UKRAINA SÕJAHÜMN (Lodjapuuke) / Ой, у лузі червона калина
Eesti muusikute ühistööna on valminud "Ukraina sõjahümn" ("Lodjapuuke").
Mõte see haarav ja ilus lugu tõlkida eesti keelde tuli 2022. aasta märtsikuus, kui olime juba mõnda aega elanud kaasa Ukraina rahva kangelaslikule võitlusele oma kodumaa vabaduse eest.
Lugu valmis ja läks ettekandele nii mõnelgi kevadisel toetuskontserdil. Juuli lõpus, Viljandi pärimusmuusika festivali ajal, mil parajasti olid Ukraina armeel väga rasked võitlused Severodonetski all, sai valmis lõplik visioon loost. Siis selgus, et väga paljud Eesti folkmuusikud tahtsid anda oma panuse Ukraina toetuseks.
Koostöös Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga saime stuudiosse kokku palju sõpru ja kolleege erinevatest eesti folk- ja pärimusmuusika ansamblitest. Kõige suuremal hulgal olid esindatud eesti lõõtspilli- ja karmoškamängijad. Kolme päeva jooksul õpiti lugu selgeks ning mängiti ja lauldi sisse põhipartiid.
Augustist novembrini lihviti lugu ning tänu Ando Kivibergi ja Tauno Uibo abikätele valmis ka videopilt.
Lugu oma olemuselt on võitluslik ja marsilik. Selleks, et marssimisel samm segi ei läheks, lisasime refrääni kordusesse ühe löögi, mis Ukraina versioonis puudub.
Loo lõpus kõlab Eesti rahvaviis Kaitseliidu Sakala Maleva torupilliüksuse esituses.
Ukraina sõjahümniga tahame näidata, et Eesti rahvas on mõtetes ja palvetes Ukraina rahvaga koos selles pühas võitluses oma kodupinna eest! Au Ukrainale! Au kangelastele!
Lugu sündis aastal 1914, Esimese maailmasõja päevil austamaks ja mälestamaks Ukraina leegionäre (Sichi laskurite), kes võitlesid Vene vägede vastu Austria-Ungari poolel. Ukrainas sai laul tuntuks Vene kodusõja ajal
(1917–1922), kui punaarmee lämmatas Ukraina esimese vabariigi. Sel raskel perioodil leidiski patriootiline laul tee Ukraina rahva südamesse. Hiljem on loole tehtud palju modifikatsioone. Kuna ka Eesti rahvas on läbi ajaloo palju kannatanud oma idanaabri vägivalla tõttu, siis see ongi meie rahvaid siduv ühine taust.
Sõjahümni taustalugu tutvustasid muusikud Margus Põldsepp ja Rasmus Kadaja.
