on nüüd siin."

Ta lisas, et tavaliselt saavad teenetemedali MPK tegevliikmed ja vabatahtlikud saavad pigem raudse teenetemedali. "Et seegi saada, tuleb teha mitu aastat aktiivselt vabatahtlikku tööd. Rein on olnud väga aktiivne kogu aeg."

Umbes kuus aastat tagasi tulid Kesk-Soome vabatahtlikud Sakala maleva korraldatud Kärneri nimelisele laskevõistlusele. Neil oli aga majutusega probleeme ning Kikas ja Markko korraldasid koos parema peavarju. Õhtul tuli sinna ka Sakala maleva toonane pealik major Ahto Alas ning sellest ajast saati on koostöö olnud väga tihe. Sakala maleva esindajad on käinud Kesk-Soome maakaitsepäevadel, soomlastest toetajaliikmed on osalenud Sakala malevas erinevatel võistlusel,  õppustel "Siil" ja "Sibul" ning korraldanud ka omalt poolt malevlastele õppusi.

Rein Kikas oli aastast 2001 kuni 2004. aasta 1. juulini Kaitseliidu Sakala maleva pealik. 

"Ma olen Sakala malevas  uunikum, sest olen kõikidel pealikkude ametikohtadel tegutsenud," rääkis teenetemedali kavaler. "Kui ma läksin erru, siis määrati mind Karksi malevkonna II kompanii pealikuks. Sellel ametikohal olin päris mitu aastat ning kui Sakala malevat tuli juhtima major Ahto Alas, kutsus ta mu välja ja tegi ettepaneku asuda äsjaloodud Ümera üksikrühma etteotsa. Alguses ei teadnud ma talle midagi öelda, aga ta veenis mind."

Pärast Ümera üksikrühma loomist tulid sinna üle nii maleva toetajaliikmetest soomlased kui ka kohalikud toetajaliikmed Toomas Hendrik Ilvesega eesotsas. Selle aasta 1. juulini oli Rein Kikas Ümera üksikrühma pealik ja praegu on ta samas üksikrühmas esimese jao pealik. 

"See jagu tegeleb kõikide ohvitseridega," kõneles Kikas. "Jaos on kolonelleitnant Meelis Jõemaa, peale minu on meil veel kaheksa majorit, vähemalt kaks kaptenit, kui ma ei eksi, siis üks leitnant, üks lipnik ja üks veebel. Majoritest on kolm tegevteenistuses ja ülejäänud on erus või reservis."

Major Ahto Alas, kes 2014. aastal  Ümera üksikrühma asutas ja on praegu sama rühma pealiku abi, ütles, et Rein Kikas on üks isamaalisemaid mehi, keda ta teab. 

"Tema pühendumine nii Kaitseliidule kui Sakala malevale on meile kõigile eeskujuks. Tänu tema kindlameelsusele on Sakala maleva ja Kesk-Soome reservväelaste suhted arenenud asjalikeks ja töisteks. Mul on väga hea meel, et Reinu tegemisi on nii kõrgel tasemel märgatud."



Fotod: Gunnar Teas

20.12.20

Meie Karolina Pugal on ajateenistusest kodus

Detsembris lõppes ajateenistus Karolina Pugalil. Käisime tal kodus külas, et saada värskeid muljeid.

Pikem intervjuu ilmub uuel aastal, kui Karolina on koduse eluga kohanenud.



 


14.12.20

Viljandimaa Meistrivõistlused õhkrelvadest 2020 a.




Käesoleva aasta novembris -detsembris toimusid
Sakala maleva sisetiirus 
Viljandimaa meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises.




40 lasku õhupüstolist, tüdrukud:
1. Mei-Bret Isotamm         362
2. Marja Kirss                    351
3. Tess Teor                        344

40 lasku õhupüstolist, poisid:
1. Joosep Animägi            320
2. Mikk Pinsel                  312
3. Raul Pinsel                    312

20 lasku õhupüstolist, poisid:
1. Karl Loik                        139
2. Aksel Alas                      131
3. Henri Asu                       129

20 lasku õhupüstolist, tüdrukud:
1. Mirel Missik                 156
2. Lisette Palumäe            111
3. Emily Helene Rolles      83

40 lasku õhupüstolist, mehed:
1. Andu Heinsoo                 373
2. Janno Mikk                     356
3. Anton Heinsoo                348

40 lasku õhupüstolist, naised:
1. Janika Onton                     372
2. Marit Pleiats                     370
3. Kairi Heinsoo                   370

40 lasku õhupüssist, mehed:
1. Erik Juganson                    265
2. Evald Sepp                        251
3. Silver Mäe                        247

40 lasku õhupüssist, naised:
1. Evelin Lappalainen            299
2. Tess Teor                            281
3. Marit Pleiats                       276



Fotol (paremalt):
Kairi Heinsoo (NKK), Marit Pleiats (NKK), Janika Onton 
Eesti võistkondlikul meistrivõistlustel, kus Viljandi naiskond saavutas kolmanda koha.
12.12.2020 Männikul

12.12.20

Sakala ringkonna ja maleva aasta noored on Marja Kirss ja Tõnn Alas ning noortejuhid Merle Murka ja Taivar Riiga(Riga).

Laupäeval, 12. detsembril kell 18 kogunesid Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Lõuna maakaitseringkonna nominendid Tartus Eesti Rahvusmuuseumis. Kodutütarde Sakala ringkonna nominendid on  kodutütar Marja Kirss ja noortejuht Merle Murka. 

Noorte Kotkaste Sakala malev saatis Tartusse nominendid Tõnn Alase ja noortejuhi Taivar Riiga(Riga).

Marja Kirss  on Kodutütarde ridades  olnud kaheksa aastat. Ta on koos oma rühmakaaslastega osalenud arvukatel võistlustel Paistu rühma ja Sakala ringkonda esindades. 2015. ja 2018. aastal osales ta võistlusel "Väle jänes" 2016. ja 2019. aastal "Ernakesel", 2017., 2018. ja 2020. aastal "Laidoneri rajal". Tema tõeline kirg on aga laskesport.

Ainuüksi sel aastal saavutas ta Eesti juunioride meistrivõistlustel 60 lasku õhupüstolist pronksmedali, juunis aset leidnud Eesti juunioride meistrivõistlustel 30+30 lasku spordipüstolist hõbemedali ja 20+20+20 lasku standartpüstolist kuldmedali ning oktoobris toimunud Eesti noorte meistrivõistlustel  40 lasku õhupüstolist pronksmedali. Ta on 2020. aasta Viljandimaa parim noorlaskur. Praegu valmistub Marja  Eesti juunioride võistkonna koosseisus osalemiseks järgmise aasta veebriuaris Soomes toimuvatel  Euroopa juunioride meistrivõistlusteks.

Marja saavutused on näidanud, et tal on tugevat motivatsiooni ja tahtmist hakkama saamiseks ka pingelistes olukordades. Ta on hea meeskonnakaaslane nii sõjalis-sportlikel võistlustel kui ka esmaabi ülesannete lahendamisel. Ta on kohusetundlik ja tema peale võib alati loota.


Tõnn Alas on Sakala maleva Noorte Kotkaste liige peaaegu kuus aastat. Liitudes oli ta pisike uudishimulik marakratt, kuid nüüd viib ta läbi erinevaid õpitubasid ning suudab  laagrites ja koondustel anda edasi teadmisi endast noorematele. Noorte Kotkaste ridades veedetud aastate jooksul on temast saanud tasakaalukas, viisakas, peene huumorisoonega, empaatiline ja tugeva pingetaluvusega noormees. 

Tõnn paistab silma oma abivalmiduse ja eeskujuga. Ta on esimene, kes endast märku annab, kui kusagil on abi vaja. Alati on valmis esindama maakonda üle-eestilistel võistlusmatkadel ja sündmustel. Tõnn on tugeva tahtejõuga noormees, kes otsib väljakutseid ning paneb end seeläbi proovile. Laagris paistab Tõnn silma oma seltskondliku ja sõbraliku suhtumise ning abivalmidusega. Laagri tegevuste planeerimistel on ta alati  aktiivne kaasarääkija ja ideede generaator. Tõnn Alas on kindlasti tulevikus väärikas täiendus kaitseliitlastele.


Merle Murka on olnud seotud Kodutütarde organisatsiooniga 2012. aastast. Algselt oli ta toetajaliige ja aastast 2018 on ta Paistu rühmavanema abi. Ta on säraasilmne noortejuht, kes igapäevatööle lisanduvate väljakutsete kiuste ei kaota kirge koos noortega iga päev õppida ja areneda. Sellel aastal läbis ta vabatahtliku noortejuhi kursuse I ja II etapi ning   Naiskodukaitse baasväljaõppe sõdurioskuste mooduli. Merle  oskab kujundada  turvalist keskkonda, et noored saaksid  õppida, tegutseda ja oma võimeid rakendada. Tema rahulik olek ja hea huumorimeel loovad  üritustel mõnusa töömeeleolu. Ta ei ole lihtsalt teadmiste edasiandja, vaid on ka noorte ja elurõõmsate isiksuste kujundaja ning püüab kasvatada tema hoole alla usaldatud noortes loovust, iseseisvust ja kodanikutunnet. Koos noortega  käib ta RMK matkaradadel, teatris, kinos ja erinevates laagrites. Merle ei pelga metsas müttamist, söögitegemist ega vajadusel traatside õpetamist.  
Merle  on Kodutütarde Sakala ringkonna juhatuse tegus liige ja kuulunud mitmetesse ringkonna ürituste  korraldamisega  seotud  töögruppidesse. Ta leiab alati võimaluse oma positiivsetele mõtetele ja ideedele toetust saada ning need ellu viia.

Taivar Riiga (Riga) on Kaitseliidu liige 2005. aasta märtsikuust ja  2017. aasta kevadest on ta Sakala maleva Ümera rühma noortejuht. Pärast esimest noorkotkaste üritusel osalemist, pole Taivar enam tagasi vaadanud, vaid hüppas kõrvuni Noorte Kotkaste organisatsiooni tegevustesse.

Taivar ei ole ainult noortejuht, vaid mentor, kellel on suurepärane omadus kuulata noori ning seeläbi leida läbi tegevuste ühiseid arenguvõimalusi. Ei ole olemas asja, millega Taivar hakkama ei saaks. Tema hommikused äratused ja rividrill on laagrite lahutamatu osa ning nendeta on raske laagreid ette kujutada. 

„Harjumaa Saue rühma noored tunnevad Taivarit juba kolm aastat," ütles Saue rühmajuht Gea Liblik. "Tema hommikuvõimlemised, “kuulipildurituli”, rividrillid ja laul “Põdral maja metsa sees” on need, mis kohe meenuvad noortele, kui mainida nime "Riiga"." 

Enesekindla oleku, positiivse suhtumise, suure tahtejõu ja sihikindlate eesmärgipüstitustega  on Taivar eeskuju nii noorkotkastele kui ka noortejuhtidele. Ta on alati valmis võtma vastutust ja panustama Noorte Kotkaste organisatsiooni arengusse tervikuna.


29.11.20

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja on Jane Koitlepp ja Sakala maleva aasta kaitseliitlane on Gunnar Teas





Jane Koitlepp on Naiskodukaitse liige 2007. aastast ja kolmandat aastat täidab ta ringkonna esinaise kohustusi. Ta on panustanud ohutushoiu, esmaabi ja organisatsiooniõpetuse instruktorina ning lisaks sellele on ta tegus avalike suhete korraldamises ja arendamises: postitused sotsiaalmeedias Instagrammis ja Facebookis on lausa igapäevased ning Ole valmis! äpi populariseerimisega on ta aidanud harida elanikkonda igapäevaturvalisuse teemal.

Jane Koitlepa üks suurim panus Sakala ringkonnas on digipädevuse suurendamine.Just Jane algatusel on ringkonna ja jaoskonna juhtidele kättesaadavad kõikvõimalikud dokumentide põhjad ja justkui võluväel valmivad erinevate kokkusaamiste memod, protokollid ja ülestähendused.

Jane Koitlepp on oma südameasjaks võtnud koostöö kodutütardega, uute liikmete värbamise, juhtide ja instruktorite koolitamise, andmete kogumise, tabelitesse sisestamine ning analüüs. Ta on süsteemne ja põhjalik juht, kes suudab eesmärgipäraselt tegutsema panna ka teised liikmed. 

Eesti Külaliikumine Kodukant ja Vabaühenduste Liit tunnustasid 2019. aastal Jane Koitleppa vabatahtlike aumärgiga.



Gunnar Teas on Sakala maleva teavituspealik. Enamasti ongi teda näha kas fotoaparaadi või filmikaameraga, olgu see Kaitseliidu Sakala maleva, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste või Kodutütarde ettevõtmine. Ta on oma südameasjaks võtnud Sakala kaitseliitlaste tegemiste jäädvustamise ning nii mõnigi kord on Gunnari fotod olnud ajakirja "Kaitse Kodu" esiküljel.

Gunnar Teas on tõeline seltskonna hing ning tema rõõmus olek on kaugele näha. Ta on alati nõus oma oskusi ja teadmisi teistega jagama ning on fotograafia ja videovõtete teemal jaganud õpetusi nii noorkotkastele kui kodutütardele. Mis puutub aga fotograafiasse, siis on ta enda piltide suhtes väga nõudlik ja nii mõnigi sisult hea pilt võib avaldamata jääda ainuüksi sellepärast, et autor ei ole tulemusega rahul.

Naiskodukaitse tunnustas Gunnar Teast 2019. aastal Liiliaristi hõberistiga.



Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja Jane Koitlepp: Naiskodukaitses on kõik see, mida inimene vajab

Eda Kivisild 

Foto: Gunnar Teas

Tean, et ringkonna juhatus püüdis selle valimise võimalikult sinu selja taga ära teha, et sa alles siin, ringkonna aastapäevapeol saaks teada oma valimisest Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsjaks. Kuidas see sinu arvates neil õnnestus?

Ka sel aastal ootasime liikmetelt nimesid, kes oleks väärt aasta naiskodukaitsja tiitlit kandma, saatsime listi kirja, koosolekul võtsime oma kandidaadid ette ja tegime otsuse. Mina teadsin kuni tänaseni, et aasta naiskodukaitsjaks on valitud Egle (Reinup - E.K.) Mul praegu natuke ebamugav olla selle pärast, sest ma tunnen, et pole seda väärt.

Ma tean, mida sa tunned ja ära selle pärast muretse, et sa nüüd seda tiitlit kannad. Sa oled igati seda väärt. Aga räägime sellest, mis sind Naiskodukaitses hoiab.
Kõik. Inimesed on suurepärased. Minu arvates Naiskodukaitse eesmärk, see isamaalisus, kodaniku teadlikkus ja oskused - kõik on see, mida iga inimene vajab, olgu ta naine, mees või laps. 

Mis on sinu jaoks selle aasta kõige suurem õnnestumine?
Ma olen selle üle õnnelik, et ehkki meil oli koroona-aasta, panustasid naised väga palju. Kõik käisid väljas kui vaja oli. See ongi minu jaoks Sakala ringkond, et tullakse ja tehakse. Me ei jää negatiivsusesse kinni, vaid tuleme üheskoos välja. Me oleme positiivsed ja mina Naiskodukaitses näiteks et tunne, et meil oleks koroona. Ma tean seda, aga ma ei tunne, et see halvaks Naiskodukaitset.

Eks see ole ka tahtmises. Käsu peale ei sünni selles organisatsioonis ju mitte midagi. 
Jaa! Samas mulle tundub, et naised julgevad vajadusel öelda "ei". Mina seda veel ei oska, aga õpin. Ent "ei" ütlemise kõrval julgetakse võtta ka vastutust ja teha.  Meil on ringkond juba päris suur ja naised on erinevad, aga igaühele leidub midagi.

Meenutame nüüd seda aega, kui sa Naiskodukaitsesse astusid.
See oli aasta 2007 ja Naiskodukaitsesse astusin tänu emale. Muide, ma olin ka noorkotkas. Just nimelt noorkotkas, mitte kodutütar. Mu ema oli noorkotkaste juht ja ma tegin koos emaga laagreid, ma olin üks tema õpilastest ja olin ka noorkotkaste tantsuõpetaja, nii et me käisime näiteks Kalevi võimlemispeol. 2006. aasta alguses astus ema Naiskodukaitsesse.  Sama aasta novembris, kui ma polnud ametlikult veel liigegi, läksime koos Tartusse Naiskodukaitse proovile. Kui sain 18, andsin avalduse Naiskodukaitsesse ja kohe kui liikmeks sain, läksin ka SOKKlisse.

Sinu ema Leili Särg on ju teada-tuntud aktivist, ja mis seal salata, nii mõnigi meie hulgast võib öelda, et astus Naiskodukaitsesse sellepärast, et Leili kutsus. 
Just-just. Minu teada on kõik, keda tema kutsus,  meil alles ka, ja just see teebki sellest organisatsioonist selle, mis see on. Siin on koos erinevad vanused, iseloomud, erialad. Minu arvates ongi Naiskodukaitse kõigi jaoks, ka meeste jaoks, sest nad saavad ju olla toetajaliikmed. Teadmised ja oskused ja eneseareng on meeletu. Ma ei oleks 13 aastat tagasi osanud oodata seda, kes ma olen täna ja siin. Praegu olen ma reservväelane ja kui on vaja minna, siis ma lähen. Ma tean, kus on mu koht, mis on mu ülesanded ja mul on selle üle väga hea meel. Ma ei saa petta riiki. Ma mäletan, kui käisin Kaitseressursside ametis koos kutsealustega tervisekontrollis, siis psühholoogilises kontrollis psühholoog küsis minult, et mida mina siit tahan? Vastasin talle, et ma tahangi reservväelaseks. Siis vaadati mind teise pilguga ja küsiti, et kas ma olen ikka kindel. Vastasin, et jaa! Ma tahan. Samal ajal seisid ukse taga noormehed, kes mõtlesid pigem sellele, kuidas ajateenistusest ära pääseda. Minu jaoks oli see, et olen reservväelane, täiesti okei. 

Millest see kõik ikkagi alguse saab?
Kodusest kasvatusest ja  riigikaitsest. Ma usun, et riigikaitseõpetus on see lava, kust noored lähevad riigikaitsesse ja siis muidugi ka noorkotkad, kodutütred, aga ka skaudid ja gaidid. Kõik see annab ettevalmistuse riigikaitsesse panustamiseks ja sellega näitame, et riigikaitse pole mitte sõda, vaid me seisamegi südamega Eesti eest ja kaitseme ise Eestit.

See ei tähenda ju ainult püssiga metsas olemist, vaid neid võimalusi Eesti kaitsta on enam.
Just. Küberkaitse on praegu suure tähelepanu all ja see meeldib nii noormeestele kui neidudele.

Kui palju sinu suguvõsas Eesti kaitsjaid kokku tuleb?
Lähimatest pereliikmetest on abikaasa Kaitseliidus. Ema, õde, kaks venda, ühe venna lapse ema on Naiskodukaitses. Ka minu sõbrad on organisatsiooni tulnud. 

Kuidagi ei saa mööda minna sinust kui juhist. Sa oled juht ju erinevatel tasanditel, aga see pole kaugeltki kõik. 
Olen lõpetanud nooremallohvitseri kursuse ja olen jaoülem.  Reservohvitseri kursus jäi mul pooleli, sest olin lapseootel ja kõhuga metsa ei roni. See pole teiste suhtes aus, kui nad peavad mind kantseldama. Tulevikus plaanin kindlasti kursuse lõpetada.  Muide, kui ma 2014. aastal NAK-is ära käisin, hakkas mulle mets meeldima. Varem olin arvanud, et ma ei lähe kunagi metsa. 
Juhina ma end eriti ei hinda, sest ma tahan ise ära teha, mitte ei juhi. See pool vajab tegelemist.  Lisaks  olen veel staabiassistent, esmaabi instruktor, organisatsiooniõpetuse instruktor, sõdurioskuste instruktor. 

Nii et tegemist on sul päris palju.
Naiskodukaitses on nii palju võimalusi ja kes tahab, see jõuab. Ka lapsed ei ole takistuseks. Olen saanud ringkonna esinaiseks olemise ajal kaks last ja  toime tulnud. Minu arvates on kahju, kui inimene, kes on lapse saanud, jääb selle pärast tahaplaanile. See on ilus aeg ja seda tuleks jagada teistega, kes on samuti samas rollis. Nii et tulemegi naiskodukaitsesse kokku ja jagame seda aega teistega. Muidugi igale poole ei saagi koos lapsega tulla, aga me leiame selle variandi, et korraldame lastehoiu. 

Kas nüüd aasta naiskodukaitsja tiitliga saad tuult tiibadesse juurde?
Ma ei tunne esinaisena, et mina oleks pidanud selle tiitli saama. Ametikoht kohustab mind niikuinii kogu aeg tegutsema ja eestvedaja rollis olema. Ma võtangi seda pigem nii, et see ei ole minu tunnustus, see on organisatsiooni tunnustus. 



Sakala maleva aasta kaitseliitlane Gunnar Teas: mees, kelle naine metsa saatis

 Üllar Priks

 

Kui raadio-, tele-, kaamera ja kes-teab-mis-mees veel Gunnar mõne aasta eest Viljandisse kolis, polnud tal aimugi, et peagi lapilistes mööda Mulgimaa metsasid ringi sahmib. Oma kodanikukohust on mees täitnud sedavõrd pühendunult, et nüüd tuleb malevapealik Andrus Tiituselt uhke tiitel vastu võtta.

 Kui peakangelasega Grand Hotelli fuajees kohvitassi taga maha potsatame, rõhutab Gunnar kohe alguses igaks juhuks, et ei otsi taolist tähelepanu. Olgu ette öeldud, et nelikümmend minutit hiljem on diktofon lõbusast lobast servani täis ning võiks teist sama palju kohe otsa tulistada. Toome siis viisakama osa intervjuust ka kaasvõitlejateni.

 Nonii, kuidagi peab su aktiivsus karistatud saama, nii et räägime!
Ma tahan kohe öelda, et kui tublisid kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid ei oleks, poleks mul ju midagi teavitada.

 Ega ma ei lase sul tagasihoidlikku teeselda. Räägi kohe lahti, mis mees sa selline oled. Milline on sinu tänane argipäev?
Olen rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskuse peaspetsialist.

 Ja see tähendab...
Itimees! Just!

Milliseid töid sulle elu üldse aastate jooksul ette on veeretanud?
No enamasti ikka on asjad arvutitega seotud olnud. Neid väikseid sutsakaid, mis olid, ei hakka ma üldse mainima. Aga alustasin üldse raadios ning televisiooni olen samuti teinud.

No mina teangi sind mehena, kes oli esimesena kohal, kui kusagil miskit kriminaalset sündis.
Ei olnud esimesena kohal! Jah, see oli see aeg, kui tehti saateid “Kriminaalkroonika”, “Politseikroonika” ja “Krimi”. Kuna saate tegijad olid Viljandist, siis kuidagi me kokku sattusime ning mina oma nõu ja jõuga asja valmimisele kaasa aitasin. 

Selline operatiivne reageerimine sulle kohe istub ja sobib su elustiiliga?
See on nii ja naa. Tegelikult sobib, aga mulle meeldib teada ka, mis mind ees ootab. Operatiivsuseks tuleb eraldi aega võtta, mulle meeldib oma päeva planeerida.

Kas praegu on sedamoodi, et päevatöö on kellast kellani paigas ja kaitseliitlase kohustus on võetud selleks, et natuke adrenaliini saada?
Ei, naine ütles: “Mine metsa!” (naerab)

Tegelikult on pere poolest see okei, et niimoodi nädalalõppe hammustad?
No mis sa ise arvad?

Ma arvan, et see sõltub sellest, kui palju jälle ära oled olnud.
Jaa. No tegelikult on sedasi, et omapoolset panust riigi toeks on võimalik anda mitut moodi: abipolitseinikuna, päästjana, punase ristina, merepäästjana. Siis on veel OPEROG-id, SAR-id ja mis kõik veel. Olen kunagi tutvunud lähemalt abipolitsei tegemistega, aga Kaitseliidu koha pealt tegi ikka head müügitööd toonane malevapealik Ahto Alas, kes mind sinna kutsus. Oli vist pärgade asetamine Laidoneri kuju juures, mida niisama filmisin. Ahto astus ligi ja pakkus, et võiks sedasi mõtestatult maleva tegemisi jäädvustada.

Ühesõnaga, ma ei usu, et minu puhul asi adrenaliinis oleks. Mulle lihtsalt meeldib pildistada ja filmida, inimestega suhelda ja vabas looduses käia.

 Kas sa tead ka, kui palju sa viimase aasta jooksul metsas oled olnud?
Ei tea! Tõesti ei tea! Kindlasti võiks olla rohkem, sest iga nädalavahetus ju toimub midagi.

Kui üritad silme eest läbi lasta, kas on mingeid hetki kaitseliitlasena, mis kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud?
Kõik on väga pullid elamused. Aga pikemad võistlused, mitmepäevased üritused ikka. Kõige hullem on tegelikult ootamine. Kui sa rajal oled, siis on sul kogu aeg midagi teha. Aga mina ootan kusagil punktis tihtilugu järgmist võistkonda. Kui aga nüüd järele mõelda, siis üks SERE, millest osa võtsin. Sind visatakse metsa ja pead endale lõpuks helikopteri järgi kutsuma. Mul on hea meel, et olen selle läbi teinud, aga teist korda võib-olla enam ei läheks. Või, noh, kindlasti läheks. Takkajärgi on ju ikkagi äge. Aga ta ei ole jalutuskäik metsas.

Kuivõrd militaarne inimene sa sisimas oled?
Absoluutselt mitte! Püssi väga ei lase ja relvad ei eruta.

Samas, kui viimati tiirus kohtusime, tegid sellise tulemuse, et vähe polnud!
See on operaatori kindel käsi.

Pigem köidab sind õppustel tegevus kui selline? Sa ei lähe põlema mõttest, et nüüd saab sõda mängida?
Ei, kohe kindlasti mitte! Mu kaks last ei kuulu noorkotkaste ega kodutütarde ridadesse, aga käivad tihti kaasas ja proovivad ülesandeid lahendada. Ega noorteorganisatsioonide liikmed ju ka püssi ei lase. See õpetab lihtsalt eluga hakkama saama. Sa pead suutma saapapaelu kinni siduda, endale süüa valmistada või tuld teha.

 Mismoodi sa päriselt puhkad?
Lähen sõidan mootorrattaga.

Aga talvel?
Mul  külgkorviga mootorratas. Kui on kuiv, saab ka talvel.

Meenus! Sa käid ju korra aastas tsikliga Saksamaal kokkutulekul. See on vist küll aeg iseendaga.
Just! Sellel reisil olen vaid mina ja on mootorrattas. Tuul vihiseb ja lased mõtetel lennata. Ega kellegi teisega rääkida pole, ikka iseendaga. Tanklas leiad ehk mõne teise ratturi, kellega paar sõna vahetada.

 Läheme tagasi Kaitseliidu juurde. Mida aasta kaitseliitlase tunnustus sulle tähendab?
(Ohkab sügavalt)

Ma saan aru, et nüüd tuleb see tagasihoidliku mehe jutt.
Just-just. No tore, et on märgatud ühte meest. Mitte püssi, vaid kaameraga metsas. Kellele see ei meeldiks? Aga et ta sedasi suure kella külge läheb... Aga ma räägin, ilma teiste kaitsellitlasteta poleks mul midagi. Keda ma seal metsas pildistan? Karu ja põtra?

Nüüd on vähemalt kindlustunne edasi panna. Seda sa vist oleksid nagunii teinud.
Muidugi! Ega ma selleks Kaitseliitu astunud, et taolist tunnustust saada.

Millist rolli sina ühel kaitseliitlasel näed?
No kindlasti ei ole kõige tähtsam see, et ta püssi laseks. Kui sa oskad lasta, on hästi, aga sa ei pea seda tegema. On ka palju muid võimalusi kasulik olla. Kevadel valvasime piiri, aitasime koroonatelgi juures, oleme abistaminud metsa eksinud inimeste otsimisel... Me räägime ju kaitsmisest üldisemalt. Sa ei pea kaitsma tingimata püssiga. On ka näiteks IT-inimesed, kes võitlevad küberrünnakute vastu. Samas, igaühele loomulikult Kaitseliit ei sobigi, ta ei saa sellest aru.

Ma arvan ka nii. See miski peab ju olema, kui taolise organisatsiooni tegemistes osaled. Kasvõi see, et pead distsipliini austama ja käsuliini mõistma. On see korraihalus?
Nojah. Aga kodus prügi viskad nurka võid paned ämbrisse?

 Ämbrisse ikka. Aga naisega saab enne selle väljaviimist vähemalt moe pärast vaielda.
Hehee! No aga siis peab ikka mingisugune korraarmastus olema. Meie oleme sinuga ju reamehed. Ega neid peab ka olema. Kui sa oled ikka viks ja viisakas, siis oled seda nii eraelus kui kaitseliitlasena. Kuidas sa lähed muidu lahingpaarilisega metsa? Sa pead temaga ju kaubale saama ning elusa ja tervena sealt välja tulema. Miks sa ise Kaitseliidus oled?

 Ahhaa! Vahetame rollid, jah? Minule oli lükkeks pronksiöö Tallinnas.
No sama teema oli paljudel staažikamatel kaitseliitlastel kindlasti ka augustiputši ajal.

 Et oleme koos noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega selline patriotismi kasvulava?
Seda ka. Aga kõige olulisem on vast väljapääsmatutest olukordadest väljapääsu leidmine, mida siit õpib kõvasti.

Igatahes paistab, et sinu liikmelisus jätkub ja oled vähemalt sama aktiivne edasi.
Ma loodan küll.

 Ainult et nüüd ühe tiitli võrra rikkamana.
Mnjah. 

Kuhu siit edasi?
Ma ei tea, jätkan ikka pildistamist ja filmimist ning teavitan, et Kaitseliit on olemas ja tegutseb. Sakala malev peab olema pildis ja näha. Muidu seostub inimestele selle nimetusega ainult betoonist hoone linnaservas.

Püha üritus jätkub?
Jätkub!

 

 

 

27.11.20

Naiskodukaitse Sakala ringkond tähistas oma 93. aastapäeva

Sünnipäeva tähistamiseks ja järjepidevuse kinnitamiseks saadi  seekord kokku Viljandi muusikakoolis. Muusikakooli maja ostis 1929. aastal Kaitseliidu Sakala malev. 1945. aastal, kui Kaitseliit oli juba viis aastat likvideeritud, anti hoone muusikakooli käsutusse.

Et 25 aastat tagasi 8. juunil taasasutati Sakala ringkond, meenutati ka seda aega ning kokkutulnute ette tulid  endised Sakala ringkonna esinaised Ulvi Lomp, Malle Lohk, Vika Zieds, Tiina Ott ja Eda Kivisild. 

Pidupäeval annetati teenetemedaleid ja tänukirju, kuulutati välja aasta tegijad ning Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja.

Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus andis Kaitseliidu teenetemedali II klassi Egle Reinupile ning Kaitseliidu teenetemedali III klassiLilian Estornile ja Maire Lillemetsale.

Kaitseliidu ülema tänukirja said Maarika Kurg ja Jane Schults


Sakala maleva rinnamärk annetati Ülle Riinerile, Mai Muttikale ja Pia-Eve Tederile.


Naiskodukaitse keskjuhatus austas Liiliaristi IV klassi aumärgiga Leana Lemmingut, Liiliaristi V klassi sai Mirjam Trallmann ja Liiliaristi hõberisti Kaido Toomemägi.

Keskjuhatuse tänukiri omistati Grete Varesele, Mailis Saale, Elerin Öövelile, Helja Ütsikule, Piret Sultsile ja Ebe Õnnele. Sakala ringkonna juhatuse tänukirja said Erle Nõgene, Anu Rätsep, Janika Koitla, Merike Tulp ja Salli Järve.


20 aastase aktiivse tegevuse täitumise eest organisatsioonis austati Kerstin Käärikut.


Sakala ringkonna "Aasta tõusev täht" on Kersti Laos, "Käbe kulbikeerutaja" on Marge Raidma, "Terav kotkasilm" on Marit Pleiats, "Aasta plaasterdaja" tiitli sai Anne Kutser, "Aasta ideedegeneraator" on Merike Tulp, "Aasta BVÕ kiiruseületaja" on Lisette Põrk, ja "Maitseelamuste maaletooja on Leana Lemming.

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja tiitli sai ringkonna esinaine Jane Koitlepp.


Vaata Sakala ringkonna aastapäevapidu siit: Fotode autor on Gunnar Teas.

8.11.20

Kõikide laste isadepäev Viljandis.

 


8. novembril toimus Viljandis kogupereüritus Kõikide laste isadepäev.





Üritusel oli võimalus tutvuda jõustruktuuride tehnika ja relvastusega.
Kaitseväest oli esindatud nii maa-, mere- kui õhuvägi.
Kohal oli õhuväe helikopter. Lisaks olid esindatud naiskodukaitsjad, noored kotkad, kodutütred, maanteeamet, politsei- ja piirivalveamet ning päästeamet.
Ürituse alale oli toodud kaitseliidu tellimusel Eesti sajandaks sünnipäevaks ehitatud ajalooline soomusauto "Estonia".


Video

Galerii
Fotod: Gunnar Teas, Eneli Sepp

4.11.20

President malevas

Kolmapäeval külastas Kaitseliidu Sakala malevat 
Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. 







Riigipea oli maakonnas kolmepäevalisel visiidil ning otsustas üle vaadata ka siinse 
julgeoleku alustala.
Kaljulaidi oli teiste hulgas vastu võtmas Kaitseliidu ülem brigaadikindral
Riho Ühtegi ning Sakala maleva pealik Andrus Tiitus. Peale pidulikke
sõnavõtte said kaitseliitlased kõrgelt külaliselt küsimusi küsida ning
edasi suunduti juba värsket staabihoonet uudistama. 
President Kaljulaid külastas lasketiiru, jõusaali, varustuse ladu, kui kasarmut.
ning avaldas heameelt, et sedavõrd oluline institutsioon on 
endale asjakohased tingimused saanud. 
Peale meeleolukat ning vahetut jutuajamist suundus riigipea edasi Ugala
teatrisse, et seal teatrikülastajatele kaitsemaske jagada.

Fotod.

2.11.20

Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Eda Kivisild



No kui hästi järele mõelda, siis pole seda vist keegi öelnud. Eks needki noorkotkad ja kodutütred, kes 30. oktoobri õhtuks olid Laidoneri rajale minemiseks Vanaõuele kogunenud, teadsid vähemalt mõtetes, et järgnevad tunnid kerged olema ei saa. Ees ootas linnulennult 43 kilomeetri pikkune rada. 

Enne teeleminekut näitasid võistlejad kohtunikele ette kohustusliku varustuse. Seetõttu võiski iga kümne minuti tagant kuulda: "Tikud, sokid, patarerid, toit, nuga." 
Ja siis kadusid võistlejad öhe. Teises punktis ootasid neid naiskodukaitsjad, kes olid metsa teinud raja nimega "soo ületamine". Ülesanne seisnes selles, et rada tuli läbida lähtudes tähistest kolme prussi ja nelja rehvi abil. Maapinda puudutada ei tohtinud. Lisaks olid puude küljes tähed, millest moodustus kolmelauseline sõna. Naiskodukaitse puhul ei saanudki olla see midagi muud kui "Äpp Ole valmis!"

Kolmandas punktis oli taas vaja proovile panna meeskonnatöö oskused. Ühel võistlejal seoti silmad kinni ning talle anti kätte pall. Teiste juhendamise saatel pidi ta palli viima raja lõppu ämbrisse. Rada koosnes erinevatest ruutudest ja nendel liikumist juhendasid kaaslased nööri abil, mis oli seotud puu külge. Lubatud oli vaid häälitsemine ja elementaarne sõnavara sellises situatsioonis nagu"Vasemale, paremale, edasi, tagasi" olid keelatud. Vastu hommikut ootas neljas punkt, kus oli tarvis kasutada kummipaati selleks mitte ette nähtud otstarbel. Võistkonna liikmed panid oma varustuse kummipaati, tõstsid kogu kupatuse üles sirgetele kätele ja hoidsid seda üleval kuus minutit. Pärast seda, kui käed olid piisavalt väsinud, läksid võistlejad nooleviskealale ja viskasid märklauda nooli. Iga märki tabanud nool andis punkti.

Viiendas punktis lasti õhupüssist märki, kuuenda punkti pani aga püsti Elamuspank. Seekord oli välja toodud pulkadest kokku pandud õhuline kuubik, mille igast küljest tuli vähemalt ühel korral läbi ronida. Kokku tuli geomeetrilist kujundit läbida kaheksa korda ja iga meeskonna liige pidi seda tegema vähemalt kahel korral. Keerulisemaks tegi selle ülesande see, et pulki ei tohtinud puudutada ning üks külg oli selline, mida sai läbida ainult hüppe või kaaslaste abil kõrgustesse tõustes.

Seitsmenda punkti tarvis oli metsa äärde püstitatud neli soojaks köetud jaotelki. See oli kohustuslik puhkamise aeg.
"See oli väga õige otsus, et rajal oli puhkamise punkt," ütles Ümera rühma juht Olev Luik, kes Laidoneri rajal tegeles ka meditsiinilise abi andmisega. "Noorte jõudlus ja positiivsus tõusis pärast seda punkti märgatavalt. Samuti oli hea mõte see, et lisaks veele oli igas punktis olemas ka soe tee ja värske kuum puljong. Seegi aitas organismil taastuda."

Raja kaheksas punkt testis taas meeskonnaoskusi. Kaks võistkonna liiget tassisid kolmandat kanderaamil tähistatud rajal, mis kulges valdavalt mööda künkaid. Neljas juhendas ja näitas valgust. Piirdeks olevate lintide puudutamine tõi kaasa miinuspunktid. Üheksas punkt pani enne viimastele kilomeetritele minemist proovile kodeeritud teksti lahendamise oskuse.

Kui tekst lahendatud, saadeti võistkonnad mitmekilomeetrisele lõpujooksule tagasi alguspunkti Vanaõuele Ent sealgi ei saanud veel lõplikult hinge tõmmata, vaid vaja oli ehitada parv, sellega mõned meetrid tiiki ületada ja nii kohe päris lõppu jõuda. Abivahenditeks oli üks euroalus, kanistrid, koormarihmad, nöörid, koormakate ja teip. Eduka parveehituse võti oli loogilises mõtlemises ja füüsika tundmises. Natuke märjaks võis saada, aga vette kukkumine andis võistkonnale miinuspunkte.

Pühapäeva hommikul oli aeg parimaid austada ja tublisid kiita. Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Riho Rei sõnas, et võistlusel osalenud noored on suure asjaga hakkama saanud.
"Kui meil räägitakse, et noored istuvad põhiliselt arvutis,siis siin on ehe näide, et see pole üldsegi nii. Te olete olnud väga tublid ja selles võistluses kaotajaid ei olnud."

Punktide lugemine andis tulemuseks, et Noorte Kotkaste arvestuses võitis Laidoneri raja meeskond Jussikesed kooseisus Tõnn Alas (kapten), Mairold Luik, Reigo Hunt ja Kermo Orumets. Teise koha saavutas külalisvõistkond Harjumaalt Lägala koosseisus Tommi Laanejõe (kapten), Karut Luur, Kregor Latt ja Hardi Oras, ning kolmanda koha võitles välja samuti külalisvõistkond Harjumaalt MRK2 ehk Saue noorkotkad koosseisus Kermo Rea (kapten), Mario Lomann, Rein Jõgisman ja Raul Jõgisman.
Kodutütarde arvestuses võitsid Smurfiinad koosseisus Maarja Õmblus (kapten), Claudia Alksnis, Loretta Silm ja Hedly Küper. Teise koha viisid koju Paistu kodutütred koosseisus Kärttu Põrk (kapten), Marja Kirss, Elin Anijärv ja Kaisa-Liisa Väli, ning kolmanda koha saavutas võistkond Potentsiaalsed Katkestajad koosseisus Ketely Ždanov (kapten), Getter Lill ja Heleriin Laanemäe.

Rajameister Risto Zieds ütles, et rada ei olnud kerge ja need, kes selle läbivad, on kõvad tegijad: olla öösel metsas, põgeneda vastutegevuse eest, käia läbi kümneid kilomeetreid - see pole naljaasi.
"Natuke oskusi juurde õppida ja nad võiks minna ka Sõduriproovile," märkis ta.
Sõduriproov on Sakala maleva patrullvõistlus lahingpaaridele, mis paraku küll kaks viimast aastat on ära jäänud.

Võistkonna Jussikese liikmed olid aga pärast võistlustki reipad ja ei osanud sedagi välja tuua, mis oli nende jaoks võistlusel kõige raskem. Küll aga teadsid nad, mis oli kõige ägedam.
"Kuues punkt oli lahe," ütles meeskonna kapten Tõnn Alas."Siis parve ehitamine oli ka vahva. Kaheksas punkt oli äge." Selle kohta täpusustas Kermo Orumets, kes pidi kanderaamil pikali olema, et ta ei taha enam kunagi haige olla ja kanderaamil pikali olla.
"Vahepeal oli Tõnni tagumik mul peaaegu näos kinni," lisas ta.

Reena Reidla ühendatud võistkonnast Rukkilill ja Kühvel ütles, et tal on jalgadel igal pool villid. Küsimusele, kas võistkonna ühendamine võitlusvaimu kuidagi mõjutas, vastas ta: "Motivatsiooni tuli juurde ja ehkki vahepeal tegi selg valu, leidsin jõudu lõpuni minna."

Külalisvõistlejad Harjumaalt olid samuti rahul, et Laidoneri raja läbi tegid. Nulltiimina teele läinud tüdrukutest Liina Jaanus nentis, et parveülesandel ei saanud ta isegi märjaks. Raul Jõgisman kostis aga seepeale, et temal olid püksid ikka täiesti läbimärjad.
"Aga äge oli," kinnitasid kõik ühest suust.

Tõsisemaid meditsiinilisi juhtumeid rajal ei olnud. "Oli vaja ville plaasterdada, jalgu jahutada, õlgadele ja selgadele massaaži teha ning ka valuvaigisteid anda," sõnas Olev Luik.

Selleks aastaks on Laidoneri rada läbi. Kindral Johan Laidoner, kus sa ka poleks, ühes võid kindel olla: Kaitseliidu noorte hulgast tulevad võitlejad, kes naljalt alla ei anna.


21.10.20

2. Järvekülje auhind

Laskevõistlus Järvekülje auhinnale 2020




















Marja Kirss 368



Rühmade vaheline arvestus:
Mikk Pinsel         Halliste 1
Raul Pinsel         Halliste 1
Sepo Poom         Halliste 1

Johanna Õmblus             Tarvastu 1
Loretta Silm                     Tarvastu 1
Hedly Küper         Tarvastu 1

Eva-Johanna Mehu         Halliste 2
Marju-Nella Klimov     Halliste 2
Ege-Janeteli Mehu         Halliste 2

*Püstol
Tüdrukud noorem vanuse grupp
Laura-Liisa Kolomets
Vanessa Pokk
Karita-Vesta Lepa

Tüdrukud vanem vanuse grupp
Marja Kirss
Mei-Bret Isotamm
Grete Roostik

Poisid noorem vanuse grupp
Henri Asu
Sepo Poom
Aksel Alas

Poisid vanem vanuse grupp
Mikk Pinsel
Joosep Animägi
Raul Pinsel

*Püss
Tüdrukud noorem vanuse grupp
Laura-Liisa Kolomets
Kaisa-Liisa Lepa
Mirel Missik

Tüdrukud vanem vanuse grupp
Marja Kirss
Katerina Herma
Mei-Bret Isotamm

Poisid noorem vanuse grupp
Aksel Alas
Karl Õismaa
Teodemar Arakas

Poisid vanem vanuse grupp
Raul Pinsel
Joosep Animägi
Mikk Pinsel

* Kokku
Tüdrukud noorem vanuse grupp
Laura-Liisa Kolomets       357
Mirel Missik                     327
Vanessa Pokk                    319

Tüdrukud vanem vanuse grupp
Marja Kirss         368
Mei-Bret Isotamm         363
Grete Roostik         350


Poisid noorem vanuse grupp
Aksel Alas         293
Sepo Poom          293
Henri Asu         284

Poisid vanem vanuse grupp
Joosep Animägi 328
Mikk Pinsel         326
Raul Pinsel          314

10.10.20

Et ellu jääda, on oluline mitte pead kaotada

 Eda Kivisild


Oktoobri keskel veetsid kümme Sakala noorkotkast ja kodutütart ühe nädalavahetuse Lilli kandis, et õppida, kuidas vähesega hakkama saada. Toimus ellujäämislaager.

Laupäeva pärastlõunal olid noored ametis magamisaseme püstitamisega. Ülesanne oli ehitada lava. Mitte selline, millele esineja astub, et publiku ees oma oskusi näidata, vaid palgid ühtpidi ja pulgad teistpidi, varikatus ja sein tule peegeldamiseks.

Jarno Vaikmets ja Karl Ariva Ümera rühmast selgitasid, kuidas sellises onnis magatakse: "Tagumise seina ääres, kusjuures ka tulel peab pidevalt silma peal hoidma, et see ära ei kustuks."

 "Eelmisel ööl magasime jaotelgis," lisas Karl Ariva. "Oli päris külm, sest ahju meil ei olnud."

Instruktorid Lauri Topolev, Taivar Riiga (Riga) ja Birgit Karu olid samal ajal lõkke ääres ning ootasid hetke, mil söed on kana küpsetamiseks piisavad.  

Kodutütred Ketely Ždanov, Johanna Õmblus ja Reena Reidla saagisid käsisaega palke enam-vähem ühepikkusteks Reena Reidla oli laagris teist korda. "Esimest korda olin ellujäämislaagris talvel," lisas ta. 

Nädalavahetuse jooksul õppisid kodutütred ja noorkotkad kanderaami tegemist, vee filtreerimist, meelde tuletati  sõlmede tegemise oskust ning õpiti kauguste ja asimuudi määramist  Et see aeg tuli üle elada suhteliselt ekstreemsetes tingimustes, said laagrisse vähemast 14-aastased noored. 

Mis aga on ikkagi see, miks noored sellisesse ekstreemsesse laagrisse tulevad ja mitte ainult üks, vaid suisa mitu korda. Kolmandat korda ellujäämislaagris osalenud Erlend Valvik ütles, et laagri lõpus on hea kringel. 

"Eelmisel korral olin laagris siis, kui oli talv," kõneles ta. "Siis oli raskem, sest temperatuur on madalam ja niiskus võib olla suurem. 2019. aasta talv oli just selline."
Lava tüüpi onn ajab tema sõnul metsas ööbimisel asja ära. ""Lõke tuleb keskele, üks sein peegeldab sooja ja varikatus kaitseb tuule eest. Täitsa toimib," kinnitas ta ja jätkas ehitamist. koos Mikk Pinseli, Liis Annuse ja Getter Lillega. 

Instruktor Birgit Karu ütles, et laagri korraldamisel peetakse silmas just seda, et mugavustsoonist onvaja välja tulla. "Loomulikult arvestame ellujäämislaagri puhul noorte eaga ning püstitame neile jõukohaseid ülesandeid," rääkis ta. "Matk on umbes 15 kilomeetri pikkune, metsas olemise aeg on lühem, aga õpimomendid peavad igal juhul olema" 


Galerii

5.10.20

Maastikumäng



Sel aastal toimus matkamäng organisatsioonide nooremale vanuseastmele 3. oktoobril

Karksi-Nuias ja selle lähiümbruses. 
Võistlusest võtsid osa igast maakonnast
Kodutütarde ja Noorte Kotkaste 4-liikmelist 
võistkonda, igas võistkonnas on kaks
noort vanuses 7-9 aastat ja kaks 10-12aastast.





Võistkonna ülesanne oli 4 tunni jooksul läbida orienteeruvalt 4,5 kilomeetrile paigutatud 
20 kontrollpunkti, vabalt valitud järjekorras läbides võimalikult palju kontrollpunkte. 
Maksimaalne aeg kontrollpunktide läbimiseks on 4 tundi. Aja arvestamiseks kasutatakse 
SI märkesüsteemi.
Matkamängu eesmärk on arendada osalejate matkaalaseid teadmisi, kodanikuoskusi ja
meeskonnatöövõimet.
Kodutütarde ja Noorte Kotkaste organisatsioonide missioon on vabatahtlikkust
väärtustades pakkuda noortele parimaid arengu- ja tegutsemisvõimalusi isamaalise
kasvatustöö kaudu. Kaitseliidu noorteorganisatsioonidega on võimalik liituda kõigil
7-18-aastastel Eesti noortel.

Kodutütarde ja Noorte Kotkaste matkamängu võistluse esimesed kolm kohta on
järgmised:

Kodutütred
I koht Tartu ringkond, võistlejad:  Linde Leetberg, Anna Leemet, Saskia Heinaru,
Emma- Gurdun Reinomägi
II koht Jõgeva ringkond, võistlejad: Ketlin Samblik, Mirtel Saar, Kaisa Morgenson,
Kelit Kesa
III koht Saaremaa ringkond, võistlejad: Tuule Kalamees, Säde Kalamees, Meriliis
Saar, Helerin Viktoria Tüür

Noored Kotkad
I koht Jõgeva malev, võistlejad: Kristian Kliiman, Cristopher Robin Graverson, Hugo
Sebasian Rein, Kristofer Thor Timusk
II koht Alutaguse malev, võistlejad: Erik Eiert, Karl Tapner, Egert Hütt, Andre
Tihane
III koht Harju malev, võistlejad: Kasper Verner, Kardo Kutti, Brait Grünberg, Markus
Tõnurist
Maastikumängu õnnestumisele andsid panuse: Politsei ja  Piirivalveamet,
Päästeamet, Tamrex Ohutuse OÜ, 
Punase Risti Viljandimaa Selts, Mulgi Kultuuri Instituut, Naiskodukaitse Sakala ringkond.

27.9.20

Ühislaagris valmis ühistööna artikkel


Sakala maleva noorkotkad ja kodutütred said kokku 26. septembril, et veeta koos kahepäevane meeldejääv laager Kaarli rahvamajas.

Loodi jätkulaagris toimus paarikilomeetrine matkamäng kust võttis osa viis tiimi, igas 9-10 liiget. Mängus oli vaja läbida kümme kontrollpunkti, igas punktist saadi kott, milles oli sees uus ülesanne. Maksimaalselt oli võimalik saada 46 punkti. Parimad tiimid olid I ja III.

Salakirja kasutati eilsel matkamängul ülesannete lahendamisel, kuid ise noored salakirja kirjutada ei saanud. Salakirju oli erinevaid, mõned näited on sellised: tere sulle -see oli originaal ja nüüd oleks see sama tekst salakirjas teresos sullesos, teresulle või tekre suklle jms.

Muljeid laagrist jagab tegus noorkotkas Sebastian: Hästi läks, hea tunne oli ning õppisin ka uusi salakirju lahti muukima, ütleme nii, et pea pani mõtisklema ja palju segadust oli!

Koos vaadati filmi „Laanetaguse suvi“ ja kuulati mida oli rääkida ekraanil olnud noorte instruktor Enn Pinselil. Kõigepealt kuulati mida Enn rääkis ja peale seda vaadati filmi. Seal filmis olid lastel koduloomadeks hundikutsikad. Neid oli seitse ning oli ka kaks toonekurge. Filmimine kestis neli kuud. Poisid käisid soos ning kaameramees kukkus filmivõtetel kõhuni laukasse. Filmis osales ka Ennu vend ning Enn teadis ka rääkida, et peale filmi viidi loomad Tallinna loomaaeda kus nad käisid neid vaatamas. Neid visati sealt viis korda välja ning kuuendal korral neile enam piletid ei müüdud. Enn oli noor tegus mees.

Noored rääkisid et disko oli väga äge, mõne arvates oli ka natuke igav. Alguses olevat muusika olnud liiga vali. Diskol tantsiti ja mängiti kulli, üks lamp kukkus põrandale puruks. Muusikavalikus oli ka Nublu koos oma suurimate hittidega

Laagri teisel päeval olid noortel töötoad meedia teemadel. Esimeses töötoas õpiti teleuudiste kohta ning otsiti erinevusi kahe kanali uudiste vahel.

Teises töötoas kirjutati erinevates gruppides artikleid, sõnastati uudiste pealkirju ning laagrilised said olla loovad.

Üldiselt meeldis laager kõigile. Saadi uusi kogemusi, teadmisi ning sõpru.

Instruktorid muljetavad laagrist

Ebe: Tore, huvitav ja tegevusi täis nädalavahetus oli

Ülle: Äge! Kui näed laagri lõppedes, et laste näod on naerul ja nad on rahul, siis on kõik õnnestunud!

Olev: Oli kordaläinud jätkulaager, tuleb tänada IHP (Isamaalise Arengu Programm). Tekkisid uued sõbrad – Anne-Ly, Gunnar, Kai, Jaanika.

Taivar: Kordaläinud laager, palju inspiratsiooni tulevasteks laagriteks!

Merike: Tore on näha särasilmseid noori laagrisse tulemas ja siit sama säravalt minemas.

Krista: Vaatamata tehnilistele probleemidele leidsime lahenduse ja laagrilised said toidetud.


Foto: Ebe Õnne

20.9.20

Sakala ja Valgamaa malevlased koorisid Valgamaa metsades "Sibulat"

18.-20. septembril leidis Valgamaal Uniküla piirkonnas aset Kaitseliidu Lõuna maakaitseringkonna lahingõppus "Sibul", milles võtsid osa Valgamaa ja Sakala malevad.
Keskenduti hajutatud lahingutegevusele: kaitseliitlased harjutasid varitsuste ja ründeretkede läbiviimist.
 
Stsenaariumi kohaselt olid Kaitseliidu üksused jäänud maha vastase  kontrolli all olevale alale, et tuvastada, häirida ja hävitada vastase üksusi. Õppus lõppes pühapäeva hommikul Väike-Emajõe ületamisega ajutise silla abil. Sellega said kõik võitlejad hakkama, vette ei kukkunud ükski. 
"Silda vaadates tundus ületamine keerulisem kui see tegelikult oli," kõlas nii mõnegi kaitseliitlase kommentaar teisele kaldale jõudes. 
 
Õppuse nime kannab "Sibul" nimeks sellepärast, et see sümboliseerib Kaitseliitu. Nii nagu sibul on ka Kaitseliit väga mitmekihiline. Seda tõestas taas ka see õppus.  

Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus ütles, et  korraldusliku poole pealt toimis kõik. 
"Planeeritud tegevused "sinise" osapoole jaoks toimusid ja õppuse läbiviimisega probleeme ei olnud," kõneles ta. "Osalejate jaoks oli kindlasti tegemist keerulise ja raske õppusega, aga ma loodan, et osalejad jäid rahule."

Vaata Gunnar Tease fotosid õppusest "Sibul" siit: Galerii
Jõe ületuse meeleolukas klipikene siin: Jõeületuse video.

6.9.20

Kodukohvik Miljonivaade

 Kai Kannistu


5. septembril  avasid Karksi jaoskonna naiskodukaitsjad kohaliku paisjärve kaldal Karksi kihelkonna kodukohvikute päeva raames kohviku nimega Miljonivaade. Kes on sõitnud Viljandist Karksi-Nuia,  on kursis Karksi ürgoru maalilise vaatega: ordulinnus koos viltuse torniga Peetri kirikuga, looklev tee, purskkaev, niidetud mururand ja discgolfi rajad. Kohaliku hümni refrään algab lausega "Kõike siin näed, orud ja mäed…“ Ja nii ongi.



Kohvikut planeerides otsustasime naistega panna põhirõhu kohapeal valmistatud tervisliku sooja toidu valmistamisele. Muidugi, kohvikus peavad olema ka kohv ja koogid.

Leana oli meie peakokk. Ta kalkuleeris vajaminevad toiduained, jagas ülesandeid ning tegi ise suure eeltöö toiduainete ettevalmistamisel. Hernesupp vajas keetmist, kana tükeldamist ja marineerimist, nuudlid keetmist, kotleti tainas ja kaste valmistamist ning kurgid marineerimist. Mailis küpsetas kodus mitu plaaditäit pisarakooki, Helina koduahjust tuli pakkumisse õuna- ja mustikakooki, Jaanika valmistas muffineid ning Kaire tõi plaaditäie kukeseenepirukat. Mailis tükeldas maitserohelist, valmistas kohvi ja tegeles arveldamistega. Elerin, kes kohvikute päeval oli Kaitseliidu koolis instruktori kursusel, keetis ja kooris kartulid, tükeldas heeringaid ja sibulaid. Daniela oli juhtival kohal, tema tõi hommikul vara koos Margega malevast vajaminevad telgid, lauad, pingid, wokpannid, katla ning oma keldrist morsimaterjali ja marineeritud kurke. Kohvikus nad küpsetasid, serveerisid, teenindasid kliente jne. Meie hea abiline kodutütar Deire pani käed külge igal pool, kus vaja, lisaks jäädvustas ta päeva fotodele. Minu tagasihoidlik panus oli kodus moosi keetmine ning kohapeal pannkookide küpsetamine, varustamine, turundamine.

Kuna ilmateade lubas kohvikute päevaks vihmast ning tuulist ilma, arvestasime toiduportse tagasihoidlikult. Aga päike paistis ning inimesi liikus väga arvukalt. Algul otsustasin, et loen kliendid üle, aga juba üsna varakult sain aru, et selleks meil aega pole. Pikk järjekord kohvikukülastajaid ootas teenindamist. Olime reklaamis lubanud, et oleme avatud kella 13-18, aga esimesed kliendid olid keskpäeval kohal ning pärastlõunal kell kolm oli meil soe söök otsas.

Suur tänu Sakala maleva Karksi malevkonna meestele, kes olid kandvateks jõududeks. Nad aitasid meil telke paigaldada ning katla, wokpannid ja lauad õigetesse kohtadesse transportida. Õhtul olid nad kokkulepitud ajal jälle kohal ning kõik malevast toodud vahendid said kaitseliitlaste abil järelkärusse tõstetud.

Päev oli üsna väsitav, aga veel enne kui kohviku viimased asjad autode peale sai tõstetud, otsustasime, et järgmisel aastal kordame.




1.9.20

Rühmadevaheline laskevõistlus rändkarikale.




Rühmadevaheline laskevõistlus rändkarikale 30.08.2020
Fotod: Signe Kold


Laskevõistlusel oli üles andnud 8 võistkonda.
Autasustati võistkondlikult ja iga harjutuse 3 parimat individuaalselt.






VÕISTKONDLIK

I koht- Linnuse ÜK 6 rühm (1051 punkti)
II koht- Karksi mvk Teringi rühm (1005 punkti)
III koht- Karksi mvk Lilli rühm (912 punkti)
IV koht- Karksi mvk Lõuna rühm (846 punkti)
V koht- Ümera ÜR võistkond nr 2 (820 punkti)
VI koht- NKK (742 punkti)
VII koht- Ümera ÜR võistkond nr 1 (707 punkti)
VIII koht- Linnuse ÜK 2 rühm (553 punkti)


INDIVIDUAALNE

30 lasku püstolist H&K USP

I koht- Urmas Feldmann
II koht- Marit Pleiats
III koht- Marge Laiõunpuu


30 lasku püstolkuulipildujast m/45B KPIST

I koht- Riho Rei
II koht- Harri Mäesalu
III koht- Jane Koitlepp


30 lasku automaadist AK-4 (100m)

I koht- Guido Riitsalu
II koht- Imre Tsõmbalov
III koht- Olev Kookla


30 lasku automaadist AK-4 (300m)

I koht- Aarne Markko
II koht- Raiko Raieste
III koht- Raivo Roosi

Galerii




30.8.20

Noorte Kotkaste ja Kodutütarde ühislaager

 Jarmo Malmre






Foto: Enn Pinsel

14.-16. augustil toimus Loodi looduspargis noorkotkaste ja kodutütarde ühislaager, mis sai teoks tänu isamaalise hariduse programmi projektile. Laager oli täis huvitavaid tegevusi: õppida sai matkatarkuseid, omandada meditsiinialaseid teadmisi, osa võtta orienteerumisest ja riviõppest. Kohal käisid PPA, Elektrilevi ja maanteeamet esindajad, kes kõik korraldasid huvitavaid ja õpetlikke töötubasid. Laagrilisi toitlustas Naiskodukaitse. Mitmekesisemale toidulauale aitas kaasa laagri peasponsor Tere oma maitsva toodanguga.

Laagri sujuvaks korralduseks said oma panuse anda kõik, kuna tegevusi ei viinud läbi ainult instruktorid, vaid kaasatud olid ka juba kogemustega noored. Laagris tegutses meediatiim, kelle ülesandeks oli filmida ja pildistada laagris toimuvat. 

Vaata videot siit.


Kõik tegevused kindlasti videos ei kajastu, aga et saada aimu kui lahe ja huvitav on tegelikult laagris olla, tuleb ise järgmisesse laagrisse kohale tulla! Seniks soovib korraldus- ja meediatiim  huvitavaid elamusi ja kohtume järgmises laagris!


Enn Pinseli laagrifotod.