30.11.22

Sakala maleva torupilliüksus lõi kaasa "Ukraina sõjahümni" valmimisel

UKRAINA SÕJAHÜMN (Lodjapuuke) / Ой, у лузі червона калина

Eesti muusikute ühistööna on valminud "Ukraina sõjahümn" ("Lodjapuuke"). 

Mõte see haarav ja ilus lugu tõlkida eesti keelde tuli 2022. aasta märtsikuus, kui olime juba mõnda aega elanud kaasa Ukraina rahva kangelaslikule võitlusele oma kodumaa vabaduse eest.

Lugu valmis ja läks ettekandele nii mõnelgi kevadisel toetuskontserdil. Juuli lõpus, Viljandi pärimusmuusika festivali ajal, mil parajasti olid Ukraina armeel väga rasked võitlused Severodonetski all, sai valmis lõplik visioon loost. Siis selgus, et väga paljud Eesti folkmuusikud tahtsid anda oma panuse Ukraina toetuseks.

Koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga saime stuudiosse kokku palju sõpru ja kolleege erinevatest eesti folk- ja pärimusmuusika ansamblitest. Kõige suuremal hulgal olid esindatud eesti lõõtspilli- ja karmoškamängijad. Kolme päeva jooksul õpiti lugu selgeks ning mängiti ja lauldi sisse põhipartiid.

Augustist novembrini lihviti lugu ning tänu Ando Kivibergi ja Tauno Uibo abikätele valmis ka videopilt.

Lugu oma olemuselt on võitluslik ja marsilik. Selleks, et marssimisel samm segi ei läheks, lisasime refrääni kordusesse ühe löögi, mis Ukraina versioonis puudub.

Loo lõpus kõlab Eesti rahvaviis Kaitseliidu Sakala Maleva torupilliüksuse esituses.

Ukraina sõjahümniga tahame näidata, et Eesti rahvas on mõtetes ja palvetes Ukraina rahvaga koos selles pühas võitluses oma kodupinna eest! Au Ukrainale! Au kangelastele!

Lugu sündis aastal 1914, Esimese maailmasõja päevil austamaks ja mälestamaks Ukraina leegionäre (Sichi laskurite), kes võitlesid Vene vägede vastu Austria-Ungari poolel. Ukrainas sai laul tuntuks Vene kodusõja ajal

(1917–1922), kui punaarmee lämmatas Ukraina esimese vabariigi. Sel raskel perioodil leidiski patriootiline laul tee Ukraina rahva südamesse. Hiljem on loole tehtud palju modifikatsioone. Kuna ka Eesti rahvas on läbi ajaloo palju kannatanud oma idanaabri vägivalla tõttu, siis see ongi meie rahvaid siduv ühine taust.

Sõjahümni taustalugu tutvustasid muusikud Margus Põldsepp ja Rasmus Kadaja.


29.11.22

Sakala ringkonna naiskodukaitsjad tähistasid juubelit

Pühapäeval, 27. novembril tähistas Naiskodukaitse Sakala ringkond Viljandimaal Õisu mõisas 95. aastapäeva. Seekordse peo korraldamise au lasus Karksi jaoskonnal. 

"Mu süda on rõõmu ja rahulolu täis nähes täna siin nii palju suurepäraseid naisi ja eriti teades, kui palju on neid naisi, kelle süda ja mõtted kuuluvad Naiskodukaitsele!" Nende mõtetega alustas oma sõnavõttu Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp. Ta tõdes, et 2022. aasta on olnud ootamatuste ja enesesse vaatamise aasta ning just see on näidanud Eesti meeste ja naiste vajalikkust riigikaitses ja meie tugevust. "Meie oleme Eesti vabaduse säilimise põhjus. Ma tänan kõiki, kes on panustanud Ukraina heaks. Me ei tohi ära unustada, et Ukraina võitleb ka meie eest, meie vabaduse eest," rääkis esinaine. 

Ta täpsustas, et tänavu on Sakala ringkonnaga liitunud 38 uut naiskodukaitsjat. "Kui küsitakse, miks sa kuulud Naiskodukaitsesse, siis vastus on: siin õpitakse palju olulist, mida iga kodanik võiks osata ja teada. Ma ei väsi rõhutamast, kui oluline on igaühe panus Eesti riigi kaitsesse," sõnas Koitlepp. "Hoiame üksteist ja jätkame sama entusiastlikult!" 

Sakala maleva staabiülem malevapealiku ülesannetes Silver Mäe edastas oma tänusõnad kõigepealt toitlustajatele, tänu kellele on kõigil üritustel osalejatel alati kõhud imemaitsvaid roogasid täis. Siis pöördus ta nende poole, kes kuuluvad mingisse üksusesse, eraldi välja tuues lahingkompanii. "Lahingkompanii on tänavu hakkama saanud suure saavutusega: kui septembris oli reservõppekogunemine, siis oli kohaletulnute protsent 84! Ja seda seejuures, et lahingkompaniil ei olnud ülekatet," selgitas Mäe. "Ilma teie abita ei oleks üldse võimalik spordiüritusi korraldada, te olete abistajad ja ka võistlejad. Palju õnne ja aitäh teile! Mehed Kaitseliidus on teie üle uhked!" 

Kodutütarde ja Noorte Kotkaste instruktor Gertu Viiask tänas naiskodukaitsjaid nii toitlustamise kui ka väljaõpetel noortele jagatud õppetundide eest. "Ülisuur tänu, et te olete oma igapäevakohustuste ja perede kõrvalt leidnud aega panustada! Teile tuginedes saamegi olla kindlad, et mehed on söönud, lapsed on õpetatud ja teie endi teadmised alati kõrgel tasemel," sõnas Viiask.

Traditsiooniliselt andsid naiskodukaitsja tõotuse organisatsiooni uued liikmed. Lisaks peeti meeles ja tänati kõiki, kes aitasid kaasa sellele, et Mari Raamoti 150 aasta juubeli puhul oli võimalik avada tema sünnitalus mälestuspink.

Muusikalised vahepalad kõlasid Karksi-Nuia muusikakooli kammeransamblilt. Esimese advendipäeva puhul tuli külla jõuluvana, kes jagas naistele kingiks kenad küünlad.

Tunnustused

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2022 - ERLE NÕGENE 

Liiliaristi V klassi teenetemedal - ESTA KIVISILD ja ELERIN ÖÖVEL  

Naiskodukaitse Sakala ringkonna juhatuse tänukiri - EVELIN LAANEMÄE, MARIT PLEIATS, AGRIS LINNASTE, TOOMAS TAIMRE ja ALLAR MÜRK

Tunnustus 20. tegevusaasta täitumise puhul organisatsioonis - MALLE LOHK, EGLE REINUP, TIINA OTT ja AILI MÄGI

Tunnustus 15 aktiivse tegutsemisaasta puhul - LEMBE LAHTMAA ja JANE KOITLEPP 

Tänu 19-aastase panuse eest revisjonikomisjoni töösse - ENE SÜGAV 

Aasta tulevikulootus - HELINA PRII 

Aasta tõusev täht - MALLE LOHK 

Käbe kulbikeerutaja - MAIU KIVILAAN 

Aasta meediaguru - TEA RAIDSALU

Aasta roheline ja aasta plaasterdaja - ELERIN ÖÖVEL 

Terav kotkasilm - MARJA KIRSS

Aasta ideedegeneraator - TIIU SOMMER

Aasta õppur - EBE ÕNNE 

Kõige kiirem baasväljaõpete läbija ehk aasta kiiruseületaja - MARJU METS

Aasta instruktor - JANE KOITLEPP 

Aasta tegija - KAI KANNISTU 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas 

Galerii

28.11.22

Sakala malev tegi pidulikul koosviibimisel aastakokkuvõtteid


Laupäeval, 26. novembril kogunes Sakala maleva rahvas Viljandisse Paruni Trahterisse tänuüritusele.  

Sakala maleva staabiülem malevapealiku ülesannetes major Silver Mäe tänas oma sõnavõtus kaitseliitlasi, noorkotkaid, kodutütreid ja naiskodukaitsjaid, kes on aasta jooksul panustanud Sakala maleva heaks, käinud võistlustel ja täiendanud end õppustel. Heitlikule aastale tagasi vaadates on aga suur rõõm tõdeda, et Kaitseliitu astuda soovijate hulk on nii suur. 

Ühiselt võttis maleva rahvas hetke, et tänumeeles meenutada varalahkunud major Andres Saritsat. 

Silver Mäe andis vastuvõtul üle ergutused ning kuulutas välja 2022. aasta kaitseliitlase, noorkotka, kodutütre ja noortejuhi. Samuti anti üle need ergutused, mis polnud seni omanikeni jõudnud. 

Sakala maleva teenetemärgi III klass - GUNNAR TEAS ja ENN SOOTS

Sakala maleva pealiku tänukiri - KIRSTI MARKKO 

Sakala maleva 2022. aasta kaitseliitlane 2022 - AARNE MARKKO 

Sakala maleva 2022. aasta kodutütar 2022 - REENA REIDLA 

Sakala maleva 2022. aasta Kodutütarde noortejuht 2022 - ANNE SEPIK 

Sakala maleva 2022. aasta noorkotkas - JÜRGEN AAS 

Sakala maleva 2022. aasta Noorte Kotkaste noortejuht 2022 - ENNO TEITER 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas 

Vaata Galerii siit ja Fotoseina pilte siit               

 

Naiskodukaitse Sakala ringkonna 2022. aasta naiskodukaitsja on Erle Nõgene


Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2022 tiitli pälvis Viljandi jaoskonna juhatuse aseesinaine Erle Nõgene.

„Erle Nõgene on tõeline meeskonnamängija, kes oskab innustada ja kaasata just nii, nagu naiskodukaitsja seda teha võikski. Ükskõik kui raske ülesanne saab täidetud korrektselt ning on imetlusväärne, kuidas ta teeb seda kõike justkui muuseas, möödaminnes ja nautides,” kirjeldas Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp. 

Erle on Naiskodukaitse tegevliige aastast 2017. Oma avatud loomu ja tarmuka suhtumise poolest jäi ta kohe kaaslastele silma ning valiti juba 2018. aastal jaoskonna aseesinaise ametikohale. Lisaks juhipositsioonile oli ta kohe nõus ka Kaitseliidu tegevustes kaasa lööma, panustades esialgu formeerimisüksuses ning sealt edasi oli  järgmiseks loogiliseks sammuks sõdurioskuste kursuse läbimine.

Erle kuulub side ja staabi erialagruppi ning erinevaid väljaõppeid läbides sai talle peagi selgeks, et just staabiassistendi tegevus on see, mis teda köidab. Staabiassistendi kursuse lõpetamine sai teoks sellel aastal.

Erle teine kirg on toitlustamine, kus ta võtab julgelt vastutuse järelkasvu koolitamise eest ja koordineerib kasvõi sadadele inimestele kõhutäie valmistamist.

Noorte Kotkase Sakala maleva aasta 2022 noorkotkas on Jürgen Aas ja noortejuht Enno Teiter

Noorte Kotkase Sakala maleva aasta 2022 noorkotkas on Nutikate rebaste rühma liige Jürgen Aas ja noortejuht Kaheksajalgade rühma pealik Enno Teiter.


Jürgen Aas on noorkotkas olnud 2016. aasta kevadest alates. Organisatsioonis tegutsetud aastate jooksul on Jürgen arendanud nii teadmisi kui oskusi osaledes aktiivselt rühma ja maleva tegevustes. Ta on Nutikate Rebaste rühma salgapealik, alati abivalmis, suureks abiks nii rühmapealikule kui ürituste läbiviijatele. "Koondustel aitab Jürgen koolitada nooremaid rühma liikmeid, on alati sõbralik ja toetav. Oskus positiivse suhtumise abil keerulistest olukordadest välja tulla on Jürgeni puhul imetlusväärne ja annab hea energia nii rühmapealikule kui noorliikmetele," iseloomustab Nutikate Rebaste rühmapealik Antonina Eek.

Väljaspool organisatsiooni on Jürgen aktiivselt osalenud nii maakondlikel kui üle-eestilistel ratta- ja jooksuvõistlustel. Hea sportlase ja noorkotkana on Jürgen oskuslikult ühendanud hobi ja noorkotka olemuse. Esindades sel aastal noorkotkaste ja kodutütarde olümpiamängudel Sakala maleva meeskonda, kandis Jürgen uhkusega olümpiamängude tuld, luges sportlaste vande ja aitas saavutada üldarvestuses Sakala maleva meeskonnal I koha. Üldarvestuses saavutas Jürgen parima sportlase tiitli vanemate noorkotkaste seas.

Jürgeni muusikaline tegevus on samuti organisatsioonis kasuks tulnud: Jürgen on esinenud nii Sakala maleva Noorte Kotkaste aastapäeval kui ka muusikalise tervitusega kodutütarde aastapäeval.


Enno Teiter on Kaitseliidu Noorte Kotkaste Sakala maleva vabatahtlik noortejuht ja kaitseliitlane (alates 1. märts 2008). 

Enno on aastaid tegutsenud Viljandimaa noortega, ergutanud neid tervislikkusele ja süstinud neisse isamaalisust.  Enno toetavat õlga on tunda seal, kus vaja inimesi koos hoida, kokku kutsuda ja innustada. 

Noortejuhina  on ta oma põhimõtetega hea eeskuju kõigile. Vabatahtliku kaitseliitlasena on kapten Enno Teiter konkreetne, asjalik ja sõnapidaja mees, kes on alati on valmis ta teisi abistama ega hoia oma oskusi, teadmisi ja kogemusi vaka all.

Käesoleval aastal on Enno panustanud lisaks oma rühma tegevustele olulisel määral teistes Kaitseliidu Sakala maleva allüksustes, viies läbi koolitusi ja osaledes õppustel.


27.11.22

Aasta 2022 kodutütar on Reena Reidla ja noortejuht Anne Sepik

Sakala ringkonna aasta kodutütar 2022 on Reena Reidla Holstre Mustade Kasside rühmast ning aasta noortejuht 2022 on Kodutütarde Paistu rühma vanem Anne Sepik.


Reena Reidla on Kodutütarde liige alates 2019. aasta 29. märtsist ning nüüdseks omab kolmandat järku.

“Reena on loomult tuline ja keevaline, aga temas on imetlusväärne tahe midagi ära teha. Reena on väga järjekindel noor, kes osaleb kõikidel koondustel, rühmalaagrites ja on eeskujuks oma rühma kaaslastele,” iseloomustab rühma vanem Vika Zieds.

Reena on teist aastat järjest oma rühma juht ning ta kuulub Sakala Kodutütarde ja Noorte Kotkaste noortekogusse. 

Sel aastal tegi Reena oma koolis loovtöö, kus tutvustas Kaitseliidu noorteorganisatsioonide tegemisi. Loovtöö seisnes õppematkas koos orienteerumise ja õpitubadega. Reena eestvedamisel korraldasime Holstre koolis isadepäeva ning ta osaleb lisaks kodutütarde ja noorkotkaste ettevõtmistele meelsasti Naiskodukaitse ja Kaitseliidu üritustel. 

Sel aastal on ta osalenud Ernakesel, Vändra Sprindil, Järvekülje-nimelisel laskevõistlusel, Valgel Välgul ja rännaklaagris Kotkatorm. Samuti osales ta Naiskodukaitse esmaabivõistlusel, kodutütarde ja noorkotkaste olümpiamängudel abikohtunikuna, pealinna õppelaagris, NOT-projektis “PõSa rännak”. Õppusel “Siil 2022” lõi Reena kaasa formeerimisüksuse töös. 

Tänavu on Reena kogunenud muljet avaldavad 625 osalustundi. 

Reena on läbinud Naiskodukaitse ohutushoiu ja esmaabi baasväljaõppe ning võib uhkusega kanda Kodutütarde perenaise, loomatarga, esmaabiandja ja Matkaja erialamärki. Ta pälvis eelmisel aastal Kodutütarde ringkonna tänukirja ning tänavu peavanema tänukirja.

Tänavu on olnud Kodutütarde aktiivseim noortejuht Paistu rühma vanem Anne Sepik. 

Kodutütarde Sakala ringkonnavanema Eda Kivisilla sõnul on Anne noortejuht, kelle kodutütred on saavutanud häid tulemusi matkamängudel ja sel aastal aset leidnud kodutütarde ja noorkotkaste olümpiamängudel. “Ta ei ütle kunagi ära, kui keegi vajab abi ja tema peale võib alati kindel olla. Seda näitab ka asjaolu, et ta on valitud nii kodutütarde keskkogusse kui ka ringkonna juhatuse liikmeks,” kirjeldab Kivisild.

Anne korraldab oma rühmale huvitavaid ja kaasakiskuvaid koondusi ja laagreid, kirjutades selleks muu hulgas ka isamaalise hariduse projekte. 

Ringkonna tasandil on Anne olnud 2022. aastal kolme suure ettevõtmise eesotsas. Tema juhtida oli järgukatsete laagri, suvelaagri ning patrullvõistluste "Pruudeni jälgedes" ja "Laidoneri rada" korraldamine. 

Patrullvõistluste korraldamisel hoolitseb ta selle eest, et rada saaks läbi käidud, et kontrollpunktide ülesanded oleksid nii põnevad kui ka arendavad ja et igast kogemustest oleks midagi õppida. 

Peale selle, et Anne on hea korraldaja, võib tema hoolde usaldada ka toiduvalmistamise. Suvelaagris võiski teda leida köögis valmistamas makarone kana ja juustuga, kohupiima kisselliga või kaerahelbeputru. 





26.11.22

Sakala maleva aasta kaitseliitlane 2022 on Aarne Markko

Soomlasest Kaitseliidu Sakala maleva Ümera üksikrühma
toetajaliige vanemleitnant Aarne Johannes Markko on mees, 
kellest on saanud kuue aasta jooksul kahesuunaline sild 
Eesti ja Soome vabatahtlike vahel. Tema lai silmaring, 
pühendumine laskespordile, avatud meel ja soe huumor ei jää
märkamata kellelgi.

 




“Aarne Markko on ohvitser selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses.
Ta on juht, õpetaja, abistaja ja nõuandja. Abivalmi ning heatujulisena on
ta hinnatud kaaslane ja eeskuju kõigile kaitseliitlastele,” iseloomustab
Markkot Kaitseliidu Sakala maleva Ümera üksikrühma esimese jao pealik major
Rein Kikas.


Aarne Markko üks suurtest eesmärkidest on edendada haridusalast koostööd
Sakala maleva ja Soome reservväelaste vahel. Aastast 2020 töötab ta Soome
MPK (Maanpuolustuskoulutusyhdistys) Tikkakoski koolituspaiga
valmisolekupealikuna ja seepärast on ta asendamatu ühenduslüli
rahvusvaheliste koolitusplaanide tegemisel. Aarne Markko on pühendunud
laskur, tema kogemused nii Soome kaitseväes kui Laskurliidus võimaldavad
olla tal paljude relvatüüpide puhul instruktoriks ja ka ise jätkuvalt väga edukalt võistleda.


Käesoleva aasta suvel toimus tema eestvedamisel Kesk-Soome noorte laskurite
osalemine Tallinnas, Männiku lasketiirus ühises laagris koos Eesti
noorkotkaste ja kodutütardega. Järgmiseks suveks kavandatakse sarnase
laagri korraldamine Soomes. Tema kaasabil saavad Kesk-Soome reservväelased
sellel sügisel juba teist korda osaleda SCANBAL 2022 õppusel, mis viiakse
läbi Riias.
Aarne Markko on tegusa mehena Sakala malevas abis nõu kui jõuga. Aitäh, Aarne! 


Tekst: Tiiu Sommer

Fotod: Gunnar Teas

22.11.22

Relva alt relva alla 23 aastaga. Ühe mehe Kaitseliitu jõudmise lugu ausalt ja ilustamata


MAREK TIITS,
kaitseliitlane

Mu mälusse on eluajaks surutud üks aprillikuu hommik 23 aastat tagasi 1999. aastal. Tartu, Puiestee tänav, toonase riigikaitseosakonna (RKO) esine kõnnitee. Oli kevade üks esimesi sooje päevi, mina seisin RKO värava ees, juuksed esimest korda elus nulli aetud, eelmise öö raju ärasaatmispeo tagajärjed kupli all kumisemas ning meeltes ärevusega segatud tuimus. Mind ootas ajateenistus.


Ehk kaadrikaitseväelaseks?

Ma ei karjunud toona vaimustusest, absoluutselt mitte, sest ajateenistust tajuti tollal ühiskonnas hoopis teisiti kui see on nüüd. Minagi võtsin ajateenistust tüütu kohustusena. Ma ei tahtnud minna, aga ma pidin, sest ma olin kõlblik. Ja ma asusin aprillis 1999 teenima aega nüüdseks ajaloo kaduvikku läinud Tartu Üksik-jalaväepataljoni.

See, mis ajateenistuse vältel toimus, on nüüdseks juba omajagu hägustunud, väga paljud mälestused on aegade uttu hajunud ja üksnes eredamad hetked on jäänud pinnale. Põhjused, miks ajateenistus oli toona ebapopulaarne, said mulle kiiresti selgeks: tolleks hetkeks vähem kui dekaadijagu aastaid taastoimetanud Eesti kaitsevägi kandis oma turjal veel palju nõukaarmee mõjutusi ja mainetaaka.

Palju oli kõrvalehoidjaid, teenima võetute motivatsioon ja haridustase oli madal, teenistuse vältel “pikka hüppesse” minejaid leidus lademes ja järjepidevalt, seersandid kuritarvitasid oma võimu ajuti piirini, mida võib nüüdsete kaanonite järgi peaaegu et dedovštšinaks pidada … Olid segased ajad, väga segased. Muidugi oli ka palju head ning süle ja seljaga sai pagasisse mõnusaid mälestusi. Olin ju noor, kõik oli ees, kõigega sai hakkama – kuidagi sai alati! – ja vähe oli asju, mis toonast 19-aastast üleüldse morjendada suutsid. 

Oma aja ma ära teenisin ning astusin tsiviilellu tagasi tollaste kriteeriumite järgi väljaõpetatud jalaväelasena, laskur-sanitarina, õlgadel kapralipagunid. Teenistuse viimasel päeval kutsuti mind väeosa staapi ning hoopis muutunud toonil anti mõista, et härra Tiits, kas teate, teiesuguseid mehi oleks kaitseväes väga tarvis. Ehk olete, kui jumal annab, isegi kaadrikaitseväelase ametile mõelnud? 

Mind, kel olid erariided juba seljas ja relv lattu antud, ootasid värava taga sõbrad, plinkivad linnatuled ja naps. Lubasin leitnandile oma otsusest kahe nädala pärast teada anda. See kaks nädalat ei ole veel läbi saanud …

Avaldus sahtlis

Elu läks omasoodu. Ajasin end jalule, lõin pere, kasvatasin lapsi, ehitasin kodu, tegin tööd ja karjääri. Harva, väga harva mõtlesin tagasi tollele aastale seal Tartus, Raadi sõjaväelennuvälja serval. Kaitseliitu astumise mõtet ei olnud mu pähegi kerkinud. Seda kuni Venemaa kallaletungini Gruusiale 2008. aastal. Ent tegudeni ma toona ei jõudnud. 

"Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige."

Siis kolisime perega 2014. aastal Tallinnast Viljandimaale ning samal aastal tungis Venemaa kallale Ukrainale ning okupeeris Krimmi ja Donbassi. Kirjutasin maja ehitamise kõrvalt Kaitseliitu astumise avalduse valmis ning panin sahtlisse. Otsustasin, et võtan selle sealt välja täpselt sel hetkel, kui ma tunnen, et olen päriselt valmis Kaitseliidu tegemistesse panustama. Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige.

Tänavuse aasta 24. veebruar oli see piir. Pärast hommikul Kiievi pommitamise uudiste peale ärkamist, 48 uneta tundi jutti arvuti taga Kiievist, Butšast, Hostomelist uudiseid endasse ahminuna avasin sahtli ja tõstsin sealt avalduse välja. Muidugi sai kohe selgeks, et kaheksa aastat sahtlis oma aega oodanud paberavaldus tuli nüüd täita hoopis internetis, aga see oli pelk tehniline nüanss. Liitumisavaldus läks teele. Sõda oli mu perele lähemal kui iial varem, ta hingas meile oma külma hingust otse näkku. Enam õigemat, kriitilisemat aega ei saanud oodata.

Uuesti põhiõppele

Teadsin algusest peale, et ehkki reeglid seda minult kui ajateenistuse läbinult ei nõua, tahan Kaitseliitu astudes kohe läbida ka sõdurioskuste kursuse ehk SOKkl-i. Liiga kaua aega oli ajateenistusest möödas, liiga palju oli muutunud. Nüüd, mil baaskursus on läbitud ja ees seismas järgmine langetamist vajav otsus ehk erialavalik, saan endale öelda: uuesti põhiõppele minekut pole tulnud mul kordagi kahetseda.

Miks? Sest tõesti kõik, viimseni on nii palju muutunud. Relvad, väljaõpe, ohvitserid. Ma polnud valmis pärast 23-aastast pausi uuesti laigulisele ratsule hüppama ja teesklema, et neid vahepealset 23 aastat, mil ma polnud ühtki tulirelva isegi katsunud, pole olnud.

Teadsin, et kõik on muutunud. Ja ometi leidsin end esimestel kogunemistel imestamas. Kusagil sügaval mu sees oli ilmselt endiselt alles mahasurutud ootus 23 aastat tagasi kogetu kohtamiseks. Aga midagi sellist polnud enam kusagil. Vastuvõtt Kaitseliitu käis sujuvalt, professionaalselt ja, mis olulisim, inimlikkuse keeles. Ei mingeid jõupositsioone, ei mingit subordinatsiooniredelilt klähvimist, ei mingit “korda korra pärast, olgu või absurdini”. Igast suunast anti mulle mõista: tore, et tulid, hakkame nüüd tööle.

Ja tööle me hakkasime. Kõige esimesel kogunemispäeval aprillis oli moehaigus, mis teistel juba ammu läbi põetud ehk koroonaviirus mu maha murdnud ning spetsiaalselt minu jaoks organiseeriti maleva ruumidest internetisild, mille vahendusel sain diivanil palavikus viseldes organisatsiooniõppest ikkagi osa võtta. Mõni nädal hiljem, kui olin tervenenud, käisin malevas varustuse järel.

Teate, militaarvarustusel on ainuomane, kordumatu lõhn. See, kui oled seda korra sõõrmeisse tõmmanud, ei lähe elu lõpuni meelest. Maleva laost varustusekoormat autosse kandes tuli see meelde. See lõhn oli täpipealt sama nagu 23 aastat tagasi aprillikuus Tartu jalaväepataljoni laos krudisevaid saapaid käte vahel muljudes ning number suuremat mütsilarakat pähe sobitades.

Kahepäevane meditsiinikoolitus Valga malevas läbitud, sain end kevade lõpuosas kirja panna baaskursuse esimesse laagrisse Välustes. Tänavune SOKkl tuli Putini märatsemise tõttu Ukrainas tingitud tohutu uusliitujate massi väljaõpetamiseks teha kiirkorras, ent see polnud nii üksnes Sakala malevas, vaid mitmelgi pool mujal. Väljakutse, mille Kaitseliit ja Sakala malev võtsid vastu ja mille, võin etteruttavalt öelda, nad seljatasid hiilgavalt.

Päikeselõõsast hoolimata

Juunikuu, Väluste laskeväli. Tohutult kuuma suve kõige rajupalavamad päevad. Neli päeva ülitihedat programmi halastamatult niitvas päikeses: relvaõpe, TEST1, TEST2, TCCC ja lõhkaja A-kategooria kursus. Kokku enam kui saja osalejaga laager (õppus peeti koos tartlaste ja võrukatega), millele järgnes nädal hiljem teine samasugune samale hulgale õppuritele.

"Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab."

Väga kiiresti sai selgeks, et täiesti jõhkrad ja halastamatud ilmastikutingimused hakkavad värskete õppurite ridu harvendama nagu usina perenaise käsi porgandipeenart. Kui esimesel päeval saime relvaõppe ja ohutustehnika küll lämmatavalt kuumas ja tuuletus õhus ent siiski pooleldi varju all tehtud, siis esimesed paugud tiirus tuli teha 35-kraadises kuumuses. Sellele järgnes õhtuhämaruses tehtud TEST1, kus oli natukenegi midagi hingata. Palavus oli siiski oma töö teinud, sest olemuselt ääretult lihtsa testi sooritamine võttis paljudel meie hulgast mitu-mitu katset. Instruktorid aga ei andnud oma nõudmistes grammigi järele.

Ent nagu selgus, oli see kõik lapsemäng, sest teine päev tuli veeta täispikkuses lasketiirus. Kiiver, rakmed, killuvest. Laskeharjutused erinevatelt distantsidelt ja asendites ja päeva lõpuks TEST2. Kõike seda saatis lakkamatu tapjapäikese lauslõõsk otse lagipähe. Mehed hakkasid rivist langema ning meedikute autodel jätkus vuristamist üha kasvavas tempos.

Kui TEST1 olin esimese päeva õhtul sooritanud teise katsega (esimesel jäi kuumusest tapetud aju jänni põõsastikus vaenlase ja tsiviilisiku piirjoonte eraldamisega ning vaenupoole likvideerimist imiteerides seadsin ohtu tsivilisti elu), siis TEST2 alguseks teise päeva õhtupoolikul, mil pikk ja varjus juba 37 kuumakraadi serveerinud laskepäev oli selja taga, olin läbinisti ja totaalselt küps.

Pelk taktikalise salvevahetuse järjekorra meeldejätmine pakkus laskeharjutuste ajal ületamatuna näiva väljakutse. “Lask. Üks rauas, kaks salves. Lask. Üks rauas, üks salves. Salvevahetus? Jah? Jah. Laadida. Üks rauas, kolm salves …” tagus ajus nagu mantra.

Mu esimene katse TEST2 sooritamiseks jäi aga testi esimese harjutuse ajapiiri taha pidama: ma ei mahtunud limiidiks määratud poolminutisse ning instruktori vile kõlas enne minu viimast lasku halastamatult kiiresti.

Järgmisele katsele minekuks padruneid salve lugedes ähvardas kuumus pilti eest rebida ja maailm mu ümber hakkas lainetama. Sain aru, et asi on halb ning ütlesin instruktorile, et ilmselt ei ole ma võimeline jätkama. Instruktor võttis aga asja väga rahulikult ning suunas mind julgustavate sõnade ja õlalepatsutuse saatel hoopis puhkama. Ajasin end hambad ristis laskevallilt püsti ning vedasin oma rümba DAFi alla päikesevarju. Valasin  end veega üle, jõin ning vahtisin paarkümmend minutit ainsagi mõtteraasuta peas lõpmatusse. Toibusin kiiresti.

Teine katse TEST2 sooritamiseks algas paljulubavalt. Mahtusin aega, ent läksin siis eelnenud raskusi ja peas ühepajatoiduna podisevat aju arvesse võttes ootuspäraselt alt taktikalise salvevahetuse laskude lugemisega. Et uuele katsele pääsemine nõudis omajagu aega, jõudis päike taas mu karkassi kallal toorelt jõhkrutseda ning oleksin peaaegu-et taas murdunud. Päästjaks osutusid testi juba sooritanud jaokaaslased, kes mu ümber kogunesid ja teatasid, et nad ei lähe enne tiirust ära ega sööma, kui ka mina olen  positiivse tulemuse kätte saanud. Kõik ühe eest!

Kolmas katse. Mahtusin aega. Salvevahetus läks korda. Kõndisime sihtmärkide juurde ning rõõm minus hakkas pulbitsema: kõik lasud, iga viimane kui üks olid “alfas” ja “bravos”. Instruktor luges augud sihtmärgis kokku ning hakkas punkte siis heakskiitvalt pomisedes märkmikku üles tähendama, kui tema pilk korraks kerkis ning pliiats äkki õhku seisma jäi.

“Tiits, kallis sõber. See on ju su naabri sihtmärk!” teatas ta siis.

Ja märkmikuleht instruktori peos kägardus väärtuseta nutsakuks, tekitades heli, mis mind tükkideks lagunema tahtis panna.

Nii oligi. Minu sihtmärk seisis ainsagi uue, üle teipimata kuuliauguta selle kõrval, kust olin äsja rõõmeldes värskeid tabamusi ja punkte kokku lugenud. Mu küpsenud aju oli võtnud kokku oma viimased jõuvarud, mahtunud aega, suutnud koordineerida mu käsi vahetama salvesid õigel hetkel, täita ohutustehnika nõuded ning seadnud mu keha demonstreerima veatuid laskeasendeid. Ja siis … Ja siis andis ta silmadele käsu võtta sihikule mu lahingpaarilise sihtmärk ning paremale nimetissõrmele korralduse sellesse ideaalilähedase tiheduse ja täpsusega tuld anda. Võõrasse sihtmärki.

Raisk, ma oleks nutta tahtnud, aga pisaraid polnud, sest … Kurat, sest isegi higistamiseks ei jätkunud enam materjali, mis pisaratest siin enam …

Neljandale katsele mineku eel istusin taas DAFi alla maha, saatsin sinetavas taevas ainsagi häbiraasuta irvitava päikeseraisa poole teele kogu oma vandesõnade ja obstsöönsuste arsenali ning lükkisin vihaga salvedesse uue laari padruneid. Minuga olid testi sooritama jäänud veel umbes kümmekond samasugust küpseõuna nagu mina.

Neljanda katse lõpus sain tiirus koos instruktoriga sihtmärke kontrollides lõpuks käed võidukalt taevasse saata. Keskmist sõrme näed, päike? Näed? Sa ei murdnud mind, raisk!

Otse tiirust tuletõrjetiiki joostes ei suutnud ma enam midagi mõelda. Elevil ning vaterdavate jaokaaslaste vahel tiigis loksudes ja taevasse vaadates tundsin, kuidas mu nahk jahtub, ent sisemus on nii üle kuumenenud, et kütab mind ümbritsevat tiigivett nagu radiaator.

TEST2 viimaste läbijate korduskatsete laskude kaja kostis tiirust veel mitu tundi …

Enam ei murra miski

TCCC ja A-kategooria õppepäevad tundusid eelneva kahe päeva vintsutuste järel puhkekoduna ning pakkusid mõnusat nautimisrõõmu. Neljanda päeva õhtul lõpurivistuse järel autosse istudes, et koju sõita, oleks ma rõõmust eneseületuse ja mitteallaandmise pärast karjuda tahtnud, aga korpas huuled ja tappev väsimus lubasid selle asemel vaid väga vaikselt naeratada. Kindel olin ma aga selles, et pärast selliseid põrgupäevi ei murra mind enam ükski õppus.

"See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta."

Järgnevad SOKkli õppepäevad, kus saime tarkust juurde sides, topograafias, miini- ja kuulipildujaõppes, orienteerumises ja paljus muus, kulgesid juba sisseharjunud rutiinis ning üha tugevamaks muutuva jaovaimu ning kasvava rühmatunde saatel. Mehed ja naised, kellega koos nädalavahetuseti õppisime, olid osalt mulle varasemalt tuttavad ja osalt võõrad, ent neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ja klassiruumis pead murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks.

See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta. Viimasel õppepäeval ütles instruktor, et eestlastel on see meietunnetus kohati ikka neetult visa minamaailmavaate üle võimust saama, ent nõustus samas, et see juhtub reeglina siis, kui irevil hammastega hunt on koplisse murdnud.

Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab. Teisiti polegi see mõeldav ning Kaitseliidu roll ja tähtsus Eesti ühiskonna tervise ja terviklikkuse säilitajana ei ole iialgi olnud nii suur kui ta on praegu.


Mina ja mu poisid oleme … Ei, ma ei saa ju öelda, et me oleme valmis. Me oleme varasemast kordades rohkem valmis adekvaatselt reageerima, ent me ei saa kuidagipidi öelda, et oleksime valmis sõdurid. Ja … Kas peamegi olema? Meie, metallitehnikud ja kommunikatsioonijuhid, omavalitsustöötajad ja autojuhid, jahimehed ja tervisesportlased. Isad, abikaasad, vennad. Kas me peamegi olema valmis sõdurid?

Ei. Ei pea. Aga me peame olema valmis olema sõdurid. Ja seda oskame me nüüd iga õppepäeva, kogunemise ja metsalaagri järel paremini kui varem.

Nii kummaline, kui see ka pole, oleme me seeläbi ka paremad isad, abikaasad ja vennad.

Meie selja taga on meie kodud.




18.11.22

Formeerijad käisid üle pika aja metsas




12. ja 13. novembril toimus Karksi malevkonna 1. kompanii Ida ja Lääne rühma õppus. Üle pika aja said võitlejad jälle metsa. Mitte et seal oleks ülearu tihti käidud, nende võitlejate SA ülesanne ei eelda väga üksikvõitleja metsaoskusi. 


Laupäeval kogunesid võitlejad malevasse ning tutvusid struktuuri ja tulevikuplaanidega. Seejärel said võitlejad teada, millises püramiidis ja milliselt kohalt haarata oma relv häire korral, lisaks õppisid nad ohutustehnikat, sidet ning topograafiat. Jaoülematele anti edasi lahingkäsk ning oligi aeg liikuda maastikule. 

Väluste lasketiiru jõudes võeti kohe ringkaitse ning pandi paika telkide asukoht ja patrulli trajektoor. Kui need olid paigas, sai lõpuks üles panna telgid ja alustada laagrirutiiniga. Ei läinud kaua aega mööda, kui tuli juba esimene kontakt vastasega. Kiirelt moodustati ringkaitse ning vastast hoiti tagasi. Õhtul jagati välja ka paukmoon ning hommikuni jätkus laagrirutiin: patrull, ringkaitse ja toimus ka häireid. Mängiti läbi erinevaid situatsioone: tsiviilisiku sattumine õppuse alale, patrulli kadumine ning meditsiinilised situatsioonid. 

Hommikul oli äratus loomulikult uue häirega. Kui see lõppes, söödi hommikust, pandi laager kokku ning liiguti lasketiiru. Lasketiirus toimus ohutustehnika kordamine ning relvade normaaljooksule laskmised. Õppus lõppes malevasse sõiduga, varustuse tagastamise ja relvade hooldamisega.


Tagasiside õppusele oli igati positiivne ning kõik olid nõus väitega, et metsalaagreid võiks toimuda tihedamalt. Ekslikult sattus ka üks Lahingkompanii võitleja meie õppusele, ta kinnitas, et õpikohti on, aga planeering oli igati asjakohane ja vajalikud oskused käidi üle. 

Kompanii ülema Raul Asteli sõnutsi peaks iga kaitseliitlane olema valmis hakkama saama kriisiolukorras ja kindlasti lihvime neid oskusi ka edaspidi. Kompanii ülem kiitis rühmaülemaid Jarmo Malmret ja Madis Rebast, kes tegevused paberile panid ja maastikul need ka ellu viisid. "Tänan kindlasti ka meedia eest vastutavat Joosep Animäge ning jaopealikke Maarjo Röslerit ja Hannes Tammetsit. Jaopealikud said lahingkäsu lahti muugitud ja rutiin laagris muutus iga tunniga paremaks. Tänan ka kõiki, kes üldse olid valmis kohale tulema. Järgnevatel tegevustel kohtume ja loodan suuremale osalusel tulevikus," lisas Astel.

Tekst ja pildid: Joosep Animägi, Karksi malevkonna 1. kompanii liige


16.11.22

Kodutütred korraldasid heategevuslaada



Teisipäeval, 15. novembril korraldasid kodutütred Viljandi Paalalinna koolis heategevusliku laada, et toetada SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi. Laat sai teoks Paistu kodutütarde rühma liikme Mirell Lisett Oti ideest ja Paalalinna rühma kodutütarde koostööna. 

Kodutütarde Paalalinna rühma juhi Liane Oti sõnul oli tüdrukute kindel eesmärk aidata just lapsi, kaalumisel oli ka Vähiliidu toetamine, kuid lõpuks langes otsus siiski Kliinikumi Lastefondi kasuks.

Ettevalmistused heategevusürituseks algasid varakult ja tegevust jagus paljudele. Laadal olid müügil Mirell Liseti meisterdatud magnetid ja tüdrukute ühistööna valminud maiustused: muffinid, pulgakoogikesed, brownie-koogid ning popkorni ja pealerüüpamiseks morssi. Nii muffinitel kui ka pulgakoogikestel olid kaunistuseks suhkrumassist meisterdatud sinised kollase tutiga mütsikesed - samasugused nagu kuuluvad kodutütarde piduliku vormi hulka. Neid vahvaid kaunistusi õpetas kodutütardele tegema Diana Korka, kellel on oma väike ettevõte Kodukootud Küpsetised. "Esmaspäeval küpsetasime kambakesi kolm ja pool tundi!" ütles Liane Ott. 

Laat osutus väga menukaks ning lettide ümber käis suur tunglemine. Paalalinna kooli lapsed said suu magusaks ning ühtlasi aidata head teha. Korraldajad jäid üritusega igati rahule: "Suured-suured tänud kõigile müüjatele ja loomulikult kõigile ostjatele toetamast! Teie abiga sai kogutud uskumatult suur summa, 225 eurot, mis läks teele kohe SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi kontole! Suur aplaus teile!" kiitis Liane Ott. 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas, erakogu

Galerii