Kodutütred uudistasid pealinna

 

Minu teekond pealinnalaagrisse algas hommikul kell 10 Sakala maleva eest. Kõigepealt ei läinud meil tööle esimene buss, millega pidime Tallinna sõitma. Meie juhendaja jooksis uue bussi võtmetele järele, panime kõik oma asjad bussi pagasiruumi ja sättisime end istuma. Meid oli kokku koos juhendajaga üheksa.

Tallinnasse jõudes läksime edasi Prantsuse Lütseumi algklasside koolimajja. Seal registreerisime end fuajees ära ning saime teada, millises klassiruumis ööbime. Sättisime end ilusti tuppa laiali ja läksime lõunasöögile. Söögid olid imemaitsvad!

Edasi jagati meid gruppide kaupa bussidesse ning suundusime Tallinna loomaaeda ekskursioonile. Seal jagati meid omakorda nelja gruppi. Meie grupp läks esimesena kitsi vaatama, edasi elevantide juurde ja seejärel troopikamajja. Meie giid oli supertasemel – ta rääkis väga ilusti ja huvitavalt, kuid kahjuks lahkub ta juba kahe nädala pärast töölt.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime Rocca al Mare keskusesse šoppama. Kui kõigil olid oma ostlemisvajadused rahuldatud, läksime bussidesse ja sõitsime koolimajja tagasi. Seal sättisime end mõnusalt sisse ja enne magamaminekut oli muidugi veel õhtusöök ja vormide kontroll, et kõik oleks järgmiseks päevaks ideaalselt korrektne, ning linnaluba, mille üle olid kõik väga rõõmsad.

Teine päev

Teine päev algas varakult ja üsna suure sahmerdamisega. Kõik hakkasid endale patse punuma, vorme triikima ja neid korrektselt selga panema. Kogunesime kõik ilusti maja ette ning hakkasime vanalinna poole suunduma, ilusasti kahe kaupa rivis.

Esimene grupp läks Vabamusse ja teine Riigikokku. Minu grupp sai esimesena Riigikokku. Meile tehti seal väga detailne ekskursioon. Kõigepealt käisime suures saalis, kus saime ka pilte teha, ning edasi suundusime Riigikogu peasaali, kus Eesti riiki juhitakse. Saime väga põhjaliku ülevaate Riigikogu tööst ja ajaloost.

Edasi suundusime torni ehk Vana Toomase torni. Üles kõndimine oli päris raske, sest trepiastmeid oli umbes 120 ning pidime kontsakingades ja seelikutes liikuma.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime edasi Stenbocki majja. Sinna tulid kokku kõik umbes 100 kodutütart ning avakõnega võttis meid vastu Eesti kultuuriminister Heidy Purga. Suundusime ministrite laua taha, kus tutvustati meile ministreid ja nende tööülesandeid. Edasi läksime rõdule ilusat Tallinna vaadet vaatama. Pärast tehti meile majas ringkäik.

Seejärel suundusime oma grupiga Vabamusse. Seal saime endale audiogiidid ning võisime iseseisvalt muuseumis ringi liikuda.

Edasi läksime koolimajja sööma ja vabasse riietusse riietuma. Pärast oli väike 40-minutiline paus ning seejärel suundusime Eesti Vabaõhumuuseumi. Seal lasti meid samuti vabalt ringi liikuma. Saime tutvuda nõukogudeaegse eluga ning külastada vana poodi ja kõrtsi, kus olid tolleaegsed söögid ja müügil erinevad ajastule iseloomulikud esemed.

Õhtu jätkus õhtusöögi ning lõpuks ka magamaminekuga.

Kolmas päev

Kolmandal päeval suundusime jälle gruppidena erinevaid kohti külastama. Minu esimeseks külastuseks oli PROTO avastuskeskus. Seal võeti meid vastu väga laheda loo saatel, mis viis meid mõtetes tehnika ja meisterdamise maailma.

Pärast seda saime iseseisvalt avastuskeskuses ringi vaadata. Seal oli palju uut ja põnevat ning saime virtuaalreaalsusprillidega erinevaid lahedaid filme vaadata ja tegevusi proovida.

Pärast avastuskeskust läksime Lennusadama muuseumisse. Sealgi lasti meil vabalt ringi käia ja uurida Eesti ning välismaa merenduse ajalugu.

Pärast lõunasööki suundusime oma grupiga Tallinna Teletorni. Meid võttis vastu imetore giid, kes rääkis väga elavalt ning jagas ka oma teadmisi ja kogemusi Tallinna Teletorni tähtsusest ning 1991. aasta 20. augusti sündmustest.

Saime uurida Teletorni kõige alumist korrust, mis asub kaheksa meetrit maa all ja kuhu tavakülastajad tavaliselt ei pääse. Käisime ka vitraažisaalis ning saime teada nende vitraažide tähendustest. Loomulikult külastasime ka ülemisel korrusel asuvat vaateplatvormi ja muuseumiosa.

Pärast seda suundusime grupiga botaanikaaeda. Seal võtsid meid vastu oma ala professionaalid ning suundusime botaanikaaia siseaia ringkäigule. Meile räägiti taimedest väga detailselt, kuid samas huvitavalt ja hea huumoriga. Seal oli imeilus!

Pärast rasket ja sisukat päeva toimus õhtul koolis diskoõhtu, kus lapsed said oma viimased energiavarud ära tantsida.

Viimane päev

Viimasel hommikul suundus meie grupp Estoniasse. Selle üle olin mina kõige rohkem elevil, sest ma ei olnud varem Estonia majas ekskursioonil käinud.

Alustasime alumisest fuajeest, kus näidati meile ka põrandajuppe, mis olid pärast Estonia põlengut alles jäänud. Samuti saime teada, millised tähtsad riigipead olid kunagi sealt läbi kõndinud.

Näha saime õmblustöökoda, kus käis kibe töö, grimeerimisruumi ning balletiosakonda, kus treenisid ka balletipoisid. Seda oli väga uhke vaadata! Meile näidati ka pilte endisest Estoniast ja pärast põlengut ning erinevaid peosaale.

Edasi toimus vanalinnas ekskursioon, kus tutvustati meile Tallinna vanalinna ja selle ajalugu.

Pärast seda oli koolimajas laagri lõpetamine ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.

Pealinnalaager oli täis uusi kogemusi, põnevaid kohti, huvitavaid inimesi ja palju toredaid hetki. Sain selle laagri jooksul Tallinna kohta väga palju uut teada ning kindlasti jäävad need päevad mulle kauaks meelde.

Galerii: Vika Zieds, Tarvastu Taevavõtme rühmavanem

Teksti kirjutas Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar Alexandra Muts

Ümera üksikkompanii õppenädalavahetus ehk kuidas droonid õpetasid meid metsale hoopis teise pilguga vaatama

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oskagi enam öelda, mitmendat korda me Ümera üksikkompanii õppenädalavahetust korraldasime. Aastaid on neid selja taha kogunenud nii palju, et mingil hetkel lähevad nad lihtsalt omavahel segamini. Aga võib-olla polegi see kõige tähtsam. Palju olulisem on see, et niipea kui augustikuu esimene nädalavahetus kalendrisse jõuab, hakkavad Ümera kompanii inimestel mõtted juba Väluste poole liikuma. Mõni otsib välja vormi, mõni kontrollib, kas magamiskott on ikka veel seal, kuhu ta eelmisel aastal pandi ning mõni lubab endale täiesti siiralt, et seekord pakib ta kõik juba neljapäeva õhtul valmis. Elu on aga õpetanud, et selliseid lubadusi ei maksa liiga tõsiselt võtta – reede hommikul on ikka keegi, kes helistab ja küsib, kas lusikas on päriselt ka vaja kaasa võtta või saab nädalavahetuse kuidagi ilma hakkama.

Eks selle õppenädalavahetusega ole üldse üks naljakas lugu. Kui vaadata ainult päevakava, siis võib jääda mulje, et ees ootab kolm päeva puhast militaarset väljaõpet: demineerimine, droonivastane tegevus, laskmine ja drillid. Tegelikult on see vaid pool tõde. Teine pool sünnib hoopis nende inimeste vahel, kes kord aastas samasse metsatukka kokku saavad. Meie kompaniis on ettevõtjaid, õpetajaid, arste, pensionäre, riigikogu liikmeid, kindraleid, torupillimängijaid ning terve hulk Soome sõpru. Argipäeval on neil kõigil oma amet ja vastutus, kuid Välustes ei huvita see enam kedagi. Seal on tähtis hoopis see, kas sul on hommikul kohv valmis, kas saad telginööri pingule ja kas õhtul lõkke ääres on mõni uus lugu rääkida.

Eks neid lugusid hakkas kogunema juba reede lõunal.

Korraldusmeeskond kogunes malevas ning nagu ikka, nägi kõik välja peaaegu ideaalne. Varustus oli ilusti rivis, telgid ootasid laadimist, saunaauto seisis valmis ning kümblustünn säras päikese käes nagu lubadus, et õhtul saab inimene jälle inimeseks. Seisime Sassiga hetkeks kogu seda ilu vaadates ja tunnistasime teineteisele, et seekord tundub küll kõik läbi mõeldud olevat.

Just sel hetkel küsis keegi täiesti süütult:

„Aga kes saunaauto kohale viib?“

Selle peale saabus niisugune vaikus, mida tunnevad kõik inimesed, kes on kunagi mõnda suuremat ettevõtmist korraldanud. Mitte keegi ei öelnud midagi, sest kõik said korraga aru, et kõige olulisem küsimus oli jäänud küsimata.

Pool aastat planeerimist.

Koosolekud.

Tabelid.

Kontrollnimekirjad.

Ja siis avastad, et auto on olemas, aga juht on kusagil (Erich .. krt) ... noh, mitte siin.

Õnneks on Kaitseliidus üks hea omadus – meil ei kulutata väga palju aega kurtmisele. Natuke telefoni, natuke mõttetööd ja üsna kiiresti sai selgeks, et üks auto sõidab lihtsalt kaks korda. Kui hiljem õhtul saunas istusime, leidsime üksmeelselt, et ega see esimene logistiline aps olegi halb asi. Kui kõik läheks alati esimese korraga ideaalselt, poleks järgmisel aastal enam midagi meenutada.

Laupäeva hommik algas väikese ümberkorraldusega. Ootasime ligi viitkümmet inimest, kohale jõudis umbes kolmkümmend. Korraldajana käib peast esimese hooga läbi terve rida mõtteid, kuidas nüüd päev ümber mängida, kuid üsna kiiresti selgus, et ega halba ilma heata anta. Kolme õppegrupi asemel tegime kaks ning üsna pea oli näha, et väiksemas seltskonnas jõuab igaüks rohkem proovida ja instruktoritel jätkub aega ka küsimustele vastata.

Selle aasta õppuse märksõna oli kahtlemata droon.

Ausalt öeldes arvasin ma veel mõni aasta tagasi, et droon on üks tore aparaat, millega pulmapilte tehakse ja vahel naabrimehe maja kohal natuke liiga kaua hõljutakse. Tänaseks on maailm muutunud ning koos sellega ka väljaõpe.

Margus alustas isevalmistatud lõhkekehade teemaga ning ma ootasin ausalt öeldes juttu sütikutest, lõhkeainetest ja detonaatoritest. Selle asemel hakkas ta rääkima rohust. Siis mullast. Siis ühest puutüvest, mis kuidagi vales kohas vedeles.

„Vaata seda rada,“ ütles ta. „Kas tundub loomulik?“

Ei tundunud.

„Vaata seda traati. Kas näed, kuidas ta korraks päikese käes helgib?“

Nüüd juba nägin.

Ja ühel hetkel sain aru, et tegelikult ei õpetata meid mitte lõhkekehi otsima. Õpetatakse märkama. See kõlab lihtsana, aga proovige ise. Me kõik vaatame metsa. Hoopis keerulisem on seda päriselt näha.

Järgmises punktis ilmusid välja sileraudsed ning kusagilt selja tagant kostis täiesti siiras rõõmuhüüd:

„Jess! Nüüd saab pauku teha!“

Eks sai ka.

Aga optimismi jätkus umbes esimese savitaldrikuni.

Taldrik lendas.

Põmm.

Taldrik lendas edasi.

Teine pauk.

Lendas ikka.

Kolmanda möödalasu järel hakkasid kõik kuidagi palju tähelepanelikumalt kuulama seda osa jutust, kus Arne rääkis ennakust. Droon ei peatu selleks, et saaksid teise lasu rahulikult sihtida. Ta liigub täpselt nii kiiresti, et eksida on väga lihtne.

Õnneks juhtub õppimisel üks tore asi – kui hommikul ei taba peaaegu mitte midagi, siis õhtuks hakkavad needsamad taldrikud juba järjest sagedamini purunema. Ja kui mõni kaaslane seekord tulemata jäi, siis tuleb tunnistada, et meie saime selle võrra rohkem harjutada. Mõnikord on ka puudujatel oma tagasihoidlik panus ühisesse väljaõppesse.

Kõige rohkem pani mind aga mõtlema hoopis drooni eest varjumine. Kui veel mõni aasta tagasi otsisime metsas lihtsalt head telgikohta, siis nüüd tuli mõelda sellele, kuidas paistab see koht saja meetri kõrguselt. Kuidas peita oma soojusjälge? Kuidas liikuda nii, et murdunud oks või tallatud rohi sind ära ei reedaks? Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kunagi õpetatakse meid metsa vaatama linnu pilguga.

Õhtu lõpetas traditsiooniline viktoriin, mille Gunnar ja Keijo olid seekord drooniteemaliseks sättinud. Esimese küsimuse järel valitses saalis niisugune vaikus, nagu oleks keegi ootamatult matemaatika riigieksami lahti teinud.

„Mis on UAV eestikeelne vaste?“

No vot.

Mõni teadis.

Enamik meenutas.

Ülejäänud vaatasid targema näoga naabrimeest lootuses, et äkki oskab tema.

Lõpus läks rebimiseks Mulkide, Majorite ja Naksitrallide vahel ning kui viimane küsimus kõlas, oleks võinud vabalt arvata, et mängitakse maailmameistritiitli peale. Ausalt öeldes väärib Rein siin eraldi kiitust – kui küsimus puudutas Eesti ajalugu ja muusikat, tuli vastus temalt niisuguse kiirusega, et ülejäänud alles lugesid küsimust lõpuni.

Pühapäev oli paberil rahulikum, aga tegelikult mitte vähem õpetlik. Droonivastased drillid ja automaadist laskmine tegid üsna kiiresti selgeks, et Hollywood on meid aastaid natuke petnud. Valang ei tähenda veel tabamust ning relv ei lase ise. Kõik algab ikka sellest, et inimene mõtleb, mida ta teeb.

Kui pärast lõunat autosid pakkisime, tuli üks noorkotkas minu juurde ja ütles lihtsalt:

„Tead, väga äge nädalavahetus oli.“

Ma ei osanudki midagi targemat vastata.

Sest ega selle õppenädalavahetuse mõte ole ainult selles, et õpid drooni ära tundma või automaadist paremini laskma. Sama oluline on see, et kohtud inimestega, kellega võib-olla oled aasta otsa ainult telefonis rääkinud, õpid neid tundma ning avastad pühapäeva õhtuks, et kompanii ei koosne enam nimedest nimekirjas, vaid päris inimestest.

Ja vot sellepärast ongi kahju neist, kes seekord tulemata jäid. Mitte sellepärast, et nad oleksid mõnest õppepunktist ilma jäänud, vaid sellepärast, et nad jäid ilma ühest nädalavahetusest, mida on hiljem saunas päris hea meenutada.

Ja eks me kohtume seal jälle järgmisel augustil. Ainult üks väike palve on mul järgmise aasta korraldusmeeskonnale siiski juba praegu. Kontrollige enne väljasõitu üle, kas saunaauto juht on ka ikka kaasas. Muidu läheb jälle traditsioon katki.

Tekst: Ahto Alas

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise võttis üle major Andrus Põldma

 

24. juulil toimus Viljandis Kaitseliidu Sakala maleva pealiku vahetustseremoonia, kus kolonelleitnant Andres Lapp andis maleva juhtimise üle major Andrus Põldmale.

​„On suur au ja tunnustus saada oma kodumaleva pealikuks, mille liige olen olnud aastast 2000. Just sellisel keerulisel ajal, mis praegu maailmas valitseb luban anda endast parima, et jätkata eelkäijate suurepärast tööd maleva edasi viimisel ning vabatahtlike kaasamisel,“ ütles uus malevapealik major Andrus Põldma.

Vahetustseremoonial osalesid Kaitseliidu Sakala maleva liikmed, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindused koos liputoimkondadega ning külalised. Pärast käskkirja ettelugemist andis kol-ltn Lapp maleva lipu üle major Põldmale, kes lubas seda kaitsta ja hoida.

„Selle kolme aasta sisse on mahtunud väga palju õppusi, väljaõpet, kohtumisi ja koostööd. Ilma liigsete detailideta, olen pealikuna väga rahul kaitseliitlaste panuse ja
saavutatuga,“ ütles endine Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. „Olen täiesti veendunud, et major Põldmaga on Sakala maleva kaitseliitlased heades kätes ning ta annab endast parima, et maleva areng oleks eesmärgistatud ja tõhus.“ Kolonelleitnant Andres Lapp jätkab teenistust Lõuna maakaitseringkonna – Tartu maleva staabiülemana. 

Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise üle võtnud major Andrus Põldma alustas oma teenistust 2001. aastal ajateenijana piirivalveameti ridades. Alates 2006. aastat töötas ta erinevatel ametikohtadel Sakala malevas, pärast mida suundus kaitseväkke. Kaitseväes on ta teeninud nii Eesti diviisi 1. kui ka 2. jalaväebrigaadis nii kompaniiülema kui ka staabi operatiivsektsiooni ülema ametikohtadel. 2018. aastal osales ta välisoperatsioonil Malis. Major Põldmale on omistatud Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist, Kaitseliidu teenetemedali II ja III klass, Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärk, Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal ja Maaväe Ohvitseri Hõberist.

Galerii

Ümera kotkad seiklemas ehk Kuidas mängisime paintballi, ronisime puude otsa ja lõpetasime peaaegu põrgus

 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, kuidas Ümera kotkad jälle seiklema sattusid, siis tuleb alustada hoopis jaanuarist. 

Ühel õhtul ütles Aksel täiesti rahulikult: „Esimese järgu jaoks on NOT-i projekti vaja.“ Sellest piisas. Aksel ja Ako hakkasid mõtlema. Ja mitte niisama mõtlema, vaid ikka sellise pühendumusega, et kõrvalt vaadates tundus, nagu tuleks suitsu korstna asemel peast. Märtsi lõpuks oli plaan valmis:  läheme mängima sport-paintball'i ja kui juba Pärnumaale sõidame, ronime Valgeranna seikluspargis ka puude otsa.

Projekt sai heakskiidu, kuigi ühe koha peal pidin ikka natuke kukalt kratsima. Nimelt leidis komisjon, et seikluspargi külastamine ei ole rahastamist väärt, sest see ei olevat seotud ei järgu- ega erialakatsetega. Mina olin seni elanud teadmises, et kõrgustes ronimine, sõlmede kasutamine, tasakaalu hoidmine ja oma hirmudest üle saamine on matkamine. Lihtsalt natuke püstisemas asendis. Aga eks komisjonis istuvad targemad inimesed. Või vähemalt kõrgemal.

12. juuli hommikul ladusime autod kraami täis ja võtsime suuna Võiste poole. Seal asub Eesti ainus sport-paintball'i väljak ning meid võttis vastu Team Estonia mängija Randar. Kõigepealt seletati reegleid,  siis näidati, kuidas väljakul liikuda ja lõpuks öeldi: „Nüüd minge ja mängige!“

Läksime. Ausalt öeldes arvasin ma enne seda, et paintball tähendab rahulikult puu taga passimist ja aeg-ajalt kellegi pihta tulistamist. Ei tähenda. See tähendab jooksmist. Väga palju jooksmist. Ja vahel ka seda, et saad täiesti ootamatult värvikuuliga vastu seda kehaosa, mille olemasolu sa hetk tagasi enam ei mäletanudki.

Esimese mängu järel vaatas üks poistest oma sinikat ja küsis täiesti siiralt: „Kas see kuul oli ikka värvist tehtud?“

Siis näitas Randar, kuidas seda mängu päriselt mängitakse. Ausalt öeldes ei saanud me kõigest aru, sest mees liikus kiiremini, kui silm jõudis jälgida.

Sass vaatas natuke aega pealt, muigas ja ütles: „Las ma proovin ka.“

Tasub teada, et omal ajal kuulus Sass samuti Eesti parimate paintball'urite hulka. Minuti pärast tuli ta tagasi ja lausus: „Peab vist jälle jooksutrenni tegema hakkama. Kui mina liikuma hakkasin, siis mõtlesin, et olen juba teises väljaku otsas. Tegelikult liikusin nagu stoppkaader vanas VHS-filmis.“

Ausalt öeldes meie küll nii ei arvanud. Eks asi oli selles, et meie olime veel aeglasemad. Päeva lõpetuseks otsustasid poisid teha viimase lahingu – viis Ümera kotkast ühe Randari vastu. Paberil tundus see üsna õiglane. Umbes minuti pärast tundus õiglane ainult Randari võit.

Kui lahingud peetud, läksime vaatama Võiste linnuvaatlustorni, raba ja rannaluiteid. Eesti loodus oskab vahel ikka üllatada:  seisad rabas, kõnnid natuke edasi ja järsku ronid mitmekümnemeetrise liivadüüni otsa. Sellistel hetkedel tekib tunne, et loodusel on oma huumorimeel täiesti olemas.

Öö veetsime Valgerannas. Soe meri, hea söök ja värske õhk tegid oma töö. Tavaliselt peab noori õhtul magama ajama, seekord kadusid nad telkidesse aga nii kiiresti, et korraks tekkis kahtlus, kas nad üldse õhtusööki sõid.

Järgmisel hommikul ootas ees seikluspark. Seal sai jälle kinnitust vana tõde, et maa peal on tegelikult päris mõnus olla. Kõige rohkem jäi meelde hetk, kui Ats ühel rajal köie otsa rippuma jäi ja tagant tulnud kaaslane talle appi läks. Alt vaadates meenutas kogu ettevõtmine kangesti muinasjuttu hiigelnaerist – üks tõmbab, teine lükkab, kolmas õpetab ja neljas annab nõu. Õnneks jõudis Ats omal jõul edasi ning naerist ei olnud seekord vaja maa seest välja sikutada.

Remi ronis päeva jooksul kaks korda kõige kõrgema torni otsa. Mõlemal korral vaatas alla, mõtles natuke ja ronis rahulikult tagasi. Mõni võib öelda, et hüpe jäi tegemata. Mina ütlen, et ta käis kaks korda oma hirmule otsa vaatamas. Vahel on see palju suurem samm kui lihtsalt alla hüpata.

Tagasiteel põikasime läbi Lavassaare raudteemuuseumist. Sealt tuli poisse vedurite juurest peaaegu jõuga ära meelitada. Viimaseks peatuspaigaks jäi Tori põrgu. Kuulsast koopast oli aeg küll oma osa võtnud, kuid natuke põrgut õnnestus siiski näha. Ausalt öeldes oli pärast kahte aktiivset päeva enamik meist selleks hetkeks juba üsna kindlad, et väikese tiiru põrgus oleme me tegelikult juba ära teinud.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui oleks tahtnud. Saime uusi oskusi, natuke sinikaid, palju naeru ja veel rohkem lugusid, mida järgmistes laagrites meenutada. Sest Ümera kotkastega on see häda, et kui üks seiklus läbi saab, hakkab järgmine tavaliselt juba vaikselt pihta.

Ja ausalt öeldes... ega me teisiti väga oskakski.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Kolm meeldejäävat päeva discgolfilaagris

Meie sõit discgolfi-laagrisse sõit algas 03.07 kell 10 hommikul. Eelmisel päeval olid asjad juba pakitud ning hommikul sai rahulikult teele asutud. Sõit Mustlast Alutagusele kestis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul rääkisime palju, jagasime oma laagri ootusi ning imetlesime kaunist Eesti loodust.

Kohale jõudes oli eelmine laager just lahkumas, et teha ruumi meile. Ootasime mõnda aega fuajees ning meil õnnestus näha ka olümpiavõitjat Katrina Lehist. Majutus oli väga meeldiv – meie neljakesi saime elada kuuekohalises toas. Seejärel oli aeg minna sööma. Toit oli kogu laagri vältel väga maitsev ning väärib kindlasti eraldi kiitust.

Pärast sööki kogunesid kõik osalejad ühisele avamisele, kus õppisime üksteist tundma erinevate
tutvumismängude kaudu. Hiljem pidi iga maakond valmistama discgolfi-teemalise tutvustuse. Meie valisime selleks Kahooti, mis pakkus kõigile palju elevust. Õhtul esitles iga malev ka iseennast ning ka meie esitlus õnnestus väga hästi.

Esimese päeva lõpetuseks õpetati meile discgolf'i põhitõdesid ning iga osaleja sai endale ühe ketta. Kuna tundsin ala vastu suurt huvi, küsisin endale ka teise ketta, et harjutada nii lähi- kui ka pikamaaviskeid. Õhtu möödus mõnusalt mängides ja omavahel suheldes.

Järgmisel päeval algasid kell 10 töötoad, mida viisid läbi oma ala professionaalid. Osalejad jagati kolme gruppi ning igaüks läbis kõik töötoad.

Minu esimene töötuba keskendus lähimaavisetele. Õppisime ketast õigesti hoidma, viskama ning keskendumist säilitama. Seejärel liikusime pikamaavisete töötuppa, kus tutvusime uute tehnikatega. Mul läks seal väga hästi ning juhendaja kiitis minu visketehnikat, öeldes, et on minu üle uhke. See andis palju enesekindlust.

Viimane töötuba keskendus eeskäeviskele, mis oli mulle alguses kõige keerulisem. Tänu väga heale juhendajale sain aga oma hirmust üle ning õppisin ka selle tehnika selgeks.

Pärast töötubasid käisime läbi järgmise päeva võistlusraja, et tutvuda radade ja korvide asukohaga. Kuna võistelda tuli viieliikmelistes gruppides ilma kohtuniketa, oli rajaga eelnev tutvumine väga kasulik. Päeva jooksul toimus ka orienteerumine metsas ning õhtul mängisime lauamänge ja korvpalli.

Viimase päeva hommikul tundsin enne võistlust väikest ärevust, kuid see kadus kiiresti. Moodustati võistlusgrupid ning igale grupile anti punktide märkimiseks tabel. Start anti kell 9.30 ning minu grupp pääses esimesena rajale.

Võistlus toimus individuaalarvestuses nii tüdrukutele kui ka poistele. Esimese ringi järel polnud ma päris kindel, kuidas mul läks, kuid teisel ringil tundsin end juba palju enesekindlamalt. Kokku läbisime ligi kaheksa kilomeetrit metsaradadel.

Pärast võistlust pakkisime oma asjad kokku, et pärast autasustamist kohe koduteele asuda. Minu suureks rõõmuks saavutasin 20 võistleja hulgas 2. koha. Olin tulemuse üle väga õnnelik ning rõõmustasin ka kõigi teiste osalejate saavutuste üle.

Tagasiteel tegime väikese jäätisepausi ning õhtuks jõudsime tagasi koju. See laager andis mulle palju uusi teadmisi, enesekindlust ning kinnitas, et soovin discgolf'iga ka edaspidi tegeleda. Kolm päeva möödusid kiiresti, kuid mälestused ja saadud kogemused jäävad minuga veel kauaks.

Tekst: Alexandra Muts,
Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar

Fotod: Vika Zieds

Sakala maleva noorkotkad omandasid koka erikatse oskusi

25.–27. juunini toimus Isamaalise Hariduse Projekti (IHP) toetusel Sakala maleva Noorte Kotkaste koka erikatse laager, kus kolm päeva olid täis õppimist, praktilist kokkamist, meeskonnatööd ja häid emotsioone.

Laagris osalesid Sakala maleva Nutikate Rebaste, Abja ja Tarvastu rühmade noorkotkad, keda ühendas soov õppida uusi oskusi ning sooritada koka erikatse.

Laagri eesmärk oli anda noortele teadmised ja praktilised oskused, mis on vajalikud koka erikatse sooritamiseks. Selleks toimus väljaõpe mitmes erinevas keskkonnas: Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis, RMK Loodi õppealal ning Sakala maleva köögis.

Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis said noored tutvuda professionaalse köögi töökorraldusega ning valmistada erinevaid roogasid. Noorte suurepärasteks juhendajateks olid Marika Ježova ja Lea Kask, kes jagasid oma teadmisi ja kogemusi ning innustasid noori julgelt uusi oskusi omandama. 

Sakala maleva köögis harjutati igapäevast toiduvalmistamist ning köögitöö korraldamist. RMK Loodi õppealal ootas noori ees tõeline välitingimustes kokkamise kogemus. Kateldes valmis maitsev supp ning õpiti, kuidas valmistada toitu looduses ohutult ja meeskonnana.

Teoreetilise väljaõppe viis läbi Margit Kirss-Elsayed, kes õpetas noortele toiduhügieeni, tööohutust ja kokanduse põhitõdesid. Laagri lõpus panid osalejad oma teadmised proovile testis ning näitasid, et kolme päeva jooksul omandatud teadmised olid hästi kinnistunud.

Lisaks kokkamisele pakkus laager palju rõõmu ka ühistegevustest. Vahvad meeskonnamängud, ühised väljakutsed ja hea koostöö muutsid laagri meeleolukaks ning aitasid noortel üksteist veelgi paremini tundma õppida.

Noored olid kiired õppijad, tublid tegutsejad ja näitasid üles suurt huvi kokanduse vastu. Kolme päeva jooksul sai selgeks, et just nende seast sirguvad tulevased laagrite korraldusmeeskonna liikmed ning noored kokad, kelle peale saab tulevikus kindel olla.

Suur aitäh kõigile osalejatele aktiivsuse, rõõmsa meele ja suurepärase panuse eest! Samuti täname juhendajaid ja abilisi, kes aitasid laagri õnnestumisele kaasa. Sellised väljaõpped annavad noortele väärtuslikke teadmisi ja praktilisi oskusi, mida saab kasutada nii Noorte Kotkaste tegevustes kui ka igapäevaelus.

Antonina Eek,

Nutikad Rebased, rühmapealik

Ühine panus tõi Karksi malevkonda uue võimekuse

 

Nüüdisaegses riigikaitses ei sõltu edu ainult inimestest, vaid ka sellest, millised töövahendid nende käsutuses on. Karksi malevkonnale tähistas 2026. aasta kevad olulist arengut, kasutusele võeti kaks uut drooni, mis annavad senisest paremad võimalused olukorra hindamiseks ja ülesannete täitmiseks.

Mõte droonide soetamisest sündis õppuse käigus, kus malevkonna liikmed nägid oma silmaga, kui palju võib üks mehitamata õhusõiduk muuta üksuse tegutsemist. Sellest kogemusest kasvas välja soov luua ka Karksi malevkonnale oma droonivõimekus.

Eesmärgi saavutamiseks otsiti toetajaid ning tänu ettevõtete, eraisikute, Sakala maleva ja malevkonna liikmete ühisele panusele koguti vajalikud vahendid kahe DJI Matrice 4T drooni ning nende kasutamiseks vajaliku varustuse soetamiseks. Enne seadmete kasutuselevõttu läbisid malevkonna liikmed ka asjakohase kursuse, et uusi vahendeid oskuslikult ja ohutult kasutada.

Esimese tõsisema proovikivi said droonid suurõppusel Kevadtorm, kus nende abil koguti olulist teavet ja toetati oma tegevust. Õppus kinnitas, et investeering oli vajalik, sest  seadmetega tuvastati ”vaenlane” kiirelt ning seatud eesmärk sai täidetud.

Projekti valmimise puhul koguneti Lilli lasketiiru, kuhu olid kutsutud nii toetajad kui ka malevkonna liikmed. Demopäeval sai näha droone töös, kuulda nende kasutusvõimalustest ning soovi korral ka ise lennutamist proovida.

Karksi malevkonna kogemus näitab, et riigikaitse tugevdamine ei sünni üksnes suurte riiklike investeeringute abil. Ka kohaliku kogukonna ettevõtlikkus, vabatahtlike algatus ja toetajate valmisolek kaasa aidata võivad luua täiesti uue võimekuse, millel on praktiline väärtus nii õppustel kui ka tulevikus Näiteks droonide demopäeva hommikul selgus, et korraldajatel on puudu kaks lauda. Helistasime Lilli külamajja ning juba mõne minuti pärast öeldi, et lauad on olemas ja võib neile kohe järele minna. Ka selline abi on väga väärtuslik.

Avaldame siirast tänu kõigile, kes aitasid selle projekti ellu viia. Tänu teie toetusele sai malevkond kasutusele uue võimekuse, mis aitab kaasa väljaõppele ja valmisoleku parandamisele.

Eraldi täname: Heini Kunimägi Rivo Teppo Kert Varik Buchen Industrial Service Baltikum Flexoil OÜ AS Nuia PMT Estonian Plywood Soledor OÜ Saksa Automaatika OÜ Kaitseliidu Sakala malev Karksi malevkond

Täname ka kõiki teisi, kes oma aja, teadmiste, oskuste või praktilise abiga selle ettevõtmise õnnestumisele kaasa aitasid. Iga panus oli oluline ning aitas ühiselt seatud eesmärgi ellu viia.

Tekst: Reet Joosing

Karksi malevkond tähistas võidupüha traditsioonilise mälestusringkäiguga

Sakala maleva Karksi malevkond tähistas 23. juunil traditsiooniliselt võidupüha, austades Eesti vabaduse eest võidelnuid ning hoides au sees rahvuslikke mälestustraditsioone.

Pidupäev algas varahommikul mälestusringkäiguga läbi Mulgi valla. Kaitseliitlased külastasid Õisut, Hallistet, Karksit, Karksi-Nuiat, Abja-Palojat ja Mõisaküla, peatudes mälestusmärkide ja mälestustahvlite juures. Igas peatuspaigas asetati küünal ja pärg, et avaldada austust neile, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest võitlemisel.

Õisus on saanud tavaks, et mälestushetkest võtavad osa ka kohalikud elanikud. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et Eve Kuningas esitab oma kirjutatud luuletuse.

Päeva pidulik aktus toimus Karksi-Nuias, kus tunnustati silmapaistvamaid liikmeid nende pühendumuse ja panuse eest riigikaitsesse.

Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg lausus: „Võidutuli sümboliseerib meie rahva järjepidevust, tugevust ja lootust. Kandkem seda tuld oma südames ning andkem edasi järgmistele põlvkondadele.”

Traditsiooniline mälestusringkäik, kohalike elanike osalemine ning ühine võidupüha tähistamine kinnitavad, et mälestus neist, kes seisid Eesti vabaduse eest, elab edasi. Samuti elab edasi tahe hoida ja kaitsta oma kodumaad ning anda need väärtused edasi järgmistele põlvkondadele.

Päikesekiirest saanud
lõbus naerukurd,
täna naudi võidutuld –
vabadus on hindamatu kuld.

Eesti muld, see annab killukese
igaühe südamesse,
pääsukese sinitaeva laotusesse
ja usu neisse,
kes kord siit on läinud,
need vabadust on näinud.

Ära lasku meeleheitesse,
vaid peida pea
küünis kuivand heintesse.

Ka siis,
kui vihmapiisast saanud pisar,
sini-must ja valge
pidulikkust juurde lisab.

See, mis oli,
tuleviku tarbeks meeles püsib.

Kohe küsib poisipõnn või plika:
kas meie tulevik
on helge ikka?

Kasva suureks,
küll siis teada saad.
Võidutahet enda hinges loo,
küll see tulevik siis rõõmu toob.

Kaitse ema, isa
ja oma kaunist kodumaad.

See on hetk, mis meelde tuleb –
vanaisa hetkeks silmad suleb,
vanaema kindlal meelel
juurde astub,
naeratades vestlusesse laskub.

Meie töö on tehtud,
meie vaev on nähtud.
Nüüd on noorus see,
kes meie tuleviku rõõmsaks teeb.

Kui lapselaps kord leiab
kaitseväkke tee,
kodutütred, gaidid,
seinal libisemas
ajajooksul kokku pandud slaidid.

Kes on see pisike põnn?

SEE oled sina,
Eesti rahva rõõm ja õnn,
vabaduse kandja,
ei iial vabaduse äraandja.

Luuletuse autor: Eve Kuningas

Artikli ja foto autor: Reet Joosing

Ümera kotkaste suvelaager ehk Kuidas üks pump võib olla tähtsam kui kummipaat

„Jipii, suvelaager!“ Just sellise tundega kogunesid 15. juunil Ümera rühma noorkotkad Viljandi aerutamisbaasi.

Kohale tuli 17 noort ning kaks juhendajat: Sass ja mina. Ees ootas kolm päeva täis õppimist, harjutamist, naeru ja mõningaid kohtumisi noorkotkaste logistikaga.

Laagri peamine eesmärk oli valmistada Mini-Erna võistkond ette eesootavateks katsumusteks, samal ajal said nooremad kotkad sooritada erialakatseid ja õppida uusi oskusi. Vähemalt selline oli plaan.

Esimene päev: kui paat on olemas, aga sõita ei saa

Nagu ikka, algas kõik varustuse mahalaadimise ja laagri püstitamisega. Esimesed telgid kerkisid kiiresti ning tundus, et kõik sujub.

Siis hakkasime varustust üle vaatama: kummipaat – olemas! Pump? Ei ole. Vibu – olemas, aga märklehti ei ole. Teiseks päevaks ette valmistatud orienteerumiskaardid – täiesti olemas, võrgustik ka peal. Aga võrgustiku numbrid? Neid samuti ei ole.

Siinkohal tekkis korraks tunne, et keegi on otsustanud korraldada meile lisaks suvelaagrile põgenemistoa. Ainult et vihjeid tuli ise otsida.

Õnneks märkasin juba malevas, et Kodutütarde instruktor oli veel tööl. Üks telefonikõne hiljem hakkasid probleemid imeväel kaduma. Saime uue paadi, märklehed ning printisime välja ka õiged kaardid – seekord koos koordinaatidega.

Nii et lõpuks selgus vana tõde: alati tasub enne väljasõitu kontrollida mitte ainult seda, kas paat on olemas, vaid ka seda, kas sellega on võimalik üldse vee peale minna.

Kui seitse inimest korraga abi vajavad

Päeva põhiteema oli siiski esmaabi. Poolteist tundi kordas instruktor Urve üle kõik olulisema: kuidas hinnata olukorda, kuidas helistada numbrile 112, kuidas elustada ja kuidas üldse kriitilises olukorras mõelda.

Siis tuli praktiline ülesanne: meeskond jõuab sündmuskohale, seitse kannatanut, mitte ükski neist ei ole teadvusel. Ja järsku saabus vaikus. Kes juhib? Kes helistab? Kes alustab elustamist? Kes üldse otsustab, mida teha?

Esimene katse sai tehtud. Instruktor Urve kuulas ära, vaatas meeskonda ja ütles rahulikult: „Poisid... seda tuleb veel harjutada.“ Kõige olulisem soovitus läks kaptenile: „Juht ei tee ise kõike. Juht juhib."

Teisel katsel hakkas pilt juba hoopis parem välja nägema.

Kuus tundi möödus märkamatult.

Kui päevased tegemised said tehtud, tuli valmistada õhtusöök. Ja mis suvelaager see oleks ilma kalapüügita? Nii et õnged vette ja lootus kõrgele. Keegi veel ei teadnud, et järgmise päeva õhtul ootab ees üks päris korralik üllatus.

Teine päev: millimeeter kaardil tähendab sada meetrit linnas

Hommik algas väärikalt. Peekon, praemunad, müsli – just selline hommikusöök, mille järel võib inimese julgelt metsa saata. Ja saadetigi. Seekord siiski linna. Ent mitte tavalisele orienteerumisele, vaid linnaorienteerumisele.

Esimene võistkond kandis kõik 15 koordinaati kaardile umbes kaheteistkümne minutiga. Viimane meeskond... Ütleme nii, et jõudis valmis umbes tunniga. Aga hakkama said kõik.

Rajalt tagasi tulles kostis päris mitu üllatunud lauset:
„Me ei teadnudki, et Viljandis on nii palju mälestuskive.“
„Ma pole seda maja kunagi märganud.“
„Kas siin ongi nii palju ajalugu?“

Ja siis tuli päeva kõige olulisem õppetund: kui eksid kaardil ühe millimeetriga, oled looduses umbes sada meetrit vales kohas. Nii juhtuski, et A. Irve mälestuskivi asemel leiti hoopis Pauluse kirik ning Johan Laidoneri kodu asemel sattus üks võistkond põhjalikult uurima valget Opelit. Eks seegi ole omamoodi luuretegevus.

Vesine pärastlõuna

Pärast lõunat võeti ette õhupüssid ja vibud. Laskmine läks aina paremaks. Lõpuks jõudis järjekord kummipaadini. Nüüd oli pump õnneks olemas, aga üsna kiiresti selgus, et paadi veeskamisel ei ole kõige keerulisem mitte aerutamine, vaid see, et meeskond lepiks enne kokku, kes mida teeb. Muidu kipuvad kõik korraga sama aeru haarama.

Õhtu tõi laagrisse väga erilised külalised, sest külla tuli MTÜ Märjad Käpad koos Elva vabatahtlike veepäästjatega. Nad näitasid, kuidas käib veepääste koos neljajalgsete abilistega ja mitte ainult. Julgemad noored said ise proovida, kuidas on olla päästetav. Ütleme nii, et kui suur koer ujub sinu poole täiesti sihikindlalt, tekib üsna kiiresti usaldus tema oskuste vastu.

Kolmas päev: kalamehed või lihtsalt õnnega koos?

Nagu kõik head laagrid, jõudis ka see lõpule. Telgid pandi kokku, laagriplats koristatud ja enne lahkumist toimus veel tuletegemise õpituba.

Aga enne koju minekut tuli veel üks väike üllatus. Vaatasime üle õhtuse kalapüügi tulemused ja selgus, et poisid ei olnud niisama õnge leotanud. Järvest tuli välja ligi pooleteisekilone koha ning kaks korralikku linaskit. Sellise saagiga võib juba täiesti rahul olla.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui keegi oleks soovinud. Õppisime juhtima meeskonda, andma esmaabi, kandma koordinaate kaardile, laskma, aerutama, päästma inimesi veest ja tegema tuld. Ja õppisime veel midagi: et vahel võib kogu laagri kõige tähtsam varustus olla hoopis üks täiesti tavaline paadipump!

Ning kui noorteinstruktor järgmine kord varustust komplekteerib, siis loodame, et kaasa tulevad lisaks paadile ka pump, vibule märklehed ja kaartidele koordinaadid.

Sest laagri saab alati tehtud. Lihtsalt mõnikord on see väikeste apsude tõttu natuke seikluslikum. Aga ausalt öeldes just sellised laagrid jäävadki kõige paremini meelde.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Viljandi tähistas võidupüha

Tänavu tähistati võidupüha Viljandis Vabaduse platsil, kuhu olid rivistusele kogunenud kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad. Pidulike sõnavõttudega astusid üles Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees Alar Karu, Viljandi linnapea Jaak Pihlak ja Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. 

Võidutuli jõudis Raplast Viljandimaale noorkotka Ako Alase ja kodutütre Heleriin Laanemäe kätes. Võidutulest said oma osa Viljandimaa omavalitsuste esindajad ja kõik soovijad. 

Traditsiooniliselt andis Sakala maleva pealik üle ergutused kaitseliitlastele.

Kaitseliidu Valgeristi III klass:
JAN KRANER

Kaitseliidu Teeneteristi III klass:
RAIT MÄRTIN

Kaitseliidu Teenetemedali II klass:
ALLAR MÜRK

Kaitseliidu Teenetemedali III klass:
MARKO AATONEN
SIIM AAVASALU
VOOTELE SAATMANN

Kaitseliidu Teeneteristi III klass :
ANDRIS SILD
RISTO TOOBAL

Tänukiri eduka ja silmapaistvalt hea kohustuste täitmise eest ning seoses
võidupüha tähistamisega Kaitseliidu tegevliikmetele
MATI MÄGI
JAANIS ROOTS
REET JOOSING
KARL ARIVA
TIMO HERRANEN
AARON KAIS
KAIDO KALA
HEIKO KOITLEPP
KRISTJAN KÄRSIN
MAITIS MÄRSS
MADIS MIKKOR
TIMO PAJO
MIKK PINSEL
HEIKI PUGAST
SÖREN SILM
REIKO SÜLLA
KARL TAMM
RITA KIPP

Sakala maleva teenetemärgi III klass
ALAR PAJUSALU
ARVI ROOSI
ATS TARTO
ISMO JÄRVINEN
ELMAR SARV
ARTUR SAAR
TOOMAS TAIMRE
KAIRI HEINSOO
VIKA ZIEDS

Maleva rinnamärk:
MEELIS HANIOTT
KEVIN PAAVO
ARDO VALLISTU
TAAGO TAMM
JAGNAR ROOSIMÄGI
OTMAR LIIVER
HELL KAIS
ÜLARI KAIS
ANDRE LOHK
KERT RANDLA
FRANK TIISLER
INGA VUTT
TEA RAIDSALU
TIIU SOMMER
MARILIIS TAMMEVÄLI
MARGIT KIRSS-ELSAYED
seersant MARI-LIIS SILD

Tänukiri aktiivse osalemise eest sõjaväelises väljaõppes kaitseliitlastele ja aktiivse tegevuse eest Naiskodukaitses ja evakuatsioonirühmas naiskodukaitsjatele:
KALEV JÄRVOJA
RIHO KANARBIK
MADIS KIMMEL
KERMO KÕVA
MARK EVAN LUIK
RAIDO MÄGI
JANEK MÕNDRESKU
ANDRUS VENNE
TAUNO RÄÄSTAS
PRIIT TAMMEORG
JEKATERINA RACHNO
VITALII MELNICOVYCH
ANDRIY FOMYCHOV
MERIT ANTONOV
EVELIN LAANEMÄE
PIRET LESKOVA
KAIRE KANNISTU
ANU MAIDLA
KAILE PEHLAK
KERSTI PURGE
MERIKE TULP

Tänu kohusetundliku ja aktiivse tegevuse eest:
JOOSEP ANIMÄGI
STEN MATTIAS TOPOLEV

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kolonelleitnant Andres Lapp: kaitseliitlaste valmisolek panustada teeb Kaitseliidu eriliseks ja väga võimekaks

 

Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp, kas võime Kevadtormi lõppenuks lugeda? 

Kevadtorm ise on siiski vaid osa suuremast väljaõppe masinavärgist Kaitseväes ja Kaitseliidus. Disainitud eelkõige koostöö harjutamiseks ja üksuste väljaõppetasemele hinnangu andmiseks. Selleks korraks on see tegevus lõppenud, tagasiside antud ja võetud ning aruanded koostatud.

Maleva jaoks teatud mõttes on ka üks väljaõppetsükkel justkui lõppenud. Samal ajal algab ka uus tsükkel ja uute väljaõppeliste eesmärkide seadmine.

Kevadtorm ise on Kaitseväe õppus ja kuna ka Kaitseväe väljaõppetsükkel on teatavas muutuses, siis tulevik näitab, millises formaadis Kevadtorm tulevastel aastatel Lõuna maakaitseringkonda ja Sakala malevat kaasab.

Kui suur koormus oli möödunud Kevadtorm Sakala maleva kaitseliitlastele ja maakaitsele?

Koormus oli parasjagu suur, enamik meie koosseisust oli õppusel väljas ja toimetas seal. Laiemalt selgitades on ju igal õppusel mitu poolt: administreerimine, reaaltoetuse vajadused, osapoolte taktikaline mäng jne.

Kaitseliidu eripärast tulenevalt jagus tegevust nii noortele kui kogenumatele, positsioonide rajamisest kuni personalitoiminguteni. Kaitseliitlase ja reservväelase vaatenurgast on Kevadtorm muidugi paras isiklik pingutus. Sõltuvalt rollist panustati 8 kuni 15 päeva, see eeldab eraelus ikkagi teatavat kombineerimist ja kompromissi.

Mis möödunud õppusest jäi hinge kriipima ja mis pani silma särama?

Kaitseliit ja kaitseliitlased panevadki silma särama. Kaitseliitlaste avatus väljakutsetele, valmisolek panustada, initsiatiiv ja kaasamõtlemine on see, mis Kaitseliidu eriliseks ja ka väga võimekaks teeb. Kohati on kaitseliitlased oma initsiatiivi ja tegutsemistahtega viinud ka mind ennast selle tasemele, et tajun ise õppimis- ja arengukohti või vajadust rohkem pingutada. Viimane olgu ülema poolt keeruliselt konstrueeritud, aga suur kiitus Sakala maleva koosseisule! 

Mis teeb murelikuks ja paneb hinge kriipima, on meie osaliselt piiratud võimekused ja aeglane võimekus reageerida vajalikele muutustele. Kahjuks siin formaadis väga detailselt arutada ei saa, aga eks see mõte ole seotud sellega, mida me oleme näinud, tajunud ja õppinud VF agressioonisõjast Ukraina vastu. Ma kindlasti ei väida, et me ei õpi või ei kohane, vaid et asjade muutmine suures organisatsioonis võtab aega ja paraku vahel rohkem, kui soovime.

Kui võrrelda, siis milline oli Sakala maleva panus võrreldes ringkonna malevatega?

Valdav enamus Lõuna maakaitseringkonnast oli Kevadtormil väljas ja täitis määratud ülesandeid. Seega võrdluses naabritega oli Sakala maleva panus samas suurusjärgus. Lisaks meie maakaitseringkonna üksustele oli õppustel kaitseliitlasi hulga rohkem, teised ringkonnad toetasid hindajate ja vahekohtunikega ning mehitati erinevaid õppuse õnnestumist toetavaid funktsioone.

Õppus, nagu ka möödunud Kevadtorm, ei ole ainult püssiga metsas roomamine või kaevikus passimine. Kuivõrd kohane on, et puhkehetkel võetakse ette ühiselt laul?

Liikusin õppusel üsna palju ringi, aga laulu ei kuulnud ja laulumehi ei kohanud… Naljatades või mitte, aga ette tuleb võtta kõik vajalik, mis aitab hoida ja tõsta sõdurite moraali. Kokkuvõttes on ju meie tegevuse eesmärk tagada ühiselt võitlusvõimeliste üksustega määratud ülesannete täitmine. Kui võitlusvõime tagamisel on abi laulust või kohalikust köögist tulnud hakklihakastmest, siis nii peab olema!

Küsitles Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas.

Galerii

Video - Metsavendade laul

Fotod: Gunnar Teas