31. mai 2021

Sakala tuletoojad on elukaaslased Grete Vares ja Andres Sakkov

 



Selle aasta võidupühal toovad võidutule Viljandimaale kaitseliitlane Andres Sakkov ja naiskodukaitsja Grete Vares. 

Andres Sakkov on Kaitseliidu liige 2009. aastast. Ta on algusest peale kuulunud maleva miinipildujarühma ja alates 2015. aastast täidab ta  rühmavanema ülesandeid.  

Andres Sakkov on väga kohusetundlik ja otsusekindel. Rühmaülem on öelnud, et Andrest võib alati täielikult usaldada.   Ta on olnud ligi 9 aastat abipolitseinik ning põhiliselt osaleb  korrakaitse- ja patrulltegevuses.

Igapäevaselt töötab Andres Sakkov G4S-is teenindusjuhina kus  koordineerib Lõuna-Eesti patrullide tegevust. 

Viimased paar aastat on Andres tegelenud koeraspordiga. Tal on saksa lambakoer ja eesmärk on  teha kõiki võimalikke tegevusi alustades kaitsetreeningust kuni otsinguteni välja.

Grete Vares liitus Naiskodukaitsega 2017. aasta alguses. Tänu oma rõõmsameelsusele, kohusetundele ja heale õpivõimele elas ta Naiskodukaitse tegemistesse kiirelt sisse ning 2017. aasta lõpus valiti ta Tarvastu jaoskonna esinaiseks. 

Grete Vares on Tarvastu jaoskonnas üks pärimuse hoidja ning Naiskodukaitse esimese esinaise M. Raamoti sünnikohta pingi paigutamise idee üks koordinaatoritest. Ta on oma olemuselt rõõmsameelne ja kohusetundlik, tema ideed on lennukad ja ta oskab ka teisi kaasata. Grete Vares tegeleb pidevalt enesetäiendamisega, ta on läbinud kõik viis Naiskodukaitse baasväljaõppe moodulit, olnud  olnud mitmetel üritustel toitlustamise eest nii vastutav kui ka toitlustaja ning kuulub toitlustamise ja meditsiini erialagruppi. 

Grete Varesel ja Andres Sakkovil on kaks last: poeg ja tütar. 

  

Esimese Salme Pruudeni nimelise matkamängu võitsid Holstre kodutütred

 



Laupäeval, 29. mail toimus Kildu külastuskeskuse lähedal aset esimene 10-14-aastastele kodutütardele mõeldud matkamäng „Pruudeni jälgedes“, mille võitsid Holstre kodutütred.  Teise koha saavutasid Kuujänesed ja kolmanda Matkamängurid.  




Ligi 20 kilomeetrit koos 14 ülesandepunktiga läbisid üheksa võistkonda.  Kõik, kes alustasid, jõudsid ka lõppu. Raja läbimiseks kulus umbes seitse tundi. Kontrollpunktides tuli näiteks kanda kanderaamil veekaussi ja sellega läbida etteantud rada, tunda tuli kalu ja Eestis leiduvaid maavarasid, mõõta kaugusi, heita saabast ja lahendada ristsõnu. Et tüdrukutele adrenaliini juurde anda, oli paaris kohas väljas ka vastutegevus. 

„Seni puudus Sakala ringkonnas 10-14-aastastele tüdrukutele oma võistlusmäng,“ ütles kodutütarde ringkonnavanem Eda Kivisild. „7-10-aastastele on Kärstna lahingumäng ja neiud-noormehed saavad end juba aastaid proovile panna Laidoneri rajal.“

Ta täpsustas, et teoreetiliselt saavad 12-14-aastased tüdrukud samuti Laidoneri rajale minna, aga see on nende jaoks liiga pikk, raske ja lõpeb tavaliselt katkestamisega.  „Et ka nemad saaksid eduelamuse, otsustasime neile korraldada eraldi matkamängu.“

Matkamäng sai oma nime Salme Pruudeni järgi. Pruuden sündis 12. mail 1896. aastal Viljandimaal Päri vallas. Ta pani 1932. aastal aluse Eesti Kodutütarde organisatsioonile ning alates 9. septembrist 1933 oli ta Kodutütarde esimene peavanem. Viljandis Köleri puiesteel on Salme Pruudeni pronksist portreebüst, mille autor on skulptor Aime Kuulbusch.  


Galerii.

27. mai 2021

Uued teenetemärgid on valmis!





Kaitseliidu Sakala maleval on valmis saanud teenetemärgid.

Tekst: Üllar Priks





Maleva pealiku Andrus Tiituse sõnul on teistel malevatel erinevad variandid märkidest ja
ristidest olemas juba varasemast, Sakala sai linnukese kirja viimasena.
“Projektiga alustati juba aastal 2016. Töös on olnud erinevaid versioone ja
seepärast on protsess olnud vaevaline,” möönab Tiitus ning jätkab: “2017.
aasta lõpus, kui malevapealikuks sain, asusin tegudele. Maleva juhatuse
poolt antud projektiga mindi edasi, kuid sümboolikakomisjoni liikmed ja
väljatöötamise kord muutus. Mõtted olid erinevad ning esialgsed variandid
ja plaanid seepärast teoks ei saanud. Kui Valga maleva paar aastat välja
töötatud teeneteristid on lindilõikega, siis tahtsime Sakala malevale
esialgu samasuguseid teha, aga ära seda mõtet ei kinnitatud. Otsustati, et
märgid peaks jääma nagu ajalooliselt teistel malevatel on ehk siis märgi
kujul.”
Malevapealiku ütlemist mööda oli laual kuus erinevat varianti ning
juhatusega said neist kõige ilusamad välja valitud. Teenetemärgile on
kantud Sakala maleva sümboolika, maleva loomisaasta ja erinevalt teiste
malevate teenetemärkidest jäi sellele ka kirje, et tegu on Sakala malevaga.
Sakala maleva teenete rist on kõige kõrgem tunnustus, mida maleva juhatus
saab malevale osutatud teenete eest välja anda. Teenetemärgid jagunevad
kolmeks põhiklassiks ja üheks eriteenete märgiks. Viimasena maintud märke
antakse ühekordsete teenete eest ja Sakala maleva liikmetele neid ei
jagata. “See eriline teene ei saa kindlasti olla rahaline toetus. Abi peab
olema osutatud läbi koostöö, mille kaudu on Kaitseliidu mainet tõstetud
ning meil oma ülesannet täita aidatud,” märkis Tiitus.
“Märgid on valmis ja ootavad seifis oma aega. Ühtegi esildist hetkel
menetluses pole. Lähim suursündmus on maakaitsepäev ja eks elu näitab, kas
esimene pääsuke sealt välja lendab,” lausus malevapealik kavalalt.
Teenetemärki võib kanda vaid isik, kellele see on antud. Seda võib kanda
riikliku, ametkondliku või perekondliku piduliku sündmuse puhul. Märki
kantakse tavavormil või pidulikul õhtuvormil. Tavavormil kantakse seda
vasakul rinnataskul ja kui tegu on ainsa märgiga, siis tasku keskkohas. Kui
kaitseliitlasel tavavormi pole, võib märki kanda ülikonna vasaku rinnatasku
keskel. Sama kehtib ka naiste ülikonnajakkide puhul. Samuti võivad naised
selle kinnitada kleidile.
Praegune Sakala maleva rinnamärk jääb Andrus Tiituse kinnitusel alles.
“Meeskonnatunnet süvendav kotkaga rinnamärk ongi üks põhjus, miks seni
teenetemärki tehtud polnud. Need on aga kaks erinevat asja ja ka vanade
rinnamärkide väljaandmise kord jääb samaks, kui see on seni olnud.”





17. mai 2021

Kuidas Sakala naiskodukaitsjad 25. koormusmatkal käisid


Selle aastane NKK koormusmatk toimus 14.-16. mail Tallinnas ja selle lähiümbruses.

Tekst: Mari Mesipuu
Fotod: Gunnar Teas



Neli vaprat Sakala naist koos autojuhi ja esindajaga hakkasid pealinna poole sõitma reedel kella viie ajal õhtul. Tallinna maleva Plangu tänava õppehoone hoovile jõudes pidime täitma kohustuslikud tervisedeklaratsioonid ja üks võistlejatest pidi andma Covidi kiirtesti. Test oli negatiivne ja sellega oli antud meile luba tegeleda ettevalmistusega, et õigel ajal rajale minna.

Võistkondi oli mõõtu võtmas 15. Meie startisime rajale viimastena, kell 2 öösel. Näitasime kohtunikele ette oma kohustusliku varustuse ja nii me teele asusime. Tujud head ja ootusärevus põues. Päris huvitav oli öösel Nõmme tänavatel liikuda. Kui mõni auto kuskil lähenes, siis varjusime, jalakäijaid ei kohanud. Hommik juba koitis, kui jõudsime läbi Pääsküla metsa Männiku lasketiiru.  See oli meie esimene kontrollpunkt. Laskmine. Kõigil 10 lasku. Need tehtud, saime uued koordinaadid ja asusime uuesti teele. Jälle Pääsküla metsa vahele. Ilm oli ilus. Järgmisena tuli meil leida postkast. Selle leidmine meil nii libedalt ei läinud, sest meie tee lõppes algselt Pääsküla jõega, kust silda üle ei läinud. Hindasime olukorda ja tõdesime, et jõgi oli piisavalt lai ja ennemgi päris märja alaga. Tuli ette võtta pikem teekond, et postkastini jõuda. Ca 5 kilomeetrit. Postkastini jõudsime, kuigi hilinemisega. 

Plaasterdasime natuke jalgu ja panime edasi. See tähendab, et tegelikult tagasi. Uuesti Männiku linnakusse. Nüüd oli luureülesande aeg. Ebe ja Karoliina tegid head tööd. Raport sai kirja õigeaegselt. Natuke oli neil ka aega puhata ja keha kinnitada. Samas lähedal oli ka järgmine kontrollpunkt, kus tuli püsti panna miin vaenlaste hävitamiseks. Karoliina oli tubli miinipanija ning teised julgestasid.

Kolmanda kontrollpunkti jõudmiseks käisime jälle läbi Pääsküla metsa, osa Nõmme tänavatest ning jõudsime Harku metsa. Teel sinna hakkas müristama ning ka juba natuke vihma tibutama. Oma ülesande täitsime juba lausvihmas. Paadisõit väiksele saarele, seal pidime kiiresti ette lugema NATO-tähestiku, jooksuga paati ning uuesti maale. Jooksu pealt veste seljast võttes ja paati vedades saime selle punktiga edukalt lõpuni. Kuigi olime juba läbimärjad, panime ikkagi selga vihmariided ja astusime edasi. Evelin ja Elerin meile järgi lehvitamas. 

Proovisime vältida liikumiseks suuremaid teid, et mitte jääda vastutegevusele silma. Ja nüüd see korraks juhtus, et kaotasime ennast metsas. Aga kogusime ennast ruttu ja jõudsime järgmisse punkti 2 minutit enne aega. Märjad nagu kassipojad. See kontrollpunkt meid ka ei hellitanud. Kui eelmises pidime jooksma, rasket kummipaati tassides (maas ei tohtinud vedada) mäest alla ja jälle üles. Siis nüüd ootas „põrgu“ takistusterada. Aga visad Sakala naised alla ei andnud ja tehtud me selle saime. Taastumine ja hingamise korda sättimine võttis natuke rohkem aega aga uue punkti poole teele asusime jälle rõõmsalt, naeratusel näol.

Edasi liikusime juba Harku karjääri radadel. Leidsime järgmise postkasti. Lahendasime ülesande ja panime jälle edasi. Ilm hakkas paranema. Saime vormiriided jälle kuivaks. 

Nüüd jõudsime autosõidu platsile. Ebel tuli sõita autoga slaalomit silmad kinni. Karoliina juhendamisel. Kõik koonused jäid püsti. 

Järgmisse punkti liikusime juba Evelini ja Elerini abiga. Saime natuke ka süüa ja sooja kisselli. Kõhud soojad ning tuju hea, asusime järgmise punkti ülesande kallale. Ära tuli tunda Naiskodukaitse ringkondade vapid. Meil läks hästi.

Järgmisse kontrollpunkti jõudsime juba pimedaga. See oli meditsiini ülesanne. Ebe oli nagu trumpäss meil. Selle ülesande lahendus andis meile maksimumpunktid.

Kaheksas punkt. Sinna jõudsime pea tunni varem, kui aeg ette nägi. Selle vabaaja veetsime puhates. Isegi võiks öelda, et magades. Võtsime ümber termokiled ja nurrusime. Aga tagasi rajale! Mina ja Karoliina võtsime lahti ning panime kokku AK-4. Kristiina ja Ebe liikusid samal ajal mööda seikluspargi radu. Aega oli meil 8 minutit. 

Kontrollpunkt number 9. Sinna punkti liikudes putkasime ka mitmed korrad metsa sest arvasime, et mööda sõidavad vastutegevuse masinad. Olime vist juba nii üleväsinud, et pidasime esindajate busse vastutegevuseks. Ülesanne oli lõbus. Püüdsime kala.

Jälle hommik juba koitis, kui jõudsime kontrollpunkti number 10. Pidime vahetama auto ratast. Tuleb välja, et oleme selles sama kõvad nii teoorias kui ka praktikas. Enne sooritust leppisime kokku, et kes mida teeb. Kõik sujus suurepäraselt. Ka siin saime maksimumpunktid.

11. punkt oli jälle natuke takistusterada. Panime kokku erinevaid raadiojaamu ja edastasime info tuvastatud vaenlaste tehnikast. 

Viimasesse kontrollpunkti jõudmiseks anti kõigile võistkondadele 30 minutit rohkem aega. Me jõudsime ikka varem. Selle aja kasutasime ära, et ennast ette valmistada lõpujooksuks. Viimane pingutus oli veel jäänud. Vähem kui 2 kilomeetrit. Me olime tublid. Lõpujooks oli meil päeva teine aeg.

Ja oligi meie koormusmatk tehtud. Ei olnud kerge. Mõnedki korrad mõtlesin, et ma ei tee seda lõpuni. Rasked ei olnud mitte kontrollpunktid vaid teekonnad nende vahel. Väga rasked olid need pikad-pikad tüütud sirged teed.  Nendel liikudes tegime ikka ja jälle seda nalja, et „millal me jõuame?“, „mitu kilomeetrit on veel jäänud?“ 

See oli minu teine koormusmatk. Sama ka Ebel ja Kristiinal. Nendega koos võistlesime ka 2019 aastal Tartumaal, kus tulime tublile seitsmendale kohale. Karoliina, meie neljas liige, on alles noor ja tal tuleb elus veel palju koormusmatku.

Neli vaprat Sakala naist koos autojuhi ja esindajaga hakkasid pealinnast kodu poole sõitma pühapäeva lõuna ajal. Maleva õuel tervitas Egle meid maasikatega. Meenutasime oma nädalavahetust. Näod naerul. Lehvitasime ja läksime. Kristiina läks rattaga sõitma. 

Galerii:

8. mai 2021

Sõjaline 3-e võistlus 21

Kaitseliidu meistrivõistlused sõjalises kolmevõistluses.

08.05.21 Väluste, Viljandimaa








08.05.21 Toimusid Väluste lasketiirus ja selle lähiümbruses Kaitseliidu Meistrivõistlused sõjalises 3-võistluses (laskmine, granaadi vise ja maastikujooks). Võrreldes 2019, viimane kord kui Sakala antud võistlust läbi viis, olid tingimused seekord hoopis teistsugused. Seekord pidid korraldajad viima ürituse läbi arvestades COVID-19 tulenevate piirangutega, mis tagaks ohutu läbiviimise nii võistlejatele kui ka abikohtunikele. Lisaks mängis vingebussi ka ilm, mis muutis Väluste lasketiirus olnud granaadiviske ala väga pehmeks. Kõigest hoolimata sai võistlus korralikult läbi viidud ja ka osalejaid oli rohkem kui 2019 aastal, tervelt 71 inimest. Malevate vahelises võitluses viis esimese koha koju Tartu malev ja seda juba neljateistkümnendat korda. Teise koha saavutas Sakala maleva esindus ja kolmanda koha saavutas Valga malev. Täname kõiki osalejad ja ka kõiki kes aitasid antud võistlust läbi viia. Ilma teieta ei oleks võimalik sellist üritust läbi viia.

Võistlusprotokoll.

Galerii.

2. mai 2021

Kärneri laskevõistlus 2021



Pühapäeval 2. mail toimus Väluste lasketiirus järjekorne J. Kärneri nimeline laskevõistlus.





Käesoleval aastal viisid võistkondliku esikoha koju Tallinna maleva laskurid Toomas Niinemägi, Ain Muru, Jaanis Aarne ning Raul Erk. Kogudes 1065 punkti

Teine koht Sakala malevasse: Toomas Taimre, Guido Riitsalu, Imre Tšõmbalov, Indrek Feldmann.
Esikohast lahutas 15 punkti. Sakala kogus punkte 1050 

Kolmandale kohale tuli Viru malev: Aleksei Osokin, Taivo Eylandt, Rain Sepping ja Vahur Saaremets.
Kokku 1044.


Individuaalselt parima tulemuse, 280 punkti kogus Raul Erk Tallinna malevast, talle järgnes malevakaaslane Ain Muru 274 silmaga. Kolmanda koha väärilised 274 punkti kogus Guido Riitsalu Sakala malevast.


Laskevõistlused jäädvustused pildis leitavad Galeriist.

Fotod: Signe Kold, Gunnar Teas