Septembrikuu viimasel nädalavahetusel oli Väluste laskepolügoon siginat-saginat täis. Õpilased, kelle aineprogrammi kuulub riigikaitse õpetus, kogunesid ühisesse laagrisse, et teooriatundide kõrval ka ühiselt praktilisi harjutusi teha. Sakala maleva teavitustandem koosseisus kaitseliitlane Teas ja kaitseliitlane Priks käisid olukorda kontrollimas välilaagri teisel päeval.
Hommik on kaunile sügisele kohaselt päiksepaisteline ja värvide all lookas, kuid samas ka hoiatavalt karge. Mööda metsasihti sõites näeme juba eemalt rühmadesse koondunud reipaid lapilisi, kelle õppepäev on ammu hoo sisse saanud. Laagriliste püstitatud jaotelgid on juba ühe öö jagu kaitsetahtega noorukitele ulualust pakkunud ning nüüd käib müttamine vabas looduses. Metsa rüppe on kohale vuranud 250 hakkamist täis noort mitmest erinevast õppeasutusest. Teiste seas on oskusi lihvimas õpilased VIKK-ist, Nõo Reaalgümnaasiumist ja Pärnumaa Kutsehariduskeskusest.
Piilume esmalt varjualuse alla, kus jagatakse topograafiateadmisi. Kogu
seltskond kuulab haudvaikuses ja veab kaartidel näpuga järge. Otsustame
uurida, mis toimub päästeteenistuse töötajate õppenurgas. Selgub, et seal
jagatakse tarkusi elanikkonna turvalisuse vallas. Noored saavad proovida
savist lillepotist küttekeha ehitamist, panna kokku portatiivse priimuse
ning vastata viktoriiniküsimustele. Ühises ringis arutletakse selle üle,
kuidas ja kuhu häire korral varjuda ning mida kriiside tarbeks koju varuda.Ahjaa, olgu siinkohal öeldud, et kogu laagri programm on lahendatud ringõppe formaadis.
See tähendab, et grupid liiguvad ühelt grupitunnilt teisele ning saavad kogeda kõike, mida kor-
raldajatel neile pakkuda on.
Järgmiseks heidame pilgu loengusse, kus tutvustatakse sõdurivarustust. Kaitseliitlastele tuttav seljakoti sisu on tekile laiali jaotatud ning iga ese võetakse üksipulgi ette: milleks need olulised on, milleks ja kuidas neid kasutatakse ja lõpuks ka korrektne pakkimine. Üksiti jagatakse teadmisteteri metsas edukaks toimetulekuks. Muuhulgas saavad noored teada ka seda, miks ei tasu pärast hädalkäimist karuputkega tagumikku pühkida.
Meditsiinirühma poole suundudes kuuleme pea kohal ähvardavat vihinat ning näeme harjumus-
pärasest tsiviildroonist oluliselt kepsakamat raudlindusinitaevas piruette tegemas. Ukraina näitel
on kõigile ilmselge, et need abimehed kuuluvad kaasaegse sõjapidamise juurde nagu lusikas
pudru sisse ning arvutimängudega trenni teinud väledad sõrmed on riigi turvalisuse seisukohalt
lausa kulda väärt.
Murul lebava “Annekese” juures askeldab juhendaja, kelle hallata on
hormoonidest pulbitsev noormeestekamp.
Kunstliku hingamist õpetava
naise suunas lendab vaimukusi nagu
kuulipildujast. Juhendaja
küsimuse peale, milline on õpilaste arvates
pumpamiste ja puhumiste suhe,
rebib keegi vastuseks:
“No väga karm ei tohiks olla!”. Tekib kergelt
ülemeelik elevus, mille summutab
sekundiga juhendaja kõrgendatud toonil
edastatud käsklus: “Keskenduge!”
Peale mõnda aega kestnud sunnitud vaikust
julgeb keegi siiski poetada: “Kas sa paned talle keele ka kurku?” Kui
naljad tehtud, suudavad äksi täis noorhärrad end kokku võtta ning ühise
arutelu käigus leitakse, et kõige parem oleks elustamist läbi viia kahe
inimesega.
Jätame “Annekese” kastesele heinale taevas liuglevaid üksikuid pilvi
imetlema ning ning liigume südame põksudes droonitelgi suunas. Siin oleks
nagu suur legoturniir hoo sisse saanud. Pisematel tiimirakukestel on ees
kohvrid mutrikeste ja poldikestega. Kasutajamanuaalidest saadud info toel
seotakse metall-lehekesi ja propellereid ühtseks tervikuks ning seotakse
väledatele surisejatele turjale elektrimootoreid. Nii sünnivad tavalisest
võimekamad FPV droonid, millega opereerimine nõuab teravat silma ja kiireid
reaktsioone. Üks õpituba läbi viivatest meestest tõmbabki virtuaalsed
piloodiprillid pähe ja saadab masina lendu. Kuna prillid on teleriekraaniga
ühendatud, saavad kõik jälgida sama vaadet, mida näeb piloot. Äkilised
sööstud, surmasõlmed, vabalangemised, pettehaagid... Kõik need sünnivad nii
muljetavaldava kiiruse ja täpsusega, et laagrist fotosid klõpsival Teasel
on drooni kaadrisse püüdmisega tõsine tegu.
Pisut ette lõunapausi jõuame ka välilasketiiru,
kus tulevased riigikaitsjad karmi pilgu ja
rangete korralduste saatel tulrelvadega tutvust
teevad.
Tavainimesele võib ju tunduda, et mis seal ikka -
viskad kõhuli, põrutad mõne põmaka ja siis
vaatad märklaualt, kuidas läks. Tühjagi! Kõik
liigutused on paigas ja kindlasse järjekorda pikitud.
Nende juurde asumine käib valjuhäälsete käskluste
saatel ning mingisugust isetegevuse raasukestki
siin ei tolereerita. 
Adrenaliinitulvas lapilised kuulevad rohkem kui korra karmi röögatust: “Näpp päästikult ära!”
Kui aga lõpuks lubav hõige laskuderahe vallandab ja erutusest pisut värisevate kätega
noored end püsti ajavad, on nende silmades näha sädet, millega võiksjaanilõkke tarvis tuld võtta.
Ega midagi, laseme tublid laigulised igati väljateenitult naiskodukaitsjate vaaritatud sõdurisuppi sööma
ning hoiame pöidlaid, et nad oma oskusi vaid rahuajal kasutama peaksid.
Tekst: Üllar Priks
Fotod: Gunnar Teas
