Ümera kotkad seiklemas ehk Kuidas mängisime paintballi, ronisime puude otsa ja lõpetasime peaaegu põrgus

 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, kuidas Ümera kotkad jälle seiklema sattusid, siis tuleb alustada hoopis jaanuarist. 

Ühel õhtul ütles Aksel täiesti rahulikult: „Esimese järgu jaoks on NOT-i projekti vaja.“ Sellest piisas. Aksel ja Ako hakkasid mõtlema. Ja mitte niisama mõtlema, vaid ikka sellise pühendumusega, et kõrvalt vaadates tundus, nagu tuleks suitsu korstna asemel peast. Märtsi lõpuks oli plaan valmis:  läheme mängima sport-paintball'i ja kui juba Pärnumaale sõidame, ronime Valgeranna seikluspargis ka puude otsa.

Projekt sai heakskiidu, kuigi ühe koha peal pidin ikka natuke kukalt kratsima. Nimelt leidis komisjon, et seikluspargi külastamine ei ole rahastamist väärt, sest see ei olevat seotud ei järgu- ega erialakatsetega. Mina olin seni elanud teadmises, et kõrgustes ronimine, sõlmede kasutamine, tasakaalu hoidmine ja oma hirmudest üle saamine on matkamine. Lihtsalt natuke püstisemas asendis. Aga eks komisjonis istuvad targemad inimesed. Või vähemalt kõrgemal.

12. juuli hommikul ladusime autod kraami täis ja võtsime suuna Võiste poole. Seal asub Eesti ainus sport-paintball'i väljak ning meid võttis vastu Team Estonia mängija Randar. Kõigepealt seletati reegleid,  siis näidati, kuidas väljakul liikuda ja lõpuks öeldi: „Nüüd minge ja mängige!“

Läksime. Ausalt öeldes arvasin ma enne seda, et paintball tähendab rahulikult puu taga passimist ja aeg-ajalt kellegi pihta tulistamist. Ei tähenda. See tähendab jooksmist. Väga palju jooksmist. Ja vahel ka seda, et saad täiesti ootamatult värvikuuliga vastu seda kehaosa, mille olemasolu sa hetk tagasi enam ei mäletanudki.

Esimese mängu järel vaatas üks poistest oma sinikat ja küsis täiesti siiralt: „Kas see kuul oli ikka värvist tehtud?“

Siis näitas Randar, kuidas seda mängu päriselt mängitakse. Ausalt öeldes ei saanud me kõigest aru, sest mees liikus kiiremini, kui silm jõudis jälgida.

Sass vaatas natuke aega pealt, muigas ja ütles: „Las ma proovin ka.“

Tasub teada, et omal ajal kuulus Sass samuti Eesti parimate paintball'urite hulka. Minuti pärast tuli ta tagasi ja lausus: „Peab vist jälle jooksutrenni tegema hakkama. Kui mina liikuma hakkasin, siis mõtlesin, et olen juba teises väljaku otsas. Tegelikult liikusin nagu stoppkaader vanas VHS-filmis.“

Ausalt öeldes meie küll nii ei arvanud. Eks asi oli selles, et meie olime veel aeglasemad. Päeva lõpetuseks otsustasid poisid teha viimase lahingu – viis Ümera kotkast ühe Randari vastu. Paberil tundus see üsna õiglane. Umbes minuti pärast tundus õiglane ainult Randari võit.

Kui lahingud peetud, läksime vaatama Võiste linnuvaatlustorni, raba ja rannaluiteid. Eesti loodus oskab vahel ikka üllatada:  seisad rabas, kõnnid natuke edasi ja järsku ronid mitmekümnemeetrise liivadüüni otsa. Sellistel hetkedel tekib tunne, et loodusel on oma huumorimeel täiesti olemas.

Öö veetsime Valgerannas. Soe meri, hea söök ja värske õhk tegid oma töö. Tavaliselt peab noori õhtul magama ajama, seekord kadusid nad telkidesse aga nii kiiresti, et korraks tekkis kahtlus, kas nad üldse õhtusööki sõid.

Järgmisel hommikul ootas ees seikluspark. Seal sai jälle kinnitust vana tõde, et maa peal on tegelikult päris mõnus olla. Kõige rohkem jäi meelde hetk, kui Ats ühel rajal köie otsa rippuma jäi ja tagant tulnud kaaslane talle appi läks. Alt vaadates meenutas kogu ettevõtmine kangesti muinasjuttu hiigelnaerist – üks tõmbab, teine lükkab, kolmas õpetab ja neljas annab nõu. Õnneks jõudis Ats omal jõul edasi ning naerist ei olnud seekord vaja maa seest välja sikutada.

Remi ronis päeva jooksul kaks korda kõige kõrgema torni otsa. Mõlemal korral vaatas alla, mõtles natuke ja ronis rahulikult tagasi. Mõni võib öelda, et hüpe jäi tegemata. Mina ütlen, et ta käis kaks korda oma hirmule otsa vaatamas. Vahel on see palju suurem samm kui lihtsalt alla hüpata.

Tagasiteel põikasime läbi Lavassaare raudteemuuseumist. Sealt tuli poisse vedurite juurest peaaegu jõuga ära meelitada. Viimaseks peatuspaigaks jäi Tori põrgu. Kuulsast koopast oli aeg küll oma osa võtnud, kuid natuke põrgut õnnestus siiski näha. Ausalt öeldes oli pärast kahte aktiivset päeva enamik meist selleks hetkeks juba üsna kindlad, et väikese tiiru põrgus oleme me tegelikult juba ära teinud.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui oleks tahtnud. Saime uusi oskusi, natuke sinikaid, palju naeru ja veel rohkem lugusid, mida järgmistes laagrites meenutada. Sest Ümera kotkastega on see häda, et kui üks seiklus läbi saab, hakkab järgmine tavaliselt juba vaikselt pihta.

Ja ausalt öeldes... ega me teisiti väga oskakski.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Kolm meeldejäävat päeva discgolfilaagris

Meie sõit discgolfi-laagrisse sõit algas 03.07 kell 10 hommikul. Eelmisel päeval olid asjad juba pakitud ning hommikul sai rahulikult teele asutud. Sõit Mustlast Alutagusele kestis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul rääkisime palju, jagasime oma laagri ootusi ning imetlesime kaunist Eesti loodust.

Kohale jõudes oli eelmine laager just lahkumas, et teha ruumi meile. Ootasime mõnda aega fuajees ning meil õnnestus näha ka olümpiavõitjat Katrina Lehist. Majutus oli väga meeldiv – meie neljakesi saime elada kuuekohalises toas. Seejärel oli aeg minna sööma. Toit oli kogu laagri vältel väga maitsev ning väärib kindlasti eraldi kiitust.

Pärast sööki kogunesid kõik osalejad ühisele avamisele, kus õppisime üksteist tundma erinevate
tutvumismängude kaudu. Hiljem pidi iga maakond valmistama discgolfi-teemalise tutvustuse. Meie valisime selleks Kahooti, mis pakkus kõigile palju elevust. Õhtul esitles iga malev ka iseennast ning ka meie esitlus õnnestus väga hästi.

Esimese päeva lõpetuseks õpetati meile discgolf'i põhitõdesid ning iga osaleja sai endale ühe ketta. Kuna tundsin ala vastu suurt huvi, küsisin endale ka teise ketta, et harjutada nii lähi- kui ka pikamaaviskeid. Õhtu möödus mõnusalt mängides ja omavahel suheldes.

Järgmisel päeval algasid kell 10 töötoad, mida viisid läbi oma ala professionaalid. Osalejad jagati kolme gruppi ning igaüks läbis kõik töötoad.

Minu esimene töötuba keskendus lähimaavisetele. Õppisime ketast õigesti hoidma, viskama ning keskendumist säilitama. Seejärel liikusime pikamaavisete töötuppa, kus tutvusime uute tehnikatega. Mul läks seal väga hästi ning juhendaja kiitis minu visketehnikat, öeldes, et on minu üle uhke. See andis palju enesekindlust.

Viimane töötuba keskendus eeskäeviskele, mis oli mulle alguses kõige keerulisem. Tänu väga heale juhendajale sain aga oma hirmust üle ning õppisin ka selle tehnika selgeks.

Pärast töötubasid käisime läbi järgmise päeva võistlusraja, et tutvuda radade ja korvide asukohaga. Kuna võistelda tuli viieliikmelistes gruppides ilma kohtuniketa, oli rajaga eelnev tutvumine väga kasulik. Päeva jooksul toimus ka orienteerumine metsas ning õhtul mängisime lauamänge ja korvpalli.

Viimase päeva hommikul tundsin enne võistlust väikest ärevust, kuid see kadus kiiresti. Moodustati võistlusgrupid ning igale grupile anti punktide märkimiseks tabel. Start anti kell 9.30 ning minu grupp pääses esimesena rajale.

Võistlus toimus individuaalarvestuses nii tüdrukutele kui ka poistele. Esimese ringi järel polnud ma päris kindel, kuidas mul läks, kuid teisel ringil tundsin end juba palju enesekindlamalt. Kokku läbisime ligi kaheksa kilomeetrit metsaradadel.

Pärast võistlust pakkisime oma asjad kokku, et pärast autasustamist kohe koduteele asuda. Minu suureks rõõmuks saavutasin 20 võistleja hulgas 2. koha. Olin tulemuse üle väga õnnelik ning rõõmustasin ka kõigi teiste osalejate saavutuste üle.

Tagasiteel tegime väikese jäätisepausi ning õhtuks jõudsime tagasi koju. See laager andis mulle palju uusi teadmisi, enesekindlust ning kinnitas, et soovin discgolf'iga ka edaspidi tegeleda. Kolm päeva möödusid kiiresti, kuid mälestused ja saadud kogemused jäävad minuga veel kauaks.

Tekst: Alexandra Muts,
Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar

Fotod: Vika Zieds

Sakala maleva noorkotkad omandasid koka erikatse oskusi

25.–27. juunini toimus Isamaalise Hariduse Projekti (IHP) toetusel Sakala maleva Noorte Kotkaste koka erikatse laager, kus kolm päeva olid täis õppimist, praktilist kokkamist, meeskonnatööd ja häid emotsioone.

Laagris osalesid Sakala maleva Nutikate Rebaste, Abja ja Tarvastu rühmade noorkotkad, keda ühendas soov õppida uusi oskusi ning sooritada koka erikatse.

Laagri eesmärk oli anda noortele teadmised ja praktilised oskused, mis on vajalikud koka erikatse sooritamiseks. Selleks toimus väljaõpe mitmes erinevas keskkonnas: Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis, RMK Loodi õppealal ning Sakala maleva köögis.

Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis said noored tutvuda professionaalse köögi töökorraldusega ning valmistada erinevaid roogasid. Noorte suurepärasteks juhendajateks olid Marika Ježova ja Lea Kask, kes jagasid oma teadmisi ja kogemusi ning innustasid noori julgelt uusi oskusi omandama. 

Sakala maleva köögis harjutati igapäevast toiduvalmistamist ning köögitöö korraldamist. RMK Loodi õppealal ootas noori ees tõeline välitingimustes kokkamise kogemus. Kateldes valmis maitsev supp ning õpiti, kuidas valmistada toitu looduses ohutult ja meeskonnana.

Teoreetilise väljaõppe viis läbi Margit Kirss-Elsayed, kes õpetas noortele toiduhügieeni, tööohutust ja kokanduse põhitõdesid. Laagri lõpus panid osalejad oma teadmised proovile testis ning näitasid, et kolme päeva jooksul omandatud teadmised olid hästi kinnistunud.

Lisaks kokkamisele pakkus laager palju rõõmu ka ühistegevustest. Vahvad meeskonnamängud, ühised väljakutsed ja hea koostöö muutsid laagri meeleolukaks ning aitasid noortel üksteist veelgi paremini tundma õppida.

Noored olid kiired õppijad, tublid tegutsejad ja näitasid üles suurt huvi kokanduse vastu. Kolme päeva jooksul sai selgeks, et just nende seast sirguvad tulevased laagrite korraldusmeeskonna liikmed ning noored kokad, kelle peale saab tulevikus kindel olla.

Suur aitäh kõigile osalejatele aktiivsuse, rõõmsa meele ja suurepärase panuse eest! Samuti täname juhendajaid ja abilisi, kes aitasid laagri õnnestumisele kaasa. Sellised väljaõpped annavad noortele väärtuslikke teadmisi ja praktilisi oskusi, mida saab kasutada nii Noorte Kotkaste tegevustes kui ka igapäevaelus.

Antonina Eek,

Nutikad Rebased, rühmapealik

Ühine panus tõi Karksi malevkonda uue võimekuse

 

Nüüdisaegses riigikaitses ei sõltu edu ainult inimestest, vaid ka sellest, millised töövahendid nende käsutuses on. Karksi malevkonnale tähistas 2026. aasta kevad olulist arengut, kasutusele võeti kaks uut drooni, mis annavad senisest paremad võimalused olukorra hindamiseks ja ülesannete täitmiseks.

Mõte droonide soetamisest sündis õppuse käigus, kus malevkonna liikmed nägid oma silmaga, kui palju võib üks mehitamata õhusõiduk muuta üksuse tegutsemist. Sellest kogemusest kasvas välja soov luua ka Karksi malevkonnale oma droonivõimekus.

Eesmärgi saavutamiseks otsiti toetajaid ning tänu ettevõtete, eraisikute, Sakala maleva ja malevkonna liikmete ühisele panusele koguti vajalikud vahendid kahe DJI Matrice 4T drooni ning nende kasutamiseks vajaliku varustuse soetamiseks. Enne seadmete kasutuselevõttu läbisid malevkonna liikmed ka asjakohase kursuse, et uusi vahendeid oskuslikult ja ohutult kasutada.

Esimese tõsisema proovikivi said droonid suurõppusel Kevadtorm, kus nende abil koguti olulist teavet ja toetati oma tegevust. Õppus kinnitas, et investeering oli vajalik, sest  seadmetega tuvastati ”vaenlane” kiirelt ning seatud eesmärk sai täidetud.

Projekti valmimise puhul koguneti Lilli lasketiiru, kuhu olid kutsutud nii toetajad kui ka malevkonna liikmed. Demopäeval sai näha droone töös, kuulda nende kasutusvõimalustest ning soovi korral ka ise lennutamist proovida.

Karksi malevkonna kogemus näitab, et riigikaitse tugevdamine ei sünni üksnes suurte riiklike investeeringute abil. Ka kohaliku kogukonna ettevõtlikkus, vabatahtlike algatus ja toetajate valmisolek kaasa aidata võivad luua täiesti uue võimekuse, millel on praktiline väärtus nii õppustel kui ka tulevikus Näiteks droonide demopäeva hommikul selgus, et korraldajatel on puudu kaks lauda. Helistasime Lilli külamajja ning juba mõne minuti pärast öeldi, et lauad on olemas ja võib neile kohe järele minna. Ka selline abi on väga väärtuslik.

Avaldame siirast tänu kõigile, kes aitasid selle projekti ellu viia. Tänu teie toetusele sai malevkond kasutusele uue võimekuse, mis aitab kaasa väljaõppele ja valmisoleku parandamisele.

Eraldi täname: Heini Kunimägi Rivo Teppo Kert Varik Buchen Industrial Service Baltikum Flexoil OÜ AS Nuia PMT Estonian Plywood Soledor OÜ Saksa Automaatika OÜ Kaitseliidu Sakala malev Karksi malevkond

Täname ka kõiki teisi, kes oma aja, teadmiste, oskuste või praktilise abiga selle ettevõtmise õnnestumisele kaasa aitasid. Iga panus oli oluline ning aitas ühiselt seatud eesmärgi ellu viia.

Tekst: Reet Joosing

Karksi malevkond tähistas võidupüha traditsioonilise mälestusringkäiguga

Sakala maleva Karksi malevkond tähistas 23. juunil traditsiooniliselt võidupüha, austades Eesti vabaduse eest võidelnuid ning hoides au sees rahvuslikke mälestustraditsioone.

Pidupäev algas varahommikul mälestusringkäiguga läbi Mulgi valla. Kaitseliitlased külastasid Õisut, Hallistet, Karksit, Karksi-Nuiat, Abja-Palojat ja Mõisaküla, peatudes mälestusmärkide ja mälestustahvlite juures. Igas peatuspaigas asetati küünal ja pärg, et avaldada austust neile, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest võitlemisel.

Õisus on saanud tavaks, et mälestushetkest võtavad osa ka kohalikud elanikud. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et Eve Kuningas esitab oma kirjutatud luuletuse.

Päeva pidulik aktus toimus Karksi-Nuias, kus tunnustati silmapaistvamaid liikmeid nende pühendumuse ja panuse eest riigikaitsesse.

Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg lausus: „Võidutuli sümboliseerib meie rahva järjepidevust, tugevust ja lootust. Kandkem seda tuld oma südames ning andkem edasi järgmistele põlvkondadele.”

Traditsiooniline mälestusringkäik, kohalike elanike osalemine ning ühine võidupüha tähistamine kinnitavad, et mälestus neist, kes seisid Eesti vabaduse eest, elab edasi. Samuti elab edasi tahe hoida ja kaitsta oma kodumaad ning anda need väärtused edasi järgmistele põlvkondadele.

Päikesekiirest saanud
lõbus naerukurd,
täna naudi võidutuld –
vabadus on hindamatu kuld.

Eesti muld, see annab killukese
igaühe südamesse,
pääsukese sinitaeva laotusesse
ja usu neisse,
kes kord siit on läinud,
need vabadust on näinud.

Ära lasku meeleheitesse,
vaid peida pea
küünis kuivand heintesse.

Ka siis,
kui vihmapiisast saanud pisar,
sini-must ja valge
pidulikkust juurde lisab.

See, mis oli,
tuleviku tarbeks meeles püsib.

Kohe küsib poisipõnn või plika:
kas meie tulevik
on helge ikka?

Kasva suureks,
küll siis teada saad.
Võidutahet enda hinges loo,
küll see tulevik siis rõõmu toob.

Kaitse ema, isa
ja oma kaunist kodumaad.

See on hetk, mis meelde tuleb –
vanaisa hetkeks silmad suleb,
vanaema kindlal meelel
juurde astub,
naeratades vestlusesse laskub.

Meie töö on tehtud,
meie vaev on nähtud.
Nüüd on noorus see,
kes meie tuleviku rõõmsaks teeb.

Kui lapselaps kord leiab
kaitseväkke tee,
kodutütred, gaidid,
seinal libisemas
ajajooksul kokku pandud slaidid.

Kes on see pisike põnn?

SEE oled sina,
Eesti rahva rõõm ja õnn,
vabaduse kandja,
ei iial vabaduse äraandja.

Luuletuse autor: Eve Kuningas

Artikli ja foto autor: Reet Joosing

Ümera kotkaste suvelaager ehk Kuidas üks pump võib olla tähtsam kui kummipaat

„Jipii, suvelaager!“ Just sellise tundega kogunesid 15. juunil Ümera rühma noorkotkad Viljandi aerutamisbaasi.

Kohale tuli 17 noort ning kaks juhendajat: Sass ja mina. Ees ootas kolm päeva täis õppimist, harjutamist, naeru ja mõningaid kohtumisi noorkotkaste logistikaga.

Laagri peamine eesmärk oli valmistada Mini-Erna võistkond ette eesootavateks katsumusteks, samal ajal said nooremad kotkad sooritada erialakatseid ja õppida uusi oskusi. Vähemalt selline oli plaan.

Esimene päev: kui paat on olemas, aga sõita ei saa

Nagu ikka, algas kõik varustuse mahalaadimise ja laagri püstitamisega. Esimesed telgid kerkisid kiiresti ning tundus, et kõik sujub.

Siis hakkasime varustust üle vaatama: kummipaat – olemas! Pump? Ei ole. Vibu – olemas, aga märklehti ei ole. Teiseks päevaks ette valmistatud orienteerumiskaardid – täiesti olemas, võrgustik ka peal. Aga võrgustiku numbrid? Neid samuti ei ole.

Siinkohal tekkis korraks tunne, et keegi on otsustanud korraldada meile lisaks suvelaagrile põgenemistoa. Ainult et vihjeid tuli ise otsida.

Õnneks märkasin juba malevas, et Kodutütarde instruktor oli veel tööl. Üks telefonikõne hiljem hakkasid probleemid imeväel kaduma. Saime uue paadi, märklehed ning printisime välja ka õiged kaardid – seekord koos koordinaatidega.

Nii et lõpuks selgus vana tõde: alati tasub enne väljasõitu kontrollida mitte ainult seda, kas paat on olemas, vaid ka seda, kas sellega on võimalik üldse vee peale minna.

Kui seitse inimest korraga abi vajavad

Päeva põhiteema oli siiski esmaabi. Poolteist tundi kordas instruktor Urve üle kõik olulisema: kuidas hinnata olukorda, kuidas helistada numbrile 112, kuidas elustada ja kuidas üldse kriitilises olukorras mõelda.

Siis tuli praktiline ülesanne: meeskond jõuab sündmuskohale, seitse kannatanut, mitte ükski neist ei ole teadvusel. Ja järsku saabus vaikus. Kes juhib? Kes helistab? Kes alustab elustamist? Kes üldse otsustab, mida teha?

Esimene katse sai tehtud. Instruktor Urve kuulas ära, vaatas meeskonda ja ütles rahulikult: „Poisid... seda tuleb veel harjutada.“ Kõige olulisem soovitus läks kaptenile: „Juht ei tee ise kõike. Juht juhib."

Teisel katsel hakkas pilt juba hoopis parem välja nägema.

Kuus tundi möödus märkamatult.

Kui päevased tegemised said tehtud, tuli valmistada õhtusöök. Ja mis suvelaager see oleks ilma kalapüügita? Nii et õnged vette ja lootus kõrgele. Keegi veel ei teadnud, et järgmise päeva õhtul ootab ees üks päris korralik üllatus.

Teine päev: millimeeter kaardil tähendab sada meetrit linnas

Hommik algas väärikalt. Peekon, praemunad, müsli – just selline hommikusöök, mille järel võib inimese julgelt metsa saata. Ja saadetigi. Seekord siiski linna. Ent mitte tavalisele orienteerumisele, vaid linnaorienteerumisele.

Esimene võistkond kandis kõik 15 koordinaati kaardile umbes kaheteistkümne minutiga. Viimane meeskond... Ütleme nii, et jõudis valmis umbes tunniga. Aga hakkama said kõik.

Rajalt tagasi tulles kostis päris mitu üllatunud lauset:
„Me ei teadnudki, et Viljandis on nii palju mälestuskive.“
„Ma pole seda maja kunagi märganud.“
„Kas siin ongi nii palju ajalugu?“

Ja siis tuli päeva kõige olulisem õppetund: kui eksid kaardil ühe millimeetriga, oled looduses umbes sada meetrit vales kohas. Nii juhtuski, et A. Irve mälestuskivi asemel leiti hoopis Pauluse kirik ning Johan Laidoneri kodu asemel sattus üks võistkond põhjalikult uurima valget Opelit. Eks seegi ole omamoodi luuretegevus.

Vesine pärastlõuna

Pärast lõunat võeti ette õhupüssid ja vibud. Laskmine läks aina paremaks. Lõpuks jõudis järjekord kummipaadini. Nüüd oli pump õnneks olemas, aga üsna kiiresti selgus, et paadi veeskamisel ei ole kõige keerulisem mitte aerutamine, vaid see, et meeskond lepiks enne kokku, kes mida teeb. Muidu kipuvad kõik korraga sama aeru haarama.

Õhtu tõi laagrisse väga erilised külalised, sest külla tuli MTÜ Märjad Käpad koos Elva vabatahtlike veepäästjatega. Nad näitasid, kuidas käib veepääste koos neljajalgsete abilistega ja mitte ainult. Julgemad noored said ise proovida, kuidas on olla päästetav. Ütleme nii, et kui suur koer ujub sinu poole täiesti sihikindlalt, tekib üsna kiiresti usaldus tema oskuste vastu.

Kolmas päev: kalamehed või lihtsalt õnnega koos?

Nagu kõik head laagrid, jõudis ka see lõpule. Telgid pandi kokku, laagriplats koristatud ja enne lahkumist toimus veel tuletegemise õpituba.

Aga enne koju minekut tuli veel üks väike üllatus. Vaatasime üle õhtuse kalapüügi tulemused ja selgus, et poisid ei olnud niisama õnge leotanud. Järvest tuli välja ligi pooleteisekilone koha ning kaks korralikku linaskit. Sellise saagiga võib juba täiesti rahul olla.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui keegi oleks soovinud. Õppisime juhtima meeskonda, andma esmaabi, kandma koordinaate kaardile, laskma, aerutama, päästma inimesi veest ja tegema tuld. Ja õppisime veel midagi: et vahel võib kogu laagri kõige tähtsam varustus olla hoopis üks täiesti tavaline paadipump!

Ning kui noorteinstruktor järgmine kord varustust komplekteerib, siis loodame, et kaasa tulevad lisaks paadile ka pump, vibule märklehed ja kaartidele koordinaadid.

Sest laagri saab alati tehtud. Lihtsalt mõnikord on see väikeste apsude tõttu natuke seikluslikum. Aga ausalt öeldes just sellised laagrid jäävadki kõige paremini meelde.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Viljandi tähistas võidupüha

Tänavu tähistati võidupüha Viljandis Vabaduse platsil, kuhu olid rivistusele kogunenud kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad. Pidulike sõnavõttudega astusid üles Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees Alar Karu, Viljandi linnapea Jaak Pihlak ja Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. 

Võidutuli jõudis Raplast Viljandimaale noorkotka Ako Alase ja kodutütre Heleriin Laanemäe kätes. Võidutulest said oma osa Viljandimaa omavalitsuste esindajad ja kõik soovijad. 

Traditsiooniliselt andis Sakala maleva pealik üle ergutused kaitseliitlastele.

Kaitseliidu Valgeristi III klass:
JAN KRANER

Kaitseliidu Teeneteristi III klass:
RAIT MÄRTIN

Kaitseliidu Teenetemedali II klass:
ALLAR MÜRK

Kaitseliidu Teenetemedali III klass:
MARKO AATONEN
SIIM AAVASALU
VOOTELE SAATMANN

Kaitseliidu Teeneteristi III klass :
ANDRIS SILD
RISTO TOOBAL

Tänukiri eduka ja silmapaistvalt hea kohustuste täitmise eest ning seoses
võidupüha tähistamisega Kaitseliidu tegevliikmetele
MATI MÄGI
JAANIS ROOTS
REET JOOSING
KARL ARIVA
TIMO HERRANEN
AARON KAIS
KAIDO KALA
HEIKO KOITLEPP
KRISTJAN KÄRSIN
MAITIS MÄRSS
MADIS MIKKOR
TIMO PAJO
MIKK PINSEL
HEIKI PUGAST
SÖREN SILM
REIKO SÜLLA
KARL TAMM
RITA KIPP

Sakala maleva teenetemärgi III klass
ALAR PAJUSALU
ARVI ROOSI
ATS TARTO
ISMO JÄRVINEN
ELMAR SARV
ARTUR SAAR
TOOMAS TAIMRE
KAIRI HEINSOO
VIKA ZIEDS

Maleva rinnamärk:
MEELIS HANIOTT
KEVIN PAAVO
ARDO VALLISTU
TAAGO TAMM
JAGNAR ROOSIMÄGI
OTMAR LIIVER
HELL KAIS
ÜLARI KAIS
ANDRE LOHK
KERT RANDLA
FRANK TIISLER
INGA VUTT
TEA RAIDSALU
TIIU SOMMER
MARILIIS TAMMEVÄLI
MARGIT KIRSS-ELSAYED
seersant MARI-LIIS SILD

Tänukiri aktiivse osalemise eest sõjaväelises väljaõppes kaitseliitlastele ja aktiivse tegevuse eest Naiskodukaitses ja evakuatsioonirühmas naiskodukaitsjatele:
KALEV JÄRVOJA
RIHO KANARBIK
MADIS KIMMEL
KERMO KÕVA
MARK EVAN LUIK
RAIDO MÄGI
JANEK MÕNDRESKU
ANDRUS VENNE
TAUNO RÄÄSTAS
PRIIT TAMMEORG
JEKATERINA RACHNO
VITALII MELNICOVYCH
ANDRIY FOMYCHOV
MERIT ANTONOV
EVELIN LAANEMÄE
PIRET LESKOVA
KAIRE KANNISTU
ANU MAIDLA
KAILE PEHLAK
KERSTI PURGE
MERIKE TULP

Tänu kohusetundliku ja aktiivse tegevuse eest:
JOOSEP ANIMÄGI
STEN MATTIAS TOPOLEV

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kolonelleitnant Andres Lapp: kaitseliitlaste valmisolek panustada teeb Kaitseliidu eriliseks ja väga võimekaks

 

Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp, kas võime Kevadtormi lõppenuks lugeda? 

Kevadtorm ise on siiski vaid osa suuremast väljaõppe masinavärgist Kaitseväes ja Kaitseliidus. Disainitud eelkõige koostöö harjutamiseks ja üksuste väljaõppetasemele hinnangu andmiseks. Selleks korraks on see tegevus lõppenud, tagasiside antud ja võetud ning aruanded koostatud.

Maleva jaoks teatud mõttes on ka üks väljaõppetsükkel justkui lõppenud. Samal ajal algab ka uus tsükkel ja uute väljaõppeliste eesmärkide seadmine.

Kevadtorm ise on Kaitseväe õppus ja kuna ka Kaitseväe väljaõppetsükkel on teatavas muutuses, siis tulevik näitab, millises formaadis Kevadtorm tulevastel aastatel Lõuna maakaitseringkonda ja Sakala malevat kaasab.

Kui suur koormus oli möödunud Kevadtorm Sakala maleva kaitseliitlastele ja maakaitsele?

Koormus oli parasjagu suur, enamik meie koosseisust oli õppusel väljas ja toimetas seal. Laiemalt selgitades on ju igal õppusel mitu poolt: administreerimine, reaaltoetuse vajadused, osapoolte taktikaline mäng jne.

Kaitseliidu eripärast tulenevalt jagus tegevust nii noortele kui kogenumatele, positsioonide rajamisest kuni personalitoiminguteni. Kaitseliitlase ja reservväelase vaatenurgast on Kevadtorm muidugi paras isiklik pingutus. Sõltuvalt rollist panustati 8 kuni 15 päeva, see eeldab eraelus ikkagi teatavat kombineerimist ja kompromissi.

Mis möödunud õppusest jäi hinge kriipima ja mis pani silma särama?

Kaitseliit ja kaitseliitlased panevadki silma särama. Kaitseliitlaste avatus väljakutsetele, valmisolek panustada, initsiatiiv ja kaasamõtlemine on see, mis Kaitseliidu eriliseks ja ka väga võimekaks teeb. Kohati on kaitseliitlased oma initsiatiivi ja tegutsemistahtega viinud ka mind ennast selle tasemele, et tajun ise õppimis- ja arengukohti või vajadust rohkem pingutada. Viimane olgu ülema poolt keeruliselt konstrueeritud, aga suur kiitus Sakala maleva koosseisule! 

Mis teeb murelikuks ja paneb hinge kriipima, on meie osaliselt piiratud võimekused ja aeglane võimekus reageerida vajalikele muutustele. Kahjuks siin formaadis väga detailselt arutada ei saa, aga eks see mõte ole seotud sellega, mida me oleme näinud, tajunud ja õppinud VF agressioonisõjast Ukraina vastu. Ma kindlasti ei väida, et me ei õpi või ei kohane, vaid et asjade muutmine suures organisatsioonis võtab aega ja paraku vahel rohkem, kui soovime.

Kui võrrelda, siis milline oli Sakala maleva panus võrreldes ringkonna malevatega?

Valdav enamus Lõuna maakaitseringkonnast oli Kevadtormil väljas ja täitis määratud ülesandeid. Seega võrdluses naabritega oli Sakala maleva panus samas suurusjärgus. Lisaks meie maakaitseringkonna üksustele oli õppustel kaitseliitlasi hulga rohkem, teised ringkonnad toetasid hindajate ja vahekohtunikega ning mehitati erinevaid õppuse õnnestumist toetavaid funktsioone.

Õppus, nagu ka möödunud Kevadtorm, ei ole ainult püssiga metsas roomamine või kaevikus passimine. Kuivõrd kohane on, et puhkehetkel võetakse ette ühiselt laul?

Liikusin õppusel üsna palju ringi, aga laulu ei kuulnud ja laulumehi ei kohanud… Naljatades või mitte, aga ette tuleb võtta kõik vajalik, mis aitab hoida ja tõsta sõdurite moraali. Kokkuvõttes on ju meie tegevuse eesmärk tagada ühiselt võitlusvõimeliste üksustega määratud ülesannete täitmine. Kui võitlusvõime tagamisel on abi laulust või kohalikust köögist tulnud hakklihakastmest, siis nii peab olema!

Küsitles Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas.

Galerii

Video - Metsavendade laul

Fotod: Gunnar Teas

Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Antonina Eek: meie ridades sirguvad noormehed, kellel on süda õiges kohas

Noorte Kotkaste Sakala maleva pealiku kõne aastapäevapeol

Head noored kotkad, noortejuhid, Sakala maleva staabiülem, Viljandi valla esindaja, kaitseliitlased, lapsevanemad ja sõbrad!

Täna tähistame organisatsiooni Noored Kotkad 96. aastapäeva. See on väärikas vanus – peaaegu sajand ajalugu, täis julgeid tegusid, sõprust, õppimist ja kokkuhoidmist.

Kui mõelda tagasi neile, kes kunagi organisatsiooni Noored Kotkad lõid, siis vaevalt oleks nad osanud ette kujutada maailma, kus noored orienteeruvad telefoni abil ja suhtlevad hetkega üle maailma.

Kuid hoolimata sellest, kui palju maailm meie ümber muutub, on üks asi jäänud samaks – Eesti vajab endiselt noori, kes hoolivad oma riigist, oma inimestest ja oma kogukonnast.

Me elame muutuste ajas. Infotehnoloogia areneb kiiremini kui kunagi varem. Droonindus, tehisintellekt ja digitaalne maailm avavad uusi võimalusi, kuid toovad kaasa ka uusi ohte. Üha lihtsam on kedagi petta, eksitada või mõjutada. Seetõttu ei piisa enam ainult teadmistest – vaja on ka tarkust, kriitilist mõtlemist ja oskust teha õigeid valikuid.

Ja just siin on organisatsiooni Noored Kotkad roll väga oluline.

Me ei õpeta ainult laagris telki püstitama või metsas hakkama saama. Me õpetame noori märkama, vastutama, koostööd tegema ja olema inimesed, kelle peale saab loota. Need oskused ei vanane kunagi.

Kõige suurem väärtus ei ole alati medal või erikatse märk. Vahel on suurim saavutus see, kui noor õpib uskuma iseendasse.

Näha, kuidas tagasihoidlikust poisist kasvab noor juht või kuidas keegi leiab laagris oma parimad sõbrad – just need hetked annavad meie tegevusele kõige suurema mõtte.

Kõige selle taga on meie vabatahtlikud noortejuhid.

Samas peame ausalt tunnistama, et vabatahtlik tegevus ei ole tänapäeval lihtne. Aega jääb kõigil vähemaks. Iga liigutus nõuab aega ning aeg on muutunud väärtuseks, mida mõõdetakse sageli rahas.

Me kõik soovime, et noortega tegeletaks, et neil oleks võimalusi, eeskujusid ja turvaline keskkond kasvamiseks. Kuid küsimus on – kes seda teeb?

Vastus on lihtne ja samas keeruline. Seda peame tegema meie ise. Noortejuhid, lapsevanemad, kaitseliitlased, toetajad ja kogukond koos. Kuid ikka seisame suure mure ees, et meil on suur puudus vabatahtlikest noortejuhtidest!

Noortejuhtide töö ei ole lihtne. Sageli ei nähta õhtuseid tunde, telefonikõnesid, laagrite planeerimist või varustuse parandamist. Aga just nende väikeste nähtamatute tegude peal seisab meie organisatsioon. Südamest aitäh kõikidele noortejuhtidele, kes on leidnud aja ja tahtmise panustada meie noortesse.

Me ei saa valida aega, milles elame, kuid saame valida, millised inimesed me selles ajas oleme. Ja mina usun, et Eesti tulevik on tugev seni, kuni meil on noori, kes julgevad vastutada, aidata ja oma riiki hoida. Ning kuni meil on noortejuhte, kes on noortele toeks ja eeskujuks.

Noorte Kotkaste malevapealikuna on mul  väga hea meel näha, et meie tegevused liiguvad ajaga kaasa. Hea uudis on, et drooniõpe jõuab malevatesse. See annab noortele võimaluse õppida uusi tehnoloogiaid, arendada tähelepanu ja meeskonnatööd ning näha, kuidas tänapäevased oskused on seotud riigikaitsega.

Noorte Kotkaste tugevus ongi selles, et hoiame traditsioone, kuid julgeme õppida ka uusi oskusi.

Kui mõni aastakümmend tagasi tähendas hea vaatlus binoklit ja märkmikku, siis nüüd võib kõrval olla droon ja telefonirakendus. Aga üks asi pole muutunud – märjas metsas saavad kõik ikka ühtemoodi poriseks. Ka üleelamisoskus ja looduses hakkama saamine on väärtused, mida läheb vaja igal ajal.

Ükski noor ei õpi neid oskusi üksi. Selle taga on inimesed, kes õpetavad, toetavad ja annavad edasi oma teadmisi ning kogemusi. Just seetõttu on koostöö ja üksteise toetamine meie organisatsiooni jaoks väga olulised.

Vabatahtliku organisatsioonina hindame kõrgelt oma koostööpartnereid.

Tänan südamest meie armsaid Kodutütreid koostöö eest! Ühised ettevõtmised, laagrid ja tegemised annavad meie noortele palju häid mälestusi, uusi kogemusi ja sõprussuhteid.

Mul on hea meel näha, et koostöö kaitseliitlastega on suurenenud. Oleme saanud abi tegevuspunktide läbiviimisel, laagrites ja üritustel. See näitab, et meie noori märgatakse ja peetakse oluliseks. Loodame väga, et see koostöö kasvab veelgi tugevamaks.

Samuti loodame tulevikus tihedamat koostööd Naiskodukaitsega, sest üheskoos suudame pakkuda noortele rohkem teadmisi, oskusi ja häid eeskujusid.

Soovin tänada TÜ Viljandi Kultuuriakadeemiat – organisatsiooni, kellega on sel aastal olnud väga hea koostöö. Sellised partnerid annavad meie noortele uusi võimalusi ning aitavad näidata, et õppimine ja areng võivad olla põnevad ning inspireerivad.

Meie noorte tegemised ja võimalused ei sünni ainult organisatsiooni sees. Väga oluline on ka lastevanemate, kogukonna, koostööpartnerite ja kohaliku omavalitsuse toetus ning märkamine. Meie soov on olla aktiivne ja usaldusväärne koostööpartner ka tulevikus, et üheskoos pakkuda noortele rohkem võimalusi, turvalist kasvukeskkonda ja tugevaid väärtusi.

Usun, et mida rohkem üksteist märkame ja koostööd teeme, seda tugevam on ka meie kogukond tervikuna.

Head noored!

Teie olete põhjus, miks see organisatsioon kestab juba 96 aastat. Teie naer laagriõhtul, julgus proovida uusi asju, oskus sõpra aidata ja tahe mitte alla anda – need on väärtused, mis hoiavad Eestit tugevana.

Isamaalisus ei tähenda ainult suuri sõnu või pidulikke hetki. Vahel tähendab see hoopis märga metsarada, sõbra toetamist raskel hetkel, lipu heiskamist külmal hommikul või valmisolekut panustada ka siis, kui keegi seda ei näe.

Organisatsioon Noored Kotkad ei kasvata lihtsalt noori. Meie ridades sirguvad noormehed, kellel on süda õiges kohas.

96 aastat on väärikas vanus. Aga kõige tähtsam küsimus ei ole, kui kaua oleme olnud olemas. Tähtis on see, milliseid noori me kasvatame järgmise 96 aasta jooksul.

Palju õnne, Noored Kotkad, 96. aastapäeva puhul!

Eesti eest – alati valmis! 

Noored Kotkad tähistasid 96. aastapäeva

27. mail tähistasid oma 96. aastapäeva Noored Kotkad. Pidustusi oli üle terve Eesti, Noorte Kotkaste Sakala maleva aastapäevapidu toimus seekord Mustla rahvamajas. 

Peomajas askeldati juba eelmise päeva õhtul, et järgmiseks päevaks oleks ikka kõik ette valmistatud. Saal sai kaunistatud ja fotonurk üles seatud ning jalutussaali sätiti valmis suupistelaud.

Neljapäeval pärast kella nelja hakkasid juba kogunema õhtujuhid, vaja oli ette valmistada helindus, toolid tassiti saali ning veel nipet-näpet korraldada. Kella viieks oli kutsutud need noored, kes hakkasid andma Noorte Kotkaste tõotust, see aasta oli neid 8. Kui proovid tehtud ja külalised vastu võetud, võis pidulik sündmus alata.

Õhtujuhtideks olid meil oma kohalikud noored, Sakala maleva aasta noorkotkas Remi Zieds Tarvastu Tõhvide rühmast ja Alexandra Muts, Tarvastu Taevavõtme rühma noor.

Aastapäeva kõne alustati Artur Alliksaare luuletusega “Aeg”: "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole..." Pärast luuletust tõusti püsti ja lauldi ühiselt Eesti Vabariigi hümni. Järgnevaks sai sõna Sakala maleva Noorte Kotkaste pealik Antonina Eek.

Pidupäevalisi oli õnnitlema tulnud Sakala maleva staabiülem major Andrus Põldma, Naiskodukaitse Sakala ringkonna juhatuse liige Gertu Viiask, Kodutütarde Sakala ringkonna esindaja Elerin Öövel, Tarvastu Gümnaasiumi direktor Anne Põldsaar ja Viljandi valla esindaja Evelyn Härm. Kõigil olid kaasa toodud palavad tervitused ja lillekimbud. Viljandi vald kinkis Noorte Kotkaste 96. aastapäevaks väga maitsva ja kauni tordi.

Peale sõnavõtte oli muusikaline etteaste, laulis ja klaveril saatis ennast Tarvastu Muusikakooli õpetaja Merli Mäevälja.

Seejärel oli aeg tunnustada oma noortejuhte, noorliikmeid, lastevanemaid ja koostööpartnereid. Tunnustused andsid üle Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Antonina Eek ja Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor Ebe Õnne. Parimad noored pälvisid tänukirja, anti välja mitmeid erialamärke, järkude sooritusi ja hoolsuspaelu.

Kui tunnustused olid jagatud ning kõiki tänatud, oli aeg väikseks vahepalaks. Alexandra Muts luges Peeter Volkonski luuletuse “Mis maa see on”. 

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,

vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,

kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.

Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad —

kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks

veel ainult kõlbab inimene siin?

Kes selle valu ükskord kokku korjaks,

et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,

kus vabadus on maasse kaevatud,

kus on siin õiglus, kus on rahukohus,

kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,

on roostes häbi südameta rind.

Siit põgeneda võiksin lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,

ja millega ta seda teeb, ei tea.

Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,

kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?

Kas suudan enam olla temata?

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta

kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.

Vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Iga noor, kes astub Noorte Kotkaste organisatsiooni, annab piduliku tõotuse. Noored astusid lavale ja Antonina Eek hakkas ette lugema tõotust ning noored kordasid tema järgi. Tõotus antud, oli kaelarättide sidumise aeg ning anti kätte tunnistused. Kunagi üks noormees ütles, et tõotuse andmine on tal seniajani meeles, sest ta ei suutnud oodata, kunas teda noorkotkaks vastu võetakse. 

Nüüd oli pildistamise aeg, meie fotograafiks oli Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas, kelle klõpsudest tulevad elavad ja kaunid jäädvustused. Pildid tehtud, kuulutasid õhtujuhid piduliku osa lõppenuks ja kutsusid pidulisi keha kinnitama.

Suured tänud kõigile, kes aitasid selle peo korraldusmeeskonda. Suur tänu pidulistele, sest ilma teieta seda pidu ei oleks toimunud! Aitäh Ingriti Köögile, kes kattis suupistelaua! Suured tänud kallid vabatahtlikud noortejuhid, ilma teieta ei toimuks mitte kui midagi. 

Alati valmis!

 Tunnustamine malevapealiku tänukirjaga

    1. Bert Sõber
    2. Rihard Šinkartšuk
    3. Henry Jõemaa
    4. Mihkel Suigusaar
    5. Kaspar Teas
    6. Karl Kukk
    7. Robin Järv
    8. Kristofer Veetamm
    9. Ilmar Solom
    10. Luka Nöps
    11. Marko Tulp
    12. Sander Tulp
    13. Ralf Vanamets
    14. Märt Visor
    15. Steven Mõttus
    16. Risto Zieds
    17. Taivar Riiga (Riga)
    18. Enn Pinsel
    19. Birgit Sang
    20. Ebe Õnne
    21. Maris Pajumägi
    22. Vika Zieds
    23. Ahto Alas
    24. Aleksandr Karakozov
    25. Lauri Topolev
    26. Esta Kivisild
    27. Elerin Öövel
    28. Paistu Kooli direktor hr Eero Metsvahi
    29. Sten – Hendrik Kivikas
    30. Kristofer Tuur
    31. Aksel Alas
    32. Ako Alas
    33. Ats Alas
    34. Fred Karakozov
    35. Rauli Kuus
    36. Hugo Pukk
    37. Sten Semkiv
    38. Frank Karakozov
    39. Sebastjan Tafenau

Tunnustamine malevapealiku tänukirjaga ja meenega

    1. Ants Oskar Ingi
    2. Kevin Lucas Paris
    3. Rihard Kapp
    4. Siim Vaher
    5. Viktor Yevchyschyn
    6. Ruuben Kaasik
    7. Carel Pau
    8. Ken-Raidon Paabos
    9. Raimo Tulp
    10. Gustav Lind
    11. Otto Johanner Põrk
    12. Kaarel Tukk
    13. Veli Pettai
    14. Ruudi Kõiv

Noorte Kotkaste hoolsuspael

1. Kristjan Ruudi Alle 

Salgapealikud

    1. Kaarel Tukk
    2. Kristjan Ruudi Alle
    3. Otto Johanner Põrk
    4. Simon Leisson
    5. Eerik Lepla
    6. Timo Lepla
    7. Marten Hunt
    8. Karl Siimann

ERIKATSED
LASKUR

    1. Eerik Lepla 
    2. Kaarel Tukk
    3. Otto Johanner Põrk

MATKAJA
    1. Robert Lehtsaar
    2. Otto Johanner Põrk
    3. Kaarel Tukk
    4. Kristjan Ruudi Alle
    5. Paul Lind
    6. Gustav Lind
    7. Veli Pettai
    8. Raimo Tulp
    9. Sander Tulp
    10. Ruudi Kõiv
    11. Valmo Visor
    12. Kristofer Tuur

ÜLEELAJA

    1. Martin Hunt
    2. Marten Hunt
    3. Kristofer Tuur
    4. Theodor Teiter
    5.  Kaarel Tukk
    6. Otto Jahanner Põrk
    7. Karl Kõiv
    8. Sander Tulp
    9. Ilmar Solom
    10. Steven Mõttus

ARTIST

    1. Karl Kõiv

Tekst: Vika Zieds

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kodutütred ja noorkotkad panid end proovile „Pruudeni jälgedes“

 

Laupäeval, 23. mail, oli Heimtali ümbrus tunnistajaks noorte sitkusele, taibukusele ja meeskonnatööle, kui taas leidis aset kodutütarde võistlusmatk „Pruudeni jälgedes“. Soe kevadilm tõi rajale seitse kodutütarde ning ühe noorkotkaste võistkonna. 

14-kilomeetrisel trassil pandi noorte teadmised proovile väga mitmekülgsetes ja elulistes valdkondades. Kontrollpunktides tuli näidata oma oskusi vormi kandmises, esmaabis, veeohutuses, kriisivalmiduses, looduse tundmises, kaardi oskuses, sõlmede tegemises ning kommunikatsioonis. 

Kõige rohkem peavalu valmistas võistlejatele kommunikatsiooni kontrollpunkt, kus ülesande lahendamiseks jaotati võistkonnad kaheks – üks osa tiimist asus ühel pool ja teine osa teisel pool varjavat koormakatet. Ühel pool asuvate võistlejate ülesandeks oli kirjeldada neile etteantud klotsidest ehitist nii, et teisel pool katet olevad kaaslased suudaksid selle põhjal püstitada identse koopia. Ülesande sooritamise ajal oli lubatud ainult verbaalne suhtlus, igasugune muu infovahetus oli rangelt keelatud.

Korraldajate poolt suured, suur tänu ja sügav kummardus Politseile, Punasele Ristile ja Kolga-Jaani vabatahtlikele päästjatele. Teie põnevad ja harivad kontrollpunktid panid noortel silma särama ning mõtted liikuma. Aitäh ka teistele punktikohtunikele, abilistele ja vastutegevusele!

Samuti täname südamest Heimtali Põhikooli ja ERMi Heimtali muuseumit, et meid soojalt vastu võtsite. 

Kodutütarde arvestuses saavutasid äärmiselt tasavägises võistluses esimese koha võistkond Tauno Tilgad koosseisus: Angelia Nicolau Costa, Anette-Larissa Piir, Christella-Marleen Jürgens ja Eleanor Kõomägi. 

Teise koha saavutas taas Pöial-Liisi rühma võistkond koosseisus Liisa Reile, Emma Penter, Hanna-Marii Raudsepp ja Triin Marleen Taklaja. 

Kolmanda koha saavutas Rukkilille rühma võistkond koosseisus Saskia Tiido, Marta-Liisa Reinbach ja Heleen Ilves.

Noorte Kotkaste lippu hoidsid kõrgel Kalmetu noorkotkad Oliver Mättas, Keron Grünberg, Ats Kiik ja Sander Kõll.

Palju õnne võitjatele ning suur kummardus igale vaprale osalejale, kes raja läbis!

Kohtumiseni juba järgmisel radadel!

Diana Reile,

võistluse peakorraldaja

Galerii

Fotod: Kaspar Teas, Gunnar Teas

Kuidas noortejuhid droone õppisid lennutama

 

Kahel nädalavahetusel oli Kodutütarde ja Noorte Kotkaste noortejuhtidel võimalus läbida droonikoolitus, et hakata oma kodumalevates läbi viima drooniõpet, mis on sisse pandud ka uuendatud järguõppes  IV järgu riigikaitse osas.

Hommikul pidi vara tõusma, et õigeks ajaks kohale jõuaks. Sõit oli pikk, kuid ilus selge ilm ja kaunid Eesti maakohad tegid sõitmise nauditavaks. Autosõiduga saab avastada väga vahvaid Eestimaa paiku, mis pakuvad silmailu.
Kohale jõudes ootas meid koolitusmeeskond, kes Kuusalu Spordikeskuse suures saalis juba hoogsalt tegutses. Vaja oli oodata, sest kõik õppurid ei olnud veel kohale jõudnud. Jutustasin administraatoriga ja jutt läks karulaugu juurde, andsin juhiseid, kuidas head karulaugusoola teha.
Kogunesime spordisaali ja korraldaja tervitas meid kõiki, andis ülevaate, mis toimuma hakkab. Esimeseks ülesandeks oli lennu planeerimine. Kuna enne koolitust oli soovitav läbida MÕS 1-3, siis kõik see planeerimise info tuli ka sealt. 

Kui droonilend oli planeeritud ja instruktorile ette näidatud, jagati meid kolme meeskonda.
Kõigepealt läks meie meeskond planeeritud lendu sooritama DJI MINI-ga. Tundus, et kõik noortejuhid on hoidnud droone käes ja said ilusti hakkama. Loomulikult on oluline ka vilumus, sest mida rohkem on harjutatud, seda kiiremini ka lahendad ülesandeid. Selles harjutuses olid ära jagatud kõrgused, kus keegi lennata tohib. Olid madalad ja kõrged lennukoridorid. Ülesanneteks oli tuvastada esemeid, pildistada ja 360-kraadist videot teha.
Kui esimene töötuba läbi sai, oli juba lõunaaeg. Kui koolitus on huvitav ja kaasahaarav, siis aeg lendab linnutiivul.
Peale lõunat oli veel kaks õpituba. Järgmiseks liikus meie viieliikmeline meeskond drooni simulaatori töötuppa. Instruktor õpetas meid järk-järgult, kuidas tööle panna arvutisüsteem ja drooni simulaator. Kui kõik vajalikud esemed olid arvutiga ühendatud ja juhised antud, siis võis harjutamine alata. Peaks ütlema, et päris raske oli selle simulaatori drooni lennus hoida. 

Kuna kõikidel droonidel on oma eripärad, kuidas neid juhtida, siis seda peab tõesti harjutama ja õppima. Harjutasin kaua ma harjutasin, aga lõpuks suutsin nii palju, et maanduda oskasin juba päris hästi. Raja läbimisega läheb ikka päris mitu head päeva, et seda selgeks saada, aga ma arvan, et kui harjutad, siis saad ka meistriks. Lõpuks proovisime ka simulaatoris prillidega lennata, aga no see läks mul ikka päris metsa. Ei ole vaja enne ikka järgmist sammu edasi minna, kui üks on veel päris kõvasti ligadi-logadi.
Viimaseks õpitoaks oli DJI NEO. Selles õpitoas oli üles seatud erinevad ülesanded, mida tuli siis õppida ja läbida. Drooni koolitus tehti kõigile korraga ja seejärel läks harjutamiseks. Algul oli ikka raske aru saada, kuidas see pult ikka töötab. DJI NEO-l on WI-taoline pult, mida liigutades droon lendab just sinna, kuhu vaja. Algul ei saanud ma sellest süsteemist üldsegi aru, tahtsin ikka tagasi DJI MINI juurde minna, aju ja käsi ei tahtnud sugugi koostööd teha ja see ajas lausa marru. Tegin väikse pausi ja proovisin siis uuesti. Ei tea mis küll juhtus, aga minu aju hakkas koostööd tegema minu käega ja drooni lennutamine läks edukalt.  Viimane harjutus oli takistusrada, kus pidid üle ja läbi lendama rõngastest, siis edasi ümber värava ja tooli alt. See tooli alt lendamine oli suht võimatu ettevõtmine, arvasin, et ma ei saa kunagi sellega hakkama. Hingasin või äkki isegi ei hinganud ja uskuge või mitte, ma sain hakkama! Edasi oli vaja minna saali tagumise ukse juurde, kus oli vaja vaadata mingit numbrit ja edasi liikuda slaalomina takistusraja lõppu. Viimaseks pingutuseks oli vaja läbida korvpallikonstruktsioon, mis oli seina küljes kinni ja sealt oli vaja minna vahelt läbi, mitte alt ega pealt - ka see tundus algul kuidagi võimatu.
Vot see oli hea emotsioon, mis ma sealt sain ja seda tuleb anda edasi ka noortele. Eduelamus oli 100% ja seda tõestas ka instruktor.
Suur, suur tänu koolitajatele, et nii kaasahaarava koolituspäeva olite valmis planeerinud!

IV JÄRK / Alates 12-aastased

• Teab õhudroonide ohutu kasutamise põhimõtteid, valmistab neid ette turvaliseks juhtimiseks ning omab praktilist kogemust lennutamisel
• Mõistab droonide ehitust ja tööpõhimõtteid
• Oskab hinnata inimtegurite ja keskkonnatingimuste mõju lennutegevusele
• Rakendab lennuohutuse põhimõtteid droonilennutegevuses
• Oskab planeerida lennutegevust
• Omab praktilisi oskusi mehitamata õhusõiduki ohutuks käitamiseks nii simulaatoril kui ka reaalses lennutegevuses

Tekst ja fotod: Vika Zieds