Üllar Priks
Kui raadio-, tele-, kaamera ja
kes-teab-mis-mees veel Gunnar mõne aasta eest Viljandisse kolis, polnud tal
aimugi, et peagi lapilistes mööda Mulgimaa metsasid ringi sahmib. Oma
kodanikukohust on mees täitnud sedavõrd pühendunult, et nüüd tuleb malevapealik
Andrus Tiituselt uhke tiitel vastu võtta.
Kui peakangelasega Grand Hotelli fuajees
kohvitassi taga maha potsatame, rõhutab Gunnar kohe alguses igaks juhuks, et ei
otsi taolist tähelepanu. Olgu ette öeldud, et nelikümmend minutit hiljem on
diktofon lõbusast lobast servani täis ning võiks teist sama palju kohe otsa
tulistada. Toome siis viisakama osa intervjuust ka kaasvõitlejateni.
Nonii, kuidagi peab su aktiivsus karistatud
saama, nii et räägime!
Ma tahan kohe öelda, et kui tublisid
kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid ei oleks, poleks mul ju midagi
teavitada.
Ega ma ei lase sul tagasihoidlikku
teeselda. Räägi kohe lahti, mis mees sa selline oled. Milline on sinu tänane
argipäev?
Olen rahandusministeeriumi
infotehnoloogiakeskuse peaspetsialist.
Ja see tähendab...
Itimees! Just!
Milliseid töid sulle elu üldse aastate
jooksul ette on veeretanud?
No enamasti ikka on asjad arvutitega seotud
olnud. Neid väikseid sutsakaid, mis olid, ei hakka ma üldse mainima. Aga
alustasin üldse raadios ning televisiooni olen samuti teinud.
No mina teangi sind mehena, kes oli
esimesena kohal, kui kusagil miskit kriminaalset sündis.
Ei olnud esimesena kohal! Jah, see oli see
aeg, kui tehti saateid “Kriminaalkroonika”, “Politseikroonika” ja “Krimi”. Kuna
saate tegijad olid Viljandist, siis kuidagi me kokku sattusime ning mina oma
nõu ja jõuga asja valmimisele kaasa aitasin.
Selline operatiivne reageerimine sulle kohe
istub ja sobib su elustiiliga?
See on nii ja naa. Tegelikult sobib, aga mulle
meeldib teada ka, mis mind ees ootab. Operatiivsuseks tuleb eraldi aega võtta,
mulle meeldib oma päeva planeerida.
Kas praegu on sedamoodi, et päevatöö on kellast kellani paigas ja
kaitseliitlase kohustus on võetud selleks, et natuke adrenaliini saada?
Ei, naine ütles: “Mine metsa!” (naerab)
Tegelikult on pere poolest see okei, et
niimoodi nädalalõppe hammustad?
No mis sa ise arvad?
Ma arvan, et see sõltub sellest, kui palju
jälle ära oled olnud.
Jaa. No tegelikult on sedasi, et omapoolset
panust riigi toeks on võimalik anda mitut moodi: abipolitseinikuna, päästjana,
punase ristina, merepäästjana. Siis on veel OPEROG-id, SAR-id ja mis kõik veel.
Olen kunagi tutvunud lähemalt abipolitsei tegemistega, aga Kaitseliidu koha
pealt tegi ikka head müügitööd toonane malevapealik Ahto Alas, kes mind sinna
kutsus. Oli vist pärgade asetamine Laidoneri kuju juures, mida niisama
filmisin. Ahto astus ligi ja pakkus, et võiks sedasi mõtestatult maleva
tegemisi jäädvustada.
Ühesõnaga, ma ei usu, et minu puhul asi
adrenaliinis oleks. Mulle lihtsalt meeldib pildistada ja filmida, inimestega
suhelda ja vabas looduses käia.
Kas sa tead ka, kui palju sa viimase aasta
jooksul metsas oled olnud?
Ei tea! Tõesti ei tea! Kindlasti võiks olla rohkem,
sest iga nädalavahetus ju toimub midagi.
Kui üritad silme eest läbi lasta, kas on
mingeid hetki kaitseliitlasena, mis kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud?
Kõik on väga pullid elamused. Aga pikemad
võistlused, mitmepäevased üritused ikka. Kõige hullem on tegelikult ootamine.
Kui sa rajal oled, siis on sul kogu aeg midagi teha. Aga mina ootan kusagil
punktis tihtilugu järgmist võistkonda. Kui aga nüüd järele mõelda, siis üks
SERE, millest osa võtsin. Sind visatakse metsa ja pead endale lõpuks helikopteri
järgi kutsuma. Mul on hea meel, et olen selle läbi teinud, aga teist korda
võib-olla enam ei läheks. Või, noh, kindlasti läheks. Takkajärgi on ju ikkagi
äge. Aga ta ei ole jalutuskäik metsas.
Kuivõrd militaarne inimene sa sisimas oled?
Absoluutselt mitte! Püssi väga ei lase ja
relvad ei eruta.
Samas, kui viimati tiirus kohtusime, tegid
sellise tulemuse, et vähe polnud!
See on operaatori kindel käsi.
Pigem köidab sind õppustel tegevus kui
selline? Sa ei lähe põlema mõttest, et nüüd saab sõda mängida?
Ei, kohe kindlasti mitte! Mu kaks last ei
kuulu noorkotkaste ega kodutütarde ridadesse, aga käivad tihti kaasas ja
proovivad ülesandeid lahendada. Ega noorteorganisatsioonide liikmed ju ka püssi
ei lase. See õpetab lihtsalt eluga hakkama saama. Sa pead suutma saapapaelu
kinni siduda, endale süüa valmistada või tuld teha.
Mismoodi sa päriselt puhkad?
Lähen sõidan mootorrattaga.
Aga talvel?
Mul
külgkorviga mootorratas. Kui on kuiv, saab ka talvel.
Meenus! Sa käid ju korra aastas tsikliga
Saksamaal kokkutulekul. See on vist küll aeg iseendaga.
Just! Sellel reisil olen vaid mina ja on
mootorrattas. Tuul vihiseb ja lased mõtetel lennata. Ega kellegi teisega
rääkida pole, ikka iseendaga. Tanklas leiad ehk mõne teise ratturi, kellega
paar sõna vahetada.
Läheme tagasi Kaitseliidu juurde. Mida
aasta kaitseliitlase tunnustus sulle tähendab?
(Ohkab sügavalt)
Ma saan aru, et nüüd tuleb see
tagasihoidliku mehe jutt.
Just-just. No tore, et on märgatud ühte meest.
Mitte püssi, vaid kaameraga metsas. Kellele see ei meeldiks? Aga et ta sedasi
suure kella külge läheb... Aga ma räägin, ilma teiste kaitsellitlasteta poleks
mul midagi. Keda ma seal metsas pildistan? Karu ja põtra?
Nüüd on vähemalt kindlustunne edasi panna.
Seda sa vist oleksid nagunii teinud.
Muidugi! Ega ma selleks Kaitseliitu astunud,
et taolist tunnustust saada.
Millist rolli sina ühel kaitseliitlasel
näed?
No kindlasti ei ole kõige tähtsam see, et ta
püssi laseks. Kui sa oskad lasta, on hästi, aga sa ei pea seda tegema. On ka
palju muid võimalusi kasulik olla. Kevadel valvasime piiri, aitasime
koroonatelgi juures, oleme abistaminud metsa eksinud inimeste otsimisel... Me
räägime ju kaitsmisest üldisemalt. Sa ei pea kaitsma tingimata püssiga. On ka
näiteks IT-inimesed, kes võitlevad küberrünnakute vastu. Samas, igaühele
loomulikult Kaitseliit ei sobigi, ta ei saa sellest aru.
Ma arvan ka nii. See miski peab ju olema,
kui taolise organisatsiooni tegemistes osaled. Kasvõi see, et pead distsipliini
austama ja käsuliini mõistma. On see korraihalus?
Nojah. Aga kodus prügi viskad nurka võid paned
ämbrisse?
Ämbrisse ikka. Aga naisega saab enne selle
väljaviimist vähemalt moe pärast vaielda.
Hehee! No aga siis peab ikka mingisugune
korraarmastus olema. Meie oleme sinuga ju reamehed. Ega neid peab ka olema. Kui
sa oled ikka viks ja viisakas, siis oled seda nii eraelus kui kaitseliitlasena.
Kuidas sa lähed muidu lahingpaarilisega metsa? Sa pead temaga ju kaubale saama
ning elusa ja tervena sealt välja tulema. Miks sa ise Kaitseliidus oled?
Ahhaa! Vahetame rollid, jah? Minule oli
lükkeks pronksiöö Tallinnas.
No sama teema oli paljudel staažikamatel
kaitseliitlastel kindlasti ka augustiputši ajal.
Et oleme koos noorkotkaste, kodutütarde ja
naiskodukaitsjatega selline patriotismi kasvulava?
Seda ka. Aga kõige olulisem on vast
väljapääsmatutest olukordadest väljapääsu leidmine, mida siit õpib kõvasti.
Igatahes paistab, et sinu liikmelisus
jätkub ja oled vähemalt sama aktiivne edasi.
Ma loodan küll.
Ainult et nüüd ühe tiitli võrra rikkamana.
Mnjah.
Kuhu siit edasi?
Ma ei tea, jätkan ikka pildistamist ja
filmimist ning teavitan, et Kaitseliit on olemas ja tegutseb. Sakala malev peab
olema pildis ja näha. Muidu seostub inimestele selle nimetusega ainult
betoonist hoone linnaservas.
Püha üritus jätkub?
Jätkub!