6. september 2020

Kodukohvik Miljonivaade

 Kai Kannistu


5. septembril  avasid Karksi jaoskonna naiskodukaitsjad kohaliku paisjärve kaldal Karksi kihelkonna kodukohvikute päeva raames kohviku nimega Miljonivaade. Kes on sõitnud Viljandist Karksi-Nuia,  on kursis Karksi ürgoru maalilise vaatega: ordulinnus koos viltuse torniga Peetri kirikuga, looklev tee, purskkaev, niidetud mururand ja discgolfi rajad. Kohaliku hümni refrään algab lausega "Kõike siin näed, orud ja mäed…“ Ja nii ongi.



Kohvikut planeerides otsustasime naistega panna põhirõhu kohapeal valmistatud tervisliku sooja toidu valmistamisele. Muidugi, kohvikus peavad olema ka kohv ja koogid.

Leana oli meie peakokk. Ta kalkuleeris vajaminevad toiduained, jagas ülesandeid ning tegi ise suure eeltöö toiduainete ettevalmistamisel. Hernesupp vajas keetmist, kana tükeldamist ja marineerimist, nuudlid keetmist, kotleti tainas ja kaste valmistamist ning kurgid marineerimist. Mailis küpsetas kodus mitu plaaditäit pisarakooki, Helina koduahjust tuli pakkumisse õuna- ja mustikakooki, Jaanika valmistas muffineid ning Kaire tõi plaaditäie kukeseenepirukat. Mailis tükeldas maitserohelist, valmistas kohvi ja tegeles arveldamistega. Elerin, kes kohvikute päeval oli Kaitseliidu koolis instruktori kursusel, keetis ja kooris kartulid, tükeldas heeringaid ja sibulaid. Daniela oli juhtival kohal, tema tõi hommikul vara koos Margega malevast vajaminevad telgid, lauad, pingid, wokpannid, katla ning oma keldrist morsimaterjali ja marineeritud kurke. Kohvikus nad küpsetasid, serveerisid, teenindasid kliente jne. Meie hea abiline kodutütar Deire pani käed külge igal pool, kus vaja, lisaks jäädvustas ta päeva fotodele. Minu tagasihoidlik panus oli kodus moosi keetmine ning kohapeal pannkookide küpsetamine, varustamine, turundamine.

Kuna ilmateade lubas kohvikute päevaks vihmast ning tuulist ilma, arvestasime toiduportse tagasihoidlikult. Aga päike paistis ning inimesi liikus väga arvukalt. Algul otsustasin, et loen kliendid üle, aga juba üsna varakult sain aru, et selleks meil aega pole. Pikk järjekord kohvikukülastajaid ootas teenindamist. Olime reklaamis lubanud, et oleme avatud kella 13-18, aga esimesed kliendid olid keskpäeval kohal ning pärastlõunal kell kolm oli meil soe söök otsas.

Suur tänu Sakala maleva Karksi malevkonna meestele, kes olid kandvateks jõududeks. Nad aitasid meil telke paigaldada ning katla, wokpannid ja lauad õigetesse kohtadesse transportida. Õhtul olid nad kokkulepitud ajal jälle kohal ning kõik malevast toodud vahendid said kaitseliitlaste abil järelkärusse tõstetud.

Päev oli üsna väsitav, aga veel enne kui kohviku viimased asjad autode peale sai tõstetud, otsustasime, et järgmisel aastal kordame.