29.11.20

Sakala maleva aasta kaitseliitlane Gunnar Teas: mees, kelle naine metsa saatis

 Üllar Priks

 

Kui raadio-, tele-, kaamera ja kes-teab-mis-mees veel Gunnar mõne aasta eest Viljandisse kolis, polnud tal aimugi, et peagi lapilistes mööda Mulgimaa metsasid ringi sahmib. Oma kodanikukohust on mees täitnud sedavõrd pühendunult, et nüüd tuleb malevapealik Andrus Tiituselt uhke tiitel vastu võtta.

 Kui peakangelasega Grand Hotelli fuajees kohvitassi taga maha potsatame, rõhutab Gunnar kohe alguses igaks juhuks, et ei otsi taolist tähelepanu. Olgu ette öeldud, et nelikümmend minutit hiljem on diktofon lõbusast lobast servani täis ning võiks teist sama palju kohe otsa tulistada. Toome siis viisakama osa intervjuust ka kaasvõitlejateni.

 Nonii, kuidagi peab su aktiivsus karistatud saama, nii et räägime!
Ma tahan kohe öelda, et kui tublisid kaitseliitlasi, naiskodukaitsjaid, noorkotkaid ja kodutütreid ei oleks, poleks mul ju midagi teavitada.

 Ega ma ei lase sul tagasihoidlikku teeselda. Räägi kohe lahti, mis mees sa selline oled. Milline on sinu tänane argipäev?
Olen rahandusministeeriumi infotehnoloogiakeskuse peaspetsialist.

 Ja see tähendab...
Itimees! Just!

Milliseid töid sulle elu üldse aastate jooksul ette on veeretanud?
No enamasti ikka on asjad arvutitega seotud olnud. Neid väikseid sutsakaid, mis olid, ei hakka ma üldse mainima. Aga alustasin üldse raadios ning televisiooni olen samuti teinud.

No mina teangi sind mehena, kes oli esimesena kohal, kui kusagil miskit kriminaalset sündis.
Ei olnud esimesena kohal! Jah, see oli see aeg, kui tehti saateid “Kriminaalkroonika”, “Politseikroonika” ja “Krimi”. Kuna saate tegijad olid Viljandist, siis kuidagi me kokku sattusime ning mina oma nõu ja jõuga asja valmimisele kaasa aitasin. 

Selline operatiivne reageerimine sulle kohe istub ja sobib su elustiiliga?
See on nii ja naa. Tegelikult sobib, aga mulle meeldib teada ka, mis mind ees ootab. Operatiivsuseks tuleb eraldi aega võtta, mulle meeldib oma päeva planeerida.

Kas praegu on sedamoodi, et päevatöö on kellast kellani paigas ja kaitseliitlase kohustus on võetud selleks, et natuke adrenaliini saada?
Ei, naine ütles: “Mine metsa!” (naerab)

Tegelikult on pere poolest see okei, et niimoodi nädalalõppe hammustad?
No mis sa ise arvad?

Ma arvan, et see sõltub sellest, kui palju jälle ära oled olnud.
Jaa. No tegelikult on sedasi, et omapoolset panust riigi toeks on võimalik anda mitut moodi: abipolitseinikuna, päästjana, punase ristina, merepäästjana. Siis on veel OPEROG-id, SAR-id ja mis kõik veel. Olen kunagi tutvunud lähemalt abipolitsei tegemistega, aga Kaitseliidu koha pealt tegi ikka head müügitööd toonane malevapealik Ahto Alas, kes mind sinna kutsus. Oli vist pärgade asetamine Laidoneri kuju juures, mida niisama filmisin. Ahto astus ligi ja pakkus, et võiks sedasi mõtestatult maleva tegemisi jäädvustada.

Ühesõnaga, ma ei usu, et minu puhul asi adrenaliinis oleks. Mulle lihtsalt meeldib pildistada ja filmida, inimestega suhelda ja vabas looduses käia.

 Kas sa tead ka, kui palju sa viimase aasta jooksul metsas oled olnud?
Ei tea! Tõesti ei tea! Kindlasti võiks olla rohkem, sest iga nädalavahetus ju toimub midagi.

Kui üritad silme eest läbi lasta, kas on mingeid hetki kaitseliitlasena, mis kuidagi eriti eredalt meelde on jäänud?
Kõik on väga pullid elamused. Aga pikemad võistlused, mitmepäevased üritused ikka. Kõige hullem on tegelikult ootamine. Kui sa rajal oled, siis on sul kogu aeg midagi teha. Aga mina ootan kusagil punktis tihtilugu järgmist võistkonda. Kui aga nüüd järele mõelda, siis üks SERE, millest osa võtsin. Sind visatakse metsa ja pead endale lõpuks helikopteri järgi kutsuma. Mul on hea meel, et olen selle läbi teinud, aga teist korda võib-olla enam ei läheks. Või, noh, kindlasti läheks. Takkajärgi on ju ikkagi äge. Aga ta ei ole jalutuskäik metsas.

Kuivõrd militaarne inimene sa sisimas oled?
Absoluutselt mitte! Püssi väga ei lase ja relvad ei eruta.

Samas, kui viimati tiirus kohtusime, tegid sellise tulemuse, et vähe polnud!
See on operaatori kindel käsi.

Pigem köidab sind õppustel tegevus kui selline? Sa ei lähe põlema mõttest, et nüüd saab sõda mängida?
Ei, kohe kindlasti mitte! Mu kaks last ei kuulu noorkotkaste ega kodutütarde ridadesse, aga käivad tihti kaasas ja proovivad ülesandeid lahendada. Ega noorteorganisatsioonide liikmed ju ka püssi ei lase. See õpetab lihtsalt eluga hakkama saama. Sa pead suutma saapapaelu kinni siduda, endale süüa valmistada või tuld teha.

 Mismoodi sa päriselt puhkad?
Lähen sõidan mootorrattaga.

Aga talvel?
Mul  külgkorviga mootorratas. Kui on kuiv, saab ka talvel.

Meenus! Sa käid ju korra aastas tsikliga Saksamaal kokkutulekul. See on vist küll aeg iseendaga.
Just! Sellel reisil olen vaid mina ja on mootorrattas. Tuul vihiseb ja lased mõtetel lennata. Ega kellegi teisega rääkida pole, ikka iseendaga. Tanklas leiad ehk mõne teise ratturi, kellega paar sõna vahetada.

 Läheme tagasi Kaitseliidu juurde. Mida aasta kaitseliitlase tunnustus sulle tähendab?
(Ohkab sügavalt)

Ma saan aru, et nüüd tuleb see tagasihoidliku mehe jutt.
Just-just. No tore, et on märgatud ühte meest. Mitte püssi, vaid kaameraga metsas. Kellele see ei meeldiks? Aga et ta sedasi suure kella külge läheb... Aga ma räägin, ilma teiste kaitsellitlasteta poleks mul midagi. Keda ma seal metsas pildistan? Karu ja põtra?

Nüüd on vähemalt kindlustunne edasi panna. Seda sa vist oleksid nagunii teinud.
Muidugi! Ega ma selleks Kaitseliitu astunud, et taolist tunnustust saada.

Millist rolli sina ühel kaitseliitlasel näed?
No kindlasti ei ole kõige tähtsam see, et ta püssi laseks. Kui sa oskad lasta, on hästi, aga sa ei pea seda tegema. On ka palju muid võimalusi kasulik olla. Kevadel valvasime piiri, aitasime koroonatelgi juures, oleme abistaminud metsa eksinud inimeste otsimisel... Me räägime ju kaitsmisest üldisemalt. Sa ei pea kaitsma tingimata püssiga. On ka näiteks IT-inimesed, kes võitlevad küberrünnakute vastu. Samas, igaühele loomulikult Kaitseliit ei sobigi, ta ei saa sellest aru.

Ma arvan ka nii. See miski peab ju olema, kui taolise organisatsiooni tegemistes osaled. Kasvõi see, et pead distsipliini austama ja käsuliini mõistma. On see korraihalus?
Nojah. Aga kodus prügi viskad nurka võid paned ämbrisse?

 Ämbrisse ikka. Aga naisega saab enne selle väljaviimist vähemalt moe pärast vaielda.
Hehee! No aga siis peab ikka mingisugune korraarmastus olema. Meie oleme sinuga ju reamehed. Ega neid peab ka olema. Kui sa oled ikka viks ja viisakas, siis oled seda nii eraelus kui kaitseliitlasena. Kuidas sa lähed muidu lahingpaarilisega metsa? Sa pead temaga ju kaubale saama ning elusa ja tervena sealt välja tulema. Miks sa ise Kaitseliidus oled?

 Ahhaa! Vahetame rollid, jah? Minule oli lükkeks pronksiöö Tallinnas.
No sama teema oli paljudel staažikamatel kaitseliitlastel kindlasti ka augustiputši ajal.

 Et oleme koos noorkotkaste, kodutütarde ja naiskodukaitsjatega selline patriotismi kasvulava?
Seda ka. Aga kõige olulisem on vast väljapääsmatutest olukordadest väljapääsu leidmine, mida siit õpib kõvasti.

Igatahes paistab, et sinu liikmelisus jätkub ja oled vähemalt sama aktiivne edasi.
Ma loodan küll.

 Ainult et nüüd ühe tiitli võrra rikkamana.
Mnjah. 

Kuhu siit edasi?
Ma ei tea, jätkan ikka pildistamist ja filmimist ning teavitan, et Kaitseliit on olemas ja tegutseb. Sakala malev peab olema pildis ja näha. Muidu seostub inimestele selle nimetusega ainult betoonist hoone linnaservas.

Püha üritus jätkub?
Jätkub!