Kaitseliidu õppus SIBUL Mulgi vallas

Mulgi vallas toimus 7.-13. oktoobrini õppus SIBUL, mis tõi kokku nii kaitseliitlased kui ka reservväelased. Õppuse eesmärk oli anda võimalus harjutada peamiste kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmist võimalikult kodu lähedal ja realistlikes oludes. 

Kaasatud olid kohalik omavalitsus, ettevõtted ja kodanikud, et praktiseerida ühist koostööd kriisiolukordades. Õppus kujunes edukaks ning sujus plaanipäraselt, pakkudes kõigile osalejatele võimaluse täiendada oma oskusi ning valmistuda paremini võimalikeks ohtudeks ja väljakutseteks.

Seekordse õppuse jaoks oli kohaliku kogukonna kaasamine väga oluline. Mulgi vald ja mitmed kohalikud ettevõtted ning inimesed andsid olulise panuse õppuse edukaks õnnestumiseks, võimaldades kasutada nende ressursse ja infrastruktuuri. Samuti võtsid osa vabatahtlikud ja kohalikud elanikud, kes said näha ja kogeda, milline on Kaitseliidu roll kriisiolukordades.

Kaitseliidu õppused on Eesti riigi kaitsmisel üliolulised. Nad mitte ainult ei tugevda riigikaitselist valmisolekut, vaid aitavad ka suurendada koostööd erinevate organisatsioonide ning inimeste vahel. Õppus SIBUL oli selle suurepärane näide – koos suudame olla tugevamad ja valmis reageerima mistahes olukordadele. 

Seesuguste õppuste korraldamine näitab, et Eesti kaitsevalmidus põhineb mitte ainult sõjalistel struktuuridel, vaid ka laiemal koostööl kohaliku tasandi, ettevõtete ja tavakodanike vahel. SIBUL tõestas, et kohalik kogukond ja kaitseliit suudavad ühiselt tegutseda,  tagada rahu ja turvalisuse ning valmistuda tulevikuks. See ühtsus on meie julgeoleku ja vabaduse kaitsmise aluseks.

Tekst: Ervin Tamberg/Reet Joosing

Foto: Reet Joosing

Kolonelleitnant Andres Lapp: teadlikkus ja arusaam riigikaitse vajalikkusest on oluliselt kasvanud

Selleks korraks on Lõuna maakaitseringkonna (LõMKR) õppus SIBUL24 läbi ja on aeg teha esmane tagasivaade õppusele. 

Õppusel oli kaks peamist eesmärki. Esiteks luua üksustele võimalus ja keskkond, kus nad saavad harjutada oma sõjaaja ülesannete täitmist. Teine eesmärk oli anda hinnang maleva valmisolekule ja võimekusele kästud ülesandeid planeerida, juhtida ja teostada. Esmase tagasisidena võin kindlalt väita, et õppus täitis oma eesmärki, üksused said harjutada ja tegevusele oli võimalik anda ka hinnang.

Sakala malevast panustas õppuse õnnestumisse umbes 450 osalejat ja LõMKR-üleselt oli õppusega seotud peaaegu 1300 isikut. Malevasiseselt oli kaasatud kogu siin tegutsev ja toimetav spekter. Osalesid Lehola ÜR instruktorid, lahingkompanii, maakaitserühmad, ussisõdurid viie kergjalaväerühmaga, formeerijad, meie sõjaaja staap ning loodav juhtimis- ja toerühm, maleva noored, naiskodukaitsjad, meie toetajad ja sõbrad Soomest, KV üksused ja ka maleva palgalised. Lisaks harjutasime esmakordselt ka niinimetatud kohalikul tasemel allüksuste juhtimist regionaalsete juhtgruppide näol. 

Allutasin meie kergjalaväe- ja maakaitserühmad juhtimise ja tagamise kohalikule tasandile ja see õigustas ennast igakülgselt. Õppuse korraldajana olen väga rahul maleva võimekusega ise

oma üksusi koolitada. Meil on pädev instruktorkoosseis, kes suudab tagada maleva väljaõppevajadused. Samuti oli väga positiivne KV üksuste kaasamine, see lõi tegevusele reaalse mõõtme ja sisu. Lisaks oli

märkimisväärne osalejate kõrge motivatsioon ja valmisolek õppida, aga see on Sakala malevas juba tavapärane ja pigem osa meie standardist. Kahjuks juhtus õppuse jooksul kaks raskemat õnnetust. Tänaseks on kannatanud kodusel ravil, soovin neile rahulikku ja sujuvat paranemist.

Soovin tänada kõiki, kes õppuse õnnestumisele kaasa aitasid - nii osalejaid kui ka taustajõude. Soovin tänada osalejate perekondi ja lähedasi, et nad võimaldasid neil Sakala maleva aasta põhipingutusel osaleda ja sellesse panustada. Tean vägagi hästi, et kõigil õppusel osalenutel on oma igapäevased

kohustused ning 7-10 päevaks õppusele tulemine lõhub seda rutiini. Samuti soovin tänada õppusega seotud kaitseliitlaste ja reservväelaste tööandjaid mõistva suhtumise ja toetuse eest õppuse õnnestumiseks. 

Lõpetuseks soovin eraldi rõhutada Viljandimaa omavalitsuste, nende allasutuste ja ettevõtjate avatust ja toetust meie tegemistele. Saan ainult positiivse tundega tõdeda, et viimastel aastatel

on ühiskonnas oluliselt kasvanud teadlikkus ja arusaam riigikaitse vajalikkusest.

Andres Lapp,

kolonelleitnant, 

Sakala maleva pealik

Galerii

Video

Fotod ja video: Gunnar Teas 

Naiskodukaitsjad aitasid ehitada silda turvalisusesse

4.-6. oktoobrini leidis aset ajaloo suurim evakuatsiooniõppus Lõuna Sild 2024, mis hõlmas Lõuna-Eestit. Õppuse põhistsenaarium nägi ette Lõuna-Eesti ida ja kagu piirkonna (Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa) evakuatsiooni Viljandimaale.

Päästeamet harjutas ulatusliku evakuatsiooni juhtimist ja läbiviimist, Kaitseliidu malevate evakuatsioonirühmad harjutasid tegevusi evakuatsioonikohtades ja teisi evakuatsiooniga seotud logistilisi ülesandeid. Eesmärk oli harjutada suure hulga tsiviilelanike evakuatsiooni korraldamist kriiside puhul koostöös erinevate asutustega. Õppusele oli kaasatud ka Lõuna-Eesti kohalikud omavalitsused, häirekeskus, sotsiaalkindlustusamet ning politsei- ja piirivalveamet.

Õppus, õppus, õppus!

Evelin Laanemäe, meditsiinirühma liige, parameedik

Reede lõuna. Lapsed on koolis, rahulik toimetamine kodukontoris, soe kohvitass aurab lauanurgal… Tuleb teavitus-SMS ja rahu on läinud! Ma ju teadsin, et ees ootab suurõppus, kuid asjad on pakkimata ja nagu kiuste helistab üks klient teise järel ning kiire sisuga e-kirju tuleb robinal – nad nagu teaksid, et mul hakkas kiire.

Kogunemine malevas, esimesed juhtnöörid käes ja algab sõit evakuatsioonikohta. Hinges on suur segadus ja küll on hea kuulda, et ka teistel on teadmatus, kuidas või mida teha. See justkui rahustas natukene ja andis julgust juurde – me oleme meeskond ja toetame teineteist.

Meie evakuatsioonikohaks sai Tarvastu gümnaasium. Meeskond sibas ringi, et üles seada turvaline ja toimiv koht. Ikka selleks, et kui evakueeritavad kohale jõuavad, siis kõik sujub ja laabub. Väiksed kotermannid proovisid meid kummitada, kuid need said ühiselt ületatud. Näiteks kadus internet sisse registreerimise arvutitest või läksid vahetusse osalejate jalanõud, kord ei kirjutanud kolm pastakat järjest, seejärel soovis osaleja privaatset nurka. 

Meeskonnal oli kogu aeg käed-jalad tööd täis. Laupäeva õhtu poole, kui õues hakkas pimenema, kuulsin kolme proua juttu. Teemaks oli jalutamine ehk sammude kogemine. Nad olid mures, et päeva normist ehk 10 000-st jääb samme puudu. Seejärel haarasin kohe oma telefoni, et huvitav, kui palju minul samme on kogunenud: 12 800 ja toimekas päev polnud veel lõppenud. Reguleerijad, kes olid pidevalt justkui kuhugi teel ehk liikumises, ütlesid, et laupäeval kogusid nad üle 24 500 sammu.

Meie meeskond on mitmekülgne – on nooremaid ja vanemaid, on kogemustega ja neid, kes täitsid oma ülesandeid esimest korda. Mina olen varem mitmel õppusel osalenud ja see andis kindlust toimetamiseks. Ma olen rahutu hing ja hea on ringi liikuda. Kui ma ei pidanud meditsiinipunktis valves olema, käisin ringi ja abistasin, kus vaja. Nii hea on näha, kuidas teised meeskonnad tegutsevad ja sain neid toetada ning seeläbi õppida-areneda.

Iga õppuse mõte on õppida, areneda, märgata vigu, et neid järgmine kord vältida ja saada meeletul hulgal positiivseid kogemusi. Toon välja mõned enda õpikohad, millest osa saab kanda terve meeskonna õpikohtadeks.

• Õppisin EI ütlema. Kui täitsime tööülesandeid, olid meil kokkuleppe kohaselt seljas helkurvestid. Pauside ajal võtsin vesti seljast, jalutasin ringi ja kui mõni meeskonnaliige pöördus mu poole palvega aidata, ikka aitasin. Pausid on vajalikud eriti siis, kui kriisiolukord võib väldata päevi ning tuleb õppida korraks eemalduma ja taastama oma jõuvarusid. Õppisin reaalselt EI ütlema, lihtsam tundus abistada meeskonnaliiget, kui iseendale mõelda.
• Vajalike lülitite leidmine. Meie evakuatsiooni koht asus maapiirkonna suures koolimajas. Õhtu saabudes õues hämardus ja ruumid muutusid pimedaks. Ma ei kujutanud ettegi, et ühes koolimajas võib nii palju erinevaid lüliteid ja valgusallikaid olla ning kui keeruliseks osutub õige lüliti leidmine. 
• Suhtlemisoskuse arendamine. Kui nägin kõrgustesse turnivaid lapsi ja noori, kes kohati vallutasid enda alla peaaegu kõigi magamisasemed, siiski tuli jääda viisakaks ja samal ajal juhtida lapsevanemate tähelepanu, et nad oma lapsi korrale kutsuksid.
• Oskus rahulikult selgitada, miks pole igal perel omaette tuba või miks osa WC-sid asuvad kaugemal koridoris. Tuleb jääda rahulikuks, meelde tuletada, et on kriisiolukord ja vahel aitas lihtsalt ära kuulamine.
• Kuidas toimib inva-WC hädakutsung ja kuidas seda välja lülitatakse? Ma pole kordagi selle peale isegi mõelnud, kuidas see süsteem toimib. Või kuidas evakuatsioonikohta pääseb liikumisraskustega isik?

Mina olen tänulik selle õppuse eest nii korraldajatele, taustajõududele, meeskonnale kui evakueeritavatele. Ühiselt toimetades ja õppides muutume tugevamaks ja võimsamaks!

Mariliis Tammeväli

Naiskodukaitse Sakala ringkonna evakuatsioonirühma juhi abi Mariliis Tammeväli tõdes, et õpikohtasid on olnud tohutult. „Mina olen alles  värske rühmaülema abi, aga minu suureks üllatuseks on meil väga-väga hästi toimiv meeskond, meil on väga head meeskonnapealikud, kes oma väikseid rühmakesi hästi juhivad. Ma olen väga positiivselt üllatunud, kui hästi tegelikult meie meeskond kokku oskab mängida!”

Evakueeritavate tagasiside oli Tammeväli sõnul pigem positiivne, oldi rahul sellega, kuidas oli organiseeritud majutus ja toitlustus, lisaks oli ka mitmeid meelelahutuslikke üritusi, näiteks päästeameti ja Punase Risti koolitused ning evakuatsioonirühma tegevusjuhtide pakutud tegevused.

Naiskodukaitsja Kai Kannistu astus sedakorda evakuatsioonirühma liikme asemel evakueeritava rolli pakkudes tiimile proovikivi, kuidas toimetada evakuatsioonikohas ratastooliinimesega. „Kõik teadsid oma ülesandeid ja tegid seda parimal moel,” kiitis Kannistu. „Evakukeeritavad tundsid ennast turvaliselt, kõik kulges plaanide järgi,” lisas ta.

Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm tänas Kaitseliitu ja naiskodukaitsjad suurõppusesse antud panuse eest. „Ma usun, et selle õppuse mastaap aitab mõista selle juhtimise tasandit kuni selle läbiviimiseni, kõiki neid kitsaskohti ja ka väljakutseid. Ja tundub, et ka need evakueeritavad, kes siia olid tulnud, said aru, et asi on läbi mõeldud, et kõik need tegevused, mida oleme siia neile ette näinud, on sisukad ja plaanipärased.”

Ilmar Tamm toonitas, et selle õppuse suur märksõna on koostöö. „Väga paljud ametkonnad peavad siin tegema koostööd ja tegema seda ladusalt.”

Pärast evakuatsioonikohtade külastamist tõdes kindralmajor, et ta usaldaks kriisi korral oma pere vajadusel viibima sellisesse kohta ning ise saaks rahuliku südamega keskenduda oma põhitööle. Pärast õppust tuleb aga Kaitseliidu ülema sõnul hoida näppu pulsil, et kõik õpitunnid ja kogemused saaksid rakendatud.

Naiskodukaitse arendusspetsialist Reelika Rohuste tõdes, et Naiskodukaitse tublid evakuatsioonirühmad toimetasid väga kenasti. „Meil on evakuatsiooni baaskursus, kus me siis õpetamegi, kuidas  evakuatsioonipunkti nii-öelda üles seada: kuhu teha magala, kuhu staap ja nii edasi. Aga õppused õpetavad kõige rohkem, sest me võime küll kunstlikke situatsioone välja mõelda, aga päriselu annab õppetunde juurde, millele võib-olla planeerimise ajal ei suuda mõeldagi,” rääkis Rohuste. „Peamine on alguses baasteadmised paika saada ja siis juba läheb detailide lihvimiseni välja. Õpime, kuidas ja kuhu ressurssi paigutada, et paremini hakkama saada.”

Rohuste usub, et evakueeritavate hulgas oli ka tulevasi kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, sest nähes õppusel, millega nad tegelevad, võib tekkida tunne, et ma tahan ka sellest osa saada.

Tekst: Evelin Laanemäe, Tiiu Sommer, Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Sakala maleva rühmadevaheline laskevõistlus Välustes

Laupäeval, 29. septembril leidis Väluste lasketiirus aset Sakala maleva rühmadevaheline laskevõistlus.

Võistlusel osales viis võistkonda: Linnuse üksikkompanii 6. rühm, Linnuse üksikkompanii toetajate rühm, Naiskodukaitse, Karksi malevkonna Lilli rühm ja Karksi malevkonna Teringi rühm.

TULEMUSED

I koht Linnuse üksikkompanii 6. rühm (koosseis: Marge Laiõunpuu, Eero Takk, Guido Riitsalu, Toomas Värva, Raivo Roosi) - 1077 punkti. 

II koht Karksi malevkonna Teringi rühm (koosseis: Olev Kookla, Urmas Feldmann, Toomas Taimre, Imre Tsõmbalov, Harri Mäesalu)  - 994 punkti.

III koht Linnuse üksikkompanii toetajate rühm (koosseis: Vitalii Melnykovych, Andriy Fomychov, Jekaterina Rachno, Ivar Siidirätsep, Tarmo Joost)  - 883 punkti.

IV koht Naiskodukaitse (koosseis: Marit Pleiats,  Jane Särg, Liina Lehes, Evelin Lappalainen, Ele Lehes) - 794 punkti

V koht Karksi malevkonna Lilli rühm (koosseis: Taimo Tugi, Ahto Mäesalu, Indrek Feldmann, Urmet Auri, Jüri Saarem) - 793 punkti.

Fotod: Signe Kold 

Noored ammutasid riigikaitselaagris vajalikke oskusi

16.-22. septembrini vältas Viljandimaal noorte riigikaitselaager, kus osales 180 Viljandi kutseõppekeskuse (VIKK) ja Nõo reaalgümnaasiumi õppurit. Nädala sees noored kogusid teoreetilisi teadmisi ning reedest pühapäevani olid Väluste lasketiirus laagris, kus rakendasid õpitut tegevustena.

Kaitseliidu Sakala maleva instruktori Martin Zahkna andmetel oli noortel erinevad õpiblokid, millesse kuulusid näiteks topograafia, drooniõpe, meditsiin, orienteerumine, elanikkonnakaitse, relvaõpe. "Õppurid olid väga motiveeritud, ei olnud halbu kokkupuuteid. Positiivne on see, et nad kuulasid, tegid kaasa ning esimest korda nägin seda, et noored korrigeerisid nii üksteise käitumist kui ka teadmisi," rääkis Zahkna.

Oskar Saarepera,
lennuakadeemia õppejõud

Noorte drooniõpet juhendas Eesti lennuakadeemia õppejõud Oskar Saarepera, kes oli riigikaitselaagris õpetamas esimest korda. 

"Töötoas võtsime vajalikud komponendid ja ehitasime valmis FPV drooni (FPV - first person view). Traditsiooniliselt kasutatakse seda drooni võidusõitudes, aga nüüdseks on kasutusel ka sõjalises kontekstis, et teha nii-öelda ühe otsa lende," rääkis Saarepera. "Õppe eesmärk ongi see, et noored saaksid aimu, millest droon koosneb ja kuidas see lendab," lisas ta. 

Kolme noore peale oli üks komplekt ning ehitamiseks aega poolteist tundi. Valmis lennuvahendiga tehti ka demolend ning pärast tuli droon ka lahti võtta. 

Riigikaitselaagri drooniprojekti tehakse inseneriakadeemia raames.

Inseneriakadeemia tegevusi kõrghariduses viiakse ellu Euroopa Sotsiaalfondi programmi "Inseneriakadeemia ja IT Akadeemia kõrghariduses" raames. 

Merle Uba,
päästeameti ennetuspartner

Päästeameti korraldas mitu töötuba: evakuatsioon, Naiskodukaitse tutvustas Ole valmis! äppi, teenuste katkemise rada ja ohuteavitus.

Päästeameti ennetuspartneri Merle Liba sõnul õppisid noored evakuatsioonikoti komplekteerimist, evakuatsioonikohta liikumist ja maastikul turvakodusse minekut. "Grupid pidid oma koti komplekteerima nii, et saaksid oma varudega hakkama 48 tundi," täpsustas ta. 

Liba sõnul sai õppida seda, kuidas toimida siis, kui talvel on elekter ära, kuidas iseennast aidata ja ellu jääda. "Õppisime matkapliiti ja priimust kasutama. Samuti tuli osata internetist õiget infot leida, näiteks kus asuvad autonoomsed tanklad ning kust saab vett võtta."

Ennetuspartneri hinnangul oli kõige keerulisem teema ohutusteavitus. "Millal tuleb teavitus SMS-i tõsiselt võtta, mida teha, kui ohusireenid on tööle läinud ning kuidas varjuda," tõi ta näiteid.

"Laagris olnud noortega läheks luurele küll, nende eelteadmised on päris head!" tõdes Merle Liba.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Sakala malev valmistub eesseisvaks õppuseks SIBUL

Möödunud nädalavahetusel kogunesid Sakala malevas kaitseliitlased, et teha viimased ettevalmistused ning saavutada valmisolek õppuseks SIBUL 24.

Nädalavahetuse eesmärk oli harjutada maleva juhtimisstruktuuri toimimist. 

Sakala maleva pealik
Andres Lapp

Sakala maleva pealiku kolonelleitnant Andres Lapi selgitusel eristatakse Sakala malevas peamiselt kolme tasandit: maleva staap, piirkondlikud allüksuste juhtgrupid ning allüksuste (rühm, kompanii) juhtkonnad. "Igal tasemel on oma vastutus ja ülesanded ning ka erinevad töövõtted ja protseduurid. Just neid oskusi nädalavahetuse jooksul lihviti ja harjutati," rääkis Lapp ja lisas, et malevapoolne eesmärk oli viia juhtimisstruktuur sellisele tasemele, et sinna saaks liita üksused ja õppus võiks alata.

Eraldi pöörati ka tähelepanu Kaitseväes ja Kaitseliidus kasutatava infosüsteemi õppele. "Selles osas said treeningut ja praktikat just allüksuste sidespetsialistid. Just nemad peavad suutma tagada informatsiooni liikumise mitmes suunas ja sellega tagama maleva juhtimisstruktuuri sisulise toimimise," täpsustas Lapp.

Õppus SIBUL24 toimub ajavahemikul 7.-13. oktoober.

Õppuse eesmärk on anda kaitseliitlastele ja üksustele võimalus harjutada peamiste kriisi- ja sõjaaja ülesannete täitmist. Õppust korraldab Lõuna maakaitseringkond ja sellel korral on peamised treenitavad üksused Sakala ja Valgamaa malevad. Ülejäänud ringkonna malevad ja ka liitlaste üksused toetavad õppuse läbiviimist asjakohase keskkonna ja tingimuste loomisega.

Viljandimaal toimub õppus peamiselt kolmes piirkonnas: Kõpu ja selle ümbrus, Abja ja selle ümbrus ning Suislepa ja Pikasilla vahelisel alal. Laskeharjutused korraldatakse juba väljakujunenult Väluste lasketiirus.

Õppuse esimene päev keskendub allüksuste formeerimisele ning lahingvalmiduse saavutamisele, järgneval kolmel päeval viiakse läbi vajalik täiendväljaõpe ning alates reedest harjutatakse õpitut juba taktikaharjutuse formaadis.

Sakala maleva pealiku andmetel teeb sellel aastal õppuse eriliseks peamiselt kaks põhjust.
Esiteks. Kohaliku tasandi juhtimisvõimekuse kaasamine õppuse ettevalmistamisse ja korraldamisse. See omakorda seob ja kaasab õppuse toetuseks kohalikud ettevõtted, omavalitsused ja nende allasutused. Andres Lapi sõnul on senine toetus omavalitsustelt ja nende allasutustelt olnud äärmiselt sujuv ja eesmärgipärane. "On suur rõõm tunda ja tajuda kohaliku kogukonna toetust riigikaitsele!" lausus ta.

Teiseks loob õppus SIBUL võimaluse ühendada ühe harjutuse sisse nii maleva orgaanilised allüksused kui meile tugevduseks määratud reservväelased ehk ussisõdurid. "Maleva tervikstruktuuriga harjutuse korraldamine on küll paras väljakutse, aga samas ka suurepärane võimalus testida meie valmisolekut maakonna julgeoleku tagamiseks," rääkis Lapp.

Noored veetsid õpetliku nädalavahetuse Saeveski metsaonnis

Saeveski metsaonnis toimunud Ümera ja Võhma sügislaager algas 13. septembri õhtupoolikul.

 Saabudes püstitasime oma telgid, seejärel toimus pidulik avarivistus, mille käigus tutvustati ohutustehnikat. Peagi halvenes ilm, vihma hakkas kallama ning telgid hakkasid vett läbi laskma, mistõttu otsustasime kolida metsaonni. Saime teistmoodi kogemuse, kuidas ööbida väikses ruumis, nii et leiad oma jalanõud ja asjad hiljem üles. Mõni väiksem laagriline pani hommikul unise peaga erinevad jalanõud jalga ehk need, mis olid käepärast.

Vihm meid ei peatanud, süütasime lõkke, mis ajas isegi vihmapilved laiali. Istusime ümber lõkke, grillisime vorstikesi ja vahukomme. Lisaks oli grillimise kõrvale pandud rikkalikud dipivaagnad.  Nautisime lõkke ümber olemist, kus tutvusime, vestlesime ja nautisime ühist õhtut. Õhtu lõpetuseks kuulsime jutte nii Peppast kui õuduslugusid.

Hilisõhtul jõudis äike meie juurde. Terve metsamaja oli enamiku ööst välgusähvatustest valge, kaugemalt kostis müristamist ja raksatusi. Laagrilised ei lasknud ennast sellest häirida. Külg külje kõrval on hea ja turvaline.

Teisel päeval jagati osalejad gruppidesse, sest ees ootas matk. Pärast reeglite tutvustamist anti kätte kilekaaned, mille vahele hakkasime rajal koguma töölehti. Gruppide start oli 10-minutilise vahedega ning matkarajal oli kokku 19 erinevat töölehte. Väiksemad osalejad õppisid, mis on vastutegevus. Matka pikkus oli 9 kilomeetrit ja töölehtede täitmisel oli abiks RMK siltide lugemine. Pärast matka täitsid kõik grupid oma töölehed ära. Need, kes arvasid, et kaardi järgi pole vaja rajal püsida, said kaks korda pikema matka, kuid see oli seda väärt. Metsaalune oli sügiseselt värviline. Öine vihm tegi rajad libedaks ja samas lisas see põnevust. Üks matkaseltskond leidis aega isegi erinevaid seeni tuvastada.

Pärast kosutavat lõunasööki täideti töölehti. Seejärel toimusid töötoad, milleks olid püssilaskmine, kaardiõpe, sõlmed ning rivi- ja sideõpe. Need on paljudele tuttavad teemad, uutele võõrad, kuid kordamine on see, mis tagab, et õpitu meeles on. Kuigi päev oli ilus ja kuiv, hakkas õhtul taas vihma sadama, mistõttu jätsime lõkke tegemata ja veetsime aega siseruumides, jutustades laagri kogemustest.

Viimasel päeval, 15. septembril, pakkisime oma asjad kokku, koristasime metsaonni ja selle ümbruse. Pärast lõpurivistust algas kojusõit, põses magus šokolaadiamps ja kaisus hunnik kallistusi.

Marina Rudak

Laager oli edukalt korraldatud Marina Rudaki rühmajuhi praktika osana ning osalejad said uusi kogemusi ja teadmisi. Kõige lahedam oli see, et me olime reaalselt ilma elektri, voolava kraanivee ja levita. Mõnel üksikul osalejal oli aeg-ajalt levi. Reede õhtul ütlesid mitmed osalejad, et oh, mis see ära ei ole, et levi pole, me oleme oma elus internetisõltlased. Laupäeva õhtul proovisid mõned atsakamad leida kõrgemaid punkte, et äkki ikka jõuab levi nende telefoni. Pühapäeva hommikul oli kuulda, kuidas arutleti, et kui nüüd levisse saavad, kes millist rakendust esimesena kasutab. Seega soovitus laagrite korraldajatele: tehke veel selliseid ilma elektri ja levita laagreid. Ainult nii me õpime ja saame reaalseid kogemusi, et ka nii saab ägedalt aega veeta ja tarkuseid koguda.

Enneolematud ilmaolud vapraid laagrilisi ei murdnud

Noored, kes läinud nädalavahetusel (14.–16.09) Loodis laagris osalesid, said kogeda tõelist üleelamist. 

Vaprad noorkotkad ja kodutütred alustasid laagrit rattamatkaga, sõites mööda roheliste rööbaste matkarada. Teekond laagrialale oli päikseline ning ilm rattaga sõitmiseks oli suurepärane. Kohale jõudes paigutati velod puhkeasendisse ning alustati laagritegevustega. Enne kui ilm ära pööras, jõudsid noored õppida telklaagri kokkupanekut, Eesti ajalugu ning said ka õhtusöögi kõhtu pista.

Laager võttis ootamatu pöörde hilisõhtul, kui ilm hakkas vingerpussi mängima. Vihm ujutas laagriala üle ning paukus äike ja sähvis pikne. Osad laagrilised said magada tol öösel kodus ning teised Kaitseliidu Sakala maleva staabihoones.

Järgmisel hommikul koguneti uuesti laagri alale ning noorte nägudest oli näha, et neid ei sega märg maapind õppimast. Teise päeva jooksul õppisid noored kaarti ja kompassi tundma. Traditsiooniline sõlmede õpituba õpetas noori kasutama nii päästesõlme kui ka muid Noorte Kotkaste järgu õppes välja toodud sõlmi. Laager lõpetati mõnekilomeetrise matkaga ning noored läksid rõõmsate nägudega kodu poole.

Laagri korraldajad muljetasid peale laagrit, et mitte kunagi varem ei ole pidanud jätma laagrit pooleli ning noori koju magama saatma. Kuid ilmataadi vastu ei saa mitte keegi ning iga olukord õpetab, kuidas tulevikus saaks paremini tegutseda.

Tekst: Reimo Jürjo 

Fotod: Kaspar Teas

Galerii

Põnev seiklusorienteerumine Viljandi linnas

Teisipäeva, 13. augusti pärastlõunal kogunesid üheksa väikest meeskonda Viljandi Lastepargis, et osa võtta seiklusorienteerumisest. Sakala ringkonna kodutütar Mirell Lisett Ott kirjutas NOT projekti (Kodutütarde noorte omaalgatuslik toetus), mille eesmärk oli pakkuda noortele ja peredele põnevat ning aktiivset vaba aja veetmise võimalust ning leida uusi liikmeid Kodutütarde organisatsiooni ja Naiskodukaitsesse.

Koostöös Seiklusministeeriumiga oli tellitud kaunis päikseline päev, et avastada Viljandi linna. Värvilisele linnakaardile oli märgitud 45 punkti, mis tuli üles otsida. Igast punktist 50 meetri raadiuses avanesid valikvastustega küsimused antud punkti kohta. Kord tuli leida mälestustahvlilt mõni kuupäev, siis aastanumber või hoopis auaste. Punktid olid erinevad ja mitmekülgsed. Neid nägid osalejad Nutilogi äpi kaudu, mis registreeris ka osalejate trajektoori.

Iga meeskond valis ise marsruudi ja läbitavate punktide arvu. Aega oli kaks tundi, lisaks pool tundi lisa, kuid selle eest tuli vastu võtta miinuspunktid. Iga õige vastus andis viis punkti ja vale eest sai miinuspunkti. Kiiremad osalejad läbisid üle üheksa kilomeetri ja suutsid leida kõik punktid. Seiklusorienteerumine muutus tõeliseks võistluseks – kes rohkem punkte suudab läbida ja õigeid vastuseid anda!

Noorim osaleja oli 11-kuune, kes suurema osa ajast rõõmsalt kärus magas ja lasi vanematel orienteerumisele keskenduda. 

Võitjatiim käis kõigis 45 punktis, koos läbiti üheksa kilomeetrit. Meeskonda kuulusid Braian ja Brandon, kes nautisid peale orienteerumist jäätiseampsu. Nende arust oli orienteerumine põnev, kuid väsitav, aga samas iga kell teeks selle uuesti läbi. 

Õhetavate põskedega ja õnnelikult naeratades finišisse jõudnud meeskond PeRe, kuhu kuulusid kaks ema oma tütardega, kinnitas, et võistlusvaim oli suur. 

„Ega süveneda ei jõudnud, tempo oli piisavalt suur. Linna tundmine tuli kasuks. Punktid olid selged ja head leida!” andsid võistlejad hinnangu. 

Tüdrukud jooksid eest ära ja emadel oli tegemist, et tempos püsida. Meeskond saavutas oma südikusega kolmanda koha.

Jane osales mängus koos tütardega, kes vurasid ringi jalgratastega. Tütar Hanna arvates oli kõige toredam jalgrattaga mööda mägesid sõita, sest üles ja alla sõitmine on lahe. Ema Jane rääkis, et enamik punktid said läbitud ja mäng ise väga meeldis.

Kõik võistkonnad said kingituseks ja energia taastamiseks Sakala Kodutütarde šokolaadi. Samuti said osalejad kosutust joogi- ja snäkilaualt ning soovi korral infot organisatsiooni tegevustest. Nooremad võitlejad kasutasid suurepärast võimalust kiikuda ja ronida Lastepargi atraktsioonidel. Üks väike orienteeruja ütles, et see osa oli kõige parem, sest emme rääkis teiste tädidega juttu ja ei jooksnud eest ära.

Aktiivne õhtupoolik mööda Viljandi tänavaid möödus kiirelt punkte kogudes. Aitäh korraldajatele huvitava ja teistmoodi seiklusorienteerumise eest!

Tekst: Evelin Laanemäe

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Sakala noored nautisid lahedat suvelaagrit

 

5.-7. augustini oli Viljandimaal Halliste Põhikoolis tänavusuvine Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva suvelaager, kuhu olid teretulnud ka Kaitseliidu noorteorganisatsioonidesse seni mitte kuuluvad huvilised. Kohal oli umbes 120 laagrilist ja paarkümmend korraldajat. Seekordse laagri peakorraldajad olid Liane Ott, Birgit Sang ja Reimo Jürjo.

Laager algas tavapäraselt telkide püstitamise, avarivistuse ja lipu heiskamisega.
Esimene päev oli tutvumise ja lustlike mängude päralt. Toimus pimevõrkpalli, seotud jalgadega jalgpalli ning käsnaga rahvastepalli matš ning lipu varastamise mäng. 

Esimesel päeval tuli laagrilistele külla Rita Austrin Tantsustuudiost Dance Dream ning ühiselt õpiti laagritantsu sammud selgeks. Rita tegi laagrilistele ka õppevideosid, et noored saaksid laagri vältel tantsu harjutada.

Teine päev oli õpitubade päralt. Noored jaotatati vanuse järgi kaheks: 7-11aastased ja 12-18aastased ning vanusegrupid omakorda neljaks ehk kokku oli kaheks gruppi. Noortematel ja vanematel laagrilistel oli erinevad õpitoad. 

Nooremad said osaleda järgmistes õpitubades: meisterdamine (Anne Sepik), vaprusehelmed (Salli Järve), esmaabi (Evelin Lappalainen), vaimne tervis (Ly Sova).

Suurtematel oli: laskmine (Toomas Taimre), vibu laskmine (Jandra, Jarno, Saire), vaimne tervis (Johanna Kai Kaasik), Politsei- ja Piirivalveameti kiirreageerijad.

Lisaks külastas noortelaagrit Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp, kes rääkis karjäärivõimalustest Kaitseliidus.

Nagu ühele korralikule laagrile kohane, algasid päevad ühise hommikuvõimlemisega, ei puudunud seegi kord lõkkeõhtu, mil sai sõpradega muljeid vahetada ning vahukomme küpsetada. Ja mõistagi võis järves supelda ja matkata.

Laagrile pandi võimas ja ülilõbus punkt ühiselt veesõda pidades nagu koolis tutipidudel ja õpitud tantsu tantsides. Kohtumiseni järgmisel suvel! 

ARVAMUS

Liane Ott,

peakorraldaja

"Iga laager on erinev ja igast laagrist on õppida, mida võiks teisiti teha. Võib-olla ainuke asi, mida ma teeks teisiti, on see, et võiks lõpetamise rohkem läbi mõelda... Üldjoontes saime hakkama ja eks igas laagris on viperusi ja ootamatusi. Kuna mul oli see esimene suvelaager, mida korraldasin, siis ma arvan, et saime päris hästi hakkama. 

Noored on mulle öelnud, et neile laager väga meeldis. Tagasisidelehtedel kiideti väga palju vaimse tervise töötuba. Samuti öeldi, et saadi uusi teadmisi kiirreageerijate ja Kaitseliidu kohta. Kiideti sööke ja ajakava täpsust. Öeldi, et kord oli majas ja reeglid kehtisid kõigile. Ja tantsu on suht palju mainitud! 

Tekst: Tea Raidsalu
Fotod ja video: Gunnar Teas

Galerii

Tantsuvideo

Ümera üksikkompanii rahvas kogus õppenädalavahetusel tarkusi

Augustikuu esimesel nädalavahetusel leidis Väluste lasketiirus aset Ümera üksikkompanii traditsiooniline õppenädalavahetus, kui ammutati uusi teadmisi ning tuletati meelde ja kinnistati varem õpitut. 

Õppenädalavahetusest võttis osa ligi 60 huvilist. Üksikkompanii liikmete kõrval osales ka mitteliikmeid, kes tunnevad huvi Kaitseliidu tegemiste vastu, ning ka noorkotkad. Kohal olid ka toetajaliikmed Soomest.

Kokkusaamine algas piduliku rivistusega, kus anti üle ergutused neile, kes eri põhjustel ei saanud osaleda võidupüha tähistamisel. 

Põhiline õppetegevus ringõppe vormis toimus laupäeval. Sai harjutada telklaagri püstitamist ning täiskasvanutel oli võimalik proovida täpsust laskmisel Rahe 20-ga. Külalised Soomest õpetasid sõiduki kontrollpunkti mehitamist ja selle toimimist. Uusi teadmisi ja kogemusi sai drooniõppel.

Ümera üksikkompanii pealik major Toomas Rebo andis ülevaate Kaitseliidust ning sõdivast taristust. Toetajaliige Elina Argillander, kes on tegev terapeudina, pidas mõtlemapaneva loengu posttraumaatilisest stressist.

Tegus laupäev sai punkti major Rein Kikase korraldatud ajalooteemalise viktoriiniga, mis keskendus Kaitseliidu ja Sakala maleva eluolule enne Teist maailmasõda ja taasiseseisvunud Eestis ning nuputada sai ka Soome kohta käivate küsimuste lahendamisel.

Fotod: Keijo Koort, Gunnar Teas

Galerii

Sakala ja Põlva noorkotkad tutvusid metsavendade eluga

Sakala ja Põlva maleva noorkotkad korraldasid juulikuu viimasel nädalal ühise sõpruslaagri Viljandi vallas Ennuksemäe metsavendade punkris. 

Tänavu veebruarikuus käisid Sakala poisid Põlvamaal ning seekord tulid põlvakad Viljandimaale külla. 

Sedakorda said kokku Ruusa ja Parvepoiste rühm. Laagri korraldasid vennad Joonas Poom (Põlva maleva Ruusa rühmajuht) ja Meelis Haniott (Sakala maleva Parvepoiste rühmajuht).

Laagri avamisel said osalejad omavahel tuttavaks ning tutvustasid vastastikku oma tegemisi. 

Joonas Poom rääkis, et kavas on mitmed erinevad töötoad. Meelde said tuletatud ja üle korratud noorkotkaste seadused, kombed ja tavad. Tavapäraselt õppisid poisid telgi püstitamist, samuti oli laagrilistel võimalik proovida telkmantlist varjualuse tegemist. "Arutasime poistega ja otsustasime nii, et osa magavad öösel õues ja osa all punkris," sõnas Poom. 

Kehakinnituski valmis ühisel jõul, näiteks esimesel päeval podises õhtusöögiks lõkkel makaroniroog hakklihaga. Esimesele tegusale laagripäevale pani punkti põnev öörännak.

Korraldaja rääkis, et poisid õppisid looduslikke vahendeid kasutades ojavett filtreerima ning tulepulkade abil lõket süütama. "Meil on abiks nii looduslik kraam kui ka tehislikud vahendid, näiteks paber ja vatt," täpsustas Poom.

Teisel päeval oli plaanis harjutada maastikul liikumist ning teha kaardiõpet, kus laagrilised tutvusid kompassiga ning mõõtsid joonlauaga kaardil vahemaid ja mõistatasid, missugused on vahemaad kaardil ja missugused tegelikkuses. Lisaks tutvuti ka sõlmede keeruka maailmaga.

Õpitubade vahepeal oli poistel võimalus kuulata Martin Andrelleri kaasahaaravat ajalootundi metsavendluse teemadel - kes olid metsavennad ja miks mehed toona üleüldse metsa läksid, mis vastupanu nad pärast Teist maailmasõda Vene võimudele osutasid. 

Koos tegutsedes ja õppides peeti plaane ka juba järgmiste laagrite korraldamiseks. 

Seekordne laager sai teoks IHP toel. 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Patrullvõistlus PõSa pani noored korralikult proovile

"Instas nägin PõSa tuleb,

noored pange selga suled!

Traditsioone hoidma peab,

rännakule sammud seab!" *

Kaitseliidu Põlva ja Sakala maleva noortekogu ühendasid jõud ning korraldasid üheskoos kolmandat korda 19.–21. juulini Eesti noorkotkastele ja kodutütardele mõeldud patrullvõistluse PõSa.

Võistluse eesmärk oli kontrollida võistlejate teadmisi nii üldtuntud valdkondades kui ka Kodutütarde ja Noorte Kotkaste järgunormides, arendada meeskonnatöö oskust ning kontrollida võistlejate füüsilist võimekust ja aja planeerimise oskust.

"Seiklus algab Mulgimaal,

elevust täis on kogu saal.

Leidlikkus on asja iva,

stardis tuleb teha siva!"

18 võistkonda startis rajale laupäeva, 19. juuli õhtul kell 20 Holstre-Polli spordikeskusest. Enne põhirajale suundumist oli noortel kohapeal tõsine pähkel pureda. Selleks, et saada kätte esimese kontrollpunkti suund, tuli leida spordikeskuse ümbrusest küsimused, neile vastates saada kokku koodid ning nendest siis nuputada õige koordinaat. Seejärel ootas ees paar kilomeetrit üpris keerulist rada, mis viis meditsiiniülesandeni, kus tuli kannatanule esmaabi anda ning teha kõne häirekeskusesse.

Tegevust jagus nii vee peale kui ka maa alla – Ennuksemäe metsavennapunkris näiteks ootas noori takistusrada. Siis aga tuli kummipaadiga järele sõuda vees hulpivale pudelile, et saada kätte võti, mis avas paadis olnud salapärase laeka, milles oli sõnum: "Säh, söö see soe sea saba siinsamas selle sooja soustiga!" See niigi keelt krussi keerav lause tuli kaaslasele raadiosaatjat kasutades edastada NATO-tähestikus! 

Parasjagu ukerdamist pakkus see ülesanne, kus etteantud lõik tuli läbida nii, et maha astuda ei tohtinud, selleks tuli enda ette asetada autorehv ning see järgmiseks sammuks taas kord enda ette sikutada.

 Politsei korraldatud ülesandes pidi ära lahendama naabritevahelise tüli. 

Terve raja ulatuses olid siin-seal postkastides peidus nuputamisülesanded (nt ristsõna, sudoku, täherägastik), mis andsid väärtuslikke lisapunkte.

Hea vahepala oli see, kui ühest punktist teise sai jalavaeva vähendamiseks sõita jalgrattaga. Väga väsinud said appi kutsuda takso, kuid selle eest tuli tasuda miinuspunktidega.

Võistlejaid aga "kollitas" rajal Ümera üksikkompanii korraldatud vastutegevus, mille ülesanne oli võistlejaid kruusa- ja asfaltteedest eemal hoida. 

"Meil on suht hästi läinud!" hindas Valgamaa võistkond olukorda umbes poole võistluse peal. Enda trumbiks hindasid nad seda, et liiguvad mööda metsa ja nii polnud vastutegevuse küüsi jäänud rohkem kui ühe korra. "Kõige keerulisem on seni olnud kõndimine," ütlesid nad naerdes kui ühest suust. "Konkurendid on toredad, nad soovivad meile alati õnne, kui kontrollpunktides kohtume!"

Harju maleva tiimi Delta poisid tõdesid, et kõige raskem oli algus, kui ei saanud korralikult minema ning ees ootas soo ja seetõttu tuli teha suur ring, kuid silme ees on siiski siht võita. Tiimi liige Martti Lainesaar on oma sõnul osalenud 4-5 patrullvõistlusel ning hindas, et võrreldes teistega on PõSal  loomingulisemad ülesanded. 

"Erinevus on see, mis killib,
metsas saadud jalavillid.
Okas päkka meile, teile,
rännaku võit tuleb MEILE!" 

Meditsiini eest vastutasid rajal naiskodukaitsjad Elerin Öövel ja Evelin Lappalainen. Maastik pakkus võistlejatele proovikive algusest peale ning suurem osa võistkondadest saabus juba esimesse punkti märgade jalgadega ja plaasterdamine võis alata. "Juba esimeses punktis tekkisid meil püsikunded ja mida punkt edasi, seda rohkem neid tekkis. Neljandas punktis tuli nii mõnigi jutuga: "Tee mulle uued kannad!". Endast andsid märku ka esimesed "siilid" ja hõõrdunud reied..." jutustas Öövel. Lisaks märjale maastikule ja kraavidele kostitas ilmataat osalejaid vägeva vihma ja kuumaga. Kuuendas punktis oli vaid mõni üksik võistkond, kellel abi vaja polnud, kuna nad olid ise rajal oma jalgade eest hoolitsenud. 

"Mida võistkond edasi, seda rohkem ville ja vettinud jalgu saabaste seest meie ette ilmus. Kuna noored ise olid indu täis, siis püüdsime omalt poolt aidata nii palju kui saab, et vettinud jalad ja lõhki läinud villid ei saaks katkestamise põhjuseks," tõdes Öövel. "Ikka puhasta, tuuluta, plaasterda, "ehita kandasid", pehmenda varbaid ja päkaaluseid. Plaastrit, haavalappe, tutikuid ja kindaid kulus meetrite ja pakkide kaupa ja ühel hetkel pidime paluma staabist varusid juurde saata."

Meditsiinitiimile isegi meeldis, kui võistkond pidi pikemalt oma järjekorda ootama – nii jõudsid valgeks ligunenud krimpsus jalad veidi rohkem tuulduda ja kuivada ja oli lootust, et plaastrid püsivad paremini peal.

Selgus, et nii mõnegi kaasas olnud neli kuiva sokipaari olid juba esimesse punkti jõudmise ajaks märjaks saanud – nii sai ooteajal kuumal bussikapotil "sokke praetud", et veidigi puhtam ja kuivem tunne saavutada.

Viimane punkt enne finišit oli Viljandi lossimägedes, kus meedikud ootasid. "Kui esimesed saabujad saime kuivas plaasterdatud, siis ühel hetkel oli sadu nii tugev, et võistlejad olid nii läbimärjad, et plaastrid enam kinni ei jäänudki, " kirjeldas Öövel. "Noored, kes olid starti liiga uljalt läinud, arvates et sooja pesu, jope või vihmakeebi võib suvisel ajal koju jätta, lõdisesid nüüd läbimärgadena. Kui väsimus ja pealetükkiv uni juurde lisada, siis respekt nende võistkondade ees, kes suutsid kõige selle juures üksteist toetada ja tuju üleval hoida!"

Kuigi lõpuni polnud enam palju, oli siis neid, kellel olid katkestamise mõtted, siis meedikud proovisid punkti ootealas nii palju kui annab jalgu puhastada ja plaasterdada. Võistlejad said protseduuride ajal veidi pikutada, seejärel pistsid meedikud neile motivatsiooniks glükoositableti põske ja saatsid finiši suunas teele. Uus plaasterdamise ja puukide eemaldamise ring läks lahti finišis, kui võistlejad pesust tulid. Ning mõned jalad said veel üle vaadatud ja plaasterdatud järgmiselgi hommikul.

"Vaatamata villidele, väsimusele, vihmale ja magamatusele olid kõik võistkonnad tõeliselt tublid ja vaprad! Isegi need, kellel tuli tervise säästmise huvides seekord katkestada, said kindlasti suure kogemuse võrra rikkamaks. Loodan, et kõik võistlejad õppisid, kui oluline on õige soki valik, mõistsid, et targem on ville ennetada ja varakult kohtadesse, mis hõõruma hakkavad, plaaster, side või muu abivahend kaitseks panna, kui pärast tagajärgedega võidelda. Ma ei oskagi öelda, mitukümmend meetrit plaastrit, sidet ja haavalappe meil ära kulus, aga minu ajaloos ikka rekordiliselt palju!" rääkis Öövel.

Laupäeva õhtuks jõudsid noored Viljandisse ning võistluse esimene etapp kulmineerus tugevas vihmasajus trossidega laskumisega lossimägede rippsillalt. 

Pärast seda ootas veel ees fotojaht Viljandi linnas, et pildistada üles olulisemaid kohti. Lõpurivistuseks kogunesid võistlejad pühapäeva hommikul Sakala malevasse.

"See oli äge võistlus! 18 tiimi läks rajale ja 18 tuli ka tagasi, 6 võistlejat küll eri põhjustel katkestas, kuid meie rõõmuks ei laekunud pärast võistlust mitte ühtki kirjalikku kaebust," rääkis korraldajate poolelt Gertu Viiask, kes oli noortekogu liikmetel abiks võistluse läbiviimisel."Tahaksin tunnustada kõiki noortekogu liikmeid, eriti Karoliina Ketsi ja Harri Sikkat, kes tegid ära väga suure töö!" 

Järva Neiud andsid lubaduse, et kui võistlus on edukalt möödas, siis nad hüppavad kambakesi lompi. Lubadust nad ei murdnud, kuigi olid rajal olles vett ja vilet saanud küllaga! 
(Foto: Marili Mänd)

ESIKOLMIK

I Kiired Tuvid (Järva): Oskar Põldvee, Robert Täht, Martti Mölter, Jan-Martin Reinberg (esindaja Urmas Täht).
Mis viis võiduni?
"Tahe lõpuni tulla! Võiduni viis hea koostöö, me oleme juba varem harjutanud ja rollid on kõik paigas. Meil oli hea kiire tempo!" 

II Turboteod (Harju): Kertu Koptelkov, Helena Vain, Robi Abel, Ursula Prants (esindaja Silver Allemann)

III Delta (Harju): Kermo Rea, Martti Lainesaar, Stinger Vahtrik, Ramil Viirsalu (esindaja Eveli Rea)

* Need luuleread PõSa kohta sündisid esindajate võistlusel, kus noorte antud märksõnadest tuli kirjutada luuletus. See luuletus osutus noorte hinnangul ka parimaks. Autor on Pärnumaa võistkonna esindaja Mari-Liis Kaljur (pildil).
Lisaks luuletamisele osalesid esindajad ka fotojahil Viljandi ümbruses.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas, Kaspar Teas

Galerii