29. november 2020

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja on Jane Koitlepp ja Sakala maleva aasta kaitseliitlane on Gunnar Teas





Jane Koitlepp on Naiskodukaitse liige 2007. aastast ja kolmandat aastat täidab ta ringkonna esinaise kohustusi. Ta on panustanud ohutushoiu, esmaabi ja organisatsiooniõpetuse instruktorina ning lisaks sellele on ta tegus avalike suhete korraldamises ja arendamises: postitused sotsiaalmeedias Instagrammis ja Facebookis on lausa igapäevased ning Ole valmis! äpi populariseerimisega on ta aidanud harida elanikkonda igapäevaturvalisuse teemal.

Jane Koitlepa üks suurim panus Sakala ringkonnas on digipädevuse suurendamine.Just Jane algatusel on ringkonna ja jaoskonna juhtidele kättesaadavad kõikvõimalikud dokumentide põhjad ja justkui võluväel valmivad erinevate kokkusaamiste memod, protokollid ja ülestähendused.

Jane Koitlepp on oma südameasjaks võtnud koostöö kodutütardega, uute liikmete värbamise, juhtide ja instruktorite koolitamise, andmete kogumise, tabelitesse sisestamine ning analüüs. Ta on süsteemne ja põhjalik juht, kes suudab eesmärgipäraselt tegutsema panna ka teised liikmed. 

Eesti Külaliikumine Kodukant ja Vabaühenduste Liit tunnustasid 2019. aastal Jane Koitleppa vabatahtlike aumärgiga.



Gunnar Teas on Sakala maleva teavituspealik. Enamasti ongi teda näha kas fotoaparaadi või filmikaameraga, olgu see Kaitseliidu Sakala maleva, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste või Kodutütarde ettevõtmine. Ta on oma südameasjaks võtnud Sakala kaitseliitlaste tegemiste jäädvustamise ning nii mõnigi kord on Gunnari fotod olnud ajakirja "Kaitse Kodu" esiküljel.

Gunnar Teas on tõeline seltskonna hing ning tema rõõmus olek on kaugele näha. Ta on alati nõus oma oskusi ja teadmisi teistega jagama ning on fotograafia ja videovõtete teemal jaganud õpetusi nii noorkotkastele kui kodutütardele. Mis puutub aga fotograafiasse, siis on ta enda piltide suhtes väga nõudlik ja nii mõnigi sisult hea pilt võib avaldamata jääda ainuüksi sellepärast, et autor ei ole tulemusega rahul.

Naiskodukaitse tunnustas Gunnar Teast 2019. aastal Liiliaristi hõberistiga.



Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja Jane Koitlepp: Naiskodukaitses on kõik see, mida inimene vajab

Eda Kivisild 

Foto: Gunnar Teas

Tean, et ringkonna juhatus püüdis selle valimise võimalikult sinu selja taga ära teha, et sa alles siin, ringkonna aastapäevapeol saaks teada oma valimisest Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsjaks. Kuidas see sinu arvates neil õnnestus?

Ka sel aastal ootasime liikmetelt nimesid, kes oleks väärt aasta naiskodukaitsja tiitlit kandma, saatsime listi kirja, koosolekul võtsime oma kandidaadid ette ja tegime otsuse. Mina teadsin kuni tänaseni, et aasta naiskodukaitsjaks on valitud Egle (Reinup - E.K.) Mul praegu natuke ebamugav olla selle pärast, sest ma tunnen, et pole seda väärt.

Ma tean, mida sa tunned ja ära selle pärast muretse, et sa nüüd seda tiitlit kannad. Sa oled igati seda väärt. Aga räägime sellest, mis sind Naiskodukaitses hoiab.
Kõik. Inimesed on suurepärased. Minu arvates Naiskodukaitse eesmärk, see isamaalisus, kodaniku teadlikkus ja oskused - kõik on see, mida iga inimene vajab, olgu ta naine, mees või laps. 

Mis on sinu jaoks selle aasta kõige suurem õnnestumine?
Ma olen selle üle õnnelik, et ehkki meil oli koroona-aasta, panustasid naised väga palju. Kõik käisid väljas kui vaja oli. See ongi minu jaoks Sakala ringkond, et tullakse ja tehakse. Me ei jää negatiivsusesse kinni, vaid tuleme üheskoos välja. Me oleme positiivsed ja mina Naiskodukaitses näiteks et tunne, et meil oleks koroona. Ma tean seda, aga ma ei tunne, et see halvaks Naiskodukaitset.

Eks see ole ka tahtmises. Käsu peale ei sünni selles organisatsioonis ju mitte midagi. 
Jaa! Samas mulle tundub, et naised julgevad vajadusel öelda "ei". Mina seda veel ei oska, aga õpin. Ent "ei" ütlemise kõrval julgetakse võtta ka vastutust ja teha.  Meil on ringkond juba päris suur ja naised on erinevad, aga igaühele leidub midagi.

Meenutame nüüd seda aega, kui sa Naiskodukaitsesse astusid.
See oli aasta 2007 ja Naiskodukaitsesse astusin tänu emale. Muide, ma olin ka noorkotkas. Just nimelt noorkotkas, mitte kodutütar. Mu ema oli noorkotkaste juht ja ma tegin koos emaga laagreid, ma olin üks tema õpilastest ja olin ka noorkotkaste tantsuõpetaja, nii et me käisime näiteks Kalevi võimlemispeol. 2006. aasta alguses astus ema Naiskodukaitsesse.  Sama aasta novembris, kui ma polnud ametlikult veel liigegi, läksime koos Tartusse Naiskodukaitse proovile. Kui sain 18, andsin avalduse Naiskodukaitsesse ja kohe kui liikmeks sain, läksin ka SOKKlisse.

Sinu ema Leili Särg on ju teada-tuntud aktivist, ja mis seal salata, nii mõnigi meie hulgast võib öelda, et astus Naiskodukaitsesse sellepärast, et Leili kutsus. 
Just-just. Minu teada on kõik, keda tema kutsus,  meil alles ka, ja just see teebki sellest organisatsioonist selle, mis see on. Siin on koos erinevad vanused, iseloomud, erialad. Minu arvates ongi Naiskodukaitse kõigi jaoks, ka meeste jaoks, sest nad saavad ju olla toetajaliikmed. Teadmised ja oskused ja eneseareng on meeletu. Ma ei oleks 13 aastat tagasi osanud oodata seda, kes ma olen täna ja siin. Praegu olen ma reservväelane ja kui on vaja minna, siis ma lähen. Ma tean, kus on mu koht, mis on mu ülesanded ja mul on selle üle väga hea meel. Ma ei saa petta riiki. Ma mäletan, kui käisin Kaitseressursside ametis koos kutsealustega tervisekontrollis, siis psühholoogilises kontrollis psühholoog küsis minult, et mida mina siit tahan? Vastasin talle, et ma tahangi reservväelaseks. Siis vaadati mind teise pilguga ja küsiti, et kas ma olen ikka kindel. Vastasin, et jaa! Ma tahan. Samal ajal seisid ukse taga noormehed, kes mõtlesid pigem sellele, kuidas ajateenistusest ära pääseda. Minu jaoks oli see, et olen reservväelane, täiesti okei. 

Millest see kõik ikkagi alguse saab?
Kodusest kasvatusest ja  riigikaitsest. Ma usun, et riigikaitseõpetus on see lava, kust noored lähevad riigikaitsesse ja siis muidugi ka noorkotkad, kodutütred, aga ka skaudid ja gaidid. Kõik see annab ettevalmistuse riigikaitsesse panustamiseks ja sellega näitame, et riigikaitse pole mitte sõda, vaid me seisamegi südamega Eesti eest ja kaitseme ise Eestit.

See ei tähenda ju ainult püssiga metsas olemist, vaid neid võimalusi Eesti kaitsta on enam.
Just. Küberkaitse on praegu suure tähelepanu all ja see meeldib nii noormeestele kui neidudele.

Kui palju sinu suguvõsas Eesti kaitsjaid kokku tuleb?
Lähimatest pereliikmetest on abikaasa Kaitseliidus. Ema, õde, kaks venda, ühe venna lapse ema on Naiskodukaitses. Ka minu sõbrad on organisatsiooni tulnud. 

Kuidagi ei saa mööda minna sinust kui juhist. Sa oled juht ju erinevatel tasanditel, aga see pole kaugeltki kõik. 
Olen lõpetanud nooremallohvitseri kursuse ja olen jaoülem.  Reservohvitseri kursus jäi mul pooleli, sest olin lapseootel ja kõhuga metsa ei roni. See pole teiste suhtes aus, kui nad peavad mind kantseldama. Tulevikus plaanin kindlasti kursuse lõpetada.  Muide, kui ma 2014. aastal NAK-is ära käisin, hakkas mulle mets meeldima. Varem olin arvanud, et ma ei lähe kunagi metsa. 
Juhina ma end eriti ei hinda, sest ma tahan ise ära teha, mitte ei juhi. See pool vajab tegelemist.  Lisaks  olen veel staabiassistent, esmaabi instruktor, organisatsiooniõpetuse instruktor, sõdurioskuste instruktor. 

Nii et tegemist on sul päris palju.
Naiskodukaitses on nii palju võimalusi ja kes tahab, see jõuab. Ka lapsed ei ole takistuseks. Olen saanud ringkonna esinaiseks olemise ajal kaks last ja  toime tulnud. Minu arvates on kahju, kui inimene, kes on lapse saanud, jääb selle pärast tahaplaanile. See on ilus aeg ja seda tuleks jagada teistega, kes on samuti samas rollis. Nii et tulemegi naiskodukaitsesse kokku ja jagame seda aega teistega. Muidugi igale poole ei saagi koos lapsega tulla, aga me leiame selle variandi, et korraldame lastehoiu. 

Kas nüüd aasta naiskodukaitsja tiitliga saad tuult tiibadesse juurde?
Ma ei tunne esinaisena, et mina oleks pidanud selle tiitli saama. Ametikoht kohustab mind niikuinii kogu aeg tegutsema ja eestvedaja rollis olema. Ma võtangi seda pigem nii, et see ei ole minu tunnustus, see on organisatsiooni tunnustus. 



Sakala maleva aasta kaitseliitlane Gunnar Teas: mees, kelle naine metsa saatis

 Üllar Priks

 

Kui raadio-, tele-, kaamera ja kes-teab-mis-mees veel Gunnar mõne aasta eest Viljandisse kolis, polnud tal aimugi, et peagi lapilistes mööda Mulgimaa metsasid ringi sahmib. Oma kodanikukohust on mees täitnud sedavõrd pühendunult, et nüüd tuleb malevapealik Andrus Tiituselt uhke tiitel vastu võtta.

 Kui peakangelasega Grand Hotelli fuajees kohvitassi taga maha potsatame, rõhutab Gunnar kohe alguses igaks juhuks, et ei otsi taolist tähelepanu. Olgu ette öeldud, et nelikümmend minutit hiljem on diktofon lõbusast lobast servani täis ning võiks teist sama palju kohe otsa tulistada. Toome siis viisakama osa intervjuust ka kaasvõitlejateni.

 Nonii, kuidagi peab su aktiivsus karistatud saama, nii et räägime!
Ma tahan kohe öelda, et kui tublisid kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid ei oleks, poleks mul ju midagi teavitada.

 Ega ma ei lase sul tagasihoidlikku teeselda. Räägi kohe lahti, mis mees sa selline oled. Milline on sinu tänane argipäev?
Olen rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskuse peaspetsialist.

 Ja see tähendab...
Itimees! Just!

Milliseid töid sulle elu üldse aastate jooksul ette on veeretanud?
No enamasti ikka on asjad arvutitega seotud olnud. Neid väikseid sutsakaid, mis olid, ei hakka ma üldse mainima. Aga alustasin üldse raadios ning televisiooni olen samuti teinud.

No mina teangi sind mehena, kes oli esimesena kohal, kui kusagil miskit kriminaalset sündis.
Ei olnud esimesena kohal! Jah, see oli see aeg, kui tehti saateid “Kriminaalkroonika”, “Politseikroonika” ja “Krimi”. Kuna saate tegijad olid Viljandist, siis kuidagi me kokku sattusime ning mina oma nõu ja jõuga asja valmimisele kaasa aitasin. 

Selline operatiivne reageerimine sulle kohe istub ja sobib su elustiiliga?
See on nii ja naa. Tegelikult sobib, aga mulle meeldib teada ka, mis mind ees ootab. Operatiivsuseks tuleb eraldi aega võtta, mulle meeldib oma päeva planeerida.

Kas praegu on sedamoodi, et päevatöö on kellast kellani paigas ja kaitseliitlase kohustus on võetud selleks, et natuke adrenaliini saada?
Ei, naine ütles: “Mine metsa!” (naerab)

Tegelikult on pere poolest see okei, et niimoodi nädalalõppe hammustad?
No mis sa ise arvad?

Ma arvan, et see sõltub sellest, kui palju jälle ära oled olnud.
Jaa. No tegelikult on sedasi, et omapoolset panust riigi toeks on võimalik anda mitut moodi: abipolitseinikuna, päästjana, punase ristina, merepäästjana. Siis on veel OPEROG-id, SAR-id ja mis kõik veel. Olen kunagi tutvunud lähemalt abipolitsei tegemistega, aga Kaitseliidu koha pealt tegi ikka head müügitööd toonane malevapealik Ahto Alas, kes mind sinna kutsus. Oli vist pärgade asetamine Laidoneri kuju juures, mida niisama filmisin. Ahto astus ligi ja pakkus, et võiks sedasi mõtestatult maleva tegemisi jäädvustada.

Ühesõnaga, ma ei usu, et minu puhul asi adrenaliinis oleks. Mulle lihtsalt meeldib pildistada ja filmida, inimestega suhelda ja vabas looduses käia.

 Kas sa tead ka, kui palju sa viimase aasta jooksul metsas oled olnud?
Ei tea! Tõesti ei tea! Kindlasti võiks olla rohkem, sest iga nädalavahetus ju toimub midagi.

Kui üritad silme eest läbi lasta, kas on mingeid hetki kaitseliitlasena, mis kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud?
Kõik on väga pullid elamused. Aga pikemad võistlused, mitmepäevased üritused ikka. Kõige hullem on tegelikult ootamine. Kui sa rajal oled, siis on sul kogu aeg midagi teha. Aga mina ootan kusagil punktis tihtilugu järgmist võistkonda. Kui aga nüüd järele mõelda, siis üks SERE, millest osa võtsin. Sind visatakse metsa ja pead endale lõpuks helikopteri järgi kutsuma. Mul on hea meel, et olen selle läbi teinud, aga teist korda võib-olla enam ei läheks. Või, noh, kindlasti läheks. Takkajärgi on ju ikkagi äge. Aga ta ei ole jalutuskäik metsas.

Kuivõrd militaarne inimene sa sisimas oled?
Absoluutselt mitte! Püssi väga ei lase ja relvad ei eruta.

Samas, kui viimati tiirus kohtusime, tegid sellise tulemuse, et vähe polnud!
See on operaatori kindel käsi.

Pigem köidab sind õppustel tegevus kui selline? Sa ei lähe põlema mõttest, et nüüd saab sõda mängida?
Ei, kohe kindlasti mitte! Mu kaks last ei kuulu noorkotkaste ega kodutütarde ridadesse, aga käivad tihti kaasas ja proovivad ülesandeid lahendada. Ega noorteorganisatsioonide liikmed ju ka püssi ei lase. See õpetab lihtsalt eluga hakkama saama. Sa pead suutma saapapaelu kinni siduda, endale süüa valmistada või tuld teha.

 Mismoodi sa päriselt puhkad?
Lähen sõidan mootorrattaga.

Aga talvel?
Mul  külgkorviga mootorratas. Kui on kuiv, saab ka talvel.

Meenus! Sa käid ju korra aastas tsikliga Saksamaal kokkutulekul. See on vist küll aeg iseendaga.
Just! Sellel reisil olen vaid mina ja on mootorrattas. Tuul vihiseb ja lased mõtetel lennata. Ega kellegi teisega rääkida pole, ikka iseendaga. Tanklas leiad ehk mõne teise ratturi, kellega paar sõna vahetada.

 Läheme tagasi Kaitseliidu juurde. Mida aasta kaitseliitlase tunnustus sulle tähendab?
(Ohkab sügavalt)

Ma saan aru, et nüüd tuleb see tagasihoidliku mehe jutt.
Just-just. No tore, et on märgatud ühte meest. Mitte püssi, vaid kaameraga metsas. Kellele see ei meeldiks? Aga et ta sedasi suure kella külge läheb... Aga ma räägin, ilma teiste kaitsellitlasteta poleks mul midagi. Keda ma seal metsas pildistan? Karu ja põtra?

Nüüd on vähemalt kindlustunne edasi panna. Seda sa vist oleksid nagunii teinud.
Muidugi! Ega ma selleks Kaitseliitu astunud, et taolist tunnustust saada.

Millist rolli sina ühel kaitseliitlasel näed?
No kindlasti ei ole kõige tähtsam see, et ta püssi laseks. Kui sa oskad lasta, on hästi, aga sa ei pea seda tegema. On ka palju muid võimalusi kasulik olla. Kevadel valvasime piiri, aitasime koroonatelgi juures, oleme abistaminud metsa eksinud inimeste otsimisel... Me räägime ju kaitsmisest üldisemalt. Sa ei pea kaitsma tingimata püssiga. On ka näiteks IT-inimesed, kes võitlevad küberrünnakute vastu. Samas, igaühele loomulikult Kaitseliit ei sobigi, ta ei saa sellest aru.

Ma arvan ka nii. See miski peab ju olema, kui taolise organisatsiooni tegemistes osaled. Kasvõi see, et pead distsipliini austama ja käsuliini mõistma. On see korraihalus?
Nojah. Aga kodus prügi viskad nurka võid paned ämbrisse?

 Ämbrisse ikka. Aga naisega saab enne selle väljaviimist vähemalt moe pärast vaielda.
Hehee! No aga siis peab ikka mingisugune korraarmastus olema. Meie oleme sinuga ju reamehed. Ega neid peab ka olema. Kui sa oled ikka viks ja viisakas, siis oled seda nii eraelus kui kaitseliitlasena. Kuidas sa lähed muidu lahingpaarilisega metsa? Sa pead temaga ju kaubale saama ning elusa ja tervena sealt välja tulema. Miks sa ise Kaitseliidus oled?

 Ahhaa! Vahetame rollid, jah? Minule oli lükkeks pronksiöö Tallinnas.
No sama teema oli paljudel staažikamatel kaitseliitlastel kindlasti ka augustiputši ajal.

 Et oleme koos noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega selline patriotismi kasvulava?
Seda ka. Aga kõige olulisem on vast väljapääsmatutest olukordadest väljapääsu leidmine, mida siit õpib kõvasti.

Igatahes paistab, et sinu liikmelisus jätkub ja oled vähemalt sama aktiivne edasi.
Ma loodan küll.

 Ainult et nüüd ühe tiitli võrra rikkamana.
Mnjah. 

Kuhu siit edasi?
Ma ei tea, jätkan ikka pildistamist ja filmimist ning teavitan, et Kaitseliit on olemas ja tegutseb. Sakala malev peab olema pildis ja näha. Muidu seostub inimestele selle nimetusega ainult betoonist hoone linnaservas.

Püha üritus jätkub?
Jätkub!

 

 

 

27. november 2020

Naiskodukaitse Sakala ringkond tähistas oma 93. aastapäeva

Sünnipäeva tähistamiseks ja järjepidevuse kinnitamiseks saadi  seekord kokku Viljandi muusikakoolis. Muusikakooli maja ostis 1929. aastal Kaitseliidu Sakala malev. 1945. aastal, kui Kaitseliit oli juba viis aastat likvideeritud, anti hoone muusikakooli käsutusse.

Et 25 aastat tagasi 8. juunil taasasutati Sakala ringkond, meenutati ka seda aega ning kokkutulnute ette tulid  endised Sakala ringkonna esinaised Ulvi Lomp, Malle Lohk, Vika Zieds, Tiina Ott ja Eda Kivisild. 

Pidupäeval annetati teenetemedaleid ja tänukirju, kuulutati välja aasta tegijad ning Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja.

Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus andis Kaitseliidu teenetemedali II klassi Egle Reinupile ning Kaitseliidu teenetemedali III klassiLilian Estornile ja Maire Lillemetsale.

Kaitseliidu ülema tänukirja said Maarika Kurg ja Jane Schults


Sakala maleva rinnamärk annetati Ülle Riinerile, Mai Muttikale ja Pia-Eve Tederile.


Naiskodukaitse keskjuhatus austas Liiliaristi IV klassi aumärgiga Leana Lemmingut, Liiliaristi V klassi sai Mirjam Trallmann ja Liiliaristi hõberisti Kaido Toomemägi.

Keskjuhatuse tänukiri omistati Grete Varesele, Mailis Saale, Elerin Öövelile, Helja Ütsikule, Piret Sultsile ja Ebe Õnnele. Sakala ringkonna juhatuse tänukirja said Erle Nõgene, Anu Rätsep, Janika Koitla, Merike Tulp ja Salli Järve.


20 aastase aktiivse tegevuse täitumise eest organisatsioonis austati Kerstin Käärikut.


Sakala ringkonna "Aasta tõusev täht" on Kersti Laos, "Käbe kulbikeerutaja" on Marge Raidma, "Terav kotkasilm" on Marit Pleiats, "Aasta plaasterdaja" tiitli sai Anne Kutser, "Aasta ideedegeneraator" on Merike Tulp, "Aasta BVÕ kiiruseületaja" on Lisette Põrk, ja "Maitseelamuste maaletooja on Leana Lemming.

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja tiitli sai ringkonna esinaine Jane Koitlepp.


Vaata Sakala ringkonna aastapäevapidu siit: Fotode autor on Gunnar Teas.

8. november 2020

Kõikide laste isadepäev Viljandis.

 


8. novembril toimus Viljandis kogupereüritus Kõikide laste isadepäev.





Üritusel oli võimalus tutvuda jõustruktuuride tehnika ja relvastusega.
Kaitseväest oli esindatud nii maa-, mere- kui õhuvägi.
Kohal oli õhuväe helikopter. Lisaks olid esindatud naiskodukaitsjad, noored kotkad, kodutütred, maanteeamet, politsei- ja piirivalveamet ning päästeamet.
Ürituse alale oli toodud kaitseliidu tellimusel Eesti sajandaks sünnipäevaks ehitatud ajalooline soomusauto "Estonia".


Video

Galerii
Fotod: Gunnar Teas, Eneli Sepp

4. november 2020

President malevas

Kolmapäeval külastas Kaitseliidu Sakala malevat 
Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid. 







Riigipea oli maakonnas kolmepäevalisel visiidil ning otsustas üle vaadata ka siinse 
julgeoleku alustala.
Kaljulaidi oli teiste hulgas vastu võtmas Kaitseliidu ülem brigaadikindral
Riho Ühtegi ning Sakala maleva pealik Andrus Tiitus. Peale pidulikke
sõnavõtte said kaitseliitlased kõrgelt külaliselt küsimusi küsida ning
edasi suunduti juba värsket staabihoonet uudistama. 
President Kaljulaid külastas lasketiiru, jõusaali, varustuse ladu, kui kasarmut.
ning avaldas heameelt, et sedavõrd oluline institutsioon on 
endale asjakohased tingimused saanud. 
Peale meeleolukat ning vahetut jutuajamist suundus riigipea edasi Ugala
teatrisse, et seal teatrikülastajatele kaitsemaske jagada.

Fotod.

2. november 2020

Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Eda Kivisild



No kui hästi järele mõelda, siis pole seda vist keegi öelnud. Eks needki noorkotkad ja kodutütred, kes 30. oktoobri õhtuks olid Laidoneri rajale minemiseks Vanaõuele kogunenud, teadsid vähemalt mõtetes, et järgnevad tunnid kerged olema ei saa. Ees ootas linnulennult 43 kilomeetri pikkune rada. 

Enne teeleminekut näitasid võistlejad kohtunikele ette kohustusliku varustuse. Seetõttu võiski iga kümne minuti tagant kuulda: "Tikud, sokid, patarerid, toit, nuga." 
Ja siis kadusid võistlejad öhe. Teises punktis ootasid neid naiskodukaitsjad, kes olid metsa teinud raja nimega "soo ületamine". Ülesanne seisnes selles, et rada tuli läbida lähtudes tähistest kolme prussi ja nelja rehvi abil. Maapinda puudutada ei tohtinud. Lisaks olid puude küljes tähed, millest moodustus kolmelauseline sõna. Naiskodukaitse puhul ei saanudki olla see midagi muud kui "Äpp Ole valmis!"

Kolmandas punktis oli taas vaja proovile panna meeskonnatöö oskused. Ühel võistlejal seoti silmad kinni ning talle anti kätte pall. Teiste juhendamise saatel pidi ta palli viima raja lõppu ämbrisse. Rada koosnes erinevatest ruutudest ja nendel liikumist juhendasid kaaslased nööri abil, mis oli seotud puu külge. Lubatud oli vaid häälitsemine ja elementaarne sõnavara sellises situatsioonis nagu"Vasemale, paremale, edasi, tagasi" olid keelatud. Vastu hommikut ootas neljas punkt, kus oli tarvis kasutada kummipaati selleks mitte ette nähtud otstarbel. Võistkonna liikmed panid oma varustuse kummipaati, tõstsid kogu kupatuse üles sirgetele kätele ja hoidsid seda üleval kuus minutit. Pärast seda, kui käed olid piisavalt väsinud, läksid võistlejad nooleviskealale ja viskasid märklauda nooli. Iga märki tabanud nool andis punkti.

Viiendas punktis lasti õhupüssist märki, kuuenda punkti pani aga püsti Elamuspank. Seekord oli välja toodud pulkadest kokku pandud õhuline kuubik, mille igast küljest tuli vähemalt ühel korral läbi ronida. Kokku tuli geomeetrilist kujundit läbida kaheksa korda ja iga meeskonna liige pidi seda tegema vähemalt kahel korral. Keerulisemaks tegi selle ülesande see, et pulki ei tohtinud puudutada ning üks külg oli selline, mida sai läbida ainult hüppe või kaaslaste abil kõrgustesse tõustes.

Seitsmenda punkti tarvis oli metsa äärde püstitatud neli soojaks köetud jaotelki. See oli kohustuslik puhkamise aeg.
"See oli väga õige otsus, et rajal oli puhkamise punkt," ütles Ümera rühma juht Olev Luik, kes Laidoneri rajal tegeles ka meditsiinilise abi andmisega. "Noorte jõudlus ja positiivsus tõusis pärast seda punkti märgatavalt. Samuti oli hea mõte see, et lisaks veele oli igas punktis olemas ka soe tee ja värske kuum puljong. Seegi aitas organismil taastuda."

Raja kaheksas punkt testis taas meeskonnaoskusi. Kaks võistkonna liiget tassisid kolmandat kanderaamil tähistatud rajal, mis kulges valdavalt mööda künkaid. Neljas juhendas ja näitas valgust. Piirdeks olevate lintide puudutamine tõi kaasa miinuspunktid. Üheksas punkt pani enne viimastele kilomeetritele minemist proovile kodeeritud teksti lahendamise oskuse.

Kui tekst lahendatud, saadeti võistkonnad mitmekilomeetrisele lõpujooksule tagasi alguspunkti Vanaõuele Ent sealgi ei saanud veel lõplikult hinge tõmmata, vaid vaja oli ehitada parv, sellega mõned meetrid tiiki ületada ja nii kohe päris lõppu jõuda. Abivahenditeks oli üks euroalus, kanistrid, koormarihmad, nöörid, koormakate ja teip. Eduka parveehituse võti oli loogilises mõtlemises ja füüsika tundmises. Natuke märjaks võis saada, aga vette kukkumine andis võistkonnale miinuspunkte.

Pühapäeva hommikul oli aeg parimaid austada ja tublisid kiita. Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Riho Rei sõnas, et võistlusel osalenud noored on suure asjaga hakkama saanud.
"Kui meil räägitakse, et noored istuvad põhiliselt arvutis,siis siin on ehe näide, et see pole üldsegi nii. Te olete olnud väga tublid ja selles võistluses kaotajaid ei olnud."

Punktide lugemine andis tulemuseks, et Noorte Kotkaste arvestuses võitis Laidoneri raja meeskond Jussikesed kooseisus Tõnn Alas (kapten), Mairold Luik, Reigo Hunt ja Kermo Orumets. Teise koha saavutas külalisvõistkond Harjumaalt Lägala koosseisus Tommi Laanejõe (kapten), Karut Luur, Kregor Latt ja Hardi Oras, ning kolmanda koha võitles välja samuti külalisvõistkond Harjumaalt MRK2 ehk Saue noorkotkad koosseisus Kermo Rea (kapten), Mario Lomann, Rein Jõgisman ja Raul Jõgisman.
Kodutütarde arvestuses võitsid Smurfiinad koosseisus Maarja Õmblus (kapten), Claudia Alksnis, Loretta Silm ja Hedly Küper. Teise koha viisid koju Paistu kodutütred koosseisus Kärttu Põrk (kapten), Marja Kirss, Elin Anijärv ja Kaisa-Liisa Väli, ning kolmanda koha saavutas võistkond Potentsiaalsed Katkestajad koosseisus Ketely Ždanov (kapten), Getter Lill ja Heleriin Laanemäe.

Rajameister Risto Zieds ütles, et rada ei olnud kerge ja need, kes selle läbivad, on kõvad tegijad: olla öösel metsas, põgeneda vastutegevuse eest, käia läbi kümneid kilomeetreid - see pole naljaasi.
"Natuke oskusi juurde õppida ja nad võiks minna ka Sõduriproovile," märkis ta.
Sõduriproov on Sakala maleva patrullvõistlus lahingpaaridele, mis paraku küll kaks viimast aastat on ära jäänud.

Võistkonna Jussikese liikmed olid aga pärast võistlustki reipad ja ei osanud sedagi välja tuua, mis oli nende jaoks võistlusel kõige raskem. Küll aga teadsid nad, mis oli kõige ägedam.
"Kuues punkt oli lahe," ütles meeskonna kapten Tõnn Alas."Siis parve ehitamine oli ka vahva. Kaheksas punkt oli äge." Selle kohta täpusustas Kermo Orumets, kes pidi kanderaamil pikali olema, et ta ei taha enam kunagi haige olla ja kanderaamil pikali olla.
"Vahepeal oli Tõnni tagumik mul peaaegu näos kinni," lisas ta.

Reena Reidla ühendatud võistkonnast Rukkilill ja Kühvel ütles, et tal on jalgadel igal pool villid. Küsimusele, kas võistkonna ühendamine võitlusvaimu kuidagi mõjutas, vastas ta: "Motivatsiooni tuli juurde ja ehkki vahepeal tegi selg valu, leidsin jõudu lõpuni minna."

Külalisvõistlejad Harjumaalt olid samuti rahul, et Laidoneri raja läbi tegid. Nulltiimina teele läinud tüdrukutest Liina Jaanus nentis, et parveülesandel ei saanud ta isegi märjaks. Raul Jõgisman kostis aga seepeale, et temal olid püksid ikka täiesti läbimärjad.
"Aga äge oli," kinnitasid kõik ühest suust.

Tõsisemaid meditsiinilisi juhtumeid rajal ei olnud. "Oli vaja ville plaasterdada, jalgu jahutada, õlgadele ja selgadele massaaži teha ning ka valuvaigisteid anda," sõnas Olev Luik.

Selleks aastaks on Laidoneri rada läbi. Kindral Johan Laidoner, kus sa ka poleks, ühes võid kindel olla: Kaitseliidu noorte hulgast tulevad võitlejad, kes naljalt alla ei anna.