29. november 2020

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja Jane Koitlepp: Naiskodukaitses on kõik see, mida inimene vajab

Eda Kivisild 

Foto: Gunnar Teas

Tean, et ringkonna juhatus püüdis selle valimise võimalikult sinu selja taga ära teha, et sa alles siin, ringkonna aastapäevapeol saaks teada oma valimisest Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsjaks. Kuidas see sinu arvates neil õnnestus?

Ka sel aastal ootasime liikmetelt nimesid, kes oleks väärt aasta naiskodukaitsja tiitlit kandma, saatsime listi kirja, koosolekul võtsime oma kandidaadid ette ja tegime otsuse. Mina teadsin kuni tänaseni, et aasta naiskodukaitsjaks on valitud Egle (Reinup - E.K.) Mul praegu natuke ebamugav olla selle pärast, sest ma tunnen, et pole seda väärt.

Ma tean, mida sa tunned ja ära selle pärast muretse, et sa nüüd seda tiitlit kannad. Sa oled igati seda väärt. Aga räägime sellest, mis sind Naiskodukaitses hoiab.
Kõik. Inimesed on suurepärased. Minu arvates Naiskodukaitse eesmärk, see isamaalisus, kodaniku teadlikkus ja oskused - kõik on see, mida iga inimene vajab, olgu ta naine, mees või laps. 

Mis on sinu jaoks selle aasta kõige suurem õnnestumine?
Ma olen selle üle õnnelik, et ehkki meil oli koroona-aasta, panustasid naised väga palju. Kõik käisid väljas kui vaja oli. See ongi minu jaoks Sakala ringkond, et tullakse ja tehakse. Me ei jää negatiivsusesse kinni, vaid tuleme üheskoos välja. Me oleme positiivsed ja mina Naiskodukaitses näiteks et tunne, et meil oleks koroona. Ma tean seda, aga ma ei tunne, et see halvaks Naiskodukaitset.

Eks see ole ka tahtmises. Käsu peale ei sünni selles organisatsioonis ju mitte midagi. 
Jaa! Samas mulle tundub, et naised julgevad vajadusel öelda "ei". Mina seda veel ei oska, aga õpin. Ent "ei" ütlemise kõrval julgetakse võtta ka vastutust ja teha.  Meil on ringkond juba päris suur ja naised on erinevad, aga igaühele leidub midagi.

Meenutame nüüd seda aega, kui sa Naiskodukaitsesse astusid.
See oli aasta 2007 ja Naiskodukaitsesse astusin tänu emale. Muide, ma olin ka noorkotkas. Just nimelt noorkotkas, mitte kodutütar. Mu ema oli noorkotkaste juht ja ma tegin koos emaga laagreid, ma olin üks tema õpilastest ja olin ka noorkotkaste tantsuõpetaja, nii et me käisime näiteks Kalevi võimlemispeol. 2006. aasta alguses astus ema Naiskodukaitsesse.  Sama aasta novembris, kui ma polnud ametlikult veel liigegi, läksime koos Tartusse Naiskodukaitse proovile. Kui sain 18, andsin avalduse Naiskodukaitsesse ja kohe kui liikmeks sain, läksin ka SOKKlisse.

Sinu ema Leili Särg on ju teada-tuntud aktivist, ja mis seal salata, nii mõnigi meie hulgast võib öelda, et astus Naiskodukaitsesse sellepärast, et Leili kutsus. 
Just-just. Minu teada on kõik, keda tema kutsus,  meil alles ka, ja just see teebki sellest organisatsioonist selle, mis see on. Siin on koos erinevad vanused, iseloomud, erialad. Minu arvates ongi Naiskodukaitse kõigi jaoks, ka meeste jaoks, sest nad saavad ju olla toetajaliikmed. Teadmised ja oskused ja eneseareng on meeletu. Ma ei oleks 13 aastat tagasi osanud oodata seda, kes ma olen täna ja siin. Praegu olen ma reservväelane ja kui on vaja minna, siis ma lähen. Ma tean, kus on mu koht, mis on mu ülesanded ja mul on selle üle väga hea meel. Ma ei saa petta riiki. Ma mäletan, kui käisin Kaitseressursside ametis koos kutsealustega tervisekontrollis, siis psühholoogilises kontrollis psühholoog küsis minult, et mida mina siit tahan? Vastasin talle, et ma tahangi reservväelaseks. Siis vaadati mind teise pilguga ja küsiti, et kas ma olen ikka kindel. Vastasin, et jaa! Ma tahan. Samal ajal seisid ukse taga noormehed, kes mõtlesid pigem sellele, kuidas ajateenistusest ära pääseda. Minu jaoks oli see, et olen reservväelane, täiesti okei. 

Millest see kõik ikkagi alguse saab?
Kodusest kasvatusest ja  riigikaitsest. Ma usun, et riigikaitseõpetus on see lava, kust noored lähevad riigikaitsesse ja siis muidugi ka noorkotkad, kodutütred, aga ka skaudid ja gaidid. Kõik see annab ettevalmistuse riigikaitsesse panustamiseks ja sellega näitame, et riigikaitse pole mitte sõda, vaid me seisamegi südamega Eesti eest ja kaitseme ise Eestit.

See ei tähenda ju ainult püssiga metsas olemist, vaid neid võimalusi Eesti kaitsta on enam.
Just. Küberkaitse on praegu suure tähelepanu all ja see meeldib nii noormeestele kui neidudele.

Kui palju sinu suguvõsas Eesti kaitsjaid kokku tuleb?
Lähimatest pereliikmetest on abikaasa Kaitseliidus. Ema, õde, kaks venda, ühe venna lapse ema on Naiskodukaitses. Ka minu sõbrad on organisatsiooni tulnud. 

Kuidagi ei saa mööda minna sinust kui juhist. Sa oled juht ju erinevatel tasanditel, aga see pole kaugeltki kõik. 
Olen lõpetanud nooremallohvitseri kursuse ja olen jaoülem.  Reservohvitseri kursus jäi mul pooleli, sest olin lapseootel ja kõhuga metsa ei roni. See pole teiste suhtes aus, kui nad peavad mind kantseldama. Tulevikus plaanin kindlasti kursuse lõpetada.  Muide, kui ma 2014. aastal NAK-is ära käisin, hakkas mulle mets meeldima. Varem olin arvanud, et ma ei lähe kunagi metsa. 
Juhina ma end eriti ei hinda, sest ma tahan ise ära teha, mitte ei juhi. See pool vajab tegelemist.  Lisaks  olen veel staabiassistent, esmaabi instruktor, organisatsiooniõpetuse instruktor, sõdurioskuste instruktor. 

Nii et tegemist on sul päris palju.
Naiskodukaitses on nii palju võimalusi ja kes tahab, see jõuab. Ka lapsed ei ole takistuseks. Olen saanud ringkonna esinaiseks olemise ajal kaks last ja  toime tulnud. Minu arvates on kahju, kui inimene, kes on lapse saanud, jääb selle pärast tahaplaanile. See on ilus aeg ja seda tuleks jagada teistega, kes on samuti samas rollis. Nii et tulemegi naiskodukaitsesse kokku ja jagame seda aega teistega. Muidugi igale poole ei saagi koos lapsega tulla, aga me leiame selle variandi, et korraldame lastehoiu. 

Kas nüüd aasta naiskodukaitsja tiitliga saad tuult tiibadesse juurde?
Ma ei tunne esinaisena, et mina oleks pidanud selle tiitli saama. Ametikoht kohustab mind niikuinii kogu aeg tegutsema ja eestvedaja rollis olema. Ma võtangi seda pigem nii, et see ei ole minu tunnustus, see on organisatsiooni tunnustus.