18. september 2022

Sakala noored said taas olümpiakarika võidukalt oma peade kohale tõsta



16. ja 17. septembril kogunesid Kaitseliidu noorteorganisatsioonide esindused Viljandisse, et end proovile panna olümpiamängudel. Viljandi linnastaadionil katsus vanadel olümpiaaladel rammu ligi 200 noort. Seegi kord olid võitmatud Sakala maleva kodutütred ja noorkotkad, kes ei loovutanud oma valdusest neli aastat tagasi saadud rändkarikat.


Olümpiamängude avapauk anti reede, 16. septembri õhtul Viljandi kesklinnas Vabaduse platsil. Olümpialastele esitasid Viljandi Jakobsoni kooli balletistuudio neiud tantsu „Oja” – selle laulu sõnad „Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked...” olid eesseisvat üritust silmas pidades vägagi kõnekad. 

Platsile sammusid 15 maleva noored: Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Pärnumaa, Põlva, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valgamaa, Viru, Võrumaa.

Kõigile jagati tõrvikud, millest süüdati suur olümpiatuli, selle võistlusplatsile viimise auväärne ülesanne oli Sakala noortel Jürgen Aasal ja Kädi-Lii Välil. 

Oma parimad soovid edastasid võistlejatele Kodutütarde ja Noorte Kotkaste peavanemad. „See on äge sündmus ja ma usun, et te naudite seda! Soovin teile homseks kerget jalga, osavust ja kiirust. Liikumises peitub elu ja tervis. Aitäh, et te olete teistele eeskujuks!” kõneles Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm.

Kodutütarde peavanem Ave Proos rõhutas, et olümpiamängude eesmärk on püüelda rahumeelsema ja parema maailma poole. „Ma loodan, et lahkute siit uue kogemuse võrra rikkamana. Pidage meeles, et rajale ei jäeta kedagi maha!” 

„Tervist, meie lootus ja tulevik!” hõikas Sakala maleva pealik Andres Sarits tervituseks. „Erinevalt teistest eakaaslastest, kes kaubanduskeskustes hängivad ja mõttetustega tegelevad, olete teie siin, arendate vaimu ja füüsist. Just teist on palju abi teie lähedastele ja riigile laiemalt. Õnne ja edu võistlustemöllus!” 

Viljandi linnapea Madis Timpson rõõmustas, et külla on tulnud palju noori toredaid inimesi. Ta arutles, et olümpiamängud ei ole tavaline spordivõistlus, vaid seal on peidus komplekt väärtusi, nendel mängudel unustatakse alati sõda ja vaen. „Kerget jalga ja rahulolu endaga!” lisas meer.

Viljandi saab olla uhke, sest siit on pärit ka sportlane, kes on välja võidelnud olümpiamedali – sõudja Kaspar Taimsoo võitis 2016. aastal suveolümpiamängudel pronksi. Ta kinnitas, et ka seekordsete mängude avamise pidulikkus ja uhkus ei jää palju maha päris olümpiamängudest. „Uhke! Suur rõõm on seda siin kogeda! Pidage meeles, et tuleb austada konkurenti, pakkuda abi ja küsida temalt, kas kõik on hästi. Meeskonnana suudad alati rohkem kui üksi!” jagas Taimsoo õpetussõnu.

Rongkäik võttis ennast vilkuritega politseiauto sappa ning algas teekond läbi õhtuse Viljandi järve äärde staadionile. Pärast avarivistust algas kestvusjooks, kus vanuserühmade kaupa jooksid nii tüdrukud kui ka poisid kestvusjooksul 20 minutit ühtejutti. Kel pärast esimest võistlust jalad ei tulitanud ja jaksu jagus, said oma ööbimispaigas,Jakobsoni koolis veel diskotada.

Laupäeval algas aga tihe rebimine. Peakohtunik Aivar Hommiku, kes on aastaid Suure-Jaanis korraldanud vanade olümpiaalade võistlusi, käe all olid kavas kilbijooks, paigalt kaugushüpe koos raskustega ning granaadiheide ja kuulitõuge (mõlemat vahendit pidi viskama nii vasaku kui ka parema käega). Võistlusarvestus käis kodutütardele ja noorkotkastele eraldi vanuserühmade kaupa: 7–12-aastased ning 13–18-aastased.

Ilmataat võistlejaid ja korraldajaid ei hellitanud ning kallas kõiki korduvalt üle tiheda külma vihmaga ja siis lasi tuultel raputada. Kui ta aru sai, et neid vintskeid tüüpe miski ei kohuta, joonistas lõpuks üle staadioni ja Viljandi järve kauni vikerkaare. 

Päeva lõpuks oli kavas meeleolukas teatejooks, kus tuli teha kotisjooksu, liduda nii, et ühel vahetusel jalas lestad, teisel minisuusad, siis pidi pajakindas käega veeretama palli ning läbima vahemaa, ees topsidest tehtud prillid ja taltsutama kepphobuseid.

Kui vilkad staabitöötajad olid tulemused kokku löönud ja diplomid kirjutatud, algas autasustamine.

Suur rõõm oli taas tõdeda, et üldvõidu pälvisid Sakala maleva kodutütred ja noorkotkad. Eesti spordiseltsi Kalev välja pandud uhke rändkarikas jääb malevasse oma aukohale. Kohtumiseni nelja aasta pärast uutel olümpiamängudel! 

Parimad Kodutütarde arvestuses

1. Jõgeva

2. Sakala

3. Viru

Parimad Noorte Kotkaste arvestuses

1. Harju

2. Pärnumaa

3. Sakala

Individuaalselt parim nooremate kodutütarde arvestuses
Marit Võhma (Viru)

Individuaalselt parim vanemate kodutütarde arvestuses 
Kati-Ly Randviir (Viru) 

Individuaalselt parim nooremate noorkotkaste arvestuses
Keorg Latt (Harju)

Individuaalselt parim vanemate noorkotkaste seas
Jürgen Aas (Sakala)

Vaata fotosid avamisest auhindamiseni ning pingutusest puhkehetkedeni siit:

Galerii

Lõuna maakaitseringkonna allüksused müttasid täiendõppel


Septembrikuu kolmandal nädalal kogunesid täiendõppele Lõuna maakaitseringkonna Tartu, Põlva ja Sakala allüksused. Kaitseliitlased treenisid oma oskusi hajutatud lahingutegevuses, samuti lihvisid üksikvõitleja oskusi ja jao formatsioone. Õppepäevad olid Viljandimaal Väluste lasketiirus ja Võrumaal Nursipalu harjutusväljakul. 

Fotod: Gunnar Teas 
Galerii

9. september 2022

Sakala malev avas 105. sünnipäeva puhul oma uksed


Kaitseliidu Sakala maleva liikmed tähistasid 7. septembril maleva loomise aastapäeva. Sakala malev loodi 7. septembril 1917. aastal Kaitseliidu keskkogu otsusega, mis teeb Sakala malevast Eesti vanima. Täpsemalt jookseb maleval nüüd uhke 105. aasta. Piduliku päeva tähistamiseks otsustati sellel aastal avatud uste päeva kasuks.

Kell 16 alustas õhtut Kaitseliidu ülem Riho Ühtegi oma kõnega. „Sakala malev loodi 1917. aastal natuke aega enne Eesti iseseisvuse väljakuulutamist. Põhjused olid väga veenvad, käimas oli esimene maailmasõda ja inimesed koondusid selleks, et kaitsta oma vara ja keskkonda ning see on jäänud nii ka tänapäeval, mil Kaitseliit on vabatahtlik riigikaitseorganisatsioon,” kõneles kindral. „Sakala malev on alati olnud tubli, see on hea, et te hoiate alles traditsioone. Edasi tuleb minna selles suunas, et vastu võtta uusi väljakutseid ja arvesse võtta tulevikuvajadusi – seda eesmärki kannab ka tänane lahtiste uste päev. Nii saab näidata inimestele, et Kaitseliit ei ole ainult kusagil metsas luuremänge mängivad mehed, vaid Kaitseliit on rahvaorganisatsioon laiemalt,” kiitis ta.

Riho Ühtegi kinkis malevale seinaplaadi oma tsitaadiga: „Vabadus ei ole asi iseenesest. Vaba saab olla see, kes seda ise tahab ja on selle eest valmis ka seisma.” Ühtlasi andis kindral malevale edasi Vabariigi Presidendi Alar Karise õnnesoovid sünnipäeva puhul.

Sakala maleva pealik major Andres Sarits tõdes oma sõnavõtus, et nii nagu sellises eas inimene ei taha niisugust sünnipäeva pidada väikses seltskonnas šampanjaklaase kõlistades, ei tahtnud ka malev olla üksi ning avas uksed oma liikmetele ja neile, kes veel ei ole liikmed, kuid võib-olla saavad nendeks. „Ma ei taha kaugeltki mitte öelda, et Sakala maleva päevad saavad selle soliidse vanusega varsti loetud, väärt organisatsiooni jaoks on 105 tore algus, kust saab mitmed sajad julgelt edasi panna!” rääkis Sarits.

Avarivistuse järel näidati soovijatele staabimaja ning tutvustati maleva territooriumit. Kõikidel külalistel ja oma liikmetel oli võimalus osa võtta õnneloosist, kus pidi käima läbi 5 tegevuspunkti, mis olid kaardil kujutatud. Staabimajas oli võimalus panna proovile enda meditsiiniteadmisi ning jälgida, kuidas toredad Naiskodukaitse naised teevad haavamulaaže. Maleva 50-meetrises tiirus toimus kõige põnevam osa: kõik osalejad said lasta sõjarelva ning uurida, kui suure tagasilöögi võib anda relv.

Väiksematele huvilistele oli üles pandud suur batuut, jäätisemasin ning suhkruvatitelk – nii mõnigi noor lahkus õhtul suhkrut täis kõhuga, sest kõik asjad ja tegevused olid tasuta. Parkla platsil tutvustati maleva relvastust ning pakuti sünnipäevakringleid. Sünnipäevakutsel oli kirjas, et osalejad viiakse ka lõbusõidule, mis ka juhtus, ning sai sõita sõjamasinate kastis. Kogemus, mida iga päev ei saa!

Kodutütred olid väljas huvitavalt kujundatud takistusrajaga, kus pidi kolme sõjamasina kasti vahel mööda rippköisi turnima. Igas kastis ootas ees huvitav ülesanne, mis pani mälu ja teadmised proovile.
Noored Kotkad pakkusid osalejatele võimalust lasta õhupüssiga ning oli ka selliseid, kes lasid kõik märgid etteantud kuulide arvuga ära. Paintball’i mängus sai proovile panna oma kiirust ja laskmisoskusi, sihtides liikumise ajal rohelisi sihtmärke.

Sakala maleva liikmeskonda kuuluvad kaitseliitlased, naiskodukaitsjad, kodutütred ja noorkotkad. Tegevust leidub siin kogu perele ning igav ei hakka kunagi. Kaitse kodumaad oma kodust ning astu Kaitseliitu! Alati valmis!

Tekst: noorkotkas Reimo Jürjo
Fotod: Gunnar Teas

Galerii

28. august 2022

Rühmadevaheline laskevõistlus 22




Rühmadevaheline laskevõistlus maleva rändkarikale
Välustes 28. augustil 2022.






Meeskondlik järjestus:
I koht - Lehola rühma võistkond tulemusega 1046 punkti;
II koht - Teringi rühma võistkond tulemusega 1017 punkti;
III koht - Naiskodukaitse võistkond tulemusega 950 punkti;
IV koht - Linnuse 6. rühma võistkond tulemusega 860 punkti;
V koht - Lilli rühma võistkond tulemusega 824 punkti; VI koht - Ümera rühma võistkond tulemusega 704 punkti; VII koht - Linnuse 2. rühma võistkond tulemusega 603 punkti.
Individuaalne (esikolmik) järjestus võistlusklasside kaupa
1.            9 mm püstol H&K USP
I koht - Allar Mürk tulemusega 269 punkti;
II koht - Olev Kookla tulemusega 228 punkti;
III koht - Taimo Tugi tulemusega 211 punkti.
2.            9 mm püstolkuulipilduja M/45B
I koht - Urmas Feldmann tulemusega 214 punkti;
II koht - Andres Sarits tulemusega 206 punkti; III koht - Sander Ilves tulemusega 204 punkti.
3.            7,62 mm automaat AK-4 100 m
I koht - Andris Sild tulemusega 259 punkti;
II koht - Guido Riitsalu tulemusega 243 punkti;
III koht - Toomas Taimre tulemusega 221 punkti.
4.            7,62 mm automaat AK-4 200 m
I koht - Janek Tammisto tulemusega 226 punkti;
II koht - Toomas Värva tulemusega 208 punkti;
III koht - Raili Pedak tulemusega 186 punkti.
5.            7,62 mm automaat AK-4 300 m
I koht - Ele Lehes tulemusega 208 punkti;
II koht - Kristjan Stanko tulemusega 186 punkti;
III koht - Reevo Maidla tulemusega 162 punkti.
Fotod: Signe Kold, Gunnar Teas - Galerii 

Video

23. august 2022

Sakala maleva pealiku major Andres Saritsa kõne taasiseseisvumispäeval


Eesti Vabariigil on kalendriaasta jooksul kolm olulist sündmust, mida tähistatakse erineva suurejoonelisusega. 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Selle sündmuse auks toimuvad mitmesugused uhked pidustused, sealhulgas Kaitsevägi ja Kaitseliit ning muud jõuametid korraldavad pealinnas paraadi. 23. juunil tähistame aga võidupüha. Selle sündmuse pidusära on juba kraadi võrra tuhmim. Paraadi peab ainult Kaitseliit. Maakondades korraldatakse Kaitseliidu malevate poolt maakaitsepäevi. Kõige tagasihoidlikumana tähistame aga 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Selle sündmuse auks ei korraldata paraade ning tähistamine on suuresti jäetud rahvuslikke aateid tähtsaks pidavate inimeste õlule. Miks on see nii ning kas kirjeldatud välises säras väljendub ka nende sündmuste tähtsuse järjekord? Võib olla on inimesed juba kahest eelnevast peost väsinud ning mis on üks formaalne taasiseseisvumine lahingus saavutatud suurte võitude ning veel enam Eesti Vabariigi sünni kõrval?

Kuid peatugem korraks ning mõtelgem, milline tähendus peitub tegelikult 20. augustil tähistatavas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päevas. Lisaks formaaljuriidilisele riikliku iseseisvuse taastamisele sümboliseerib see kuupäev eesti rahva vankumatut tahet kanda ära raskused, alles jääda ning edasi kesta. Seda kõike ei suuda aga teha üksik indiviid, selleks on tarvis inimesi, keda seovad ühised rahvuslikud tunnused läbi mille me kirjeldame endid eestlastena – ehk lühidalt öelduna on see meie rahvuslik identiteet. Selle põhialused on ära toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas – rahvus, keel ja kultuur, mis peavad säilima läbi aegade. Nii on seal kirjas. Need on unikaalsed omadused, mis näitavad ära, kes on omad ja kes mitte ning kes on eestlased ja kes mitte. Need kõik kokku on justkui ankur, mis ei lase laeva ulgumerele triivima. Need on aidanud eestlastel üle elada viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni aja ning seda ka kõige räigematel venestamise perioodidel. Milleks on aga nii iseenesestmõistetavatest asjadest vaja rääkida pidupäeval? Aga ikka sellepärast, et need asjad on igapäevaelu tegemistes üha vähem iseenesestmõistetavad. Laulva revolutsiooni aegseid rahvuslikke meeleolusid ja arusaamu peetakse täna kohati marurahvuslikkuse ilminguteks, mis ei sobitu kokku multikultuursuse põhimõtete ning muude globalistlike trendidega.

Lood pole paremad ka meie armsa eesti keelega, mis kõnekeele tasemel risustub üha enam võõrkeelse slängiga ning akadeemilisel tasemel peab taandumislahinguid inglise keele ees. Me nõuame teistelt rahvastelt eesti keele ära õppimist ning see on ka õige, kuid näidakem esmalt ise üles austust ja lugupidamist oma emakeele suhtes. Küll siis teised meie eeskuju järgivad. Veel segasemad lood on kultuuriga ning selle aluseks olevate kommete ja traditsioonidega. Viimased annavad samuti teed kommertslikust kasumiahnusest juhitud globaalsetele analoogidele, millel pole midagi pistmist eestlaste ajaloo ja rahvusliku teadvusega.

Võib ju öelda, et kui häda jälle käes, küll siis meie rahvuslik identiteet justkui iseenesest õitsele puhkeb. Iseenesest aga ei juhtu inimese elus suurt midagi. Soovitu nimel tuleb pingutada järjepidevalt. Täpselt nagu sportlane ei tee oma esimest treeningut keset suurvõistlust, vaid pingutab heade tulemuste nimel palehigis igapäevaselt. Piltlikult öeldes tehti rahvusliku identiteedi arengu nimel tohutu treening ära eelmise vabariigi ajal. Nüüd on aga meie kohus sellega jätkata. Muidu võib juhtuda, et jääme järgmisel võistlusel viimaseks.

Kokkuvõtteks, arvestades eelpool öeldut, tuleb tunnistada, et sisulises plaanis on Eesti Vabariigi olemasoluga seotud pidupäevade olulisuse järjekord hoopis vastupidine. Kui puudub ühtse rahvusliku identiteediga rahvas, siis pole kedagi, kes lahinguväljal võitleks, võidaks ning tähistaks võitu. Ilma selleta ei saa sündida riiki, sest kõlava häälega deklaratsioonide maha lugemisest ei piisa. Kuna riike ei kingita, vaid iga rahvas peab need oma vere hinnaga lunastama. Viimane ei saa aga jällegi toimuda ühtse rahvusliku identiteedi puudumise korral.

Seega, hoidkem meie rahvuslikku identiteeti, sest see on meid ühtse rahvana läbi toonud ka kõige keerulisematest aegadest. Arvestades tänaseid geopoliitilisi arenguid ei või me ette teada, milliseid ränki katsumusi on saatusel meie jaoks veel varuks. Ühisena suudame me sellest kõigest tervena läbi tulla.

Soovin teile kõigile head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!


Foto: Kaire Kannistu

20. august 2022

Sakala malev pidas taasiseseisvumispäeva pidu Mõisakülas

20. augustil möödub 31 aastat Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest ja seda tähistati tänavu Viljandimaal Mõisakülas.

Linnakese keskväljakul algas kell 11 Kaitseliidu Sakala maleva rivistus.

Maleva pealik major Andres Sarits tõdes oma sõnavõtus, et võrdselt vabariigi aastapäeva ja võidupühaga on oluline tähistada Eesti taasiseseisvumispäeva ning väga tähtis on hoida au sees Eesti riigi ajalugu, kultuuri ja kaunist eesti keelt – need pole iseenesestmõistetavad.

Põhjaliku ülevaate kolme kümnendi tagustest sündmustest, mis tõid Eestile tagasi iseseisvuse, andis Mulgi vallavolikogu liige Peeter Rahnel. 

Huvilistel oli võimalik uudistada Kaitseliidu tehnikat ja teha lõbusõitu veoautoga DAF ning tutvuda Noorte Kotkaste ja Kodutütarde organisatsioonidega. Kohapeal olid ka Päästeameti erinevad masinad. Politseinikud tutvustasid tehnikat, jagasid flaiereid ja selgitasid, kuidas ära tunda petukõnesid ning neilt sai küsida nõu ohutu jalgrattasõidu kohta. Punase Risti spetsialistide käe all sai praktiseerida esmaabivõtteid. 

Naiskodukaitsjad demonstreerisid neid vajalikke asju, mis võiks igas autos alati kaasas olla. Samuti sai igaüks naiskodukaitsjate juhendamisel õppida ja proovida, kuidas punuda varjevõrku, mis on plaanis saata Ukrainasse.

Et peolt ei passi tühja kõhuga ära minna, sai keha kinnitada naiskodukaitsjate keedetud seljankaga.  

Tekst Tea Raidsalu

Fotod Kaire Kannistu ja Gunnar Teas

12. august 2022

Väiksed loodusteadlased kogusid tarkusi

9. ja 10. augustil veetsid Sakala maleva kodutütred kaks sisukat päeva Lääne-Nigula vallas Saunja külas Silma Õpikojas.

Kodutütarde Paistu rühma noortejuhi Anne Sepiku andmetel osalesid Ümera, Paistu, Rukkilille ja Tamme rühma 27 eri vanuses kodutütart looduskoolis, et saada endale taimetarga ja linnutarga erialamärgid ning selleks nad läbisid kahe päeva jooksul neli sisukat loodusteemalist programmi. 

Matkamängus tuli neidudel lahendada salakirja, süüdata süütepulga abil lõke ja sellel keeta taimetee tegemiseks vett. Muu hulgas tuli juttu Eestis kasvavatest puudest ning sai selgeks, millistest neist saab kõige paremat puitu lõkkematerjaliks. Samuti oli võimalik näidata oma täpsust ja osavust vibulaskmisel. 

Väga põnevaks osutus linnuvaatlus. Moodsale ajale kohaselt võeti õppimisel appi äpp, mille abil sai suleliste kohta rohkem teada ja mis aitas neid looduses määrata. Praktiline õpe käis mere ääres linnuvaatlustornis, kus tüdrukud püüdsid nii binokli kui ka mobiilirakenduse abil tuvastada, kes parasjagu mööda lendas või ujus. "See oli tõesti väga huvitav!" kinnitas Sepik.

Pärast tegusat päeva ootas ees lõkkeõhtu ja grillimine. Parimaks meelelahutuseks oli tüdrukutel parvesõit lahel. Kusjuures parve liikuma saamiseks tuli parasjagu jõudu ja osavust rakendada - see liikus edasi-tagasi nöörist tõmmates. 

Järgmine hommik algas aktiivselt pihta hommikuvõimlemisega, misjärel ootas ees ilmavaatlusõpe. 

Tüdrukud said tuttavaks termo- ja baromeetriga ning said proovida mõõta tuulekiirust spetsiaalse seadeldise abil. Samuti oli kavas pilvevaatlus. Anne Sepiku sõnul oli õppeprogrammi osavalt ja toredasti pikitud ka palju asjakohaseid mõistatusi. Samuti sai tutvust teha kompassiga ning osaleda kompassimängus. Et 10. august oli lauritsapäev, pöörati pilk ajalukku ning räägiti, kuidas vanarahvas pidas oluliseks rahvakalendripäevi ja siis ilma ennustamist. Lauritsapäevast sammub aastaring üha enam sügise ja pimeduse poole, kaob aovalgus ja öötaevasse ilmub linnutee. Pärast lauritsapäeva peeti kohaseks videvikus toas tuli üles võtta.


Järgmisena ootas tüdrukuid ees taimede õppimine, kus sai selgeks, mis on söödav, mis mürgine. Jällegi sai appi võtta teemakohase äpi, mille järgi taimi korjata ja määrata. Mõni nimetus oli antud ka ladinakeelsena ning siis jagus nuputamist, et aru saada, kuidas seda taime eesti keeles nimetada. Kui juba taimeriigis ekselda, siis oli võimalus ka koriluseks. Keedeti raudrohu- ja kuuseokkateed ning lasti hea maitsta põldmarjadel. 

"Need õppeprogrammid olid väga huvitavad ja lapsed läksid nendega väga hästi kaasa," rääkis Anne Sepik. 

Fotod: erakogu

10. august 2022

Kodutütred said laagris veega sõbraks


6. ja 7. augustil oli Viljandimaal Võistre puhkealal Paalalinna ja Paistu rühma kodutütarde suvelaager. Kokku oli koos 19 neiut, lisaks mõni ka Ümera rühmast. Seekordse laagri peateemad olid õppida lõkketoite tegema ja end kurssi viia veeohutusega.

Lõkketoitude koka Kirsika käe all said tüdrukud proovida tokisaiade tegemist. Enne kokkama asumist pidi seega endale metsast tooma korraliku meetripikkuse toki. Seejärel segati valmis kaneelisaiade tainas, mis keerutati tokkide ümber ning võis küpsetama asuda. Lisaks õppisid tüdrukud lihapalle ja pajarooga tegema.

Veeohutuskoolitust viis läbi MTÜ Õpime Aitama, selle eestvedajad olid Kaimo ja Nonna ning instruktor Marco. Neil oli tutvustamiseks kaasas suur päästeparv, mis mahutab 25 inimest. Pikalt ja põhjalikult tuli juttu päästevestidest ning nende kasutamise olulisusest. Samuti sai proovida paati pumbata ning tehti selgeks, mis vahe on aerudel ja mõladel. 

Et veega sõbraks saada, tuleb ikka vette minna ja märjaks saada. Ja nii sulpsasidki tüdrukud täisriides ja jalanõudega (päästevestid mõistagi ka seljas!) vette, et saada aimu, kui raske ja kohmakas on tegelikult olla, kui sul on seljas rasked märjad riided. Marco õpetas lastele, mida teha, kui sukeldumisel rõhk muutub ja kõrvad lukku lööb, ja üldisest ohust, mis võib sukeldujaga juhtuda. Samuti räägiti, mis toimub veekogus tormi ajal.

Paalalinna rühma juht Liane Ott rääkis, et tüdrukud jäid veeohutusõppega väga rahule. "See teema on ülioluline ja oli hea, et räägiti asjadest nii, nagu nad on - ilma ilustamata. Meil oli osa tüdrukuid, kes ei osanud ujuda ja mõni kartis kangesti, aga lõpuks jäid kõik väga rahule!"

Lisaks tegi rühmajuht Anne Sepik koti pakkimise õpet: mida peaks kaasa pakkima ja kuidas seda võimalikult ruumisäästlikult teha. Veel toimus instruktor Tiina Oti juhendamisel riviõpe, kus sai lahti seletatud, kuidas rivis käituda, mida tähendavad erinevad käsklused ja kuidas ühtsel sammul marssida. "See oli vajalik eriti Paalalinna rühma noortele, sest rühm on nii noor, et pole saanud rivis seismist väga kogeda ega tea, kuidas seal käituda," tõdes Liane Ott.

Paistu rühma kodutütred Mirell Lisett Ott ja Kädi-Li Väli tegid teistele tutvumismänge,  teatevõistlusi ja meeskonnatööd arendavaid mänge. Õhtul sai ka harjutada õhkrelvast ja ragulkast paintball'i kuulidega laskmist.

Galerii

Sakala noored käisid Leedus laagris





Käisime noortekotkaste ja kodutütardega 25.–30. juulini Leedus Žalgirise laagris, kus osalesid poolakad, leedulased, lätlased, ukrainlased ja eestlased. 





Kokku Eestist sõitis 10 noorkotkast ja 10 kodutütart vanuses 16–18. Meie  sõit algas 24. juulil Võrru, kus ööbisime ja saime tuttavaks teiste Eesti noortega, kes ka sõitsid laagrisse.  Hommikul saime hommikusöögi ja kell 5 võiski sõit alata Leedu poole. Sinna minnes tegime mõned peatused ja jõudsimegi kohale jalaväepataljoni. Seal jaotati meid tubadesse, tubades olid koos eri rahvused, et saaksime teistest riikidest pärit noortega suhelda. Pärast tubadesse jagamist moodustati meist neli rühma ja hakkasid tutvumismängud. 


Järmisel päeval toimusid rühmadel erinevad tegevused, meie rühm läks UNO seiklusparki, muuseumi ja saime ka poodides käia. Õhtul olid erinevad sportlikud tegevused, näiteks veepallidega võrkpall ja mäng, kus pidime vastaste lipu ära võtma. Kolmandal päeval läks meie rühm taktikalisse treeningusse, kus õppisime kamuflaaži, meditsiini, käemärke ja kata-söösta-harjutust. Õhtusteks sportlikeks tegevusteks olid paintball ja jalgpall, kus pidime ise olema pallide sees. 


Neljandal päeval oli laskmine. Meile anti kaasa 8 h kuivtoidupakk ja hakkasime jalutama 4 kilomeetrit lasketiiru poole, kus lasime nii püssi kui püstolit. Õhtul valmistasime oma rühmaga lipu ja hiljem tutvustasime seda ka teistele. Viiendal päeval oli meil seikluspäev, mis algas tubade ja WC koristusega, pärast lõunasööki tuli takistusrada ja relvade näitus. Kuna oli viimane laagriõhtu, siis oli õhtul õues disko ja oma riigi tantsude näitamine. Ka öörahu algas hiljem. Öösel oli tule-show, mida viisid läbi kolm laagris osalejat. Hommikul pakkisime asjad, jätsime oma uute tuttavatega hüvasti ja hakkas sõit Eesti poole.

Tekst: Ketely Ždanov

7. august 2022

Naiskodukaitsjad kinkisid oma esimesele esinaisele mälestuspingi


Laupäeval, 6. augustil oli Mustla külje all Kitsi-Tamme talu hoov täis külalisi ja pidulikku elevust, sest sel päeval möödus 150 aastat Naiskodukaitse esimese esinaise Mari Raamoti sünnist. Ümmarguse tähtpäeva puhul avas tänutäheks tema teenete eest ja tema mälestuse au sees hoidmiseks Naiskodukaitse Sakala ringkond koostöös Viljandi vallaga mälestuspingi ja infotahvli.

Piduliku sündmuse avasid Märt Tombi pillilood ning seejärel luges Mari Raamoti mälestusi ette Ugala näitlejanna Terje Pennie, kes kümne aasta eest mängis peaosa Raamoti elust sündinud lavaloos.

Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming tõdes, et Naiskodukaitsel on hirmsasti vedanud, et meil on olemas Mari Raamot, kel oli võimalik sirguda harituks naiseks. „Igal organisatsioonil on lihtsam areneda, kui on olemas tugevad traditsioonid ja inimesed, keda kangelaseks pidada. Mari Raamot on see kangelane, kellest kuulevad kõik naiskodukaitsjad,” ütles Tooming ja lisas, et organisatsioon räägib uhkusega oma ajaloost ja vaatab kindlameelselt tulevikku. „Püüd olla oma ajast ees, olla teerajajad – sarnased jooned on naiskodukaitsjatel ka praegu!”

Tooming tunnustas Sakala ringkonda selle eest, et nii-öelda altpoolt tulnud initsiatiivid on ellu viidud. Näiteks on palju aastaid peetud Mari Raamoti mälestuseks rattaretke ning loodud mälestuspink.

„Meil on kaks aastat olnud rasket perioodi, mil tuleb leida igapäevakriisidele lahendusi. Lisaks tuleb tegelda paljude uute liitujatega. Selle kõrval aga suudate hoida fookuses pikaajalisi perspektiive. Aitäh teile, Sakala naised, olen teile väga-väga tänulik!” ütles Tooming.

Esinaine mõtiskles, et igas naiskodukaitsjas on tükike Mari Raamotit ning nüüd saab igaüks tulla ja istuda peaaegu et iseenda pingile.

„Mari Raamot oli tõeliselt suur naine selle kõige paremas tähenduses. Ta oli ema, abikaasa ja ühiskonnategelane ja on imetlusväärne, kuidas ta suutis päästa oma pere kahel korral vangistusest,” ütles Sakala maleva vastne pealik major Andres Sarits.

Viljandi abivallavanem Irma Väre pööras oma tervituskõnes pilgu minevikku ning imetles toonaseid taluperemehi, kes hoolimata raskest elust leidsid, et on väga oluline saata oma lapsed kooli haridust omandama. „Mari Raamot leidis võimaluse, kuhu anda oma hing ja käsi ning luua Naiskodukaitse. Ta on suur eeskuju, aga selleks ei saada niisama, me peame sellest oma lastele rääkima. Tema elulugu on sama põnev kui seiklusjutt,” arutles ta ning tunnustas kogukonda ajaloo tähtsaks pidamise eest.

Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp tänas kõiki, kes on mälestuspingi rajamisse panustanud. „Suur-suur tänu Tarvastu jaoskonna naistele, kes tulid sellele mõttele ning on siin talus ka Mulgi peremänge korraldanud! Olen tänulik Vika Ziedsile, kes on korraldanud pingi toetuseks loteriisid ning neile, kes on selleks asju meisterdanud! See kõik on lihtsalt nii võimas!” lausus Koitlepp ja lisas: „Meil on ka sellega vedanud, et meil on Ugalas olemas oma Mari Raamot, sest minu jaoks ongi Terje Pennie see õige Mari Raamot!”

Vahepeal möllama kippunud tugevad tuulehood ja vihmavalangu peletas oma esinemisega eemale just selleks sündmuseks kogunenud 12-liikmeline Sakala ringkonna projektikoor Esta Kivisilla juhatusel. Kauneid ajaloolisi helesiniseid kleite kandnud naised esitasid palad „Laula, kuni elad”, „Meil aiaäärne tänavas” ja „Nii vaikseks kõik on jäänud”. Tarvastu gümnaasiumi rahvatantsurühm (juhendaja Kersti Vunder” kandis ette „Mu meelen kuldne kodukotus” ja „Siia laotan südame”.

Mari Raamoti mälestuspingi valmistas kodutütar Alexsandra Mutsu kavandi alusel sepp Tõnis Salong Mulgi sepikojast.

MARI RAAMOT

  • Mari Raamot (sünninimi Tamm) sündis 6. augustil 1872 Viljandimaal Kitsi-Tamme talus ning suri 12. märts 1966 New Yorgis.
  • Õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus.
  • Oli lühemat aega Põltsamaa lähedal Kaarlimõisas Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. aastal, valmistades ette 265 haritud noort perenaist.
  • Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati. Hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine, Naiskodukaitse asutajaid ja esinaine 1927–1936, kodutütarde liikumise asutajaid.
  • 1944. aasta septembris põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi USA-sse.

Allikas: Vikipeedia

Galerii

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Ümeral oli tegus õppenädalavahetus


Augustikuu esimesel nädalavahetusel kogunesid traditsioonilisele väljaõppele Kaitseliidu Sakala maleva üksikrühma Ümera liikmed ning toetajaliikmed Soomest ja Rootsist.

Et Ümera rühm on staabi toetusrühm, mille liikmed ei haara igas olukorras esimesena relva, on oluline aeg-ajalt põhitõdesid meelde tuletada ning end uuendustega kursis hoida.



Väljaõpe sai alguse juba reede õhtul, mil major Rein Kikas rääkis külalistele Eesti riigist ning tutvustas Kaitseliitu ja Sakala malevat.

Laupäeval osales Väluste lasketiirus õppepäeval kokku 70 inimest (neist 43 Ümera rühma liiget), kes said tutvuda nii Kaitseliidu varustuse kui ka relvastusega. Väljaõppel osalesid ka värsked Kaitseliidu liikmed ja needki, kellel on juba läbitud sõdurioskuste baasväljaõpe. Esmalt tuli ühisel jõul kokku panna ja püstitada suur, 12 inimest mahutav jaotelk.

„Tutvustasime oma rühma liikmetele kuulipildujat MG-3 ja KSP-58 ja nad said proovida laskmist. Samuti tegime VCP-õpet, kuidas kontrollpunkti üles ehitada. Lisaks said osalejad esmase AK 4 õppe. Õhtu lõppes pioneeriõppega ehk kuidas panna üles külgmiini ja seda lõhata,” rääkis väljaõppe pealik Ahto Alas.

„Ümera rühm on selle poolest eriline, et siin on läbilõige kogu ühiskonnast: meil on liikmeid tavakodanikust kuni Vabariigi presidendini, kes täna samuti õppepäeval osales kõigiga võrdsetel alustel,” lisas Alas.

Kui üksikrühma Ümera toetajaliige, president Toomas Hendrik Ilves sai kutse õppepäeval osaleda, ei kahelnud ta oma osalemises hetkekski. „Mina olen 68-aastane ja kui mina olen võimeline laskma ja tabama, siis ei peaks praeguses olukorras olema kellelgi ettekäänet ega vabandust, iga okas loeb ja ma kutsun üles kõiki õppima,” rääkis Ilves, kel oli võimalus esimest korda proovida kuulipildujast laskmist. „Ma olen ülikoolis õppejõud ja vahelduseks on väga lahe olla õpipoisi rollis!”

Soomlasest toetajaliige, Villiami Hoskonen, kes tegutses sõidukite kontrollpunktis, jäi väga rahule sellega, et sai proovida AK 4 laskmist. „Mulle meeldis väga, et tuled küll õpetama, aga samas saad ise ka midagi uut õppida!” kiitis ta.

Ümera üksikrühm on alati kaasanud väljaõppele huvilisi, kes soovivad Kaitseliidu tegemistega tutvuda ja ka Ümera rühma noorkotkaid. Instruktor Marko Vanninen jagas tunnustust just noorkotkastele, kes õppel väga aktiivselt osalesid ja esitasid palju asjakohaseid küsimusi. 

Alas tõdes, et väljaõpe läks igati korda, päev oli küll pikk ja väsitav, aga see-eest tulemuslik. „Selline õppepäev toob rühmale väga suure ühtsuse ja tunde, et sa pole üksi, kaasvõitleja õlatunne on juures!” 

Pühapäeva hommikupoolikul käisid Ümera toetajaliikmed Viljandi linnaga tutvumas. Nad jalutasid lossimägedes, vaatasid Johan Laidoneri ausammast ja ronisid Viljandi vanasse veetorni vaadet nautima. Viljandi muuseumis tegi neile tuuri giid Heli Grosberg, kes tutvustas muu hulgas Vabadussõja temaatilist näitusetuba.


Galerii

1. august 2022

Sakala malevat asus juhtima major Andres Sarits

 




Esmaspäeval, 1. augustil Sakala maleva hoovil aset leidnud pidulikul tseremoonial andis senine pealik major Andrus Tiitus üle maleva lipu ja juhipositsiooni uuele pealikule major Andres Saritsale.





Andrus Tiitus tõdes, et pärast peaaegu viit aastat annab ta Sakala maleva üle hea tundega, sest tehtud on palju tööd ja ületatud erinevaid väljakutseid. Üksikrühm Ümera liikmena jääb Balti Kaitsekolledžisse õppima asuv Tiitus vabatahtliku kaitseliitlasena Sakala malevaga endiselt seotuks.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi sõnul saab Sakala malev tugeva ning hea kaitseväelise väljaõppe ja taustaga juhi. Ülem tunnustas Andrus Tiitust hea töö eest ning tõi välja, et uuel pealikul seisab muude ülesannete kõrval uuel aastal ees auväärne ja oluline ülesanne võõrustada Viljandis võidupüha paraadi. 
Uus pealik Andres Sarits kinnitas, et võttis ettepaneku asuda Sakala maleva etteotsa kõhklemata vastu, sest Viljandimaa mehena on see tema jaoks eelkõige tagasi pöördumine oma juurte juurde.
Sarits tõdes, et organisatsioonis seisab ees ka olulisi muudatusi, neist olulisemana nimetas ta maakaitseüksuse osakaalu suurendamist nii reservväelaste kui ka Kaitseliidu liikmetega. Ühtlasi julgustas ta kõiki allüksusi endaga koostööd tegema. Samuti on Saritsa hinnangul äärmiselt oluline, et Sakala maleval oleks hea koostöö ka teiste Eesti malevatega.
Ülioluline on Kaitseliidu jaoks üles leida need rahvuslikult meelestatud Eesti mehed ja naised, kes oleksid riigi kaitsmisesse valmis panustama. „Me peame mõistma, et Eesti iseseisvus on ainult Eesti inimeste endi kätes!” toonitas Andres Sarits.
Andres Sarits oli aastatel 2019–2022 Kaitseväe Akadeemias taktika õppetooli lektor. Kaitseväe teenistuse staaži on tal 23 aastat, sealhulgas ajateenistus Õhutõrjedivisjonis. Sarits on osalenud kahel välismissioonil, teda on tunnustatud Maaväe Ohvitseri Hõberisti ja 2. jalaväebrigaadi teenetemärgiga.
Andres Sarits on sündinud ja kasvanud Põhja-Sakala vallas Võhmas, ta on on abielus, peres kasvab kaks poega ja tütar. 

Galerii

29. juuli 2022

Sõnajalgadest seelikud, Tai poks ja kohtumine piirivalvekoeraga ehk Kodutütred lustisid suvelaagris

 








26.–28. juulini leidis Viljandimaal Nuutsaku puhkekeskuses aset Sakala maleva kodutütarde suur suvelaager.

Esimene laagripäev oli pühendatud sportlikele tegevustele: tehti meeskonnamänge ja teatevõistlust, veeti köit ja vett ning käidi ujumas. Õhtul lõpuks keerutati diskol tantsujalga. 

Teine tegus laagripäev kuulus õpitubadele. Tüdrukud olid jagatud nelja gruppi ning sedasi kordamööda said läbi proovida kõik õpitoad. Oma käteosavust tuli demonstreerida Eda Kivisilla juhendamisel paelapunumises, kus valmisid kirjumirjud käepaelad. Tiina Türk õpetas makrameetehnikat, näiteks võis meisterdada endale nöörist punutud kaunistustega purgid, mis täidavad imekenasti küünlahoidiku ülesannet. Puidutöötoas näitasid Ülle Treimann ja Moonika Pärna, kuidas lauajuppidest ja puidurattakestest valmistada kuumaaluseid.

Kondor Fight Clubi treenerid Ringo Tipp ja Tai poksi maailmameister Sigrid Kapanen tutvustasid tüdrukutele Tai poksi ehk Muay Thaid, mida peetakse üheks universaalsemaks püstivõitlusspordiks, kus on lubatud löögid nii käte ja jalgadega kui ka põlvede ja küünarnukkidega ning lisaks on mängus ka püstimaadlus. Pärast soojendusringi oli tüdrukutel võimalik treenerite valvsa silma all proovida nii lööke kui ka nende tõrjumist – väärtuslikud oskused enesekaitses. 

Kui meisterdused tehtud ja adrenaliin poksimisest laes, tuli palju elevust pakkunud neljajalgne külaline – endine piirivalve jäljekoer Jerry (passinimega Jerry Lucky Lee ja hellitavalt Hiireke). Jerry treener Sulev Visnap demonstreeris, kuidas koos koeraga platsilt hülsse otsida. Samuti tegid nad kuulekustreeningut ning treener näitas, kuidas koerale erinevaid käsklusi õpetada. Lapsed said Jerryle viinereid sööta ja katsuda jõudu koera vedamisel.

Pärast õhtusööki ootas ees päeva nael – loodusteemaline moeetendus, kus tuli kollektsioonides kasutada loodusest leitavaid materjale. Elevil tüdrukud silkasid ringi nagu murumoorid sõnajalalehtedest ja heinakõrtest seelikutes, juustes oksad ja kõrred ning kõrvarõngasteks lehelatakad. Pärast muusikapalade valikut ja lavakõnni harjutamist astus maruliselt kaasa elava publiku ette 12 eriilmelist ja ägedat kollektsiooni. Esitlusele panid vinge punkti noortejuhid, kes sammusid lavale „Kui kõnnib mannekeen” saatel ja esitlesid oma uhkeid loodusest ainest ja materjali saanud kübaraid.

Viimasel laagripäeval tuli tüdrukutele külla Psühhobuss, mille liikmed korraldasid põneva orienteerumismängu, kus tuli lahendada nuputamisülesandeid. Ja nii need õppimist ja lustimist täis laagripäevad mööda saidki ja ees ootas kodutee.

Sel sügisel kooliteed alustav Lysandra Laanemäe, kes oli oma elu esimeses laagris kaasas kodutütrest õega, ütles suure õhinaga: „Mulle meeldib siin KÕIK!”

Galerii

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas