26. november 2022

Sakala maleva aasta kaitseliitlane 2022 on Aarne Markko

Soomlasest Kaitseliidu Sakala maleva Ümera üksikrühma
toetajaliige vanemleitnant Aarne Johannes Markko on mees, 
kellest on saanud kuue aasta jooksul kahesuunaline sild 
Eesti ja Soome vabatahtlike vahel. Tema lai silmaring, 
pühendumine laskespordile, avatud meel ja soe huumor ei jää
märkamata kellelgi.

 




“Aarne Markko on ohvitser selle sõna kõige otsesemas ja paremas tähenduses.
Ta on juht, õpetaja, abistaja ja nõuandja. Abivalmi ning heatujulisena on
ta hinnatud kaaslane ja eeskuju kõigile kaitseliitlastele,” iseloomustab
Markkot Kaitseliidu Sakala maleva Ümera üksikrühma esimese jao pealik major
Rein Kikas.


Aarne Markko üks suurtest eesmärkidest on edendada haridusalast koostööd
Sakala maleva ja Soome reservväelaste vahel. Aastast 2020 töötab ta Soome
MPK (Maanpuolustuskoulutusyhdistys) Tikkakoski koolituspaiga
valmisolekupealikuna ja seepärast on ta asendamatu ühenduslüli
rahvusvaheliste koolitusplaanide tegemisel. Aarne Markko on pühendunud
laskur, tema kogemused nii Soome kaitseväes kui Laskurliidus võimaldavad
olla tal paljude relvatüüpide puhul instruktoriks ja ka ise jätkuvalt väga edukalt võistleda.


Käesoleva aasta suvel toimus tema eestvedamisel Kesk-Soome noorte laskurite
osalemine Tallinnas, Männiku lasketiirus ühises laagris koos Eesti
noorkotkaste ja kodutütardega. Järgmiseks suveks kavandatakse sarnase
laagri korraldamine Soomes. Tema kaasabil saavad Kesk-Soome reservväelased
sellel sügisel juba teist korda osaleda SCANBAL 2022 õppusel, mis viiakse
läbi Riias.
Aarne Markko on tegusa mehena Sakala malevas abis nõu kui jõuga. Aitäh, Aarne! 


Tekst: Tiiu Sommer

Fotod: Gunnar Teas

22. november 2022

Relva alt relva alla 23 aastaga. Ühe mehe Kaitseliitu jõudmise lugu ausalt ja ilustamata


MAREK TIITS,
kaitseliitlane

Mu mälusse on eluajaks surutud üks aprillikuu hommik 23 aastat tagasi 1999. aastal. Tartu, Puiestee tänav, toonase riigikaitseosakonna (RKO) esine kõnnitee. Oli kevade üks esimesi sooje päevi, mina seisin RKO värava ees, juuksed esimest korda elus nulli aetud, eelmise öö raju ärasaatmispeo tagajärjed kupli all kumisemas ning meeltes ärevusega segatud tuimus. Mind ootas ajateenistus.


Ehk kaadrikaitseväelaseks?

Ma ei karjunud toona vaimustusest, absoluutselt mitte, sest ajateenistust tajuti tollal ühiskonnas hoopis teisiti kui see on nüüd. Minagi võtsin ajateenistust tüütu kohustusena. Ma ei tahtnud minna, aga ma pidin, sest ma olin kõlblik. Ja ma asusin aprillis 1999 teenima aega nüüdseks ajaloo kaduvikku läinud Tartu Üksik-jalaväepataljoni.

See, mis ajateenistuse vältel toimus, on nüüdseks juba omajagu hägustunud, väga paljud mälestused on aegade uttu hajunud ja üksnes eredamad hetked on jäänud pinnale. Põhjused, miks ajateenistus oli toona ebapopulaarne, said mulle kiiresti selgeks: tolleks hetkeks vähem kui dekaadijagu aastaid taastoimetanud Eesti kaitsevägi kandis oma turjal veel palju nõukaarmee mõjutusi ja mainetaaka.

Palju oli kõrvalehoidjaid, teenima võetute motivatsioon ja haridustase oli madal, teenistuse vältel “pikka hüppesse” minejaid leidus lademes ja järjepidevalt, seersandid kuritarvitasid oma võimu ajuti piirini, mida võib nüüdsete kaanonite järgi peaaegu et dedovštšinaks pidada … Olid segased ajad, väga segased. Muidugi oli ka palju head ning süle ja seljaga sai pagasisse mõnusaid mälestusi. Olin ju noor, kõik oli ees, kõigega sai hakkama – kuidagi sai alati! – ja vähe oli asju, mis toonast 19-aastast üleüldse morjendada suutsid. 

Oma aja ma ära teenisin ning astusin tsiviilellu tagasi tollaste kriteeriumite järgi väljaõpetatud jalaväelasena, laskur-sanitarina, õlgadel kapralipagunid. Teenistuse viimasel päeval kutsuti mind väeosa staapi ning hoopis muutunud toonil anti mõista, et härra Tiits, kas teate, teiesuguseid mehi oleks kaitseväes väga tarvis. Ehk olete, kui jumal annab, isegi kaadrikaitseväelase ametile mõelnud? 

Mind, kel olid erariided juba seljas ja relv lattu antud, ootasid värava taga sõbrad, plinkivad linnatuled ja naps. Lubasin leitnandile oma otsusest kahe nädala pärast teada anda. See kaks nädalat ei ole veel läbi saanud …

Avaldus sahtlis

Elu läks omasoodu. Ajasin end jalule, lõin pere, kasvatasin lapsi, ehitasin kodu, tegin tööd ja karjääri. Harva, väga harva mõtlesin tagasi tollele aastale seal Tartus, Raadi sõjaväelennuvälja serval. Kaitseliitu astumise mõtet ei olnud mu pähegi kerkinud. Seda kuni Venemaa kallaletungini Gruusiale 2008. aastal. Ent tegudeni ma toona ei jõudnud. 

"Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige."

Siis kolisime perega 2014. aastal Tallinnast Viljandimaale ning samal aastal tungis Venemaa kallale Ukrainale ning okupeeris Krimmi ja Donbassi. Kirjutasin maja ehitamise kõrvalt Kaitseliitu astumise avalduse valmis ning panin sahtlisse. Otsustasin, et võtan selle sealt välja täpselt sel hetkel, kui ma tunnen, et olen päriselt valmis Kaitseliidu tegemistesse panustama. Ma ei tahtnud Kaitseliiduga liituda vaid liikmepileti pärast või selleks, et saaksin öelda, et ma olen liige. Tahtsin astuda liikmeks täpselt siis, kui tunnen sisimas, et ma olen nüüd valmis, mul on aega ja tahtmist ja kui aeg on õige.

Tänavuse aasta 24. veebruar oli see piir. Pärast hommikul Kiievi pommitamise uudiste peale ärkamist, 48 uneta tundi jutti arvuti taga Kiievist, Butšast, Hostomelist uudiseid endasse ahminuna avasin sahtli ja tõstsin sealt avalduse välja. Muidugi sai kohe selgeks, et kaheksa aastat sahtlis oma aega oodanud paberavaldus tuli nüüd täita hoopis internetis, aga see oli pelk tehniline nüanss. Liitumisavaldus läks teele. Sõda oli mu perele lähemal kui iial varem, ta hingas meile oma külma hingust otse näkku. Enam õigemat, kriitilisemat aega ei saanud oodata.

Uuesti põhiõppele

Teadsin algusest peale, et ehkki reeglid seda minult kui ajateenistuse läbinult ei nõua, tahan Kaitseliitu astudes kohe läbida ka sõdurioskuste kursuse ehk SOKkl-i. Liiga kaua aega oli ajateenistusest möödas, liiga palju oli muutunud. Nüüd, mil baaskursus on läbitud ja ees seismas järgmine langetamist vajav otsus ehk erialavalik, saan endale öelda: uuesti põhiõppele minekut pole tulnud mul kordagi kahetseda.

Miks? Sest tõesti kõik, viimseni on nii palju muutunud. Relvad, väljaõpe, ohvitserid. Ma polnud valmis pärast 23-aastast pausi uuesti laigulisele ratsule hüppama ja teesklema, et neid vahepealset 23 aastat, mil ma polnud ühtki tulirelva isegi katsunud, pole olnud.

Teadsin, et kõik on muutunud. Ja ometi leidsin end esimestel kogunemistel imestamas. Kusagil sügaval mu sees oli ilmselt endiselt alles mahasurutud ootus 23 aastat tagasi kogetu kohtamiseks. Aga midagi sellist polnud enam kusagil. Vastuvõtt Kaitseliitu käis sujuvalt, professionaalselt ja, mis olulisim, inimlikkuse keeles. Ei mingeid jõupositsioone, ei mingit subordinatsiooniredelilt klähvimist, ei mingit “korda korra pärast, olgu või absurdini”. Igast suunast anti mulle mõista: tore, et tulid, hakkame nüüd tööle.

Ja tööle me hakkasime. Kõige esimesel kogunemispäeval aprillis oli moehaigus, mis teistel juba ammu läbi põetud ehk koroonaviirus mu maha murdnud ning spetsiaalselt minu jaoks organiseeriti maleva ruumidest internetisild, mille vahendusel sain diivanil palavikus viseldes organisatsiooniõppest ikkagi osa võtta. Mõni nädal hiljem, kui olin tervenenud, käisin malevas varustuse järel.

Teate, militaarvarustusel on ainuomane, kordumatu lõhn. See, kui oled seda korra sõõrmeisse tõmmanud, ei lähe elu lõpuni meelest. Maleva laost varustusekoormat autosse kandes tuli see meelde. See lõhn oli täpipealt sama nagu 23 aastat tagasi aprillikuus Tartu jalaväepataljoni laos krudisevaid saapaid käte vahel muljudes ning number suuremat mütsilarakat pähe sobitades.

Kahepäevane meditsiinikoolitus Valga malevas läbitud, sain end kevade lõpuosas kirja panna baaskursuse esimesse laagrisse Välustes. Tänavune SOKkl tuli Putini märatsemise tõttu Ukrainas tingitud tohutu uusliitujate massi väljaõpetamiseks teha kiirkorras, ent see polnud nii üksnes Sakala malevas, vaid mitmelgi pool mujal. Väljakutse, mille Kaitseliit ja Sakala malev võtsid vastu ja mille, võin etteruttavalt öelda, nad seljatasid hiilgavalt.

Päikeselõõsast hoolimata

Juunikuu, Väluste laskeväli. Tohutult kuuma suve kõige rajupalavamad päevad. Neli päeva ülitihedat programmi halastamatult niitvas päikeses: relvaõpe, TEST1, TEST2, TCCC ja lõhkaja A-kategooria kursus. Kokku enam kui saja osalejaga laager (õppus peeti koos tartlaste ja võrukatega), millele järgnes nädal hiljem teine samasugune samale hulgale õppuritele.

"Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab."

Väga kiiresti sai selgeks, et täiesti jõhkrad ja halastamatud ilmastikutingimused hakkavad värskete õppurite ridu harvendama nagu usina perenaise käsi porgandipeenart. Kui esimesel päeval saime relvaõppe ja ohutustehnika küll lämmatavalt kuumas ja tuuletus õhus ent siiski pooleldi varju all tehtud, siis esimesed paugud tiirus tuli teha 35-kraadises kuumuses. Sellele järgnes õhtuhämaruses tehtud TEST1, kus oli natukenegi midagi hingata. Palavus oli siiski oma töö teinud, sest olemuselt ääretult lihtsa testi sooritamine võttis paljudel meie hulgast mitu-mitu katset. Instruktorid aga ei andnud oma nõudmistes grammigi järele.

Ent nagu selgus, oli see kõik lapsemäng, sest teine päev tuli veeta täispikkuses lasketiirus. Kiiver, rakmed, killuvest. Laskeharjutused erinevatelt distantsidelt ja asendites ja päeva lõpuks TEST2. Kõike seda saatis lakkamatu tapjapäikese lauslõõsk otse lagipähe. Mehed hakkasid rivist langema ning meedikute autodel jätkus vuristamist üha kasvavas tempos.

Kui TEST1 olin esimese päeva õhtul sooritanud teise katsega (esimesel jäi kuumusest tapetud aju jänni põõsastikus vaenlase ja tsiviilisiku piirjoonte eraldamisega ning vaenupoole likvideerimist imiteerides seadsin ohtu tsivilisti elu), siis TEST2 alguseks teise päeva õhtupoolikul, mil pikk ja varjus juba 37 kuumakraadi serveerinud laskepäev oli selja taga, olin läbinisti ja totaalselt küps.

Pelk taktikalise salvevahetuse järjekorra meeldejätmine pakkus laskeharjutuste ajal ületamatuna näiva väljakutse. “Lask. Üks rauas, kaks salves. Lask. Üks rauas, üks salves. Salvevahetus? Jah? Jah. Laadida. Üks rauas, kolm salves …” tagus ajus nagu mantra.

Mu esimene katse TEST2 sooritamiseks jäi aga testi esimese harjutuse ajapiiri taha pidama: ma ei mahtunud limiidiks määratud poolminutisse ning instruktori vile kõlas enne minu viimast lasku halastamatult kiiresti.

Järgmisele katsele minekuks padruneid salve lugedes ähvardas kuumus pilti eest rebida ja maailm mu ümber hakkas lainetama. Sain aru, et asi on halb ning ütlesin instruktorile, et ilmselt ei ole ma võimeline jätkama. Instruktor võttis aga asja väga rahulikult ning suunas mind julgustavate sõnade ja õlalepatsutuse saatel hoopis puhkama. Ajasin end hambad ristis laskevallilt püsti ning vedasin oma rümba DAFi alla päikesevarju. Valasin  end veega üle, jõin ning vahtisin paarkümmend minutit ainsagi mõtteraasuta peas lõpmatusse. Toibusin kiiresti.

Teine katse TEST2 sooritamiseks algas paljulubavalt. Mahtusin aega, ent läksin siis eelnenud raskusi ja peas ühepajatoiduna podisevat aju arvesse võttes ootuspäraselt alt taktikalise salvevahetuse laskude lugemisega. Et uuele katsele pääsemine nõudis omajagu aega, jõudis päike taas mu karkassi kallal toorelt jõhkrutseda ning oleksin peaaegu-et taas murdunud. Päästjaks osutusid testi juba sooritanud jaokaaslased, kes mu ümber kogunesid ja teatasid, et nad ei lähe enne tiirust ära ega sööma, kui ka mina olen  positiivse tulemuse kätte saanud. Kõik ühe eest!

Kolmas katse. Mahtusin aega. Salvevahetus läks korda. Kõndisime sihtmärkide juurde ning rõõm minus hakkas pulbitsema: kõik lasud, iga viimane kui üks olid “alfas” ja “bravos”. Instruktor luges augud sihtmärgis kokku ning hakkas punkte siis heakskiitvalt pomisedes märkmikku üles tähendama, kui tema pilk korraks kerkis ning pliiats äkki õhku seisma jäi.

“Tiits, kallis sõber. See on ju su naabri sihtmärk!” teatas ta siis.

Ja märkmikuleht instruktori peos kägardus väärtuseta nutsakuks, tekitades heli, mis mind tükkideks lagunema tahtis panna.

Nii oligi. Minu sihtmärk seisis ainsagi uue, üle teipimata kuuliauguta selle kõrval, kust olin äsja rõõmeldes värskeid tabamusi ja punkte kokku lugenud. Mu küpsenud aju oli võtnud kokku oma viimased jõuvarud, mahtunud aega, suutnud koordineerida mu käsi vahetama salvesid õigel hetkel, täita ohutustehnika nõuded ning seadnud mu keha demonstreerima veatuid laskeasendeid. Ja siis … Ja siis andis ta silmadele käsu võtta sihikule mu lahingpaarilise sihtmärk ning paremale nimetissõrmele korralduse sellesse ideaalilähedase tiheduse ja täpsusega tuld anda. Võõrasse sihtmärki.

Raisk, ma oleks nutta tahtnud, aga pisaraid polnud, sest … Kurat, sest isegi higistamiseks ei jätkunud enam materjali, mis pisaratest siin enam …

Neljandale katsele mineku eel istusin taas DAFi alla maha, saatsin sinetavas taevas ainsagi häbiraasuta irvitava päikeseraisa poole teele kogu oma vandesõnade ja obstsöönsuste arsenali ning lükkisin vihaga salvedesse uue laari padruneid. Minuga olid testi sooritama jäänud veel umbes kümmekond samasugust küpseõuna nagu mina.

Neljanda katse lõpus sain tiirus koos instruktoriga sihtmärke kontrollides lõpuks käed võidukalt taevasse saata. Keskmist sõrme näed, päike? Näed? Sa ei murdnud mind, raisk!

Otse tiirust tuletõrjetiiki joostes ei suutnud ma enam midagi mõelda. Elevil ning vaterdavate jaokaaslaste vahel tiigis loksudes ja taevasse vaadates tundsin, kuidas mu nahk jahtub, ent sisemus on nii üle kuumenenud, et kütab mind ümbritsevat tiigivett nagu radiaator.

TEST2 viimaste läbijate korduskatsete laskude kaja kostis tiirust veel mitu tundi …

Enam ei murra miski

TCCC ja A-kategooria õppepäevad tundusid eelneva kahe päeva vintsutuste järel puhkekoduna ning pakkusid mõnusat nautimisrõõmu. Neljanda päeva õhtul lõpurivistuse järel autosse istudes, et koju sõita, oleks ma rõõmust eneseületuse ja mitteallaandmise pärast karjuda tahtnud, aga korpas huuled ja tappev väsimus lubasid selle asemel vaid väga vaikselt naeratada. Kindel olin ma aga selles, et pärast selliseid põrgupäevi ei murra mind enam ükski õppus.

"See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta."

Järgnevad SOKkli õppepäevad, kus saime tarkust juurde sides, topograafias, miini- ja kuulipildujaõppes, orienteerumises ja paljus muus, kulgesid juba sisseharjunud rutiinis ning üha tugevamaks muutuva jaovaimu ning kasvava rühmatunde saatel. Mehed ja naised, kellega koos nädalavahetuseti õppisime, olid osalt mulle varasemalt tuttavad ja osalt võõrad, ent neil päevil, mil telkides ahju kütsime, poris trampisime ja lumes kahlasime, relvi täristasime ja klassiruumis pead murdes kaartidele jooni ja numbreid sirgeldasime, olime me üks.

See on kummalisel kombel miski, mille üle peab hullunud kremlipäkapikule tänulik olema. Ta on suutnud pool maailma üheks muuta. Viimasel õppepäeval ütles instruktor, et eestlastel on see meietunnetus kohati ikka neetult visa minamaailmavaate üle võimust saama, ent nõustus samas, et see juhtub reeglina siis, kui irevil hammastega hunt on koplisse murdnud.

Ukrainlased võitlevad praegu ka meie eest. Meie peame, me lihtsalt peame seda aega kasutama targasti selleks, et olla valmis nende tehtud ohverdustele väärikalt ja täie jõuga vastama, kui olukord seda nõuab. Teisiti polegi see mõeldav ning Kaitseliidu roll ja tähtsus Eesti ühiskonna tervise ja terviklikkuse säilitajana ei ole iialgi olnud nii suur kui ta on praegu.


Mina ja mu poisid oleme … Ei, ma ei saa ju öelda, et me oleme valmis. Me oleme varasemast kordades rohkem valmis adekvaatselt reageerima, ent me ei saa kuidagipidi öelda, et oleksime valmis sõdurid. Ja … Kas peamegi olema? Meie, metallitehnikud ja kommunikatsioonijuhid, omavalitsustöötajad ja autojuhid, jahimehed ja tervisesportlased. Isad, abikaasad, vennad. Kas me peamegi olema valmis sõdurid?

Ei. Ei pea. Aga me peame olema valmis olema sõdurid. Ja seda oskame me nüüd iga õppepäeva, kogunemise ja metsalaagri järel paremini kui varem.

Nii kummaline, kui see ka pole, oleme me seeläbi ka paremad isad, abikaasad ja vennad.

Meie selja taga on meie kodud.




18. november 2022

Formeerijad käisid üle pika aja metsas




12. ja 13. novembril toimus Karksi malevkonna 1. kompanii Ida ja Lääne rühma õppus. Üle pika aja said võitlejad jälle metsa. Mitte et seal oleks ülearu tihti käidud, nende võitlejate SA ülesanne ei eelda väga üksikvõitleja metsaoskusi. 


Laupäeval kogunesid võitlejad malevasse ning tutvusid struktuuri ja tulevikuplaanidega. Seejärel said võitlejad teada, millises püramiidis ja milliselt kohalt haarata oma relv häire korral, lisaks õppisid nad ohutustehnikat, sidet ning topograafiat. Jaoülematele anti edasi lahingkäsk ning oligi aeg liikuda maastikule. 

Väluste lasketiiru jõudes võeti kohe ringkaitse ning pandi paika telkide asukoht ja patrulli trajektoor. Kui need olid paigas, sai lõpuks üles panna telgid ja alustada laagrirutiiniga. Ei läinud kaua aega mööda, kui tuli juba esimene kontakt vastasega. Kiirelt moodustati ringkaitse ning vastast hoiti tagasi. Õhtul jagati välja ka paukmoon ning hommikuni jätkus laagrirutiin: patrull, ringkaitse ja toimus ka häireid. Mängiti läbi erinevaid situatsioone: tsiviilisiku sattumine õppuse alale, patrulli kadumine ning meditsiinilised situatsioonid. 

Hommikul oli äratus loomulikult uue häirega. Kui see lõppes, söödi hommikust, pandi laager kokku ning liiguti lasketiiru. Lasketiirus toimus ohutustehnika kordamine ning relvade normaaljooksule laskmised. Õppus lõppes malevasse sõiduga, varustuse tagastamise ja relvade hooldamisega.


Tagasiside õppusele oli igati positiivne ning kõik olid nõus väitega, et metsalaagreid võiks toimuda tihedamalt. Ekslikult sattus ka üks Lahingkompanii võitleja meie õppusele, ta kinnitas, et õpikohti on, aga planeering oli igati asjakohane ja vajalikud oskused käidi üle. 

Kompanii ülema Raul Asteli sõnutsi peaks iga kaitseliitlane olema valmis hakkama saama kriisiolukorras ja kindlasti lihvime neid oskusi ka edaspidi. Kompanii ülem kiitis rühmaülemaid Jarmo Malmret ja Madis Rebast, kes tegevused paberile panid ja maastikul need ka ellu viisid. "Tänan kindlasti ka meedia eest vastutavat Joosep Animäge ning jaopealikke Maarjo Röslerit ja Hannes Tammetsit. Jaopealikud said lahingkäsu lahti muugitud ja rutiin laagris muutus iga tunniga paremaks. Tänan ka kõiki, kes üldse olid valmis kohale tulema. Järgnevatel tegevustel kohtume ja loodan suuremale osalusel tulevikus," lisas Astel.

Tekst ja pildid: Joosep Animägi, Karksi malevkonna 1. kompanii liige


16. november 2022

Kodutütred korraldasid heategevuslaada



Teisipäeval, 15. novembril korraldasid kodutütred Viljandi Paalalinna koolis heategevusliku laada, et toetada SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi. Laat sai teoks Paistu kodutütarde rühma liikme Mirell Lisett Oti ideest ja Paalalinna rühma kodutütarde koostööna. 

Kodutütarde Paalalinna rühma juhi Liane Oti sõnul oli tüdrukute kindel eesmärk aidata just lapsi, kaalumisel oli ka Vähiliidu toetamine, kuid lõpuks langes otsus siiski Kliinikumi Lastefondi kasuks.

Ettevalmistused heategevusürituseks algasid varakult ja tegevust jagus paljudele. Laadal olid müügil Mirell Liseti meisterdatud magnetid ja tüdrukute ühistööna valminud maiustused: muffinid, pulgakoogikesed, brownie-koogid ning popkorni ja pealerüüpamiseks morssi. Nii muffinitel kui ka pulgakoogikestel olid kaunistuseks suhkrumassist meisterdatud sinised kollase tutiga mütsikesed - samasugused nagu kuuluvad kodutütarde piduliku vormi hulka. Neid vahvaid kaunistusi õpetas kodutütardele tegema Diana Korka, kellel on oma väike ettevõte Kodukootud Küpsetised. "Esmaspäeval küpsetasime kambakesi kolm ja pool tundi!" ütles Liane Ott. 

Laat osutus väga menukaks ning lettide ümber käis suur tunglemine. Paalalinna kooli lapsed said suu magusaks ning ühtlasi aidata head teha. Korraldajad jäid üritusega igati rahule: "Suured-suured tänud kõigile müüjatele ja loomulikult kõigile ostjatele toetamast! Teie abiga sai kogutud uskumatult suur summa, 225 eurot, mis läks teele kohe SA Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi kontole! Suur aplaus teile!" kiitis Liane Ott. 

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas, erakogu

Galerii

29. oktoober 2022

Adrenaliini täis vaheaeg


Sügisvaheajal, 24.–27. oktoobrini toimus Sakala ja Hiiumaa noorte korraldatud NOT laskelaager.  Projekti eesmärk oli toetada noorliikmete IV, III ja II järgu väljaõpet viies ellu laskelaager. Laskelaagris omandasid noorliikmed järgmised teadmised ja oskused: relvastus, relvaohutus, laskmine, laskeharjutused. Täiendavalt oli projekti eesmärk tugevdada malevatevahelist sõprust ning koostööd.     

Laager algas esmaspäeval Sakala malevas kogunemisega. Sellele järgnes õhtusöök ning relvade ohutustehnika õppimine. Õhtul saadi omavahel tuttavaks mängides erinevaid tutvumismänge. 

Teine päev algas Väluste lasketiiru sõiduga. Välustes jagati noored kahte gruppi ning algas topograafiaõpe, kuid seekord mitte Kaitseväe kaardiga, vaid orienteerumiskaardiga. Kui topograafia õpituba lõppes, said noored uusi nippe riviõppes. Räägiti nähtamatutest liigutustest, et verevarustus pikal seismisel ei halveneks, õpiti ka pöördeid ning marsiti. Paralleelselt sellega toimusid laskeharjutused väljaõppealal. Malevasse tagasi jõudes said noored teadmisi esmaabist ning õhtu lõppes saunaskäiguga. 

Kolmas päev algas samuti Välustesse minekuga. Toimusid laskeharjutused ning relvade ohutusõpe, käemärkide õpetamine, erinevad lahingtaktikad ning seda kõike praktiseeriti lõpuks airsoft'i mänguga. Kui tegevused Välustes olid lõppenud, liiguti tagasi malevasse, hooldati relvad ning söödi õhtusöök. Peale seda oli kino külastusaeg. Käisime Viljandi Forum Cinemase kinos vaatamas filmi “Kalev”. Film oli kunagisest Kalevi korvpallimeeskonnast, laagrilistele ja korraldajatele see film meeldis.

Viimane hommik oli traditsiooniline pannkoogihommik. Peale hommikusööki koristati enda toad ja kontrolliti laagriliste saadud teadmisi Kahootis. Noori tuli tervitama ka Sakala maleva malevapealik major Andres Sarits. Peale malevapealiku tervitust oli aeg anda tervele laagrile tagasiside ning oligi selleks korraks laager läbi.

Tekst ja pildid: Mirtel Lensin

Galerii

26. oktoober 2022

Sügislaager aitas koolivaheajaga algust teha


22. ja 23. oktoobril kogunesid Abja ja Halliste rühma noorkotkad Abja-Paluojale sügislaagrisse, mis leidis aset IHP toel. Kohal olid külalisena ka paar poissi Heimtali, Kaheksajala ja Parvepoiste rühmast. Laagris olid ka mõningad Halliste rühma kodutütred, kes aitasid tegevusi läbi viia. Laagri korraldasid Abja noorkotkaste ja Halliste kodutütarde rühma juht Ebe Õnne ja Halliste noorkotkaste juht Enn Pinsel.

Laupäeva hommikul oli Abja-Paluoja alevi veeres asuv laagriplats täis tavapärast sebimist, sest püsti oli vaja saada telgid, varuda õhtuks lõkkematerjali ja end mõnusalt sisse seada. Kui kõhud olid frikadellisuppi täis, ootas noori tegus pärastlõuna. Külla tulnud poksitreener ja -võistluste korraldaja Henri Helemäe, kelle käe all hakkasid noored trenni tegema ning enesekaitsevõtteid õppima ja proovima. Suurt elevust pakkus nii suurematele kui ka väiksematele see, kui Helemäe pani laagrilised paari kaupa maadlema.

Pärast õhtusööki aga ootas noori Abja spordi- ja tervisekeskuses lõõgastuma. Ebe Õnne oli välja mõelnud lõbusa mängu: ta lasi väikestel hantlitel basseinipõhja sulpsatada ning osavad sukeldujad tõid neid kaldale.


Laagriplatsile tagasi jõudes ootas noori seal ees Abja gümnaasiumi riigikaitseeriala õpetaja Meelis Eelmäe, kes rääkis relvadest, nende ajaloost ning ohutustehnikast. "Kas see on relv?" küsis ta kotist puutoigast välja sikutades. Mõttepausi möödudes tõdesid kuulajad, et tõepoolest, ka sellega saab vastasele häda teha ning päriseluski tuleb sellisega ettevaatlik olla. Pärast tõhusat trenni, veemõnude nautimist ning lõkkevorstide nosimist saabus öörahu päris kiiresti.

Kargel pühapäeva hommikul ärkasid noored magusa pannkoogi lõhna peale. Kergest vihmasabinast hoolimata algasid õpitoad: ragulkaga märki laskmine, õhkrelvast laskmine, varjualuse püstitamine ning raadio-traatside õppimine. 7-aastane Tauri, kes oli laagris päris esimest korda, ütles, et kuna tema polnud selliseid asju varem õppinud ega proovida saanud, oli kõik tohutult põnev. 




Ebe Õnne tõdes, et laager õnnestus hästi. "Mina jäin väga rahule ning tundub, et noored ka. Teise päeva õpitoad võlusid just uusi noori.Tuli päris mitu liitumise avaldust," rõõmustas Õnne. 

13. oktoober 2022

Üksikrühma Ümera esindus käis Soome toetajaliikmetel külas

 

Oktoobrikuu teisel nädalavahetusel tegid üksikrühma Ümera liikmed rühmapealik Marek Susi, Sakala maleva pealik Andres Sarits, endine Sakala maleva pealik ja auliige Rein Kikas visiidi Kesk-Soome, et tutvuda põhjanaabritest Sakala maleva toetajaliikmete tegemistega.



Head koostööd märgib kas või see, et järgmisel aastal saab tähistada Kesk-Soome 
reservväelaste ja Kaitseliidu Sakala maleva koostöölepingu 20. aastapäeva.
Laupäeval võttis Jyväskylä lähedal Tikkakoskis külalised vastu Sakala maleva toetajaliige vanemleitnant Aarne Markko, kes andis ülevaate Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistykseni (MPK) tegevusest. 


Et sel nädalavahetusel leidis seal aset suur õppus, avanes Sakala maleva rahval hea võimalus vaadelda ja võrrelda, mismoodi soomlased väljaõpet teevad. Sakalalased said lähemalt uurida luure väljaõpet, esmaabi ja sõiduki kontrolli. 



Keset õppusemöllu oli ka pidulikum moment, mil Sakala maleva pealik major Andres Sarits andis üle Sakala maleva rinnamärgi toetajaliige Perttu Eljas Hietanenile. 




Pühapäeval enne tagasisõitu külastasid Ümera Soome lennundusmuuseumi, kus giid rääkis Soome õhuväe ajaloost.




6. oktoober 2022

VIKK-i õpilased said endale laigulised vormid selga


Oktoobri esimesel nädalavahetusel käisid Viljandi Kutseõppekeskuse õpilased Sakala maleva Väluste lasketiirus praktiseerimas riigikaitseõppes saadud teadmisi. 

Laager algas reede hommikul kell 9 Sakala malevas, kus Sakala maleva ForPu liikmed formeerisid 150 VIKK-i õpilast. 

Laagrisse suunduti, kiivrid peas, sõjamasinaga või viimast puhkusehetke nautides bussiga. 


Ajakava nägi ette kuut õpituba, mida laagrilised pidid läbima: meditsiin, relvaõpe, sideõpe, pioneeriõpe ja preemiaks paintball'i lahing.


Laagris oli au sees Kaitseliidu vormieeskiri ning kogu seltskond lahkus laagrist motiveeritult ning teades, et nemad oskavad eeskirjast kinni pidada. Laagri lõppedes ütlesid särasilmsed noored, et nende tungiv soov on tagasi sõita ka sõjamasinaga, aga tagasi said sellega sõita need, kes kohale olid tulnud bussiga. Ühesõnaga keegi ei olnud möku ning kõik said sõjamasinaga sõidukogemuse. 


Laagriliste emotsioone

  • “Laskmine oli tore. Lingiga tunnid olid ka väga vahvad, pigem ikka vingelt vahvad ning sai palju uusi kogemusi.” (K22 suuna õpilane)

  • “Üldiselt oli laager tore, söök oli hea ja "tunnid" huvitavad, kõige parem siis vist Link ja pioneeriõpe. Kindlasti sain juurde erinevaid oskusi esmaabis ja näiteks metsas ööbimiseks, kütmist oleks pidanud rohkem jälgima.” (SE22 suuna õpilane)

  • “Kõik õpitoad, kus oli Link või Rebo, olid ägedad, rohkem väga ei oska öelda ning natuke hirmus oli. Uuesti küll ei teeks.” (EV22 suuna õpilane)

  • “Meditsiiniõpe oli kõige parem, kuna seda sain kohe peale laagrit kasutada. Laagris olid kõik palju rohkem koos ning suhtlesin inimestega, kellega ma muidu ei oleks suhelnud. Õpetajad olid toredad ja lõbusad. Laagris õppisin, kuidas sidet siduda ja miini matta.” (EV22 suuna õpilane)

Kui sul on soov teada saada, mis täpselt tundides juhtus, siis osale järgmine kord ise riigikaitselaagris või liitu Kaitseliiduga!

Tekst: Reimo Jürjo, Sakala maleva Noortekogu esimees

Pildid: Joosep Animägi

Sakala malev võõrustas kõrgeid külalisi Rootsist



Neljapäeval, 6. oktoobril väisasid oma Viljandimaa ringreisi raames Kaitseliidu Sakala malevat Rootsi suursaadik Ingrid Tersman ja kaitseatašee kolonelleitnant Jörgen Westerlund. 





Külalised võttis vastu Sakala malevapealik major Andres Sarits, kes tutvustas neile Eesti Kaitseliitu ja Kaitseväge, rääkis lähemalt Sakala malevast ja Lõuna maakaitseringkonnast.
Sakala maleval on pikki aastaid väga head sidemed mõttekaaslastega Soomest ning on suur huvi ja valmidus teha koostööd ka Rootsiga. Jörgen Westerlund uuriski mõttevahetustes osavõtlikult, mida nemad omalt poolt saaksid ära teha koostöö parandamiseks. Külalised said tutvuda staabi ja tagalahoonega ning nad olid nähtust meeldivalt üllatunud, et siinsetel kaitseliitlastel on oma tööks olemas väga head tingimused, näiteks korralik kasarmu ja hästisisustatud köök. 


Kui ringkäiguga jõuti lasketiiru, ootas suursaadikut ees üllatus: tal oli võimalus Sakala maleva väljaõppeülema major Silver Mäe juhendamisel
proovida lasta käsitulirelvadest.
Militaarse taustaga daamile ei olnud see küll esimene kokkupuude relvadega, kuid meeldiv ja ootamatu üllatus siiski. Samuti pakkus neile palju äratundmisrõõmu Sakala maleva varustus ja tehnika, mis on malevasse jõudnud suuresti Rootsi-poolse abina.


Fotod: Gunnar Teas

2. oktoober 2022

Noorkotkad ja kodutütred rassisid patrullvõistlusel „Laidoneri rada”



Reedel, 30. septembri õhtul kell 21 said 29 võistkonda Viljandi vallas Laidoneri sünnikohas ühisstardi järjekordsele „Laidoneri rajale”. Umbes kilomeetri jagu eemal esimeses kontrollpunktis selgus pingerida, mille alusel nad said edasi kulgeda ligi ööpäeva vältaval patrullvõistlusel. 

Esimese ülesande soorituskorda oodates osa noori uuris süvenenult kaarti, teised sobitasid teiste meeskondade liikmetega sõprust, mõni pikutas, mõni kinnitas keha. Tallinna neiud aga punusid üksteisele patse, kohendasid meiki ja lakkisid isegi küüned ära. „Noh, me tulime siia võitma ja siis teeme end selleks puhuks ilusaks!” kõlas enesekindel selgitus. 

Tiimid asusid mängima nii, et ülesandega tutvumiseks ja mängustrateegia kokkuleppimiseks oli 10 minutit. Aga iga ülesande lahendamiseks oli 8 minutit. Stopper tiksus halastamatult... Esimene ülesanne oli kokku panna pusle, aga seda nii, et tükid on laual tagurpidi, neid ringi keerata ega pilti piiluda ei tohtinud. Teada oli vaid, et 15 tükist tuleb kokku ristkülik. 

Teise ülesande tegemiseks olid võistlejad jõudnud Viljandi järve äärde Orika sillale. Siin pidi igaüks käe kotti pistma, seal olevaid esemeid kobama ja mõistatama, mis on mis. Teada oli, et tegemist on esmaabivahenditega ning kamba peale tuli kirja panna vähemalt 10 asja.

Ja võistlus kulges aina edasi. Kes millise raja – kas metsas ragistades või maanteed mööda sammudes – valis, oli juba omavaheline kokkulepe, aga väga hoolikas tuli olla, et vastutegevuse küüsi ei langeks ega peaks oma elusid loovutama.

Sideülesande lahendamisel jagunes meeskond kaheks. Seejärel tuli kokku monteerida traatside raadiojaam. „Noh, tuleta meelde, mis me talvelaagris õppisime!” kõlas pimedusest ühe kodutütre korraldus teisele. Kui aparaat toimima saadud, tuli teha sidekontroll ning seejärel ühel paaril NATO tähestikku kasutades edastada teade „Edu võistlusel!” teisele paarile.

Sinka-vonka viis tee Päri viadukti juurde, kus oli kavas jõe ületamine. „Jumal tänatud, et siin päris jõge ei ole!” ohkasid mitmed, kui nägid tee peal sinist koormakatet. Ja siis algas mäng! Võistlejad tõmbasid loosi, et saada endale roll ning etendasid kaaslastele pantomiimi, selgitamaks, kes ta on. Paadimees, hunt, kits ja kapsas said endale pähe temaatilised peakatted, paadiks oli käsikäru, suhtlemiseks kehakeel. Üks hops kärru ja paadimees viis ta teisele poole, siis teisele järele. „Oot-oot, sul sööb kits nüüd kapsa ära, kui sa nad siia kahekesi jätad! Kuule, hunt murrab nüüd kitse ära!” manitsesid kohtunikud. Lõbu laialt!

Öö oli kätte jõudnud, südaööl kuupäev ja isegi kuu vahetunud, niiskus ja jahedus kippus kontidesse ning uduloor eksitas seiklejaid. Sellest hoolimata murdsid noored päid, et kokku viia õige Euroopa riik ja tema lipp ning pusisid kambakesi trosside ja pakkudega, et kokku tõsta torn. Oma täpse käe ja silma sai proovile panna nii oda kui ka kirvest raginal metsa heites ning puude vahele püstitatud takistusrajal tasakaalu hoides turnida.

Laupäeva keskpäeval pakkus ka kohalikele palju elevust Savikoti külas käiv ukerdamine veidravõitu sõidukiga. Vahemaa – 25 meetrit, sõiduvahend – torude peal veerev euroalus, mootoriks – kondiaur. Ja nii hüppaski kogu kamp alusele, üks tiris üht otsa pidi puu külge seotud trossi abil edasi euroalust, mis veeres torudel. Tagumised tiimikaaslased tõstsid tagantpoolt torusid ette alusele alla veerema. Kirja läksid need meetrid, kuhu jõuti, kui kaadervärki 8 minuti jooksul päris lõppu ei saanud. „Kes sellise asja välja mõtles!?!” ahastasid paljud. Valgamaa kodutütred aga arvasid, et see on kõige lihtsam ülesanne üldse. „Kellel netti on? Kirjutage poistele, et me panime neile siin täiega ära!” arutasid nad omavahel, neil oli nimelt oma kandi noorkotkastega käsil omavaheline võistlus. 

Pärsti järve ääres aga ootas noori kalapüük. Vestid selga, kribinal-krabinal paati ja veele. Tuli leida kümme punast ruudukest, need pidi veest välja tõstma ja tuvastama, mis kala on pildil kujutatud. Äratundmist ootasid särg, koger, lõhe, ahven, haug, angerjas, lest, luts, räim ja latikas. „Järgmine kord pange Nemo ka sisse!” kõlas soovitus.

Motoklubi Concord hoovil ootas aga sootuks omapärane tegevus. Ülesanne oli katkine roller lükata ettenähtud teed mööda prügimäele ja visata mootor võimalikult kaugele teest. Üks liige istus rolleril, teised lükkasid hoogu, seejärel krabasid kaks tugevamat mootori ja virutasid selle nii kaugele, kui jaksasid. Siis jälle hops üks rollerile ja veeretati ta koju tagasi.

Võistluse lõpp hakkas juba terendama. Veel oli vaja ette näidata oma varustus, pidada maha lõpujooks ning Sakala maleva lasketiirus sooritada edukas täpsuslaskmine.

Ja need neiud, kes algul soengud ja meigi tegid, saidki kaela võidumedalid – enesekindlus ja superhea tiimitöö viiski võidule! 

ESIKOLMIKUD

Noorte Kotkaste arvestus

I Põlva NK (Karl-Kristjan Ilus, Harri Sikka, Marvin Poltan, Rasmus Saarna)

II A4 Kuusalu NK (Andreas Idavain, Rasmus Karro, Karut Luur, Allen Larin)

III Ümera NK (Kermo Kaur, Jaarek Vaikmets, Jako Kink, Kristen Kibe)

Kodutütarde arvestus

I Athena Tallinna KT ( Gerda Sepp, Birget Kõrvel, Lisette Tafenau, Chrisanne Tamm)

II Põlva KT (Karoliina Kets, Ronja Tork, Sirelin Timmermann, Eliise Roosen)

III Jaagupi Karud (Heidi Sai, Hanna-Mirell Sinivee, Eerika Sarapuu, Reti Lii Vaher)

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

30. september 2022

Sakala maleva noortekogu tegutseb hoogsalt




Sakala maleva noortekogu on kirjutanud järjekordse NOT projekti, mille eesmärk on käia erinevates piirkondades, kus pole noorte rühmasid, ning tutvustada noorkotkaste ja kodutütarde tegemisi.

28. septembril kutsus noortekogu Võhma noortetoas käivad noored õue, kus korraldati Võhma linnamäng. Mängu eesmärk oli tekitada Võhma noorte seas huvi noorkotkaste ja kodutütarde tegevuse vastu. Mäng kulges mööda Võhma linna tänavaid umbes 2 kilomeetri pikkusel rajal, kus oli 7 kontrollpunkti. 

Sai põnevalt meeskonnatööd proovida, õppida Eestis kasvavaid puid ja taimi, lahendada salakirja ja mängida memoriini ning tutvuda kaitseliitlase varustusega. Raja lõpus ootas noori õhkrelvast laskmine ning raja läbimise preemiaks said noored sõidu kaitseväe autoga DAF tagasi noortetoa juurde. 

Mängu idee tekkis Võhma kotkaste rühmapealikul Raul Astelil. Appi tulid noortekogu esimees Reimo Jürjo ja noortekogu toetajaliige Joosep Animägi ning loomulikult Võhma noortetoa uus töötaja Mirjam Jaanup, kes aitas üritust noortele reklaamida ja ilmus mängu avarivistusele, 21 noort kaasas. 

Meie üllatuseks oli ka kohale tulnud Sakala maleva uus pealik major Andres Sarits. Sarits uuris, mis plaanis ja otsustas noortega koos rajale minna. Mina kui ürituse eest vastutav hoidsin rajal tegevusel silma peal ja tore oli tõdeda, et punktist punkti härra major suisa jooksis koos noortega. 

Noorte tagasiside oli väga positiivne ja küsiti lausa 10 organisatsiooniga liitumise avaldust. Seega  selle Võhma linnamängu võib lugeda kordaläinuks ja loodame siiralt, et Võhmas alustavad noorkotkad ja kodutütred taas tegevust.

Soovin tänada kõiki läbiviijaid: Reimo Jürjo, Joosep Animägi, Karl Ariva, Rego Hunt, Mirtel Lensin, Raul Pinsel, Jarmo Malmre, Kalvin Kase, Kersti Astel ja Võhma Noortetuba.

Kpr Raul Astel,
Võhma noorkotkaste rühmapealik

18. september 2022

Sakala noored said taas olümpiakarika võidukalt oma peade kohale tõsta



16. ja 17. septembril kogunesid Kaitseliidu noorteorganisatsioonide esindused Viljandisse, et end proovile panna olümpiamängudel. Viljandi linnastaadionil katsus vanadel olümpiaaladel rammu ligi 200 noort. Seegi kord olid võitmatud Sakala maleva kodutütred ja noorkotkad, kes ei loovutanud oma valdusest neli aastat tagasi saadud rändkarikat.


Olümpiamängude avapauk anti reede, 16. septembri õhtul Viljandi kesklinnas Vabaduse platsil. Olümpialastele esitasid Viljandi Jakobsoni kooli balletistuudio neiud tantsu „Oja” – selle laulu sõnad „Iga vesi jõuab ükskord jõkke, ta selleks ületab kõik tõkked...” olid eesseisvat üritust silmas pidades vägagi kõnekad. 

Platsile sammusid 15 maleva noored: Alutaguse, Harju, Jõgeva, Järva, Lääne, Pärnumaa, Põlva, Rapla, Saaremaa, Sakala, Tallinn, Tartu, Valgamaa, Viru, Võrumaa.

Kõigile jagati tõrvikud, millest süüdati suur olümpiatuli, selle võistlusplatsile viimise auväärne ülesanne oli Sakala noortel Jürgen Aasal ja Kädi-Lii Välil. 

Oma parimad soovid edastasid võistlejatele Kodutütarde ja Noorte Kotkaste peavanemad. „See on äge sündmus ja ma usun, et te naudite seda! Soovin teile homseks kerget jalga, osavust ja kiirust. Liikumises peitub elu ja tervis. Aitäh, et te olete teistele eeskujuks!” kõneles Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm.

Kodutütarde peavanem Ave Proos rõhutas, et olümpiamängude eesmärk on püüelda rahumeelsema ja parema maailma poole. „Ma loodan, et lahkute siit uue kogemuse võrra rikkamana. Pidage meeles, et rajale ei jäeta kedagi maha!” 

„Tervist, meie lootus ja tulevik!” hõikas Sakala maleva pealik Andres Sarits tervituseks. „Erinevalt teistest eakaaslastest, kes kaubanduskeskustes hängivad ja mõttetustega tegelevad, olete teie siin, arendate vaimu ja füüsist. Just teist on palju abi teie lähedastele ja riigile laiemalt. Õnne ja edu võistlustemöllus!” 

Viljandi linnapea Madis Timpson rõõmustas, et külla on tulnud palju noori toredaid inimesi. Ta arutles, et olümpiamängud ei ole tavaline spordivõistlus, vaid seal on peidus komplekt väärtusi, nendel mängudel unustatakse alati sõda ja vaen. „Kerget jalga ja rahulolu endaga!” lisas meer.

Viljandi saab olla uhke, sest siit on pärit ka sportlane, kes on välja võidelnud olümpiamedali – sõudja Kaspar Taimsoo võitis 2016. aastal suveolümpiamängudel pronksi. Ta kinnitas, et ka seekordsete mängude avamise pidulikkus ja uhkus ei jää palju maha päris olümpiamängudest. „Uhke! Suur rõõm on seda siin kogeda! Pidage meeles, et tuleb austada konkurenti, pakkuda abi ja küsida temalt, kas kõik on hästi. Meeskonnana suudad alati rohkem kui üksi!” jagas Taimsoo õpetussõnu.

Rongkäik võttis ennast vilkuritega politseiauto sappa ning algas teekond läbi õhtuse Viljandi järve äärde staadionile. Pärast avarivistust algas kestvusjooks, kus vanuserühmade kaupa jooksid nii tüdrukud kui ka poisid kestvusjooksul 20 minutit ühtejutti. Kel pärast esimest võistlust jalad ei tulitanud ja jaksu jagus, said oma ööbimispaigas,Jakobsoni koolis veel diskotada.

Laupäeval algas aga tihe rebimine. Peakohtunik Aivar Hommiku, kes on aastaid Suure-Jaanis korraldanud vanade olümpiaalade võistlusi, käe all olid kavas kilbijooks, paigalt kaugushüpe koos raskustega ning granaadiheide ja kuulitõuge (mõlemat vahendit pidi viskama nii vasaku kui ka parema käega). Võistlusarvestus käis kodutütardele ja noorkotkastele eraldi vanuserühmade kaupa: 7–12-aastased ning 13–18-aastased.

Ilmataat võistlejaid ja korraldajaid ei hellitanud ning kallas kõiki korduvalt üle tiheda külma vihmaga ja siis lasi tuultel raputada. Kui ta aru sai, et neid vintskeid tüüpe miski ei kohuta, joonistas lõpuks üle staadioni ja Viljandi järve kauni vikerkaare. 

Päeva lõpuks oli kavas meeleolukas teatejooks, kus tuli teha kotisjooksu, liduda nii, et ühel vahetusel jalas lestad, teisel minisuusad, siis pidi pajakindas käega veeretama palli ning läbima vahemaa, ees topsidest tehtud prillid ja taltsutama kepphobuseid.

Kui vilkad staabitöötajad olid tulemused kokku löönud ja diplomid kirjutatud, algas autasustamine.

Suur rõõm oli taas tõdeda, et üldvõidu pälvisid Sakala maleva kodutütred ja noorkotkad. Eesti spordiseltsi Kalev välja pandud uhke rändkarikas jääb malevasse oma aukohale. Kohtumiseni nelja aasta pärast uutel olümpiamängudel! 

Parimad Kodutütarde arvestuses

1. Jõgeva

2. Sakala

3. Viru

Parimad Noorte Kotkaste arvestuses

1. Harju

2. Pärnumaa

3. Sakala

Individuaalselt parim nooremate kodutütarde arvestuses
Marit Võhma (Viru)

Individuaalselt parim vanemate kodutütarde arvestuses 
Kati-Ly Randviir (Viru) 

Individuaalselt parim nooremate noorkotkaste arvestuses
Keorg Latt (Harju)

Individuaalselt parim vanemate noorkotkaste seas
Jürgen Aas (Sakala)

Vaata fotosid avamisest auhindamiseni ning pingutusest puhkehetkedeni siit:

Galerii

Lõuna maakaitseringkonna allüksused müttasid täiendõppel


Septembrikuu kolmandal nädalal kogunesid täiendõppele Lõuna maakaitseringkonna Tartu, Põlva ja Sakala allüksused. Kaitseliitlased treenisid oma oskusi hajutatud lahingutegevuses, samuti lihvisid üksikvõitleja oskusi ja jao formatsioone. Õppepäevad olid Viljandimaal Väluste lasketiirus ja Võrumaal Nursipalu harjutusväljakul. 

Fotod: Gunnar Teas 
Galerii