2.11.20

Kes ütles, et elu peab kerge olema?

Eda Kivisild



No kui hästi järele mõelda, siis pole seda vist keegi öelnud. Eks needki noorkotkad ja kodutütred, kes 30. oktoobri õhtuks olid Laidoneri rajale minemiseks Vanaõuele kogunenud, teadsid vähemalt mõtetes, et järgnevad tunnid kerged olema ei saa. Ees ootas linnulennult 43 kilomeetri pikkune rada. 

Enne teeleminekut näitasid võistlejad kohtunikele ette kohustusliku varustuse. Seetõttu võiski iga kümne minuti tagant kuulda: "Tikud, sokid, patarerid, toit, nuga." 
Ja siis kadusid võistlejad öhe. Teises punktis ootasid neid naiskodukaitsjad, kes olid metsa teinud raja nimega "soo ületamine". Ülesanne seisnes selles, et rada tuli läbida lähtudes tähistest kolme prussi ja nelja rehvi abil. Maapinda puudutada ei tohtinud. Lisaks olid puude küljes tähed, millest moodustus kolmelauseline sõna. Naiskodukaitse puhul ei saanudki olla see midagi muud kui "Äpp Ole valmis!"

Kolmandas punktis oli taas vaja proovile panna meeskonnatöö oskused. Ühel võistlejal seoti silmad kinni ning talle anti kätte pall. Teiste juhendamise saatel pidi ta palli viima raja lõppu ämbrisse. Rada koosnes erinevatest ruutudest ja nendel liikumist juhendasid kaaslased nööri abil, mis oli seotud puu külge. Lubatud oli vaid häälitsemine ja elementaarne sõnavara sellises situatsioonis nagu"Vasemale, paremale, edasi, tagasi" olid keelatud. Vastu hommikut ootas neljas punkt, kus oli tarvis kasutada kummipaati selleks mitte ette nähtud otstarbel. Võistkonna liikmed panid oma varustuse kummipaati, tõstsid kogu kupatuse üles sirgetele kätele ja hoidsid seda üleval kuus minutit. Pärast seda, kui käed olid piisavalt väsinud, läksid võistlejad nooleviskealale ja viskasid märklauda nooli. Iga märki tabanud nool andis punkti.

Viiendas punktis lasti õhupüssist märki, kuuenda punkti pani aga püsti Elamuspank. Seekord oli välja toodud pulkadest kokku pandud õhuline kuubik, mille igast küljest tuli vähemalt ühel korral läbi ronida. Kokku tuli geomeetrilist kujundit läbida kaheksa korda ja iga meeskonna liige pidi seda tegema vähemalt kahel korral. Keerulisemaks tegi selle ülesande see, et pulki ei tohtinud puudutada ning üks külg oli selline, mida sai läbida ainult hüppe või kaaslaste abil kõrgustesse tõustes.

Seitsmenda punkti tarvis oli metsa äärde püstitatud neli soojaks köetud jaotelki. See oli kohustuslik puhkamise aeg.
"See oli väga õige otsus, et rajal oli puhkamise punkt," ütles Ümera rühma juht Olev Luik, kes Laidoneri rajal tegeles ka meditsiinilise abi andmisega. "Noorte jõudlus ja positiivsus tõusis pärast seda punkti märgatavalt. Samuti oli hea mõte see, et lisaks veele oli igas punktis olemas ka soe tee ja värske kuum puljong. Seegi aitas organismil taastuda."

Raja kaheksas punkt testis taas meeskonnaoskusi. Kaks võistkonna liiget tassisid kolmandat kanderaamil tähistatud rajal, mis kulges valdavalt mööda künkaid. Neljas juhendas ja näitas valgust. Piirdeks olevate lintide puudutamine tõi kaasa miinuspunktid. Üheksas punkt pani enne viimastele kilomeetritele minemist proovile kodeeritud teksti lahendamise oskuse.

Kui tekst lahendatud, saadeti võistkonnad mitmekilomeetrisele lõpujooksule tagasi alguspunkti Vanaõuele Ent sealgi ei saanud veel lõplikult hinge tõmmata, vaid vaja oli ehitada parv, sellega mõned meetrid tiiki ületada ja nii kohe päris lõppu jõuda. Abivahenditeks oli üks euroalus, kanistrid, koormarihmad, nöörid, koormakate ja teip. Eduka parveehituse võti oli loogilises mõtlemises ja füüsika tundmises. Natuke märjaks võis saada, aga vette kukkumine andis võistkonnale miinuspunkte.

Pühapäeva hommikul oli aeg parimaid austada ja tublisid kiita. Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Riho Rei sõnas, et võistlusel osalenud noored on suure asjaga hakkama saanud.
"Kui meil räägitakse, et noored istuvad põhiliselt arvutis,siis siin on ehe näide, et see pole üldsegi nii. Te olete olnud väga tublid ja selles võistluses kaotajaid ei olnud."

Punktide lugemine andis tulemuseks, et Noorte Kotkaste arvestuses võitis Laidoneri raja meeskond Jussikesed kooseisus Tõnn Alas (kapten), Mairold Luik, Reigo Hunt ja Kermo Orumets. Teise koha saavutas külalisvõistkond Harjumaalt Lägala koosseisus Tommi Laanejõe (kapten), Karut Luur, Kregor Latt ja Hardi Oras, ning kolmanda koha võitles välja samuti külalisvõistkond Harjumaalt MRK2 ehk Saue noorkotkad koosseisus Kermo Rea (kapten), Mario Lomann, Rein Jõgisman ja Raul Jõgisman.
Kodutütarde arvestuses võitsid Smurfiinad koosseisus Maarja Õmblus (kapten), Claudia Alksnis, Loretta Silm ja Hedly Küper. Teise koha viisid koju Paistu kodutütred koosseisus Kärttu Põrk (kapten), Marja Kirss, Elin Anijärv ja Kaisa-Liisa Väli, ning kolmanda koha saavutas võistkond Potentsiaalsed Katkestajad koosseisus Ketely Ždanov (kapten), Getter Lill ja Heleriin Laanemäe.

Rajameister Risto Zieds ütles, et rada ei olnud kerge ja need, kes selle läbivad, on kõvad tegijad: olla öösel metsas, põgeneda vastutegevuse eest, käia läbi kümneid kilomeetreid - see pole naljaasi.
"Natuke oskusi juurde õppida ja nad võiks minna ka Sõduriproovile," märkis ta.
Sõduriproov on Sakala maleva patrullvõistlus lahingpaaridele, mis paraku küll kaks viimast aastat on ära jäänud.

Võistkonna Jussikese liikmed olid aga pärast võistlustki reipad ja ei osanud sedagi välja tuua, mis oli nende jaoks võistlusel kõige raskem. Küll aga teadsid nad, mis oli kõige ägedam.
"Kuues punkt oli lahe," ütles meeskonna kapten Tõnn Alas."Siis parve ehitamine oli ka vahva. Kaheksas punkt oli äge." Selle kohta täpusustas Kermo Orumets, kes pidi kanderaamil pikali olema, et ta ei taha enam kunagi haige olla ja kanderaamil pikali olla.
"Vahepeal oli Tõnni tagumik mul peaaegu näos kinni," lisas ta.

Reena Reidla ühendatud võistkonnast Rukkilill ja Kühvel ütles, et tal on jalgadel igal pool villid. Küsimusele, kas võistkonna ühendamine võitlusvaimu kuidagi mõjutas, vastas ta: "Motivatsiooni tuli juurde ja ehkki vahepeal tegi selg valu, leidsin jõudu lõpuni minna."

Külalisvõistlejad Harjumaalt olid samuti rahul, et Laidoneri raja läbi tegid. Nulltiimina teele läinud tüdrukutest Liina Jaanus nentis, et parveülesandel ei saanud ta isegi märjaks. Raul Jõgisman kostis aga seepeale, et temal olid püksid ikka täiesti läbimärjad.
"Aga äge oli," kinnitasid kõik ühest suust.

Tõsisemaid meditsiinilisi juhtumeid rajal ei olnud. "Oli vaja ville plaasterdada, jalgu jahutada, õlgadele ja selgadele massaaži teha ning ka valuvaigisteid anda," sõnas Olev Luik.

Selleks aastaks on Laidoneri rada läbi. Kindral Johan Laidoner, kus sa ka poleks, ühes võid kindel olla: Kaitseliidu noorte hulgast tulevad võitlejad, kes naljalt alla ei anna.