Laidoneri rada: ööpäev täis väljakutseid, koostööd ja seiklusi

Laidoneri rada on võistlus, kus pannakse proovile noorte teadmised, oskused, füüsiline vastupidavus ja koostöövõime. Võistlejatel tuli linnulennult 47 kilomeetri jooksul läbida kümme erinevat punkti, mille ülesanded olid seotud nii kriisiolukordades tegutsemise, sidepidamise, looduse tundmise, sõiduki hooldamise, laskmise, takistuste läbimise kui ka esmaabiga.

Start ja esimene õhtu

Minu tegemised Laidoneri matka meediakajastajana algasid 4. septembri õhtul Tilli kadastiku lähedal. Alguses olin veidi segaduses, kust start algab, kuid peagi sai see mure lahendatud ja jõudsin stardipaika. Seal hakkasime üles seadma söögipunkti ja registreerimislauda.

Peagi saabus esimene võistkond. Nad sättisid end veidi ja läksid sööma. Saabusid ka teised võistkonnad, sõid kõhud täis ja läksid seejärel oma võistkonda registreerima.

Võistkond registreeritud, suundus iga tiim talle määratud ajal rajale. Enne starti tutvustati võistlejatele reegleid, anti võimalus küsimusi küsida ning seejärel anti neile koordinaadid. Seekord oli patrullvõistlusel üllatusena jokkerikaart, mida võistkond sai kasutada enda valitud punktis,. Tingimus oli vaid see, et jokkeri kasutamine oli ava otsustada enne ülesande sooritamist. Kui ülesanne õnnestus ja võistkond sai punkte, kahekordistas jokkerikaart punktisumma. Seetõttu tuli jokkeri kasutamise hetk hoolikalt läbi mõelda - kas kasutada seda mõnes kindlas oskust nõudvas punktis või jätta see mõne hilisema ülesande jaoks.

Rajale läks kokku kümme neljaliikmelist võistkonda: kuus Noorte Kotkaste, kolm Kodutütarde ja üks segavõistkond. Pärast kõikide võistkondade rajaleminekut sõitsime Mustla rahvamajja ehk staapi. Ka seal ei läinud kõik päris plaanipäraselt. Rahvamaja oli lukus ja võtit polnud meil kaasas. Pidime välja kutsuma rahvamaja juhataja, kes pärast mõningast ootamist meile rahvamaja avas.

Kui lõpuks majja saime, hakkasime end sisse seadma ning autost toitu ja muud vajalikku välja tooma. Ka siin juhtus mul üks väike äpardus. Minu käes olnud kast oli hakanud salatit läbi laskma, kuid märkasin seda alles siis, kui tundsin, et mu kintsud on niisked ja püksid hapukoorega koos. Sellised ootamatud olukorrad käivad vist ühe korraliku võistluse juurde!

Kümme punkti, kümme erinevat väljakutset

Esimeses punktis tuli võistlejatel lahendada viiest ülesandest koosnev kompleksülesanne, mis õpetas, kuidas kriisiolukorras õigesti ja turvaliselt käituda. Ülesanded viisid võistlejad samm-sammult läbi olukorra, kus tuli esmalt saada vajalik info ning seejärel selle põhjal õigesti tegutseda. Teises punktis l kontrolliti võistlejate kohustuslikku varustust.

Kolmandas punktis tuli võistkonnal töökorda seada kaks välitelefoni ja edasi anda teade. Neljandas punkti pandi proovile võistlejate looduse tundmine. Võistkond pidi vastustelehele kirjutama herbaariumis olevate taimede, puude ja seente nimetused. Ülesanne nõudis häid teadmisi botaanikast, sest kõiki liike ei olnud kindlasti lihtne ainult välimuse järgi ära tunda.

Rehvivahetuspunktis, kuhu esimene võistkond jõudis varahommikul kella viie paiku, oli vaja vahetada sõidukil üks ratas. Siin ei olnud oluline ainult kiirus, vaid rehv tuli vahetada korrektselt ja ohutult.

Hommikul jõudsime Raassillale, kus kõik võistlejad pidid kardiga sõitma ning võistkonna arvestusse läks parim võistleja saavutatud aeg. Ilmastikuolud tegid sõidu veelgi põnevamaks, sest rada oli vihmast märg ja libe. Seetõttu tuli lisaks kiirusele osata ka kardiga ettevaatlikult ja kontrollitult sõita. Vaatamata keerulistele tingimustele oli sõit kõigile väga lõbus ja pakkus korraliku adrenaliinilaksu.

Seitsmendas punktis oli ülesanne tabada õhkrelvast kaheksat märklauda. Siin oli kõige olulisem keskendumine ja täpsus. Enne laskmist tuli võtta rahulikult aega, sihtida ning püüda hoida kätt võimalikult stabiilsena.

Kaheksas punkt asus sügavamal metsas ning esimene võistkond jõudis sinna kell 15. Selleks ajaks oli ilm muutunud väga vihmaseks ja taevast tuli korralikku padukat. Lisaks vihmale oli kuulda ka müristamist. Ülesanne seisnes takistusraja läbimises pimesi. Võistkond pidi enda hulgast valima ühe liikme, kelle silmad kaeti kinni, teised võistkonnaliikmed aga pidi talle kõrvalt juhiseid andma ja selgitama, kuidas rajal edasi liikuda.

Pimesi liikumine muutis lihtsadki takistused keeruliseks. Tuli roomata märjas rohus, liikuda ettevaatlikult ja samal ajal kuulata juhendaja antud korraldusi. Kuna vihm oli tugev ja müristamine segas kuulmist, ei olnud alati lihtne juhiseid õigesti kuulda ega edasi anda. See punkt pani eriti proovile võistkonnaliikmete omavahelise usalduse ja koostöö.

Üheksas punkt oli minu jaoks kogu raja huvitavaim punkt, sest kannatanuid mänginud inimesed tegid oma rolli tõeliselt meisterlikult. Võistkond lasti kannatanute juurde ning noored pidid kõigepealt hindama olukorda ja seejärel hakkama kannatanutele abi andma. Igal oli erinev vigastus, nad oigasid, kukkusid ja mängisid oma vigastusi väga realistlikult, mistõttu tuli võistlejatel säilitada rahu ja tegutseda läbimõeldult. Ülesanne pani proovile noorte esmaabiteadmised ning nende oskuse pingelises olukorras rahulikuks jääda. Lisaks teadmistele oli oluline ka kannatanutega suhtlemine ja nende rahustamine.

Kümnendaks punktiks oli start lõpujooksule. Punkt asus Mulgi pere kujude juures, kus võistlejad said end enne viimast pingutust valmis seada. Sealt algas umbes kahe kilomeetri pikkune jooks, mille finiš oli Mustla rahvamaja juures. Pärast pikka ööd, üheksat erinevat ülesannet, umbes 70-80 kilomeetri läbimist ja vähest puhkust oli see kindlasti korralik proovikivi. Väsimus oli suur, kuid tuli end veel kord kokku võtta ja viimane pingutus teha.

Lõpuks oodatud finiš

Alustanud kümnest võistkonnast jõudsid lõpuni neli ja lisaks ka osalejad, kellel ei jätkunud küll rammu teekonda läbida, kuid soovisid punktiülesandeid teha. Autasustamine toimus Mustla rahvamaja juures siis, kui oli juba päris pime. Võistlejad olid rajal olnud umbes 24 tundi.

Noorte Kotkaste arvestuses saavutas esimese koha Sakala maleva võistkond Ma Ei tea, teise koha Pärnumaa Kristo Poisid ning kolmanda koha Tartu NK võistkond. Kodutütarde arvestuses lõpetas ainsana ja saavutas esimese koha Tartu KT võistkond.

Laidoneri rada oli pikk, pingeline ja täis erinevaid väljakutseid. Meediakajastajana sain kogu sündmuse jooksul näha lähedalt, kui palju erinevaid oskusi ja teadmisi üks selline võistlus tegelikult nõuab. Lisaks võistluspingele pakkus pikk ööpäev omajagu huumorit ja ootamatuid olukordi: alates tühjaks saanud autoakust ja lukus rahvamajast kuni minu enda salatikastini, mis otsustas kõige ebasobivamal hetkel lekkima hakata.

Laidoneri rada ei olnud lihtsalt patrullvõistlus. See oli aeg täis õppimist, koostööd, pingutust, vihma, naeru ja seiklusi – kogemus, mis jääb nii võistlejatele kui ka korraldajatele kindlasti kauaks meelde.

Tekst: Alexandra Muts
Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar
Fotod: Alexandra Muts, Kaspar Teas, Gunnar Teas

Galerii

Plaan B-st sai hoopis uus seiklus

 

22.–23. augustil toimus Tilla külas Kodutütarde Paistu ja Halliste rühma ühine laager. Kuigi ilm pakkus noortele korraliku vihma ja tormi, ei lasknud see laagri tegemistel hoogu maha võtta.

Laagri eesmärk oli pakkuda noortele võimalust õppida praktilisi oskusi ja veeta aega looduses. Laagris õpiti kaardiõpet ja raadiosidet ning harjutati õhkrelvadest laskmist. Kõige olulisemaks jäi seejuures praktiline tegevus – teadmisi ei õpitud ainult paberilt, vaid neid sai kohe ka ise proovida.

Vihmane ilm ei seganud ka väikest õhtust matka. Vastupidi – metsas ootas noori eriline kohtumine. Matka käigus nägid noored oma silmaga hirve. Sellised hetked on looduses liikudes eriti väärtuslikud ning jäävad kindlasti kauaks meelde. 

Ilm sundis küll mõningaid esialgseid plaane muutma, kuid just siin tuli appi hea koostöö.

Suur tänu Halliste Jahiseltsile, kes tormise ilma tõttu meie plaan B-le kiiresti appi tuli. Tänu nende abile said noored jätkata laagri tegevustega ka siis, kui ilmaolud meie esialgseid plaane muutsid.

Suur kummardus ka Karksi malevkonnale, kes reageeris kiiresti muutunud olukorrale ja tuli noortele droone tutvustama. See andis noortele võimaluse näha lähemalt tänapäevast tehnikat ning saada uus ja põnev praktiline kogemus.

Õhtul jätkus laagrielu soojas majas – mängude, jutuajamiste ja ühise koosolemisega. Nii kujunes ka keerulise ilmaga laagrist päev, kus õppimine, loodus, praktilised oskused ja hea meeskonnatöö käisid käsikäes.

Vahel ei lähe plaan A päris nii, nagu mõeldud. Aga hea meeskonnaga saab plaan B-st hoopis uus seiklus.

Tagalas peitub jõud! 

Tekst ja fotod:
Maris Pajumägi,
Kodutütarde Paistu ja Halliste rühmavanem

Kodutütred uudistasid pealinna

 

Minu teekond pealinnalaagrisse algas hommikul kell 10 Sakala maleva eest. Kõigepealt ei läinud meil tööle esimene buss, millega pidime Tallinna sõitma. Meie juhendaja jooksis uue bussi võtmetele järele, panime kõik oma asjad bussi pagasiruumi ja sättisime end istuma. Meid oli kokku koos juhendajaga üheksa.

Tallinnasse jõudes läksime edasi Prantsuse Lütseumi algklasside koolimajja. Seal registreerisime end fuajees ära ning saime teada, millises klassiruumis ööbime. Sättisime end ilusti tuppa laiali ja läksime lõunasöögile. Söögid olid imemaitsvad!

Edasi jagati meid gruppide kaupa bussidesse ning suundusime Tallinna loomaaeda ekskursioonile. Seal jagati meid omakorda nelja gruppi. Meie grupp läks esimesena kitsi vaatama, edasi elevantide juurde ja seejärel troopikamajja. Meie giid oli supertasemel – ta rääkis väga ilusti ja huvitavalt, kuid kahjuks lahkub ta juba kahe nädala pärast töölt.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime Rocca al Mare keskusesse šoppama. Kui kõigil olid oma ostlemisvajadused rahuldatud, läksime bussidesse ja sõitsime koolimajja tagasi. Seal sättisime end mõnusalt sisse ja enne magamaminekut oli muidugi veel õhtusöök ja vormide kontroll, et kõik oleks järgmiseks päevaks ideaalselt korrektne, ning linnaluba, mille üle olid kõik väga rõõmsad.

Teine päev

Teine päev algas varakult ja üsna suure sahmerdamisega. Kõik hakkasid endale patse punuma, vorme triikima ja neid korrektselt selga panema. Kogunesime kõik ilusti maja ette ning hakkasime vanalinna poole suunduma, ilusasti kahe kaupa rivis.

Esimene grupp läks Vabamusse ja teine Riigikokku. Minu grupp sai esimesena Riigikokku. Meile tehti seal väga detailne ekskursioon. Kõigepealt käisime suures saalis, kus saime ka pilte teha, ning edasi suundusime Riigikogu peasaali, kus Eesti riiki juhitakse. Saime väga põhjaliku ülevaate Riigikogu tööst ja ajaloost.

Edasi suundusime torni ehk Vana Toomase torni. Üles kõndimine oli päris raske, sest trepiastmeid oli umbes 120 ning pidime kontsakingades ja seelikutes liikuma.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime edasi Stenbocki majja. Sinna tulid kokku kõik umbes 100 kodutütart ning avakõnega võttis meid vastu Eesti kultuuriminister Heidy Purga. Suundusime ministrite laua taha, kus tutvustati meile ministreid ja nende tööülesandeid. Edasi läksime rõdule ilusat Tallinna vaadet vaatama. Pärast tehti meile majas ringkäik.

Seejärel suundusime oma grupiga Vabamusse. Seal saime endale audiogiidid ning võisime iseseisvalt muuseumis ringi liikuda.

Edasi läksime koolimajja sööma ja vabasse riietusse riietuma. Pärast oli väike 40-minutiline paus ning seejärel suundusime Eesti Vabaõhumuuseumi. Seal lasti meid samuti vabalt ringi liikuma. Saime tutvuda nõukogudeaegse eluga ning külastada vana poodi ja kõrtsi, kus olid tolleaegsed söögid ja müügil erinevad ajastule iseloomulikud esemed.

Õhtu jätkus õhtusöögi ning lõpuks ka magamaminekuga.

Kolmas päev

Kolmandal päeval suundusime jälle gruppidena erinevaid kohti külastama. Minu esimeseks külastuseks oli PROTO avastuskeskus. Seal võeti meid vastu väga laheda loo saatel, mis viis meid mõtetes tehnika ja meisterdamise maailma.

Pärast seda saime iseseisvalt avastuskeskuses ringi vaadata. Seal oli palju uut ja põnevat ning saime virtuaalreaalsusprillidega erinevaid lahedaid filme vaadata ja tegevusi proovida.

Pärast avastuskeskust läksime Lennusadama muuseumisse. Sealgi lasti meil vabalt ringi käia ja uurida Eesti ning välismaa merenduse ajalugu.

Pärast lõunasööki suundusime oma grupiga Tallinna Teletorni. Meid võttis vastu imetore giid, kes rääkis väga elavalt ning jagas ka oma teadmisi ja kogemusi Tallinna Teletorni tähtsusest ning 1991. aasta 20. augusti sündmustest.

Saime uurida Teletorni kõige alumist korrust, mis asub kaheksa meetrit maa all ja kuhu tavakülastajad tavaliselt ei pääse. Käisime ka vitraažisaalis ning saime teada nende vitraažide tähendustest. Loomulikult külastasime ka ülemisel korrusel asuvat vaateplatvormi ja muuseumiosa.

Pärast seda suundusime grupiga botaanikaaeda. Seal võtsid meid vastu oma ala professionaalid ning suundusime botaanikaaia siseaia ringkäigule. Meile räägiti taimedest väga detailselt, kuid samas huvitavalt ja hea huumoriga. Seal oli imeilus!

Pärast rasket ja sisukat päeva toimus õhtul koolis diskoõhtu, kus lapsed said oma viimased energiavarud ära tantsida.

Viimane päev

Viimasel hommikul suundus meie grupp Estoniasse. Selle üle olin mina kõige rohkem elevil, sest ma ei olnud varem Estonia majas ekskursioonil käinud.

Alustasime alumisest fuajeest, kus näidati meile ka põrandajuppe, mis olid pärast Estonia põlengut alles jäänud. Samuti saime teada, millised tähtsad riigipead olid kunagi sealt läbi kõndinud.

Näha saime õmblustöökoda, kus käis kibe töö, grimeerimisruumi ning balletiosakonda, kus treenisid ka balletipoisid. Seda oli väga uhke vaadata! Meile näidati ka pilte endisest Estoniast ja pärast põlengut ning erinevaid peosaale.

Edasi toimus vanalinnas ekskursioon, kus tutvustati meile Tallinna vanalinna ja selle ajalugu.

Pärast seda oli koolimajas laagri lõpetamine ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.

Pealinnalaager oli täis uusi kogemusi, põnevaid kohti, huvitavaid inimesi ja palju toredaid hetki. Sain selle laagri jooksul Tallinna kohta väga palju uut teada ning kindlasti jäävad need päevad mulle kauaks meelde.

Galerii: Vika Zieds, Tarvastu Taevavõtme rühmavanem

Teksti kirjutas Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar Alexandra Muts

Ümera üksikkompanii õppenädalavahetus ehk kuidas droonid õpetasid meid metsale hoopis teise pilguga vaatama

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oskagi enam öelda, mitmendat korda me Ümera üksikkompanii õppenädalavahetust korraldasime. Aastaid on neid selja taha kogunenud nii palju, et mingil hetkel lähevad nad lihtsalt omavahel segamini. Aga võib-olla polegi see kõige tähtsam. Palju olulisem on see, et niipea kui augustikuu esimene nädalavahetus kalendrisse jõuab, hakkavad Ümera kompanii inimestel mõtted juba Väluste poole liikuma. Mõni otsib välja vormi, mõni kontrollib, kas magamiskott on ikka veel seal, kuhu ta eelmisel aastal pandi ning mõni lubab endale täiesti siiralt, et seekord pakib ta kõik juba neljapäeva õhtul valmis. Elu on aga õpetanud, et selliseid lubadusi ei maksa liiga tõsiselt võtta – reede hommikul on ikka keegi, kes helistab ja küsib, kas lusikas on päriselt ka vaja kaasa võtta või saab nädalavahetuse kuidagi ilma hakkama.

Eks selle õppenädalavahetusega ole üldse üks naljakas lugu. Kui vaadata ainult päevakava, siis võib jääda mulje, et ees ootab kolm päeva puhast militaarset väljaõpet: demineerimine, droonivastane tegevus, laskmine ja drillid. Tegelikult on see vaid pool tõde. Teine pool sünnib hoopis nende inimeste vahel, kes kord aastas samasse metsatukka kokku saavad. Meie kompaniis on ettevõtjaid, õpetajaid, arste, pensionäre, riigikogu liikmeid, kindraleid, torupillimängijaid ning terve hulk Soome sõpru. Argipäeval on neil kõigil oma amet ja vastutus, kuid Välustes ei huvita see enam kedagi. Seal on tähtis hoopis see, kas sul on hommikul kohv valmis, kas saad telginööri pingule ja kas õhtul lõkke ääres on mõni uus lugu rääkida.

Eks neid lugusid hakkas kogunema juba reede lõunal.

Korraldusmeeskond kogunes malevas ning nagu ikka, nägi kõik välja peaaegu ideaalne. Varustus oli ilusti rivis, telgid ootasid laadimist, saunaauto seisis valmis ning kümblustünn säras päikese käes nagu lubadus, et õhtul saab inimene jälle inimeseks. Seisime Sassiga hetkeks kogu seda ilu vaadates ja tunnistasime teineteisele, et seekord tundub küll kõik läbi mõeldud olevat.

Just sel hetkel küsis keegi täiesti süütult:

„Aga kes saunaauto kohale viib?“

Selle peale saabus niisugune vaikus, mida tunnevad kõik inimesed, kes on kunagi mõnda suuremat ettevõtmist korraldanud. Mitte keegi ei öelnud midagi, sest kõik said korraga aru, et kõige olulisem küsimus oli jäänud küsimata.

Pool aastat planeerimist.

Koosolekud.

Tabelid.

Kontrollnimekirjad.

Ja siis avastad, et auto on olemas, aga juht on kusagil (Erich .. krt) ... noh, mitte siin.

Õnneks on Kaitseliidus üks hea omadus – meil ei kulutata väga palju aega kurtmisele. Natuke telefoni, natuke mõttetööd ja üsna kiiresti sai selgeks, et üks auto sõidab lihtsalt kaks korda. Kui hiljem õhtul saunas istusime, leidsime üksmeelselt, et ega see esimene logistiline aps olegi halb asi. Kui kõik läheks alati esimese korraga ideaalselt, poleks järgmisel aastal enam midagi meenutada.

Laupäeva hommik algas väikese ümberkorraldusega. Ootasime ligi viitkümmet inimest, kohale jõudis umbes kolmkümmend. Korraldajana käib peast esimese hooga läbi terve rida mõtteid, kuidas nüüd päev ümber mängida, kuid üsna kiiresti selgus, et ega halba ilma heata anta. Kolme õppegrupi asemel tegime kaks ning üsna pea oli näha, et väiksemas seltskonnas jõuab igaüks rohkem proovida ja instruktoritel jätkub aega ka küsimustele vastata.

Selle aasta õppuse märksõna oli kahtlemata droon.

Ausalt öeldes arvasin ma veel mõni aasta tagasi, et droon on üks tore aparaat, millega pulmapilte tehakse ja vahel naabrimehe maja kohal natuke liiga kaua hõljutakse. Tänaseks on maailm muutunud ning koos sellega ka väljaõpe.

Margus alustas isevalmistatud lõhkekehade teemaga ning ma ootasin ausalt öeldes juttu sütikutest, lõhkeainetest ja detonaatoritest. Selle asemel hakkas ta rääkima rohust. Siis mullast. Siis ühest puutüvest, mis kuidagi vales kohas vedeles.

„Vaata seda rada,“ ütles ta. „Kas tundub loomulik?“

Ei tundunud.

„Vaata seda traati. Kas näed, kuidas ta korraks päikese käes helgib?“

Nüüd juba nägin.

Ja ühel hetkel sain aru, et tegelikult ei õpetata meid mitte lõhkekehi otsima. Õpetatakse märkama. See kõlab lihtsana, aga proovige ise. Me kõik vaatame metsa. Hoopis keerulisem on seda päriselt näha.

Järgmises punktis ilmusid välja sileraudsed ning kusagilt selja tagant kostis täiesti siiras rõõmuhüüd:

„Jess! Nüüd saab pauku teha!“

Eks sai ka.

Aga optimismi jätkus umbes esimese savitaldrikuni.

Taldrik lendas.

Põmm.

Taldrik lendas edasi.

Teine pauk.

Lendas ikka.

Kolmanda möödalasu järel hakkasid kõik kuidagi palju tähelepanelikumalt kuulama seda osa jutust, kus Arne rääkis ennakust. Droon ei peatu selleks, et saaksid teise lasu rahulikult sihtida. Ta liigub täpselt nii kiiresti, et eksida on väga lihtne.

Õnneks juhtub õppimisel üks tore asi – kui hommikul ei taba peaaegu mitte midagi, siis õhtuks hakkavad needsamad taldrikud juba järjest sagedamini purunema. Ja kui mõni kaaslane seekord tulemata jäi, siis tuleb tunnistada, et meie saime selle võrra rohkem harjutada. Mõnikord on ka puudujatel oma tagasihoidlik panus ühisesse väljaõppesse.

Kõige rohkem pani mind aga mõtlema hoopis drooni eest varjumine. Kui veel mõni aasta tagasi otsisime metsas lihtsalt head telgikohta, siis nüüd tuli mõelda sellele, kuidas paistab see koht saja meetri kõrguselt. Kuidas peita oma soojusjälge? Kuidas liikuda nii, et murdunud oks või tallatud rohi sind ära ei reedaks? Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kunagi õpetatakse meid metsa vaatama linnu pilguga.

Õhtu lõpetas traditsiooniline viktoriin, mille Gunnar ja Keijo olid seekord drooniteemaliseks sättinud. Esimese küsimuse järel valitses saalis niisugune vaikus, nagu oleks keegi ootamatult matemaatika riigieksami lahti teinud.

„Mis on UAV eestikeelne vaste?“

No vot.

Mõni teadis.

Enamik meenutas.

Ülejäänud vaatasid targema näoga naabrimeest lootuses, et äkki oskab tema.

Lõpus läks rebimiseks Mulkide, Majorite ja Naksitrallide vahel ning kui viimane küsimus kõlas, oleks võinud vabalt arvata, et mängitakse maailmameistritiitli peale. Ausalt öeldes väärib Rein siin eraldi kiitust – kui küsimus puudutas Eesti ajalugu ja muusikat, tuli vastus temalt niisuguse kiirusega, et ülejäänud alles lugesid küsimust lõpuni.

Pühapäev oli paberil rahulikum, aga tegelikult mitte vähem õpetlik. Droonivastased drillid ja automaadist laskmine tegid üsna kiiresti selgeks, et Hollywood on meid aastaid natuke petnud. Valang ei tähenda veel tabamust ning relv ei lase ise. Kõik algab ikka sellest, et inimene mõtleb, mida ta teeb.

Kui pärast lõunat autosid pakkisime, tuli üks noorkotkas minu juurde ja ütles lihtsalt:

„Tead, väga äge nädalavahetus oli.“

Ma ei osanudki midagi targemat vastata.

Sest ega selle õppenädalavahetuse mõte ole ainult selles, et õpid drooni ära tundma või automaadist paremini laskma. Sama oluline on see, et kohtud inimestega, kellega võib-olla oled aasta otsa ainult telefonis rääkinud, õpid neid tundma ning avastad pühapäeva õhtuks, et kompanii ei koosne enam nimedest nimekirjas, vaid päris inimestest.

Ja vot sellepärast ongi kahju neist, kes seekord tulemata jäid. Mitte sellepärast, et nad oleksid mõnest õppepunktist ilma jäänud, vaid sellepärast, et nad jäid ilma ühest nädalavahetusest, mida on hiljem saunas päris hea meenutada.

Ja eks me kohtume seal jälle järgmisel augustil. Ainult üks väike palve on mul järgmise aasta korraldusmeeskonnale siiski juba praegu. Kontrollige enne väljasõitu üle, kas saunaauto juht on ka ikka kaasas. Muidu läheb jälle traditsioon katki.

Tekst: Ahto Alas

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise võttis üle major Andrus Põldma

 

24. juulil toimus Viljandis Kaitseliidu Sakala maleva pealiku vahetustseremoonia, kus kolonelleitnant Andres Lapp andis maleva juhtimise üle major Andrus Põldmale.

​„On suur au ja tunnustus saada oma kodumaleva pealikuks, mille liige olen olnud aastast 2000. Just sellisel keerulisel ajal, mis praegu maailmas valitseb luban anda endast parima, et jätkata eelkäijate suurepärast tööd maleva edasi viimisel ning vabatahtlike kaasamisel,“ ütles uus malevapealik major Andrus Põldma.

Vahetustseremoonial osalesid Kaitseliidu Sakala maleva liikmed, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindused koos liputoimkondadega ning külalised. Pärast käskkirja ettelugemist andis kol-ltn Lapp maleva lipu üle major Põldmale, kes lubas seda kaitsta ja hoida.

„Selle kolme aasta sisse on mahtunud väga palju õppusi, väljaõpet, kohtumisi ja koostööd. Ilma liigsete detailideta, olen pealikuna väga rahul kaitseliitlaste panuse ja
saavutatuga,“ ütles endine Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. „Olen täiesti veendunud, et major Põldmaga on Sakala maleva kaitseliitlased heades kätes ning ta annab endast parima, et maleva areng oleks eesmärgistatud ja tõhus.“ Kolonelleitnant Andres Lapp jätkab teenistust Lõuna maakaitseringkonna – Tartu maleva staabiülemana. 

Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise üle võtnud major Andrus Põldma alustas oma teenistust 2001. aastal ajateenijana piirivalveameti ridades. Alates 2006. aastat töötas ta erinevatel ametikohtadel Sakala malevas, pärast mida suundus kaitseväkke. Kaitseväes on ta teeninud nii Eesti diviisi 1. kui ka 2. jalaväebrigaadis nii kompaniiülema kui ka staabi operatiivsektsiooni ülema ametikohtadel. 2018. aastal osales ta välisoperatsioonil Malis. Major Põldmale on omistatud Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist, Kaitseliidu teenetemedali II ja III klass, Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärk, Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal ja Maaväe Ohvitseri Hõberist.

Galerii

Ümera kotkad seiklemas ehk Kuidas mängisime paintballi, ronisime puude otsa ja lõpetasime peaaegu põrgus

 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, kuidas Ümera kotkad jälle seiklema sattusid, siis tuleb alustada hoopis jaanuarist. 

Ühel õhtul ütles Aksel täiesti rahulikult: „Esimese järgu jaoks on NOT-i projekti vaja.“ Sellest piisas. Aksel ja Ako hakkasid mõtlema. Ja mitte niisama mõtlema, vaid ikka sellise pühendumusega, et kõrvalt vaadates tundus, nagu tuleks suitsu korstna asemel peast. Märtsi lõpuks oli plaan valmis:  läheme mängima sport-paintball'i ja kui juba Pärnumaale sõidame, ronime Valgeranna seikluspargis ka puude otsa.

Projekt sai heakskiidu, kuigi ühe koha peal pidin ikka natuke kukalt kratsima. Nimelt leidis komisjon, et seikluspargi külastamine ei ole rahastamist väärt, sest see ei olevat seotud ei järgu- ega erialakatsetega. Mina olin seni elanud teadmises, et kõrgustes ronimine, sõlmede kasutamine, tasakaalu hoidmine ja oma hirmudest üle saamine on matkamine. Lihtsalt natuke püstisemas asendis. Aga eks komisjonis istuvad targemad inimesed. Või vähemalt kõrgemal.

12. juuli hommikul ladusime autod kraami täis ja võtsime suuna Võiste poole. Seal asub Eesti ainus sport-paintball'i väljak ning meid võttis vastu Team Estonia mängija Randar. Kõigepealt seletati reegleid,  siis näidati, kuidas väljakul liikuda ja lõpuks öeldi: „Nüüd minge ja mängige!“

Läksime. Ausalt öeldes arvasin ma enne seda, et paintball tähendab rahulikult puu taga passimist ja aeg-ajalt kellegi pihta tulistamist. Ei tähenda. See tähendab jooksmist. Väga palju jooksmist. Ja vahel ka seda, et saad täiesti ootamatult värvikuuliga vastu seda kehaosa, mille olemasolu sa hetk tagasi enam ei mäletanudki.

Esimese mängu järel vaatas üks poistest oma sinikat ja küsis täiesti siiralt: „Kas see kuul oli ikka värvist tehtud?“

Siis näitas Randar, kuidas seda mängu päriselt mängitakse. Ausalt öeldes ei saanud me kõigest aru, sest mees liikus kiiremini, kui silm jõudis jälgida.

Sass vaatas natuke aega pealt, muigas ja ütles: „Las ma proovin ka.“

Tasub teada, et omal ajal kuulus Sass samuti Eesti parimate paintball'urite hulka. Minuti pärast tuli ta tagasi ja lausus: „Peab vist jälle jooksutrenni tegema hakkama. Kui mina liikuma hakkasin, siis mõtlesin, et olen juba teises väljaku otsas. Tegelikult liikusin nagu stoppkaader vanas VHS-filmis.“

Ausalt öeldes meie küll nii ei arvanud. Eks asi oli selles, et meie olime veel aeglasemad. Päeva lõpetuseks otsustasid poisid teha viimase lahingu – viis Ümera kotkast ühe Randari vastu. Paberil tundus see üsna õiglane. Umbes minuti pärast tundus õiglane ainult Randari võit.

Kui lahingud peetud, läksime vaatama Võiste linnuvaatlustorni, raba ja rannaluiteid. Eesti loodus oskab vahel ikka üllatada:  seisad rabas, kõnnid natuke edasi ja järsku ronid mitmekümnemeetrise liivadüüni otsa. Sellistel hetkedel tekib tunne, et loodusel on oma huumorimeel täiesti olemas.

Öö veetsime Valgerannas. Soe meri, hea söök ja värske õhk tegid oma töö. Tavaliselt peab noori õhtul magama ajama, seekord kadusid nad telkidesse aga nii kiiresti, et korraks tekkis kahtlus, kas nad üldse õhtusööki sõid.

Järgmisel hommikul ootas ees seikluspark. Seal sai jälle kinnitust vana tõde, et maa peal on tegelikult päris mõnus olla. Kõige rohkem jäi meelde hetk, kui Ats ühel rajal köie otsa rippuma jäi ja tagant tulnud kaaslane talle appi läks. Alt vaadates meenutas kogu ettevõtmine kangesti muinasjuttu hiigelnaerist – üks tõmbab, teine lükkab, kolmas õpetab ja neljas annab nõu. Õnneks jõudis Ats omal jõul edasi ning naerist ei olnud seekord vaja maa seest välja sikutada.

Remi ronis päeva jooksul kaks korda kõige kõrgema torni otsa. Mõlemal korral vaatas alla, mõtles natuke ja ronis rahulikult tagasi. Mõni võib öelda, et hüpe jäi tegemata. Mina ütlen, et ta käis kaks korda oma hirmule otsa vaatamas. Vahel on see palju suurem samm kui lihtsalt alla hüpata.

Tagasiteel põikasime läbi Lavassaare raudteemuuseumist. Sealt tuli poisse vedurite juurest peaaegu jõuga ära meelitada. Viimaseks peatuspaigaks jäi Tori põrgu. Kuulsast koopast oli aeg küll oma osa võtnud, kuid natuke põrgut õnnestus siiski näha. Ausalt öeldes oli pärast kahte aktiivset päeva enamik meist selleks hetkeks juba üsna kindlad, et väikese tiiru põrgus oleme me tegelikult juba ära teinud.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui oleks tahtnud. Saime uusi oskusi, natuke sinikaid, palju naeru ja veel rohkem lugusid, mida järgmistes laagrites meenutada. Sest Ümera kotkastega on see häda, et kui üks seiklus läbi saab, hakkab järgmine tavaliselt juba vaikselt pihta.

Ja ausalt öeldes... ega me teisiti väga oskakski.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Kolm meeldejäävat päeva discgolfilaagris

Meie sõit discgolfi-laagrisse sõit algas 03.07 kell 10 hommikul. Eelmisel päeval olid asjad juba pakitud ning hommikul sai rahulikult teele asutud. Sõit Mustlast Alutagusele kestis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul rääkisime palju, jagasime oma laagri ootusi ning imetlesime kaunist Eesti loodust.

Kohale jõudes oli eelmine laager just lahkumas, et teha ruumi meile. Ootasime mõnda aega fuajees ning meil õnnestus näha ka olümpiavõitjat Katrina Lehist. Majutus oli väga meeldiv – meie neljakesi saime elada kuuekohalises toas. Seejärel oli aeg minna sööma. Toit oli kogu laagri vältel väga maitsev ning väärib kindlasti eraldi kiitust.

Pärast sööki kogunesid kõik osalejad ühisele avamisele, kus õppisime üksteist tundma erinevate
tutvumismängude kaudu. Hiljem pidi iga maakond valmistama discgolfi-teemalise tutvustuse. Meie valisime selleks Kahooti, mis pakkus kõigile palju elevust. Õhtul esitles iga malev ka iseennast ning ka meie esitlus õnnestus väga hästi.

Esimese päeva lõpetuseks õpetati meile discgolf'i põhitõdesid ning iga osaleja sai endale ühe ketta. Kuna tundsin ala vastu suurt huvi, küsisin endale ka teise ketta, et harjutada nii lähi- kui ka pikamaaviskeid. Õhtu möödus mõnusalt mängides ja omavahel suheldes.

Järgmisel päeval algasid kell 10 töötoad, mida viisid läbi oma ala professionaalid. Osalejad jagati kolme gruppi ning igaüks läbis kõik töötoad.

Minu esimene töötuba keskendus lähimaavisetele. Õppisime ketast õigesti hoidma, viskama ning keskendumist säilitama. Seejärel liikusime pikamaavisete töötuppa, kus tutvusime uute tehnikatega. Mul läks seal väga hästi ning juhendaja kiitis minu visketehnikat, öeldes, et on minu üle uhke. See andis palju enesekindlust.

Viimane töötuba keskendus eeskäeviskele, mis oli mulle alguses kõige keerulisem. Tänu väga heale juhendajale sain aga oma hirmust üle ning õppisin ka selle tehnika selgeks.

Pärast töötubasid käisime läbi järgmise päeva võistlusraja, et tutvuda radade ja korvide asukohaga. Kuna võistelda tuli viieliikmelistes gruppides ilma kohtuniketa, oli rajaga eelnev tutvumine väga kasulik. Päeva jooksul toimus ka orienteerumine metsas ning õhtul mängisime lauamänge ja korvpalli.

Viimase päeva hommikul tundsin enne võistlust väikest ärevust, kuid see kadus kiiresti. Moodustati võistlusgrupid ning igale grupile anti punktide märkimiseks tabel. Start anti kell 9.30 ning minu grupp pääses esimesena rajale.

Võistlus toimus individuaalarvestuses nii tüdrukutele kui ka poistele. Esimese ringi järel polnud ma päris kindel, kuidas mul läks, kuid teisel ringil tundsin end juba palju enesekindlamalt. Kokku läbisime ligi kaheksa kilomeetrit metsaradadel.

Pärast võistlust pakkisime oma asjad kokku, et pärast autasustamist kohe koduteele asuda. Minu suureks rõõmuks saavutasin 20 võistleja hulgas 2. koha. Olin tulemuse üle väga õnnelik ning rõõmustasin ka kõigi teiste osalejate saavutuste üle.

Tagasiteel tegime väikese jäätisepausi ning õhtuks jõudsime tagasi koju. See laager andis mulle palju uusi teadmisi, enesekindlust ning kinnitas, et soovin discgolf'iga ka edaspidi tegeleda. Kolm päeva möödusid kiiresti, kuid mälestused ja saadud kogemused jäävad minuga veel kauaks.

Tekst: Alexandra Muts,
Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar

Fotod: Vika Zieds

Sakala maleva noorkotkad omandasid koka erikatse oskusi

25.–27. juunini toimus Isamaalise Hariduse Projekti (IHP) toetusel Sakala maleva Noorte Kotkaste koka erikatse laager, kus kolm päeva olid täis õppimist, praktilist kokkamist, meeskonnatööd ja häid emotsioone.

Laagris osalesid Sakala maleva Nutikate Rebaste, Abja ja Tarvastu rühmade noorkotkad, keda ühendas soov õppida uusi oskusi ning sooritada koka erikatse.

Laagri eesmärk oli anda noortele teadmised ja praktilised oskused, mis on vajalikud koka erikatse sooritamiseks. Selleks toimus väljaõpe mitmes erinevas keskkonnas: Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis, RMK Loodi õppealal ning Sakala maleva köögis.

Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis said noored tutvuda professionaalse köögi töökorraldusega ning valmistada erinevaid roogasid. Noorte suurepärasteks juhendajateks olid Marika Ježova ja Lea Kask, kes jagasid oma teadmisi ja kogemusi ning innustasid noori julgelt uusi oskusi omandama. 

Sakala maleva köögis harjutati igapäevast toiduvalmistamist ning köögitöö korraldamist. RMK Loodi õppealal ootas noori ees tõeline välitingimustes kokkamise kogemus. Kateldes valmis maitsev supp ning õpiti, kuidas valmistada toitu looduses ohutult ja meeskonnana.

Teoreetilise väljaõppe viis läbi Margit Kirss-Elsayed, kes õpetas noortele toiduhügieeni, tööohutust ja kokanduse põhitõdesid. Laagri lõpus panid osalejad oma teadmised proovile testis ning näitasid, et kolme päeva jooksul omandatud teadmised olid hästi kinnistunud.

Lisaks kokkamisele pakkus laager palju rõõmu ka ühistegevustest. Vahvad meeskonnamängud, ühised väljakutsed ja hea koostöö muutsid laagri meeleolukaks ning aitasid noortel üksteist veelgi paremini tundma õppida.

Noored olid kiired õppijad, tublid tegutsejad ja näitasid üles suurt huvi kokanduse vastu. Kolme päeva jooksul sai selgeks, et just nende seast sirguvad tulevased laagrite korraldusmeeskonna liikmed ning noored kokad, kelle peale saab tulevikus kindel olla.

Suur aitäh kõigile osalejatele aktiivsuse, rõõmsa meele ja suurepärase panuse eest! Samuti täname juhendajaid ja abilisi, kes aitasid laagri õnnestumisele kaasa. Sellised väljaõpped annavad noortele väärtuslikke teadmisi ja praktilisi oskusi, mida saab kasutada nii Noorte Kotkaste tegevustes kui ka igapäevaelus.

Antonina Eek,

Nutikad Rebased, rühmapealik

Ühine panus tõi Karksi malevkonda uue võimekuse

 

Nüüdisaegses riigikaitses ei sõltu edu ainult inimestest, vaid ka sellest, millised töövahendid nende käsutuses on. Karksi malevkonnale tähistas 2026. aasta kevad olulist arengut, kasutusele võeti kaks uut drooni, mis annavad senisest paremad võimalused olukorra hindamiseks ja ülesannete täitmiseks.

Mõte droonide soetamisest sündis õppuse käigus, kus malevkonna liikmed nägid oma silmaga, kui palju võib üks mehitamata õhusõiduk muuta üksuse tegutsemist. Sellest kogemusest kasvas välja soov luua ka Karksi malevkonnale oma droonivõimekus.

Eesmärgi saavutamiseks otsiti toetajaid ning tänu ettevõtete, eraisikute, Sakala maleva ja malevkonna liikmete ühisele panusele koguti vajalikud vahendid kahe DJI Matrice 4T drooni ning nende kasutamiseks vajaliku varustuse soetamiseks. Enne seadmete kasutuselevõttu läbisid malevkonna liikmed ka asjakohase kursuse, et uusi vahendeid oskuslikult ja ohutult kasutada.

Esimese tõsisema proovikivi said droonid suurõppusel Kevadtorm, kus nende abil koguti olulist teavet ja toetati oma tegevust. Õppus kinnitas, et investeering oli vajalik, sest  seadmetega tuvastati ”vaenlane” kiirelt ning seatud eesmärk sai täidetud.

Projekti valmimise puhul koguneti Lilli lasketiiru, kuhu olid kutsutud nii toetajad kui ka malevkonna liikmed. Demopäeval sai näha droone töös, kuulda nende kasutusvõimalustest ning soovi korral ka ise lennutamist proovida.

Karksi malevkonna kogemus näitab, et riigikaitse tugevdamine ei sünni üksnes suurte riiklike investeeringute abil. Ka kohaliku kogukonna ettevõtlikkus, vabatahtlike algatus ja toetajate valmisolek kaasa aidata võivad luua täiesti uue võimekuse, millel on praktiline väärtus nii õppustel kui ka tulevikus Näiteks droonide demopäeva hommikul selgus, et korraldajatel on puudu kaks lauda. Helistasime Lilli külamajja ning juba mõne minuti pärast öeldi, et lauad on olemas ja võib neile kohe järele minna. Ka selline abi on väga väärtuslik.

Avaldame siirast tänu kõigile, kes aitasid selle projekti ellu viia. Tänu teie toetusele sai malevkond kasutusele uue võimekuse, mis aitab kaasa väljaõppele ja valmisoleku parandamisele.

Eraldi täname: Heini Kunimägi Rivo Teppo Kert Varik Buchen Industrial Service Baltikum Flexoil OÜ AS Nuia PMT Estonian Plywood Soledor OÜ Saksa Automaatika OÜ Kaitseliidu Sakala malev Karksi malevkond

Täname ka kõiki teisi, kes oma aja, teadmiste, oskuste või praktilise abiga selle ettevõtmise õnnestumisele kaasa aitasid. Iga panus oli oluline ning aitas ühiselt seatud eesmärgi ellu viia.

Tekst: Reet Joosing

Karksi malevkond tähistas võidupüha traditsioonilise mälestusringkäiguga

Sakala maleva Karksi malevkond tähistas 23. juunil traditsiooniliselt võidupüha, austades Eesti vabaduse eest võidelnuid ning hoides au sees rahvuslikke mälestustraditsioone.

Pidupäev algas varahommikul mälestusringkäiguga läbi Mulgi valla. Kaitseliitlased külastasid Õisut, Hallistet, Karksit, Karksi-Nuiat, Abja-Palojat ja Mõisaküla, peatudes mälestusmärkide ja mälestustahvlite juures. Igas peatuspaigas asetati küünal ja pärg, et avaldada austust neile, kes on andnud oma panuse Eesti vabaduse eest võitlemisel.

Õisus on saanud tavaks, et mälestushetkest võtavad osa ka kohalikud elanikud. Traditsiooni juurde kuulub ka see, et Eve Kuningas esitab oma kirjutatud luuletuse.

Päeva pidulik aktus toimus Karksi-Nuias, kus tunnustati silmapaistvamaid liikmeid nende pühendumuse ja panuse eest riigikaitsesse.

Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg lausus: „Võidutuli sümboliseerib meie rahva järjepidevust, tugevust ja lootust. Kandkem seda tuld oma südames ning andkem edasi järgmistele põlvkondadele.”

Traditsiooniline mälestusringkäik, kohalike elanike osalemine ning ühine võidupüha tähistamine kinnitavad, et mälestus neist, kes seisid Eesti vabaduse eest, elab edasi. Samuti elab edasi tahe hoida ja kaitsta oma kodumaad ning anda need väärtused edasi järgmistele põlvkondadele.

Päikesekiirest saanud
lõbus naerukurd,
täna naudi võidutuld –
vabadus on hindamatu kuld.

Eesti muld, see annab killukese
igaühe südamesse,
pääsukese sinitaeva laotusesse
ja usu neisse,
kes kord siit on läinud,
need vabadust on näinud.

Ära lasku meeleheitesse,
vaid peida pea
küünis kuivand heintesse.

Ka siis,
kui vihmapiisast saanud pisar,
sini-must ja valge
pidulikkust juurde lisab.

See, mis oli,
tuleviku tarbeks meeles püsib.

Kohe küsib poisipõnn või plika:
kas meie tulevik
on helge ikka?

Kasva suureks,
küll siis teada saad.
Võidutahet enda hinges loo,
küll see tulevik siis rõõmu toob.

Kaitse ema, isa
ja oma kaunist kodumaad.

See on hetk, mis meelde tuleb –
vanaisa hetkeks silmad suleb,
vanaema kindlal meelel
juurde astub,
naeratades vestlusesse laskub.

Meie töö on tehtud,
meie vaev on nähtud.
Nüüd on noorus see,
kes meie tuleviku rõõmsaks teeb.

Kui lapselaps kord leiab
kaitseväkke tee,
kodutütred, gaidid,
seinal libisemas
ajajooksul kokku pandud slaidid.

Kes on see pisike põnn?

SEE oled sina,
Eesti rahva rõõm ja õnn,
vabaduse kandja,
ei iial vabaduse äraandja.

Luuletuse autor: Eve Kuningas

Artikli ja foto autor: Reet Joosing