27. november 2021

Naiskodukaitse Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2021 on Mari Mesipuu.

 



Värskelt väärika tiitli pälvinud Mari Mesipuu tunnistas esimesi emotsioonesõnadesse pannes, et ta pole isegi kunagi mõelnud, et võiks selle tunnustuse saada.



Mari astus naiskodukaitsjate ridadesse 2017. aasta sügisel, 
olles 6-7 aastat liitumismõttega mänginud  ja ütleb 
tagantärgi, et jõudis enda arvates organisatsiooni 10 aastat
liiga hilja. Ta tahaks näiteks jaksata rohkem metsas mütata.




Teda rõõmustavad ägedad Sakala ringkonna naised, 
kellede hulgast on leidnud oma eluteele palju lahedaid sõpru.
Samuti on Mari Mesipuu usin õppija. Kui liitumisel
välistas ta enda tegevusaladena meditsiini ja toitlustuse, 
siis nüüdseks on ta end nendel aladel tublisti koolitanud. 
Järgmine unistus, mis täitmist
ootab, on staabiassistentide õpe Kaitseliidu koolis.

Sellest aastast nimetab Mari ühe eradaima hetkena Naiskodukaitse
koormusmatka. Hoolimata sellest, et tegu oli raske katsumusega ja mingil
hetkel oli ta valmis isegi katkestama, tegeles Mari endaga ja lõpetas
retke, sest nagu ta ise ütleb: “Teisi alt vedada ei saa!”

Lisaks ametlikule tunnustusele patsutavad Marile õlale ka sõbrad ja
tuttavad, tunnustades tema tegevusi Naiskodukaitses. Need ei ole muuseas
ütlemised, vaid uuritakse, mida ägedat olete te nüüd jälle korraldamas,
elavad kaasa ja tunnustavad. Tema kõige suuremate fännide hulgas on ka ema,
kelle meeldib väga saada pilte, kui Mari Naiskodukaitse ridades kuskil
tegevuses on.

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja arvates võiks meie organisatsioon
olla palju-palju suurem ja kasvamiseks tulebki lihtsalt rohkem teavitustööd
teha.

“Kui tahta, siis saab ikka!” on Mari üks motodest, millest võib julgelt
eeskuju võtta.

Juttu ajas: Tiiu Sommer

Mees, kelle jaoks Kaitseliit on palju enam kui hobi




Sel aastal saab Sakala maleva aasta kaitseliitlase tiitli Alar Pajusalu. Selle piduliku sündmuse puhul ajas peakangelasega juttu Üllar Priks.






Alar, räägi palun alustuseks natukene oma lapsepõlvest. Kas on selles midagi, mis viitaks juba eos militaarsetele huvidele?

Noh, ma arvan, et mu lapsepõlv oli täpselt selline nagu kõigil poistel. Mängisime sõda ja vaatasime märulifilme, aga mingit otsest kokkupuudet militaarmaailmaga ei olnud. Pigem tulid esimesed kontaktid põhikooli alguses noorkotkana.


Oli noorkotkaste teema siis juba populaarne? Kuidas sa nende ridadesse sattusid?

See oli üsna populaarne. Küllap keegi klassikaaslastest juba käis seal. Siis käidi juba ka koolides rääkimas, aga minul oli vist keegi juba ikkagi ees ja nii ma uudistama läksin.


Kas sa oled ka väeteenistuse läbinud?

Kahjuks jäi see erinevatel põhjustel läbimata.


Aga kokkuvõttes on sul takkajärgi kahju, et see etapp läbimata jäi?

Eks muidugi, eriti nüüd, kuna on näha, et need teadmised ja oskused, mis olen Kaitseliidu ajal saanud, oleks võinud juba enne olemas olla. Siis oleks olnud palju lihtsam edasi minna ja areneda.


Kuidas sinust siis päriselt kaitseliitlane sai?

Eks pisik oli noorkotkana sisse jäänud. Olin natuke aega peale noorkotkaks olemist ka noorkaitseliitlane või midagi sellist. Käisin mingi etapi oma sõpruskonnaga kaasas, aga siis jäi lünk sisse. Meedias oli ju Kaitseliitu vähe kajastatud ja minu nägemus oli selline, et laigulised tüübid käivad jalgrattavõistlustel teeotsasid valvamas jms tühisega tegelemas. Ma ei teadnud, mida nad päriselt teevad. Kui aga tuttavalt kuulsin, mis päriselt toimub, hakkas see huvi pakkuma ja liitusin Kaitseliiduga.


Kui vana sa siis olid?

See oli 2013. aastal, olin siis 27-aastane.


Millega sa tavaelus tegeled ja kui kaugel see militaarsest maailmast on?

Tegutsen ehitusvaldkonnas. Olen töödejuhataja Viljandi kaugküttevõrke ehitavas ettevõttes. Otsene kokkupuude militaarmaailmaga puudub. Kuna aga tegemist on elutähtsat teenust osutava ettevõttega, mida kaugküte on, siis mingilmääral on ikkagi tegemist energiaturvalisuse tagamisega.


See tähendab, et õues tuleb olla ja füüsilist vormi läheb ikka vaja?

Nii ja naa, mul on kontori ja välitööde suhe selline 40 ja 60 protsenti ja väljas liikumist on palju. Väljas liikumise ja füüsilise töö vastu pole mul kunagi midagi olnud.


Kui palju sa Kaitseliidus askeldada jõuad ja kui tihti sind maleva juures näeb?

Maleva juures näeb mind väga-väga vähe. Kaitseliit ei ole malev ja vastupidi. Põhiline töö käib ikka väljaspool malevat ehk siis nö maastikul. Üldiselt on Kaitseliiduga mul aastaplaan paigas, mille järgi toimetan. Osalen kõikidel õpetel ja tegelen ka õpete planeerimise ja kokkuvõtetega. Tihtipeale on enne ja peale õppust tööd rohkem, kui õppuse ajal kokku ja kohustuslikud 48h aastas võivad täis saada ka enne esimese väljaõppe algust.


Mis sulle kaitseliitlaseks olemise juures kõige rohkem meeldib? Miks sa Kaitseliidus oled?

Mulle meeldib see, et kaitseliitlane on konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõja vahelisel hallil alal. Me saame olla nii militaarsed kui mittemilitaarsed. Meie tegevus toimub nii sõja- kui rahuaajal. Kui kaitseväelased on surutud kindlasse kasti ja teavad millal nad tohivad/saavad tegutseda ja millal mitte, siis kaitseliitlane saab tegutseda laia spektriga. Olgu see siis piiri valvamine, piiritara ehitamine jms tegevus, millele kaitseliitlasi kaasatakse. Meil on nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi väljaõppeid. Saame teha koostööprojekte, kus õpetame kodutütreid ja noorkotkaid, koolitame tugivõrgustiku, käime politseiga koos patrullis jne Üldiselt tundub, kui keegi on hädas, siis on kaitseliitlane see esimene, kes abi pakub.


Kõigi nende erinevate tegevuste seast, mida kaitseliitlane teha saab – mida sina kõige rohkem naudid?

Ei ole ühtegi kongreetset tegevust, aga kui midagi välja tuua, siis laskmine. Meil on ka ainult kaitseliitlastest koosnev laskespordiklubi, mis kogub üha populaarsust ja kus on tänaseks juba rohkem kui poolsada liiget.


Kas sa suudad välja tuua mingi hetke või situatsiooni, mil kaitseliitlasena midagi tõeliselt suurt ja ägedat oled kogenud?

Kaitseliitu kuulumine ongi üks suur ja äge asi. See on üks suur kogukond. Mul ei ole mingit etappi, mille puhul ma ootaks, et see on nüüd see minu koht. Kogu kontseptsioon – planeerimine, tegevus ja lõpp – ongi kokku väga äge. Põhimõte, miks ja kuidas Kaitseliit toimib, on nagunii üleni isamaaline.


Sinu jutust kumab läbi teatav kambavaimu tunne. Kuidas Kaitseliidus sellega siis on? Kas sa suhtled oma kamraadidega ka organisatsiooniväliselt ja kas malevas tekib ka sõprussuhteid?

Ikka tekib. Kaitseliitlaseks saadaksegi ju enamasti kolme soovitaja abil. See tähendab, et sul on juba niigi mitu kaitseliitlasest sõpra. Organisatsioonis pead sa ju teistega arvestama ja läbi käima ja sealt tekib taolisi sidemeid veel juurde.


Oled sa ise ka mõne sõbra Kaitseliitu meelitanud?

Jah! Ma tegelen sellega aktiivselt, et liikmeid juurde saada. Lisaks uute liikmete värbamisele on väga tähtis mitte vanu olijaid ära lasta. Igale välja õpetatud ja kogemustega võitlejale on oma koht ja ülesanne. Kergekäeliselt ei tohi lasta kellelgi loobuda ja lahkuda.


Millisena sa enda tulevikku Kaitseliidus näed? On sul ambitsioone ja unistusi, mida täide viia?

Eks ikka areneda, õppida ja paremaks saada. Ma tean, et mõni võib ühte ja sama tööd teha kaksümmend aastat ja seejures ise õnnelik olla, aga mulle meeldib edasi liikuda. Ikka edasi – targemaks ja osavamaks. Igas asjas ja tegevuses peab olema progress ja edasiminek.


Kui sa üritaksid sõnadesse panna, siis mis Kaitseliidus olemine sinu jaoks on? Hobi? Väljakutse? Kui tõsine asi see sinu jaoks on?

Kui ma Kaitseliitu astusin, arvasin selle olevat hobi ja hea vaheldusena argipäevast ning tööst, aga praegu hindan, et Kaitseliidul on väga reaalne roll turvalise elukeskkonna loomisel. Ma näen, et see on minu jaoks pigem riigi kaitse kui hobi. Riigi kaitsmine on alati väljakutse ja seda peab iga kaitseliitlane tõsiselt võtma. Öeldakse et kaitseliitlane on ”vabatahtlik”. Turvalises Eestis elamine on vabatahtlik. Siin elades peaks olema meie kõigi kohus mõelda ja tegutseda selle nimel, et Eesti ka edaspidi vaba ja turvaline oleks. Ja Kaitseliit on selleks väga õige koht!


Sa küll oma jutuga vastasid just osaliselt mu viimasele küsimusele ära, aga ütle ikkagi lõpetuseks oma sõnadega, miks üks tavaline Eesti kodanik Kaitseliitu astuma peaks?

Meie turvaline keskkond ja iseseisvus pole iseenesest mõistetav. Selle loovad ju jõustruktuurid nagu politsei, päästeamet, kaitsevägi ja ka Kaitseliit. Igaüks võiks kuuluda Kaitseliitu ja anda oma panuse, et end turvaliselt tunda saaksime. Eriti sellisel hämaral ajal nagu praegu maailmas ja meie lähiümbruses valitseb. Ja tuleb rõhutada, et organisatsioonina loome endale tugivõrgustiku, mis vajab väga erinevaid inimesi oma erinevate oskustega. Seepärast pole ka vanus ja füüsiline vorm oluline, sest alati saab mõni eakam ja aeglasem inimene teha ära selle, mille peale muidu täisjõus sõjamehe energiat kasutada tuleks. Iga liige on oluline!

26. november 2021

Naiskodukaitse Sakala ringkond 94

 


Naiskodukaitse Sakala ringkond tähista aastpäeva.

Anti üle ergutused ja kuulutati välja

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja.




Kaitseliidu teenetemedali III klass
LILIAN ESTORN
AILI MÄGI

Annetada maleva rinnamärk
MARI MESIPUU
EBE ÕNNE
KERSTI LAOS

Tänukiri aktiivse osalemise eest Kaitseliidu tegevuses
GRETE VARES

Liiliaristi V klass
MIRJAM TRALLMANN

Liiliaristi Hõberist 
veebel KAIDO TOOMEMÄGI
leitnant MARTIN LINK

Keskjuhatuse tänukiri 
DANIELA ERIT

Ringkonna juhatuse tänukiri
MAIU KIVILAAN
LIIS KÄSPER
MARGE RAIDMA

Meenega 15. aasta aktiivse tegevuse täitumise puhul organisatsioonis:
LEILI SÄRG
LEANA LEMMING

Sakala ringkonna aasta tulevikulootus 2021 on KAROLINA PUGAL
Sakala ringkonna aasta tõusev täht on ANNIKA VÄLJA  
Sakala ringkonna Käbe kulbikeerutaja 2021 on DANIELA ERIT
Sakala ringkonna Aasta meediaguru 2021 on KAI KANNISTU
Sakala ringkonna terav kotkasilm on EVELIN LAPPALAINEN
Sakala ringkonna aasta plaasterdaja on MIRJAM TRALLMANN
Sakala ringkonna aasta õppur on MAIU KIVILAAN
Sakala ringkonna aasta üllataja 2021 on TIIU SOMMER
Sakala ringkonna välikatlast kaevikuni tiitliga pärjati MARGIT KIRSS
Sakala ringkonna aasta tegija 2021 on KAI KANNISTU
Sakala ringkonna Aasta naiskodukaitsja 2021 on  MARI MESIPUU



8. november 2021

Noored Kotkad veteranide keskel, ehk SIBUL 2021

 






Autor: 
Reimo Jürjo
Noorkotkas


Sakala Maleva Noored Kotkad osalesid 5.-7. novembril toimunud Lõuna

Maakaitseringkonna suurõppusel SIBUL 2021. Kotkastele oli see suur

võimalus, mida ei saanud kasutamata jätta, kuna sellisel Kaitseliidu

õppusel polnud me varem käinud. Noored said info, registreerisid

ennast ning jäid õppust ootama, päev enne õppust jagati meid üksuste

vahel ning Kotkaid läks nii staapi, kerge jalaväerühma, tankitõrje

rühma, kui ka jalaväerühma. Ülesandeid oli seinast seina, mida Kotkastele

anti ning nad kinnitavad, et kellelgi polnud igav. Kui lõpuks õppus läbi

oli ja poisid kõik tagasi olid, oli näha, et mõni oli läbimärg kuid samas

teine täiesti metsaga kokkukasvand.


Kergejalaväerühma läinud Noorkotkas räägib, et õppus oli väga oluline ning

sai palju eelinfot tulevikust, kuna on suur soov minna edasi

noorkaitseliitlaseks, lisaks mainis ta, et rühmas ootas teda ees kamp nö

vanasi veterane, kes olid südamega asja juures, mida nad tegid. Sakala

Maleva Noored Kotkad on alati valmis tegema koostööd ja minema appi

Kaitseliidule või Naiskodukaitsele.


Tankitõrjepoisid räägivad, et see on koht, kuhu nad läheks iga kell tagasi.

Vahepeal oli küll passimist, kuid see sisustati ka ära. Mind üllatas ka

see, kui kiiresti meid omaks võeti ning usaldama hakati.


Staapi külastanud Kotkad olid need, kes teadsid kõige rohkem õppusel

toimuvast. Staabikotkastel oli ka tore võimalus lüüa kaasa PPA ja KL poolt

tehtud õppuse auto läbiotsimisel ning seda nad neile kergeks ei teinud.


Alati Valmis!


Galerii.
fotod: Gunnar Teas

30. september 2021

Raskel Laidoneri rajal kaotajaid ei olnud, võidu viisid koju Saue kodutütred ja Kuusalu noorkotkad


 Eda Kivisild


24. septembri õhtul oli Mustla rahvamaja juures suurem sagimine. 12 võistkonda kogunes, et minna vastu ööd vähemalt 25 tunniks Laidoneri rajale.   




Pärast võistluse avamist selgus, et start on hoopis Ennuksemäe metsavendade punkri juures. Võistlejad kamandati DAF-ide kasti, kiivrid pandi pähe ja esindajad jäid lahkujatele järele lehvitama. Nad teadsid vaid niipalju, et oma hoolealustega saavad nad kohtuda kahes kontrollpunktis. 

Aga see oli alles algus. Ennuksemäe punkri parkimisplatsilt pidid võistlejad kõmpima umbes poolteist kilomeetrit punkri enda juurde, kus toimus varustuse kontroll, anti kaart ja esimese kontrollpuntki koordinaadid. Järgnev öö oli otsustav: kes selle vastu pidas, siis suure tõenäosusega ka lõpetas. 

Laupäeva hommikuks jõudsid võistlejad Kärstna mõisa juurde ja tegid traatside ülesannet. Ilmnes, et ka nutiajastu noored on täitsa loogilise mõtlemisega ning isegi need, kes varem polnud traatsidega kokku puutunud, leidsid õiged augud üles ja tekst sai edasi antud-vastu võetud.

Päeva peale läks ilm kenamaks, päike tuli välja ja võistlejad läbisid ühe punkti teise järel. Teistmoodi oli korraldatud ka laskepunkt: seekord tuli täpne olla keskaegsete relvade käsitsemisel. Õhne jõe ääres loosisid võistlejad endale paadi ja teekond jätkus viis kilomeetrit mööda jõge. Kui loosiga vedas, saadi sihtpunkti lihtsamini, kui aga Fortuuna käkki keeras, tuli jõel olla kauem. Isegi kohe nii kaua, et Gunnar lennutas drooni õhku, aimu saamaks, kus võistlejad on. Ka uneaeg sõltus õnnejumalanna tahtest, sest pärast paadirallit said võistlejad mõne tunni soojas telgis magada. Või siis ei saanud. 

Telgi püstitamise punktis olid Kuusalu ja Põlva noorkotkad kohal ammu enne kontrollpunkti ülespanekut. Poisid ütlesid, et rada väga hull ei ole ja punkte, mis meeldisid, oli mitmeid. Mõni rääkis sellest, kuidas ta terve pühapäeva ühikas maha magab. Väsimuse märke noortel aga eriti polnud. Ju andis energiat see, et varsti-varsti on lõpp. 

Viimane punkt oli takistusrada ning ka see nõudis meeskonnatööd. Sealt said võistlejad lõpujooksu stardi ja Mustla rahvamaja eest võistlus lõppes. 

Pühapäeva hommikul oli lõpurivistus, võistlejate tänamine ja austamine. Kaoajaid sel rajal ei olnud. Igaüks, nii see, kes end võistluseks kirja pani, aga katkestas, kui ka see, kes pühapäeva öösel Mustla rahvamaja juures hõisetega vastu võeti, oli võitja.

Siinkohal olgu ära toodud ka esimese kolme koha järjestus:

Kodutütred:

I koht Saue kodutütred, Harju ringkond: Liina Jaanus, Anu-Li Aruvald, Helena Mai Lannes ja Kadri-Liis Salupõld;

II koht Mustad Kassid, Sakala ringkond: Reena Reidla, Mirtel Lensin, Heleriin Laanemäe ja Gerli Tafenau;

III koht Ümera kodutütred, Sakala ringkond: Ketely Ždanov, Gerli Sülla, Laura-Liisa Kibe ja Mirtel- Marleen Paju.

 

Noored Kotkad:

I koht Kuusalu noored kotkad,  Harju malev: Andreas Idavain, Allen Larin, Jan Philip Kivimäe ja Kent Clark Valge;

II koht Põlva noored kotkad,  Põlva malev: Karl-Kristjan Ilus, Harri Sikka, Artur Parma ja Joosep Pokk;

III koht Ümera Lootus, Sakala malev:  Reigo Hunt, Karl Ariva ja Reimo Jürjo.


Galerii

20. september 2021

Ümera noorkotkad korraldasid patrullvõistluse









Tekst: Reimo Jürjo, võistluse peakorraldaja


Noorte Kotkaste ja Kodutütarde "Ümera lahingu" patrullvõistlus toimus 17.09-18.09.2021 Kolga-Jaanis. 
Võistluse tähtsaim tähendus on see, et võistlust korraldasid Sakala maleva noored ise. 
Võistlusele tuldi nii kodust kui võõrsilt ja käidi läbi üheksa erinevat punkti, kus võistlejad pidid
enda oskusi ja teadmisi proovile panema. 
Rajal oli vaja teha luureraport, sõita kummipaadiga, keeta muna lõkkel, teha näkku kunsti ehk 
end maskeerida, päästa kodust põgenenud last ja edastada salajast infot. Proovile pidi
panema enda ragulka kasutamise oskused ja päästma päästerõngaga uppuv ese.
Võistlejad tõid esile võistluse lõppedes vastutegevuse aktiivse töö ja enda
lemmikpunktid. Võistluse korraldanud noortele meeldis, mida nad tegid ja
laususid: "Kindlasti teeme järgmisel aastal uuesti."

Võistluse võitis võistkond Sakala Mustad kassid 87 karistuspunktiga. 
Teise koha saavutas  Ümera Noorte Kotkaste võistkond 110 karistuspunktiga ja 
kolmanda koha Lääne Noored Kotkad.

Fotod: Galerii 1



22. august 2021

Rühmadevaheline laskevõistlus 2021

 



Rühmadevaheline laskevõistlus
 maleva rändkarikale
Väluste. 22.08.2021






Meeskondlik järjestus:

I koht - Linnuse 6 rühma võistkond tulemusega 1078 punkti;
II koht - Teringi rühma 2 võistkond tulemusega 1048 punkti;
III koht - Teringi rühma 1 võistkond tulemusega 988 punkti;
IV koht - Ümera üksikrühma võistkond tulemusega 898 punkti;
V koht - Linnuse 4 rühma võistkond tulemusega 809 punkti.

Individuaalne (esikolmik) järjestus võistlusklasside kaupa:

1.            9 mm püstol H&K USP
I koht - Marge Laiõunpuu tulemusega 219 punkti;
II koht - Hanno Kirchfeldt tulemusega 214 punkti;
III koht - Taimo Tugi tulemusega 212 punkti.

2.            9 mm püstolkuulip. M/45B
I koht - Eero Takk tulemusega 218 punkti;
II koht - Ahto Mäesalu koht tulemusega 177 punkti;
III koht - Urmas Feldmann koht tulemusega 153 punkti.

3.            7,62 mm autom. AK-4 100 m
I koht - Toomas Taimre tulemusega 276 punkti;
II koht - Guido Riitsalu koht tulemusega 269 punkti;
III koht - Jukka Markonsaari koht tulemusega 255 punkti.

4.            7,62 mm autom. AK-4 300 m
I koht - Harri Mäesalu tulemusega 196 punkti;
II koht - Riho Rei tulemusega 166 punkti;
III koht - Raivo Roosi tulemusega 154 punkti.
Galerii.
Fotod: Gunnar Teas

11. august 2021

Ümera sai oma sümboolika



Tekst: Üllar Priks
Fotol Ümera välivormi embleem






Seda, et rühmal oma nägu peab olema, mõistis juba eelmine rühmaülem Rein Kikas, kes aasta eest ka vastava ettepaneku tegi. Juhatus pani Erich Palmile ja Ahto Alasele ülesandeks asjaga tegelema hakata ning mehed käisid muuseumijuhi Jaak Pihlaku juures teadmisi ja minevikukilde kogumas.




Jõuda ühtsele arusaamale, kuidas üks ja konkreetne sümbol rühma kirjeldaks,
oli esialgu väga keeruline. “Mõtlesime siis, et meil on torupillimehed,
NATO-mehed, kirjamehed ja mis mehed kõik veel. Kuidas need aga kõik ühte
kimpu köita?” arutles Palm. Peale pikki vaidlusi võtsid eestvedajad
ühendust kunstnik Priit Herodesega, kelle abile on nad väga tänulikud.

Kuigi kunstnik sai vihjed ja lähteülesande just rühmaliikmete oskustele
tuginedes, tuli ta mõttele siduda identiteet ajaloolise Ümera lahinguga.
Nii sai rühm endale vapikujulise embleemi.

Sinisel kilbil hõbedane mõlemalt küljelt laineline püstpalk, milles must
muistne mõõk. Saateks kaks  hõbedast tammelehte.  Embleem on kavandatud
Eesti rahvusvärvides (valge on hõbedase asendusvärv). Sinine ja hõbedane on
ka Viljandimaa vapivärvid. Laineline palk tähistab võidukat Ümera lahingut,
mõõk kaitsetahet ja kaitsevõimet. Tammelehed on tugevuse ja teenekuse
sümboliks.

Eskiisi nähes juhatus kohe selle heakskiitmisel ühist keelt ei leidnud ning
lõpuks küsiti nõu ka kõigilt Ümera liikmetelt, kes siis mitme versiooni
hulgast seda kõige sobilikumat otsida aitasid. Embleem, mis lõpuks välja
valiti, sai ka valdava enamuse rühmaliikmete häältest. “Kui viimasel
õppepäeval embleemid välja valiti, olid liikmed minu meelest väga rõõmsate
nägudega,” oli Erich Palmil hea meel. “Käin siiamaani ringi ja vaatan
kõikide teiste rühmade sümboolikat nagu veidrik,” naeris mees ning
tunnistas, et pole veel ettevõtmise lainelt maha saanud.

10. august 2021

Ümera rahvas käis paugutamas



Tekst: Üllar Priks

Möödunud nädalavahetusel pidas maha põhjaliku väljaõppe päeva Kaitseliidu
Sakala maleva üksikrühm Ümera. Juba varahommikul tõsteti võitlejad koos
varustusega masinatesse ning põrutati Väluste lasketiiru, kus
asjaosalistele erinevaid relvi proovida anti.



Ette võeti nii Rahe 20, Instalaza, M14 kui ka malevlase põhivarustusse
kuuluv AK-4. Instalazat kui tankitõrjerelva said ümerlased katsetada
alakaliibrilise õppelaenguga. Päeva lõpuks tehti ka päris pauku ehk lõhati
suurt miini. Kava oli tihe ning nii mõnigi staažikas kaitseliitlane
tunnistas, et olenemata pikast kogemusest oli tegu tõsiselt mahuka õppega.

Tegus päev tõi rühmaliikmed üle pika aja kokku ning andis võimaluse koos
aega veeta ja muljeid vahetada. Keeruliste olude tingimustes pole
malevlastel just liiga tihti võimalik olnud kohtuda. Samuti pole Ümera
selline rühm, mille liikmed igas olukorras esimesena just relva järele
haaraksid. Seda enam on oluline aeg-ajalt põhitõdesid meelde tuletada ning
end uute tuultega kursis hoida. Ikka selleks, et ennast ning teisi
malevlasi tulevikus mitte ohtu seada. Sest võib ju teada väga hästi
erinevate tulirelvade hingeelu teoorias, kuid kui ei ole aimu, kuidas relv
päriselt käes käitub ning millise sündmuste ahela käivitab, võib sellest
ohusituatsioonis palju pahandust tulla.

Ümera üksikrühma kuulub koos kahe jao toetajaliikmetega teistpoolt
põhjalahte umbes 70 inimest. Kümmekond soomlast oli õppepäeval ka kenasti
kohal. Taoline treening oli üksiti vajalik juba ka seepärast, et kuu lõpus
on tulemas Sakala maleva rühmadevaheline laskevõistlus, millest ka Ümera
liikmed osa võtavad ning hea tulemuse teha soovivad. Sügisel ootab
kaitseliitlasi veel ka Lõuna-Viljandimaal toimuv suurõppus “Sibul”. 


Fotod: Gunnar Teas
Galerii 

14. juuli 2021

Sakala noorkotkaste ja kodutütarde Spekter 2021

 

Sakala noorkotkad ja kodutütred pidasid oma Spektri suurlaagri 13.-16. juulil Sammuli puhkekeskuses. 

Nelja päeva jooksul tehti sporti, mängiti ja osaleti erinevates õpitubades. Sai lasta vibu ja õhupüssi, õppida katelokil toitu valmistama, discolfi mängima, varjualust püstitama jne. Soovijad said endale kujundada T-särgi, punuda käevõrusid ja valmistada märke. 
Esimese õhtu sisustasid Sakala ringkonna naiskodukaitsjad. Nad olid ette valmistanud orienteerumisraja ja kontrollpunktides olnud ülesanded-küsimused lähtusid Naiskodukaitse praegusest leivanumbrist: äpist "Ole valmis!". 
Teine õhtu tõi laagrisse üllatusesinejad. Nimelt tulid kolm noormeest ja soovisid noortele esineda.  Lavale astus "Aware Wolves" koosseisus Rauno Vaher, Hain Hoppe ja Markus Nylund. Esimeste helidega olid ka noorkotkad ja kodutütred platsil ning tantsimist ei seganud isegi vihm. 
Kolmanda õhtu sisustasid noored oma etteastetega. Spektri laagrist sai teha mälestuseks pilte fotoboksis. 
Vaata Spektri laagri tegemisi siit: 

Esimese päeva hetked galeriis.

Teise päeva hetkel galeriis.

Kolmanda päeva galerii.

Neljanda päeva galerii.







12. juuli 2021

Kodutütarde Sakala ringkond 32


 Viljandi

12. 07. 2021






Kodutütarde Sakala ringkond tähistas oma taasasutamise aastapäeva. 
Tunnustati tublimaid, anti üle erialamärgid ning vande andsid uued Kodutütred

Galerii

11. juuli 2021

Sakala maleva Noored Kotkad 91

 

Noorte Kotkaste Sakala malev tähistas oma 91. aastpäeva. Anti üle ergutused, tänukirjad ning teenetemedalid.


Galerii

Noorte Kotkaste lastevanemate laager


 9 - 11. juuli. Välustes.

Tekst: Reimo Jürjo
Noorte Kotkaste Ümera rühm





Lastevanemate laager 2021 toimus 09.07.21 - 11.07.2021 Kaitseliidu Väluste väljaõppelalal. Laager avati kell 17:00. Laagri nimest välja lugedes oli selle laagri eesmärk tutvustada laagrilistele ehk lastevanematele, mida teevad Noored Kotkad laagris olles. Laagri esimesel õhtul, said osalejad üles seada telkla, millega oli kõvasti pusimist, kuid laagrilistele meeldis. Oli aeg minna õhtuse lõkke äärde, kus õpiti: lõkke tüüpe, kuidas teha ise lõket, -vilet ning luuramise algteadmisi. Lõkke ääres küpsetati grillvorsti. Iseküpsetatud grillvorst salatiga maitses hästi. Kõht täis ja tuju hea mindi esimest korda telkidesse und nautima.

Laupäeva hommikul äratas laagrilised üles ruuporist lastud operatiivsõiduki sireen. Hommikul jagati laagrilistele kätte katelokid ja 24h kuivtoidupakk, millega pidi kogu päeva üle elama. Päeva esimene õpituba oli kateloki kasutamine ja ohutusreeglid, mis õpetas laagrilistele oma hommikusöögi tegemist. Päeval õpiti ja tehti veel: AK-4 ja M16 relvade käsitlemist, lasti relvadest AK-4 ja M16, läbiti köisrada, parve ehitamist millega mindi üle tiigi, mängiti vibulahingut, söödi vahepeal, kuidas metsas toime tulla, riviharjutused ning liikumist maastikul. Õpitubade lõppedes said laagrilised Naiskodukaitse Sakala ringkonna usinate kokkade valmistatud maitsva  õhtusöögi, mis kõigile ka väga maitses. Peale õhtusööki sõideti Võrtsjärve ujuma ja kui lõõgastav ujumine läbi sai mindi tagasi laagri alale , kus juhtus midagi põnevat. Lagrilisi üllatas vastutegevus, kes oli seadnud üles blokaadi ja asunud taga ajama laagriliste transporti, mis aga sõitis neilt eest läbi ja jõudis tagasi tervelt ning ühes tükis.  Kõik lõppes hästi ning osalejad said uue ja huvitava kogemuse. Laagrise jõutud, valmistuti öiseks rännakuks, mis toimus 5-6 liikmelistes gruppides. Rajale mindi 20 minutiliste vahedega õhtul ning raja start oli 23:00. Rada ei käinud punktide peale, kuid oli oodata vastutegevust. Rada koosnes viiest punktist: luureülesanne, elustamine, salakood, takistusrada ja side, ning oli 7 km pikk. Raja vältel oli pidevalt kuulda relvalaske, ilutulestiku pauke, kilkavaid lapsi ning järgmist ootavat vanemaid. Viimased võistlejad jõudsid tagasi öösel kella kolme paiku ning oli laagriliste pealt näha, et nad võtsid võistlusest viimast.

Laagri viimane päev avati hommikul isuäratava pannkoogi lõhna peale, mis olid tehtud Noorte Kotkaste enda kätega aga enne sööma saamist tehti ka virgutav hommikuvõimlemine. Peale pannkooke alustati õpitubadega, kus õpetati raadiosidet ja maskeeringut. Õpitubade järgselt pakiti laager kokku ning asuti tegema ettevalmistusi Noorte Kotkaste 91. aastapäevaks. Noorte Kotkaste 91. aastapäeva piduliku koonduse avas Sakala maleva Noorte Kotkaste malevapealik Riho Rei, kes tänas laagrilisi, korraldajaid, noori, abilisi ja noortejuhte ning väärtustas nende  vabatahtlikku tööd ja panust. Pidulikul koondusel anti üle  Noorte Kotkaste 91. aastapäeva tunnustused. Lisaks sai kohapeal soolast ja magusat kringlit ning kõigi lemmikuks osutus Paulina käsitööjäätise laud. 

Laagri huvitavaim tähelepanek on see, et kõiki tegevusi viisid läbi Noored Kotkad ise, koos täiskasvanud abilisega. Laagris osales ka sünnipäevalaps Taivar Riga ning talle lauldi kogu laagriga ja küpsetati kook, mida hea isuga söödi. Laager lõppes kõigi jaoks hästi ning keegi ei lahkunud morni näoga.


Galerii

Teetõkke video