22. november 2022

Relva alt relva alla 23 aastaga. Ühe mehe Kaitseliitu jõudmise lugu ausalt ja ilustamata


MAREK TIITS,
kaitseliitlane

Mu mälusse on eluajaks surutud üks aprillikuu hommik 23 aastat tagasi 1999. aastal. Tartu, Puiestee tänav, toonase riigikaitseosakonna (RKO) esine kõnnitee. Oli kevade üks esimesi sooje päevi, mina seisin RKO värava ees, juuksed esimest korda elus nulli aetud, eelmise öö raju ärasaatmispeo tagajärjed kupli all kumisemas ning meeltes ärevusega segatud tuimus. Mind ootas ajateenistus.


Ehk kaadrikaitseväelaseks?

Ma ei karjunud toona vaimustusest, absoluutselt mitte, sest ajateenistust tajuti tollal ühiskonnas hoopis teisiti kui see on nüüd. Minagi võtsin ajateenistust tüütu kohustusena. Ma ei tahtnud minna, aga ma pidin, sest ma olin kõlblik. Ja ma asusin aprillis 1999 teenima aega nüüdseks ajaloo kaduvikku läinud Tartu Üksik-jalaväepataljoni.

See, mis ajateenistuse vältel toimus, on nüüdseks juba omajagu hägustunud, väga paljud mälestused on aegade uttu hajunud ja üksnes eredamad hetked on jäänud pinnale. Põhjused, miks ajateenistus oli toona ebapopulaarne, said mulle kiiresti selgeks: tolleks hetkeks vähem kui dekaadijagu aastaid taastoimetanud Eesti kaitsevägi kandis oma turjal veel palju nõukaarmee mõjutusi ja mainetaaka.

Palju oli kõrvalehoidjaid, teenima võetute motivatsioon ja haridustase oli madal, teenistuse vältel “pikka hüppesse” minejaid leidus lademes ja järjepidevalt, seersandid kuritarvitasid oma võimu ajuti piirini, mida võib nüüdsete kaanonite järgi peaaegu et dedovštšinaks pidada … Olid segased ajad, väga segased. Muidugi oli ka palju head ning süle ja seljaga sai pagasisse mõnusaid mälestusi. Olin ju noor, kõik oli ees, kõigega sai hakkama – kuidagi sai alati! – ja vähe oli asju, mis toonast 19-aastast üleüldse morjendada suutsid. 

Oma aja ma ära teenisin ning astusin tsiviilellu tagasi tollaste kriteeriumite järgi väljaõpetatud jalaväelasena, laskur-sanitarina, õlgadel kapralipagunid. Teenistuse viimasel päeval kutsuti mind väeosa staapi ning hoopis muutunud toonil anti mõista, et härra Tiits, kas teate, teiesuguseid mehi oleks kaitseväes väga tarvis. Ehk olete, kui jumal annab, isegi kaadrikaitseväelase ametile mõelnud? 

Mind, kel olid erariided juba seljas ja relv lattu antud, ootasid värava taga sõbrad, plinkivad linnatuled ja naps. Lubasin leitnandile oma otsusest kahe nädala pärast teada anda. See kaks nädalat ei ole veel läbi saanud …

Avaldus sahtlis

Elu läks omasoodu. Ajasin end jalule, lõin pere, kasvatasin lapsi, ehitasin kodu, tegin tööd ja karjääri. Harva, väga harva mõtlesin tagasi tollele aastale seal Tartus, Raadi sõjaväelennuvälja serval. Kaitseliitu astumise mõtet ei olnud mu pähegi kerkinud. Seda kuni Venemaa kallaletungini Gruusiale 2008. aastal. Ent tegudeni ma toona ei jõudnud. 

"Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige."

Siis kolisime perega 2014. aastal Tallinnast Viljandimaale ning samal aastal tungis Venemaa kallale Ukrainale ning okupeeris Krimmi ja Donbassi. Kirjutasin maja ehitamise kõrvalt Kaitseliitu astumise avalduse valmis ning panin sahtlisse. Otsustasin, et võtan selle sealt välja täpselt sel hetkel, kui ma tunnen, et olen päriselt valmis Kaitseliidu tegemistesse panustama. Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige.

Tänavuse aasta 24. veebruar oli see piir. Pärast hommikul Kiievi pommitamise uudiste peale ärkamist, 48 uneta tundi jutti arvuti taga Kiievist, Butšast, Hostomelist uudiseid endasse ahminuna avasin sahtli ja tõstsin sealt avalduse välja. Muidugi sai kohe selgeks, et kaheksa aastat sahtlis oma aega oodanud paberavaldus tuli nüüd täita hoopis internetis, aga see oli pelk tehniline nüanss. Liitumisavaldus läks teele. Sõda oli mu perele lähemal kui iial varem, ta hingas meile oma külma hingust otse näkku. Enam õigemat, kriitilisemat aega ei saanud oodata.

Uuesti põhiõppele

Teadsin algusest peale, et ehkki reeglid seda minult kui ajateenistuse läbinult ei nõua, tahan Kaitseliitu astudes kohe läbida ka sõdurioskuste kursuse ehk SOKkl-i. Liiga kaua aega oli ajateenistusest möödas, liiga palju oli muutunud. Nüüd, mil baaskursus on läbitud ja ees seismas järgmine langetamist vajav otsus ehk erialavalik, saan endale öelda: uuesti põhiõppele minekut pole tulnud mul kordagi kahetseda.

Miks? Sest tõesti kõik, viimseni on nii palju muutunud. Relvad, väljaõpe, ohvitserid. Ma polnud valmis pärast 23-aastast pausi uuesti laigulisele ratsule hüppama ja teesklema, et neid vahepealset 23 aastat, mil ma polnud ühtki tulirelva isegi katsunud, pole olnud.

Teadsin, et kõik on muutunud. Ja ometi leidsin end esimestel kogunemistel imestamas. Kusagil sügaval mu sees oli ilmselt endiselt alles mahasurutud ootus 23 aastat tagasi kogetu kohtamiseks. Aga midagi sellist polnud enam kusagil. Vastuvõtt Kaitseliitu käis sujuvalt, professionaalselt ja, mis olulisim, inimlikkuse keeles. Ei mingeid jõupositsioone, ei mingit subordinatsiooniredelilt klähvimist, ei mingit “korda korra pärast, olgu või absurdini”. Igast suunast anti mulle mõista: tore, et tulid, hakkame nüüd tööle.

Ja tööle me hakkasime. Kõige esimesel kogunemispäeval aprillis oli moehaigus, mis teistel juba ammu läbi põetud ehk koroonaviirus mu maha murdnud ning spetsiaalselt minu jaoks organiseeriti maleva ruumidest internetisild, mille vahendusel sain diivanil palavikus viseldes organisatsiooniõppest ikkagi osa võtta. Mõni nädal hiljem, kui olin tervenenud, käisin malevas varustuse järel.

Teate, militaarvarustusel on ainuomane, kordumatu lõhn. See, kui oled seda korra sõõrmeisse tõmmanud, ei lähe elu lõpuni meelest. Maleva laost varustusekoormat autosse kandes tuli see meelde. See lõhn oli täpipealt sama nagu 23 aastat tagasi aprillikuus Tartu jalaväepataljoni laos krudisevaid saapaid käte vahel muljudes ning number suuremat mütsilarakat pähe sobitades.

Kahepäevane meditsiinikoolitus Valga malevas läbitud, sain end kevade lõpuosas kirja panna baaskursuse esimesse laagrisse Välustes. Tänavune SOKkl tuli Putini märatsemise tõttu Ukrainas tingitud tohutu uusliitujate massi väljaõpetamiseks teha kiirkorras, ent see polnud nii üksnes Sakala malevas, vaid mitmelgi pool mujal. Väljakutse, mille Kaitseliit ja Sakala malev võtsid vastu ja mille, võin etteruttavalt öelda, nad seljatasid hiilgavalt.

Päikeselõõsast hoolimata

Juunikuu, Väluste laskeväli. Tohutult kuuma suve kõige rajupalavamad päevad. Neli päeva ülitihedat programmi halastamatult niitvas päikeses: relvaõpe, TEST1, TEST2, TCCC ja lõhkaja A-kategooria kursus. Kokku enam kui saja osalejaga laager (õppus peeti koos tartlaste ja võrukatega), millele järgnes nädal hiljem teine samasugune samale hulgale õppuritele.

"Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab."

Väga kiiresti sai selgeks, et täiesti jõhkrad ja halastamatud ilmastikutingimused hakkavad värskete õppurite ridu harvendama nagu usina perenaise käsi porgandipeenart. Kui esimesel päeval saime relvaõppe ja ohutustehnika küll lämmatavalt kuumas ja tuuletus õhus ent siiski pooleldi varju all tehtud, siis esimesed paugud tiirus tuli teha 35-kraadises kuumuses. Sellele järgnes õhtuhämaruses tehtud TEST1, kus oli natukenegi midagi hingata. Palavus oli siiski oma töö teinud, sest olemuselt ääretult lihtsa testi sooritamine võttis paljudel meie hulgast mitu-mitu katset. Instruktorid aga ei andnud oma nõudmistes grammigi järele.

Ent nagu selgus, oli see kõik lapsemäng, sest teine päev tuli veeta täispikkuses lasketiirus. Kiiver, rakmed, killuvest. Laskeharjutused erinevatelt distantsidelt ja asendites ja päeva lõpuks TEST2. Kõike seda saatis lakkamatu tapjapäikese lauslõõsk otse lagipähe. Mehed hakkasid rivist langema ning meedikute autodel jätkus vuristamist üha kasvavas tempos.

Kui TEST1 olin esimese päeva õhtul sooritanud teise katsega (esimesel jäi kuumusest tapetud aju jänni põõsastikus vaenlase ja tsiviilisiku piirjoonte eraldamisega ning vaenupoole likvideerimist imiteerides seadsin ohtu tsivilisti elu), siis TEST2 alguseks teise päeva õhtupoolikul, mil pikk ja varjus juba 37 kuumakraadi serveerinud laskepäev oli selja taga, olin läbinisti ja totaalselt küps.

Pelk taktikalise salvevahetuse järjekorra meeldejätmine pakkus laskeharjutuste ajal ületamatuna näiva väljakutse. “Lask. Üks rauas, kaks salves. Lask. Üks rauas, üks salves. Salvevahetus? Jah? Jah. Laadida. Üks rauas, kolm salves …” tagus ajus nagu mantra.

Mu esimene katse TEST2 sooritamiseks jäi aga testi esimese harjutuse ajapiiri taha pidama: ma ei mahtunud limiidiks määratud poolminutisse ning instruktori vile kõlas enne minu viimast lasku halastamatult kiiresti.

Järgmisele katsele minekuks padruneid salve lugedes ähvardas kuumus pilti eest rebida ja maailm mu ümber hakkas lainetama. Sain aru, et asi on halb ning ütlesin instruktorile, et ilmselt ei ole ma võimeline jätkama. Instruktor võttis aga asja väga rahulikult ning suunas mind julgustavate sõnade ja õlalepatsutuse saatel hoopis puhkama. Ajasin end hambad ristis laskevallilt püsti ning vedasin oma rümba DAFi alla päikesevarju. Valasin  end veega üle, jõin ning vahtisin paarkümmend minutit ainsagi mõtteraasuta peas lõpmatusse. Toibusin kiiresti.

Teine katse TEST2 sooritamiseks algas paljulubavalt. Mahtusin aega, ent läksin siis eelnenud raskusi ja peas ühepajatoiduna podisevat aju arvesse võttes ootuspäraselt alt taktikalise salvevahetuse laskude lugemisega. Et uuele katsele pääsemine nõudis omajagu aega, jõudis päike taas mu karkassi kallal toorelt jõhkrutseda ning oleksin peaaegu-et taas murdunud. Päästjaks osutusid testi juba sooritanud jaokaaslased, kes mu ümber kogunesid ja teatasid, et nad ei lähe enne tiirust ära ega sööma, kui ka mina olen  positiivse tulemuse kätte saanud. Kõik ühe eest!

Kolmas katse. Mahtusin aega. Salvevahetus läks korda. Kõndisime sihtmärkide juurde ning rõõm minus hakkas pulbitsema: kõik lasud, iga viimane kui üks olid “alfas” ja “bravos”. Instruktor luges augud sihtmärgis kokku ning hakkas punkte siis heakskiitvalt pomisedes märkmikku üles tähendama, kui tema pilk korraks kerkis ning pliiats äkki õhku seisma jäi.

“Tiits, kallis sõber. See on ju su naabri sihtmärk!” teatas ta siis.

Ja märkmikuleht instruktori peos kägardus väärtuseta nutsakuks, tekitades heli, mis mind tükkideks lagunema tahtis panna.

Nii oligi. Minu sihtmärk seisis ainsagi uue, üle teipimata kuuliauguta selle kõrval, kust olin äsja rõõmeldes värskeid tabamusi ja punkte kokku lugenud. Mu küpsenud aju oli võtnud kokku oma viimased jõuvarud, mahtunud aega, suutnud koordineerida mu käsi vahetama salvesid õigel hetkel, täita ohutustehnika nõuded ning seadnud mu keha demonstreerima veatuid laskeasendeid. Ja siis … Ja siis andis ta silmadele käsu võtta sihikule mu lahingpaarilise sihtmärk ning paremale nimetissõrmele korralduse sellesse ideaalilähedase tiheduse ja täpsusega tuld anda. Võõrasse sihtmärki.

Raisk, ma oleks nutta tahtnud, aga pisaraid polnud, sest … Kurat, sest isegi higistamiseks ei jätkunud enam materjali, mis pisaratest siin enam …

Neljandale katsele mineku eel istusin taas DAFi alla maha, saatsin sinetavas taevas ainsagi häbiraasuta irvitava päikeseraisa poole teele kogu oma vandesõnade ja obstsöönsuste arsenali ning lükkisin vihaga salvedesse uue laari padruneid. Minuga olid testi sooritama jäänud veel umbes kümmekond samasugust küpseõuna nagu mina.

Neljanda katse lõpus sain tiirus koos instruktoriga sihtmärke kontrollides lõpuks käed võidukalt taevasse saata. Keskmist sõrme näed, päike? Näed? Sa ei murdnud mind, raisk!

Otse tiirust tuletõrjetiiki joostes ei suutnud ma enam midagi mõelda. Elevil ning vaterdavate jaokaaslaste vahel tiigis loksudes ja taevasse vaadates tundsin, kuidas mu nahk jahtub, ent sisemus on nii üle kuumenenud, et kütab mind ümbritsevat tiigivett nagu radiaator.

TEST2 viimaste läbijate korduskatsete laskude kaja kostis tiirust veel mitu tundi …

Enam ei murra miski

TCCC ja A-kategooria õppepäevad tundusid eelneva kahe päeva vintsutuste järel puhkekoduna ning pakkusid mõnusat nautimisrõõmu. Neljanda päeva õhtul lõpurivistuse järel autosse istudes, et koju sõita, oleks ma rõõmust eneseületuse ja mitteallaandmise pärast karjuda tahtnud, aga korpas huuled ja tappev väsimus lubasid selle asemel vaid väga vaikselt naeratada. Kindel olin ma aga selles, et pärast selliseid põrgupäevi ei murra mind enam ükski õppus.

"See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta."

Järgnevad SOKkli õppepäevad, kus saime tarkust juurde sides, topograafias, miini- ja kuulipildujaõppes, orienteerumises ja paljus muus, kulgesid juba sisseharjunud rutiinis ning üha tugevamaks muutuva jaovaimu ning kasvava rühmatunde saatel. Mehed ja naised, kellega koos nädalavahetuseti õppisime, olid osalt mulle varasemalt tuttavad ja osalt võõrad, ent neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ja klassiruumis pead murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks.

See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta. Viimasel õppepäeval ütles instruktor, et eestlastel on see meietunnetus kohati ikka neetult visa minamaailmavaate üle võimust saama, ent nõustus samas, et see juhtub reeglina siis, kui irevil hammastega hunt on koplisse murdnud.

Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab. Teisiti polegi see mõeldav ning Kaitseliidu roll ja tähtsus Eesti ühiskonna tervise ja terviklikkuse säilitajana ei ole iialgi olnud nii suur kui ta on praegu.


Mina ja mu poisid oleme … Ei, ma ei saa ju öelda, et me oleme valmis. Me oleme varasemast kordades rohkem valmis adekvaatselt reageerima, ent me ei saa kuidagipidi öelda, et oleksime valmis sõdurid. Ja … Kas peamegi olema? Meie, metallitehnikud ja kommunikatsioonijuhid, omavalitsustöötajad ja autojuhid, jahimehed ja tervisesportlased. Isad, abikaasad, vennad. Kas me peamegi olema valmis sõdurid?

Ei. Ei pea. Aga me peame olema valmis olema sõdurid. Ja seda oskame me nüüd iga õppepäeva, kogunemise ja metsalaagri järel paremini kui varem.

Nii kummaline, kui see ka pole, oleme me seeläbi ka paremad isad, abikaasad ja vennad.

Meie selja taga on meie kodud.