Tekst: Mari Mesipuu
Fotod: Gunnar Teas
Neli vaprat Sakala naist koos autojuhi ja esindajaga hakkasid pealinna poole sõitma reedel kella viie ajal õhtul. Tallinna maleva Plangu tänava õppehoone hoovile jõudes pidime täitma kohustuslikud tervisedeklaratsioonid ja üks võistlejatest pidi andma Covidi kiirtesti. Test oli negatiivne ja sellega oli antud meile luba tegeleda ettevalmistusega, et õigel ajal rajale minna.
Võistkondi oli mõõtu võtmas 15. Meie startisime rajale viimastena, kell 2 öösel. Näitasime kohtunikele ette oma kohustusliku varustuse ja nii me teele asusime. Tujud head ja ootusärevus põues. Päris huvitav oli öösel Nõmme tänavatel liikuda. Kui mõni auto kuskil lähenes, siis varjusime, jalakäijaid ei kohanud. Hommik juba koitis, kui jõudsime läbi Pääsküla metsa Männiku lasketiiru. See oli meie esimene kontrollpunkt. Laskmine. Kõigil 10 lasku. Need tehtud, saime uued koordinaadid ja asusime uuesti teele. Jälle Pääsküla metsa vahele. Ilm oli ilus. Järgmisena tuli meil leida postkast. Selle leidmine meil nii libedalt ei läinud, sest meie tee lõppes algselt Pääsküla jõega, kust silda üle ei läinud. Hindasime olukorda ja tõdesime, et jõgi oli piisavalt lai ja ennemgi päris märja alaga. Tuli ette võtta pikem teekond, et postkastini jõuda. Ca 5 kilomeetrit. Postkastini jõudsime, kuigi hilinemisega.
Plaasterdasime natuke jalgu ja panime edasi. See tähendab, et tegelikult tagasi. Uuesti Männiku linnakusse. Nüüd oli luureülesande aeg. Ebe ja Karoliina tegid head tööd. Raport sai kirja õigeaegselt. Natuke oli neil ka aega puhata ja keha kinnitada. Samas lähedal oli ka järgmine kontrollpunkt, kus tuli püsti panna miin vaenlaste hävitamiseks. Karoliina oli tubli miinipanija ning teised julgestasid.
Kolmanda kontrollpunkti jõudmiseks käisime jälle läbi Pääsküla metsa, osa Nõmme tänavatest ning jõudsime Harku metsa. Teel sinna hakkas müristama ning ka juba natuke vihma tibutama. Oma ülesande täitsime juba lausvihmas. Paadisõit väiksele saarele, seal pidime kiiresti ette lugema NATO-tähestiku, jooksuga paati ning uuesti maale. Jooksu pealt veste seljast võttes ja paati vedades saime selle punktiga edukalt lõpuni. Kuigi olime juba läbimärjad, panime ikkagi selga vihmariided ja astusime edasi. Evelin ja Elerin meile järgi lehvitamas.
Proovisime vältida liikumiseks suuremaid teid, et mitte jääda vastutegevusele silma. Ja nüüd see korraks juhtus, et kaotasime ennast metsas. Aga kogusime ennast ruttu ja jõudsime järgmisse punkti 2 minutit enne aega. Märjad nagu kassipojad. See kontrollpunkt meid ka ei hellitanud. Kui eelmises pidime jooksma, rasket kummipaati tassides (maas ei tohtinud vedada) mäest alla ja jälle üles. Siis nüüd ootas „põrgu“ takistusterada. Aga visad Sakala naised alla ei andnud ja tehtud me selle saime. Taastumine ja hingamise korda sättimine võttis natuke rohkem aega aga uue punkti poole teele asusime jälle rõõmsalt, naeratusel näol.
Edasi liikusime juba Harku karjääri radadel. Leidsime järgmise postkasti. Lahendasime ülesande ja panime jälle edasi. Ilm hakkas paranema. Saime vormiriided jälle kuivaks.
Nüüd jõudsime autosõidu platsile. Ebel tuli sõita autoga slaalomit silmad kinni. Karoliina juhendamisel. Kõik koonused jäid püsti.
Järgmisse punkti liikusime juba Evelini ja Elerini abiga. Saime natuke ka süüa ja sooja kisselli. Kõhud soojad ning tuju hea, asusime järgmise punkti ülesande kallale. Ära tuli tunda Naiskodukaitse ringkondade vapid. Meil läks hästi.
Järgmisse kontrollpunkti jõudsime juba pimedaga. See oli meditsiini ülesanne. Ebe oli nagu trumpäss meil. Selle ülesande lahendus andis meile maksimumpunktid.
Kaheksas punkt. Sinna jõudsime pea tunni varem, kui aeg ette nägi. Selle vabaaja veetsime puhates. Isegi võiks öelda, et magades. Võtsime ümber termokiled ja nurrusime. Aga tagasi rajale! Mina ja Karoliina võtsime lahti ning panime kokku AK-4. Kristiina ja Ebe liikusid samal ajal mööda seikluspargi radu. Aega oli meil 8 minutit.
Kontrollpunkt number 9. Sinna punkti liikudes putkasime ka mitmed korrad metsa sest arvasime, et mööda sõidavad vastutegevuse masinad. Olime vist juba nii üleväsinud, et pidasime esindajate busse vastutegevuseks. Ülesanne oli lõbus. Püüdsime kala.
Jälle hommik juba koitis, kui jõudsime kontrollpunkti number 10. Pidime vahetama auto ratast. Tuleb välja, et oleme selles sama kõvad nii teoorias kui ka praktikas. Enne sooritust leppisime kokku, et kes mida teeb. Kõik sujus suurepäraselt. Ka siin saime maksimumpunktid.
11. punkt oli jälle natuke takistusterada. Panime kokku erinevaid raadiojaamu ja edastasime info tuvastatud vaenlaste tehnikast.
Viimasesse kontrollpunkti jõudmiseks anti kõigile võistkondadele 30 minutit rohkem aega. Me jõudsime ikka varem. Selle aja kasutasime ära, et ennast ette valmistada lõpujooksuks. Viimane pingutus oli veel jäänud. Vähem kui 2 kilomeetrit. Me olime tublid. Lõpujooks oli meil päeva teine aeg.
Ja oligi meie koormusmatk tehtud. Ei olnud kerge. Mõnedki korrad mõtlesin, et ma ei tee seda lõpuni. Rasked ei olnud mitte kontrollpunktid vaid teekonnad nende vahel. Väga rasked olid need pikad-pikad tüütud sirged teed. Nendel liikudes tegime ikka ja jälle seda nalja, et „millal me jõuame?“, „mitu kilomeetrit on veel jäänud?“
See oli minu teine koormusmatk. Sama ka Ebel ja Kristiinal. Nendega koos võistlesime ka 2019 aastal Tartumaal, kus tulime tublile seitsmendale kohale. Karoliina, meie neljas liige, on alles noor ja tal tuleb elus veel palju koormusmatku.
Neli vaprat Sakala naist koos autojuhi ja esindajaga hakkasid pealinnast kodu poole sõitma pühapäeva lõuna ajal. Maleva õuel tervitas Egle meid maasikatega. Meenutasime oma nädalavahetust. Näod naerul. Lehvitasime ja läksime. Kristiina läks rattaga sõitma.
