Naiskodukaitsjad külas Päästeametil: kiirus, rahu, professionaalsus ja kriisivalmidus

Sõbrapäeva eel avanes Sakala ringkonna naiskodukaitsjatel suurepärane võimalus piiluda Viljandi päästekomando igapäevatöö telgitagustesse. 

See ei olnud lihtsalt tavaline visiit, vaid põhjalik sissevaade maailma, kus loevad sekundid ja valitseb vankumatu kord.

Ringkäik päästjate "teises kodus"

Praegune päästekomando hoone on vaid kaks aastat vana. See on palju enam kui lihtsalt garaaž – see on päästjate teine kodu, kus ollakse valmis reageerima 24/7. Neil on korraldus häire saabudes ühe minuti jooksul välja sõita.

Seistes keset garaaži kuulsime väljakutse häält – võpatus, ehmatus, mis meie tegema peame. Teisel korrusel avanesid uksed, mees laskus mööda toru alla ja supsti oli juba saabastes ning sõiduvalmis. Distsipliin, kiirus ja sujuvus. See väljakutse oli korraldatud meile näitlikustamiseks, kuid õhus oli tunda pinget ja reaalset valmisolekut väljasõiduks.

 Meie ringkäik viis meid läbi võimsa garaaži ning moodsate bürooruumide ja funktsionaalsete olmeruumide. Mida nägime?

• Nelja päästesõidukit mahutavat garaaži, kuhu on lisatud masinate pesemise ruum. Eks meist enamik on laatadel näinud neid uhkeid sõidukeid, kuid pole osanud või tahtnud vaadata, uurida, millist varustust ja tehnikat need sisaldavad. Kui palju erinevat ja vajalikku!

• Jõusaali, kus hoiavad ennast vormis nii päästjad kui ka kontoritöötajad;

• Mõnusat puhkenurka ja kööki, kus ühiste söögikordade ajal meeskonnatunnet tugevdatakse. Laual oli valmis juba salat. Ja need lõhnad, mis praeahjust hõljusid, kutsusid sööma.

• Vajalikku saunakompleksi, mis on pärast keerulist ja rasket tööpäeva asendamatu. Istud saunalaval, toetad selja vastu puidust seina, viskad leili ja vaadates aknast kaugusesse tööpinged hajuvad.

Puhtus kui professionaalsuse sümbol

Eriti huvitav oli kuulata selgitusi selle kohta, mis saab siis, kui päästjad väljakutselt tagasi tulevad. Meie oleme harjunud nägema päästjaid ja nende tehnikat alati värske ja puhtana – see ongi märk professionaalsusest. Kuid selle taga on põhjalik ja süsteemne töö:

• Sõidukite pesu: pärast igat väljasõitu puhastatakse masinad, et sool, pori või põlengujäägid tehnikat ei kahjustaks.

• Varustuse hooldus: iga voolik, liitmik ja tööriist kontrollitakse ning puhastatakse enne, kui see uuesti oma kohale asetatakse. Vajadusel vahetatakse, kuivatatakse varustust.

• Päästjate "suurpuhastus". Päästetöödel puututakse sageli kokku mürgise suitsu ja saastega. Seetõttu on komandos eraldi kord ja ruumid päästjate riiete vahetuseks ning pesuks. Määrdunud vormiriided lähevad kohe spetsiaalsetesse tööstuslikesse pesumasinatesse, et vältida mürkainete levikut. Seega peavad päästjatel olema mitmu komplekti rõivaid, et uueks väljakutseks kohe jälle valmis olla.

Päästja Toomas Salumäe (pildil) jutust jäi kõlama: „Kõige tähtsam on alati elu. Olgu selleks päästjate enda turvalisus, päästetav või hoopis auto eest läbi lipsav inimene. Seda on meil kõigil ainult üks.“

Õppeklassis pandi proovile meie teadmised

Pärast ekskursiooni suundusime õppeklassi, kus tõsisemad teemad muudeti põnevaks ja mänguliseks. Keskendusime elanikkonnakaitse õppele ja rakenduse "Ole valmis!" võimalustele. Igava loengu asemel tutvustas lõuna päästekeskuse ennetuspartner Tea Raidsalu põnevaid mänge, et seeläbi teadmisi omandada.

•  Kriisivalmiduse bingoloto – kes meist on kodus kõige paremini ette valmistunud? Bingoloto kaudu käsitlesime mänguliselt erinevaid kriisivalmiduse osi mõeldes kaasa oma koduste varude ja teadmiste üle.

•   Viie punkti mäng: Nutikas ja kaasahaarav ülesanne, kus tuli ruumi peitunud viiele küsimusele vastused leida Ole valmis! äpist. Kõik vastused koosnesid numbritest, mille alusel moodustunud koodi abil sai avada põneva salalaeka, kust sai endale väikse kingituse.

Suur tänu võõrustajatele sooja vastuvõtu ja hariva õhtu eest! Nüüd oleme jälle sammu võrra teadlikumad.

Tekst: Evelin Laanemäe

Fotod: Gunnar Teas

NK Sakala esindus Valgel Välgul ehk kuidas Rootsi kuninga suuskadel sõjas käidi

 

Kui Noorte Kotkaste Sakala maleva esindus asus teele NK Valgamaa korraldatud võistlusele Valge Välk, ei osanud keegi arvata, et ees ootab mitte ainult patrullvõistlus, vaid ka ajarännak. Täpsemalt: rännak eelmisse aastatuhandesse.

Varustus otsekui ajalooõpikust

Noored said malevast kaasa suusad. Rootsi omad. Puidust. Tõenäoliselt kuningliku armee ladudest. Suusad, mille vanus oli suurem kui kogu esimese võistkonna eluaastad kokku.

Suusad iseenesest ei olnud halvad – puit, metall ja väärikus olid alles. Aga nahast suusaklambrid… need olid otsustanud, et 75-aastane teenistus on piisav. Ja nad andsid sellest teada väga selgelt ning väga kiiresti.

Esimene võistkond – grenaderid Ümerast

Esimese võistkonna koosseisu kuulusid noorkotkad Ako, Aksel ja Sebastian NK Ümera rühmast ning Viktor Kesklinna rühmast.

Esimene suusaklamber purunes juba starti astudes. Siinkohal suur tänu Valgamaa maleva korraldajale, kes ulatas meile varuosa ja ütles rahulikult: „Tagasi tahan. Ühes tükis.“

Nii see seiklus algaski. Juba esimesse kontrollpunkti jõudes olid umbes veerand sidemetest oma ajaloolise rolli täitnud ja kasutuskõlbmatuks muutunud. Edasi liiguti klassikalises Rootsi grenaderi stiilis: suusad vapralt õlal, pilk kauguses.

Hoolimata sellest võisteldi edasi. Näidati teadmisi politseipunktis, detektoriga otsiti miine ja liiguti sihikindlalt punktist punkti.

Paraku tabas võistkonna kaptenit Akslit kõige karmim katsumus. Ühel liinialusel alal vajus ta kolm korda läbi jää põlvini vette. Kontrollpunkti jõudes olid saapad ja püksid allpool põlvi nagu keskaegne raudrüü.

Tund aega bussis maksimaalsel soojusel suutis püksid küll pehmeks teha, kuid saapad jäid endiselt… iseloomukaks. Sellegipoolest läksid kõik poisid koos ülesannet täitma ja tegid see edukalt. Kahjuks oli Akslil raudrüü peagi tagasi ning raske südamega tuli kapten maha jätta. Juhtimise võttis üle Ako.

Teine võistkond – 8-jalad Karksi-Nuiast

Teise võistkonna moodustasid 8-jalad Karksi-Nuiast. Nende jaoks oli see üldse esimene võistlus. Poisid olid küll noored ja rohelised, aga vaprad. Kuigi nad ei jõudnud kontrollpunktidesse õigel ajal, ei jätnud nad rühkimist. Naer ja rõõmus meel ei kadunud kordagi, hoolimata sellest, et suusad olid peaaegu kaks korda pikemad kui kandjad ise.

8-jalgade noorkotkaste jaoks olid suurimad õppetunnid kaardilugemine ja liikumine talvisel maastikul. Kahjuks võttis vastutegevus enne öist puhkepausi neilt viimase „elu“ ning nad pidid katkestama. Kui esindajad nende juurde jõudsid, oli teotahe ja hea tuju siiski alles.Esimese talvise võistluse kohta 13-aastastele – väga kõva tulemus.

Jätkavad ainult kangemad

Esimene võistkond jätkas kolmekesi. Vastase luurepatrullid seljatati edukalt, kuid kiirel eemaldumisel kaotas Viktor ühe suusa. Põhjus oli lihtne ja ajaloohõnguline: klambrid olid vanemad kui tema vanaisa. Kuna suusk on kohustuslik varustus, tuli minna tagasi ja loovutada üks „elu“.

Puhkealasse jõudes ootas noormehi väike puljong, kuivad sokid, varustuse kohandamine ja kolm tundi tukkumist jahedas bussis. Hommikune äratus meenutas juba Kardemoni linna röövleid: „Kus mu sokid on? Kus mu saapad on? Alles eile olid nad siin…“ Kuivad sokid jalga ja jälle rajale.

Paraku ei pea ka ajaloost pärit museaalivääriline varustus igavesti vastu. Umbes seitse kilomeetrit enne lõppu jäi Sebastian lõplikult oma suusasidemetest ilma. Esimene kõne esindajatele: „Katkestame.“

Kohale jõudes ja peakohtunikuga suheldes selgus, et võistkond võib jätkata kahekesi. See hetk, kui Ako ja Viktori silmad särama lõid, oli kõnekas. Seitse kilomeetrit lõpuni – ja nad saavad jätkata.

Sebastian seisis kõrval, nägu lumivalge, iga karv härmas. Temast on mees saamas.

Finaal – lahingpaar

Noorte Kotkaste Sakala esindus lõpetas võistluse lahingpaarina. Mitte neljaliikmelise meeskonnana, aga lõpetas. Ja see oli seda väärt.

See ei olnud lihtsalt võistlus.
See oli ellujäämisõpe, ajalootund, iseloomukasvatus ja etnograafilised välitööd suusanduses. Noored olid vaprad. Naer ei kadunud. Tahe ei kadunud.

Loodame ainult, et järgmisel korral on varustus sellest sajandist. Iseloomu võib kasvatada igas olukorras, aga suusasidemed võiksid siiski ajalooraamatust rajale kaasa mitte tulla.  

Ahto Alas
NK Sakala Ümera rühmapealik

Fotod: Ahto Alas ja Elerin Öövel (2)

Kärstna lahingu mälestusmäng – 33 aastat traditsioone ja tegutsemisrõõmu

Kärstnas toimus juba 33. korda Kärstna lahingu mälestusmäng – sündmus, mis ühendab ajaloomälu, noorte aktiivsuse ja kogukonna koostöö. 

Enne matkamängu starti süüdati küünal Kärstna Vabadussõja mälestusmärgi juures, et austada neid, kellele see päev on pühendatud.

Tänavuse mälestusmängu peakorraldajad olid Noorte Kotkaste rühmapealikud Antonina Eek ja Ebe Õnne.
Ilm oli noorte poolt ning kuigi haiguse tõttu jäi võistlusest eemale kaks võistkonda, startis rajale siiski 7 tiimi – 3 Noorte Kotkaste ja 4 Kodutütarde esindust.

Rajale jagus põnevaid ja tegusaid kontrollpunkte, mille eest hoolitsesid Mustla päästekomando, Viljandi politseijaoskonna abipolitseinikud, Halliste jahiselts, Kaitseliidu Sakala malev, samuti vanemad noorkotkad ja kodutütred. Päeva keskel hoidis kõhud soojas ja täis tublid naiskodukaitsjad, kes pakkusid kuuma suppi – suur aitäh!
 
Punktidest natuke lõbusamalt ka.
 
Päästepunkt oli tõeline hitt – noored said tunda end päris päästjatena ja panna proovile oma oskused.
Politseipunktis tuli „suusad alla panna“ ja katsetada, kuidas on liikuda politsei varustuses – nii mõnigi sai uue austuse ameti vastu.
Jahimeeste punktis pandi proovile looduse tundmine: milline jälg kuulub metsseale ja milline rebasele? Noored üllatasid heade teadmistega.
Kodutütarde ja noorkotkaste ühises punktis prooviti ära tunda Eestis talvituvaid linde. Noorte Kotkaste punktis pääsu ei olnud – lõke tuli põlema saada etteantud vahenditega ja nutikust kulus omajagu.
Kiire tagasiside põhjal osutusid noorte lemmikuteks Kaitseliidu Sakala maleva takistusrada ja täpsusviske punkt.
Rajale kaasa antud magamiskott leidis aga väga praktilise kasutuse Naiskodukaitse meditsiinipunktis, kus tuli „kannatanu“ soojas hoida ja kelgu peal abi juurde toimetada.
 
Tulemused, mis väärivad eraldi esiletõstmist:
Kodutütarde arvestuses saavutasid esikoha Jakobsoni rühma kodutütred (Karmen Roht, Lenna Lahesalu, Laura-Ly Kurson ja Eleanor Käomägi)
 
Noorte Kotkaste arvestuses tulid võitjaks Nutikate Rebaste rühma võistkond 4 (Veli Pettai, Kristjan Ruudi Alle, Paul Lind ja Raimo Tulp)
 
Korraldajad tänavad südamest sündmuse jäädvustajat, Kärstna mõisaprouat, rajameister Taivarit, ajaloolast Jürit ning loomulikult kõiki osalejaid ja abilisi, kes tegid selle päeva võimalikuks. Just tänu teile elavad traditsioonid edasi ja noorte silmad säravad rajal! 

Tekst: Ebe Õnne,
Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor
Fotod: Gunnar Teas

Galerii 

Tähistades Tartu rahulepingut, hoides Eesti tulevikku

Tänavu möödub Tartu rahulepingu sõlmimisest 106 aastat.

2. veebruaril, Tartu rahu mälestuspäeval, peatume hetkeks, et meenutada kokkulepet, mis kinnitas Eesti õiguse olla vaba ja iseseisev. Tartu rahu ei olnud ainult dokument – see oli usk tulevikku, julgus seista oma maa ja rahva eest ning vastutus hoida seda pärandit elavana. Mälestades toonaseid tegijaid, võtame endale kohustuse kanda edasi rahu, õiglust ja hoolimist, mis hoiavad Eestit tugevana ka praegu.

Austust avaldati Vabadussõja mälestusmärkide juures üle Eesti ja mõistagi ka Viljandimaa eri nurkades.

Kaitseliidu Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp asetas pärja ja küünla Viljandi Vabaduse platsil Vabadussõja ausamba jalamile. "Soovime Sakala maleva poolt tunnustada ja mälestada neid kangelasi, kes jätsid vabaduse eest oma nooruse, tervise ja paljud ka oma elu. Need inimesed on loonud tingimused, et Eesti riik saaks sündida. See on meie privileeg elada vabas Eestis. Igavene au neile!" rääkis Lapp.

Ühiseks meenutushetkeks koguneti ka Laidoneri ratsamonumendi ja kapten Irve mälestuskivi juurde ning Vabadussõjas langenute kalmistule.

Galerii

Riigikaitse juhid tänasid aasta parimaid vabatahtlikke

 

Pühapäeval, 25. jaanuaril leidis Tallinnas Arteri kvartalis aset Kaitseliidu 2025. aasta parimate auhinnatseremoonia, kus osalesid ka Sakala aasta tegijad. 

„Kaitseliit seisab oma liikmete tahte, väärtuste ja tegude najal ning täna tunnustame vabatahtlikke, kes on oma pühendumuse ja eeskujuga näidanud, mida tähendavad meie põhiväärtused päriselus. Just selliste inimeste õlgadel püsib organisatsiooni tugevus ja laiemalt ka Eesti julgeoleku vundament,“ rääkis Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm.

  

Aasta parimatele vabatahtlikele andsid tiitlid üle Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm, kaitseminister Hanno Pevkur, Naiskodukaitse esinaine Airi Tooming,  Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm ja Kodutütarde peavanem Ave Proos.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2025 - Tea Raidsalu

Noorte Kotkaste Sakala maleva aasta noorkotkas 2025 - Remi Zieds

Noorte Kotkaste Sakala maleva aasta noortejuht 2025 - Aleksandr Karakozov

Kodutütarde Sakala ringkonna aasta kodutütar 2025 - Kaisa-Liisa Lepa

Kaitseliit ja Naiskodukaitse tunnustasid oma aasta parimaid seekord 16. korda ning aasta parimaid noori ning noortejuhte tunnustati seitsmendat korda. Kandidaate said esitada kõik Kaitseliidu liikmed üle Eesti.

Kõikide nominentidega saab tutvuda SIIN

Fotod: Gunnar Teas

Noorte Kotkaste Ümera rühma talvelaager pani silmad särama, kõhud täis ja sihikud paika

16.–18. jaanuarini pidas Noorte Kotkaste Ümera rühm oma traditsioonilist talvelaagrit. Kui keegi arvab, et talvelaager tähendab ainult külmetamist ja lume sees sumpamist, siis meie laagrilised tõestasid vastupidist: sellel nädalavahetusel sai nii teadmisi, oskusi kui ka elamusi – alustades kosmosest ja lõpetades laskmisega. Vahepeal jõudsime isegi kokakunsti juurde. Jah, päriselt!

Kosmos käeulatuses Tõraveres

Laager algas inspiratsiooni ja avastamisega: käisime tutvumas Tõravere observatooriumiga, kus laagrilistele avanes võimalus piiluda teaduse telgitagustesse.

Tutvustati teleskoope, räägiti tähistaevast, Eesti satelliitidest ning isegi teadlaste põnevast projektist, kus jutuks tuli kuukulgur. Mõnel laagrilisel tekkis sel hetkel täiesti realistlik tunne, et järgmine loogiline samm pärast Ümera rühma laagrit on… kosmosemissioon. Oleme valmis. Rühmavanem juba vaikselt otsib raketimootorit.

VIKKis selgus karm tõde: kokkamine on tõsine eriõpe

Laupäev pakkus tõelise oskuste arendamise päeva – nimelt tutvusime kokanduse erialaga VIKKis (Viljandi Kutseõppekeskuses), kus laagrilised said ise valmistada kolmekäigulise lõunasöögi.    

Menüü oli selline, mis teeks au ka mõnele restoranile:

• pasta, krõbekana,

• Caesari salat,

• ja magustoiduks purukook.

Lisaks õppisid laagrilised seda, kuidas katta laud 20 inimesele – ja mitte lihtsalt „visata taldrikud lauale“, vaid päriselt korralikult. See oli see hetk, kus sai selgeks, et distsipliin ei alga rivis – distsipliin algab salvrätiku voltimisest.

Aga kõige olulisem: oma tehtud toit maitses väga hästi. Ütleme nii, et pärast seda lõunasööki ei tekkinud kellelgi küsimust, kas „kas me võtaks kordust?“ – küsimus oli pigem, kas jätkub.

Tervisekeskuses sai selgeks, et vesi ei anna tiitleid tasuta

Pärast suuremat sorti kokkamist liikusime edasi Suure-Jaani tervisekeskusesse, kus harjutasime ujuja erialakatse elemente.

Vesi on selles mõttes aus keskkond: ta ei küsi su vanust ega auastet, vaid näitab kohe ära, kas oled valmis või mitte. Laagrilised harjutasid tublisti – ja mitmel oli näha, et ujuja eriala ei ole ainult ujumine, vaid ka tahtejõud, tehnika ja natuke jonni.

Pühapäev: sihik paika ja ohutus esimeseks

Talvelaagri viimane päev oli pühendatud laskmisele. Laagrilised õppisid:

• õhupüssiga laskmist,

• laskmise põhitõdesid,

• ning kõige tähtsamana: ohutustehnikat.

Just siin tuli eriti hästi esile noorkotkaste tugevus: tegutsetakse rahulikult, mõeldakse kaasa ja ollakse vastutustundlikud. Kui varasematel päevadel käis sihik rohkem kosmose ja köögikunsti suunas, siis pühapäeval sai sihik päriselt paika pandud.

Kokkuvõtteks

Ümera rühma talvelaager tõestas taas, et üks korralik laager võib olla korraga:

• hariv,

• arendav,

• lõbus,

• ja praktiline.

Kosmosest köögini, basseinist lasketiiruni – igas tegevuses oli nii oskuste arengut kui ka meeskonnatunnet. Ja mis kõige olulisem: laagrist mindi koju teadmisega, et õppimine võib olla seiklus ning Ümera rühm oskab seda seiklust väga hästi korraldada.

Kohtumiseni järgmises laagris!


Autor: Ahto Alas

106 aastat tagasi vaikisid Vabadussõjas relvad

Laupäeva, 3. jaanuari hommikul leidis aset Viljandi linnas ja maakonnas aset Vabadussõjas võidelnute mälestuspäev. 

Vabadussõjas võidelnutele ja seal langenutele avaldasid austust Sakala maleva ja Naiskodukaitse Sakala ringkonna esindus ning Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva noored. 

Viljandi linnapea Jaak Pihlak, linnavolikogu esimees ja Kaitseliidu Sakala maleva pealiku abi Helir-Valdor Seeder. Omalt poolt asetasid pärja ja süütasid mälestusküünlad ka Eesti Konservatiivne Rahvaerakonna esindajad.

Traditsiooniliselt peeti ühine mälestushetk Vabadussõja ausamba ja Johan Laidoneri ratsamonumendi juures ning süüdati leinaküünlad Anton Irve mälestusmärgi juures Pauluse kiriku naabruses ning Vabadussõjas langenute kalmistul. 

Tekst: Tea Raidsalu
Fotod: Gunnar ja Kaspar Teas

Galerii

Jaak Põldma 80

Reedel, 2. jaanuaril sõitis Sakala maleva esindus Karksi kanti Sõrmuse tallu külla Jaak Põldmale. Külaskäigu põhjus oli uhke ja pidulik, nimelt tähistas Sakala maleva auliige Jaak Põldma 80 aasta juubelit.

Sel puhul andis Karksi malevkonna pealik Ervin Tamberg talle üle Sakala maleva vapikilbi ja Karksi malevkonna tänukirja teenete eest kodumaa kaitsmisel. 

"Jaagul on hindamatud teened Kaitseliidu ees! Ta on üks Karksi malevkonna taasasutajatest. Aktiivne kaitseliitlane, pikalt on vedanud Lilli rühma. Ta on suur autoriteet, kelle järgi mehed joonduvad – õige mees õigel kohal!" rääkis Tamberg.

Omalt poolt ütlesid õnnesoovid ja tänusõnad edasi Karksi malevkonna liikmed Harri Mäesalu ja Jaanis Roots. "Ma olen veel üsna värske liige, aga sa oled mind palju innustanud oma oleku ja soojusega. Mul võrukana on meeletu äratundmisrõõm ja kodune tunne. Mul on hea meel, et sul on nüüd ees nii uhke number ning soovin edu ja kordaminekuid!" sõnas Roots.

Aasta 2025 läbi kaamerasilma

2025. aasta oli arengute, koostöö ja eesmärgipärase tegutsemise aasta. Ühiste pingutuste tulemusel saavutati olulisi eesmärke ning loodi eeldused edasiseks jätkusuutlikuks arenguks. Kiitust on väärt kõik, kes oma panuse ja pühendumusega aitasid kaasa seatud sihtide elluviimisele.

Uude aastasse astume kindlameelselt ja positiivse vaatega tulevikku. Soovime, et uus aasta tooks tervist, stabiilsust ja uusi võimalusi, toetaks edukaid algatusi ning pakuks inspiratsiooni edasiseks kasvuks. Soovime kõigile tegusat, edukat ja rõõmurohket uut aastat!

Fotod: Gunnar ja Kaspar Teas

Hetked 25

Nutikad Rebased: kriisioskused ja jõulurõõm IHP projekti toel

Noorte Kotkaste rühm Nutikad Rebased lõpetas aasta sisukate ja elamusrohkete ettevõtmistega, mis toimusid Isamaalise Hariduse Projekti (IHP) toetusel.

Detsembris viidi läbi kaks suuremat tegevust: esmaabi- ja kriisiõppepäev Paistu Koolis ning jõuluhõnguline orienteerumislaager. Mõlemad ettevõtmised keskendusid praktiliste oskuste arendamisele, meeskonnatöö tugevdamisele ja noorte teadlikkuse tõstmisele.

Detsembri alguses toimus õppepäev Paistu Koolis, mis tõi kokku Nutikate Rebaste rühma liikmed ning kooli 5.–9. klassi õpilased. Päeva eesmärk oli kasvatada noorte valmisolekut kriisiolukordadeks, arendada esmaabioskusi ja suurendada teadlikkust digiohutusest. Õppetöö toimus töötubade vormis, kus oma teadmisi jagasid oma ala spetsialistid. Esmaabikoolitust viis läbi Ebe Õnne Sakala malevast, kriisiõppe töötuba juhendas Tea Raidsalu Päästeameti Lõuna päästekeskusest ning digiohutuse teemadel rääkisid Taavi Hüva ja Meelis Rink Viljandi politseijaoskonnast. Noored said harjutada praktilist tegutsemist erinevates ohuolukordades ning arutleda selle üle, kuidas teha turvalisi ja läbimõeldud valikuid nii päriselus kui ka digikeskkonnas.

Õppepäeva lõpetas päästemäng „Rescue“, mille viisid läbi Antonina Eek, Taivar Riga ja Jüri Eek. Mäng pakkus võimalust rakendada värskelt omandatud meeskonnatöö teadmisi ning ajasurve all otsuseid tehes. Juhendajad tõid tagasisides esile noorte head keskendumisvõimet, aktiivset osalemist ja valmisolekut võtta vastutust.

Aasta teiseks suureks ettevõtmiseks oli jõuluhõnguline orienteerumislaager, kus ühendati looduses liikumine, oskusteõpe ja seikluslikud väljakutsed. Laagri jooksul toimus ööorienteerumine, asimuudi- ja kompassiõpe ning mitmed meeskonnategevused, mis arendasid nii suunataju kui ka koostööoskust. Kontrollpunktides ootasid noori väikesed jõuluüllatused, mis lisasid tegevustele elevust ja rõõmu.

Mõlemad ettevõtmised näitasid, et Nutikad Rebased on ühtehoidev ja tegus rühm, kus omandatakse teadmisi ja oskusi, millel on väärtus ka väljaspool laagreid ja õppetegevusi. Peakorraldajana olen veendunud, et sellised projektid on võimalikud tänu heale koostööle ja IHP toetusele ning annavad noortele kogemusi, mis jäävad nendega kauaks.

Suur tänu kõigile juhendajatele, partneritele ja noortele, kes nende ettevõtmiste õnnestumisse panustasid.

Antonina Eek,
Nutikate Rebaste rühmapealik

Tarvastu Kodutütred ja Noored Kotkad osalesid Viljandi valla aktiivsete noorte tänupeol

 

 9. detsembril 2025 toimus Kolga-Jaani rahvamajas Viljandi valla aktiivsete noorte tänupidu. 
Viljandi valla aktiivsete noorte tänupeol osalesid ka Tarvastu Kodutütred ja Noored Kotkad. 

See on juba mitmendat aastat traditsiooniks saanud tähtis sündmus, kus tunnustatakse noori, kes on olnud aktiivsed ja pühendunud oma kogukonna arengusse.
Ka meie organisatsioonis peame osalemist kogukondlikus tegevuses oluliseks osaks aktiivsusest. 
Noortejuhina on mul iga aasta suur rõõm ja samas ka katsumus esitada tublisid noori tänuüritusele. Kui noor on aktiivne, siis ei piirdu tema tegevused vaid ühes valdkonnas – sageli paistavad nad silma mitmel rindel. Iseloomustuste kirjutamine on alati südamelähedane hetk, sest iga noor väärib personaalset ja just tema isikupärast lähtuvat tänusõna. Tunnistan ausalt, et vahel jääb sõnadestki puudu, sest need noored on tõeliselt tublid ja valmis vabatahtlikult panustama.
Tänavu sai tunnustamiseks esitatud lausa 17 tüdrukut ja poissi – kõik nad on oma tegudes säravad Kodutütred ja Noored Kotkad. Meie jaoks on oluline mitte üksnes suurepärased õpitulemused, vaid just noore tahe ja soov panustada oma kogukonna ning vabatahtlikkusele.
Tänupeol saavad kõik osalejad isikliku tänukirja, mis on spetsiaalselt just neile pühendatud ja mõtestatud personaalse sõnumiga. Lisaks sai iga noor tänuks väikese, aga vajaliku kingituse – helkuri, taskulambi ja mõõdulindi. Noortevolikogu eestvedamisel oli kaetud pidulaud, meeleolu hoidsid lõbusad mängud ning õhtu lõppes vahva esinejaga, mis tõi rõõmu ja elevust kogu saali.
Suur tänu kõigile noortele, juhendajatele ja korraldajatele, kes panustasid sündmuse õnnestumisse!
Teie tegutsemistahe, säravad silmad ja avatud süda on see, mis teeb meie kogukonna tugevaks ja elavaks.

Vika Zieds
Sakala ringkond
Kodutütarde Tarvastu Taevavõtme rühmavanem
Noored Kotkad Taravstu Tõhvide rühma peliku abi

Foto:  Isabela Murašin

Sakala ringkonna Kodutütarde talvelaager – õppimist, rõõmu ja ühist tegutsemist

Tänavune Sakala ringkonna Kodutütarde talvelaager toimus hubases ja
külalislahkes Tarvastu Gümnaasiumis. Koolipere võttis meid vastu avasüli
ning kooli direktor Anne Põldsaar rõõmustas noorte sagimise üle kogu laagri vältel.

Talvelaager oli üles ehitatud mitmekesistele õpitubadele, erikatseid
toetavatele tegevustele ning loomulikult heale koosolemisele. Laagri
ettevalmistused algasid juba varakult – peakorraldaja asus otsima noori,
kes oleksid valmis võtma vastutust, õppima selgeks oma õpitoa sisu ning
seda ka teistele edasi andma. Just noorte endi panus ja õpetamise julgus
toetab nii erikatsete sooritamist kui ka arengut erinevates järkudes.

Kui töötoad said vastutajad, tuli noortel kokku panna 3–4-liikmelised
meeskonnad ning leida sobiv aeg, et oma õpituba üheskoos läbi teha ja ette
valmistada. Jagati ülesanded – kes kogus pudelikorke koostöös kohvikute ja
restoranidega, kes lõikas ja kuivatas puuoksi, kes kutsus üles koguma tühje
pudeleid ja purke küünlaaluste töötoa tarbeks. Tööd oli palju, kuid noored
näitasid, et vastutuse usaldamine toob alati häid tulemusi.

Nii valmisid viis loomingulist õpituba: paelte, jaurami, peavõrude,
lõhnakottide ja küünlaaluste meisterdamine. Kokku oli laagris aga lausa
kaheksa õpituba – lisaks veel taipoxi, tantsu ja piltide lavastamise
töötoad. Siinkohal kuuluvad suured tänud ka kahele väljaspool
organisatsiooni tegutsejale. Taipoxi töötuba viis läbi Sakala maleva
Tarvastu rühma noorkotkas Remi Zieds ning varustusega toetas Viljandi
Taipoksiklubi koos Lauri Liiviga. Tantsu töötuba juhendas Tarvastu
Gümnaasiumi õpetaja Marge Almre ning abiks oli ka Pöial-Liisi rühma
kodutütar.

Laupäev möödus tegusalt õpitubades ning õhtul jäi aega sõpradega koos
olemiseks ja uute tutvuste loomiseks. Kuuse alla oli ilmunud suur
kommikott, kust iga noor sai oma maiustuse välja lunastada julguse ja
vaimukuse eest. Loeti luuletusi, lauldi, tantsiti ning õhtu kulmineerus
lustaka pidžaamadiskoga.

Pühapäeva hommik algas traditsioonilise lauluga Erich Krieger „Miks magate
nii kaua…“. Hommikuvõimlemine oli seekord eriline – pidžaamades tehtud
harjutused panid proovile nii koordinatsiooni, muusikatunnetuse kui ka
vastupidavuse.

Pärast hommikusööki avati fuajees kollektsionääri erikatse näitus. Oma
kogusid esitlesid nii noored kui ka noortejuhid, näidates head eeskuju.
Näitusel sai näha väga eriilmelisi kollektsioone – alates LEGO-lilledest ja
kommipaberitest kuni rahade, embleemide, rannakarpide ja hobusekujudeni.
Eriliselt huvitav oli kuulata lugusid, kuidas need kogud alguse said.

Enne lõpurivistust esitasid kaks kodutütart II järgu ettekanded kogu
laagrile. Rahel Tafenau tutvustas Karl-Erik Taukarit ning Alexandra Muts
Ado Birki elu ja tegevust.

Nii avarivistusel kui ka lõpurivistusel kandsid kodutütred pidulikku vormi.
Toimus ka väike kontsert, kus esinesid Tarvastu Taevavõtme ja Pöial-Liisi
rühma noored. Ringkonnavanem Eda Kivisild andis üle tunnustused ning
tänavune laager jääb Sakala ringkonna ajalukku erilisena – esmakordselt
omistati kaks kõige kõrgemat I järku. Selle tunnustuse pälvisid Heleriin
Laanemäe ja Johanna Maria Topolev – palju õnne, olete suureks eeskujuks
kogu ringkonnale!

Samuti tunnustati aasta parimaid: 2025. aasta Sakala ringkonna noorte
juhiks valiti Eleriin Öövel ning aasta Kodutütreks Kaisa-Liisa Lepat.
Palju-palju õnne ka teile!

Südamlik tänu kuulus ka Sakala ringkonna Naiskodukaitsjatele, kes
hoolitsesid kogu laagri vältel maitsvate kõhutäite eest. Just sellise
positiivse energia ja ühtekuuluvustundega see vahva talvelaager lõppes.

Kohtume juba järgmistes laagrites!

Tekst:
Vika Zieds
KT talvelaagri peakorraldaja

Fotod: 
Delisa Lotte Tokman

AASTA NOORTEJUHT 2025 - ELERIN ÖÖVEL

Elerin Öövel Sakala ringkonna Rukkilillede rühmavanem.
Ta on inimene, kes suudab luua usaldusliku õhkkonna, kus iga noor tunneb end väärtustatuna ja aktsepteerituna.
Elerin on leidlik ja loov, ta mõtleb pidevalt välja noori inspireerivaid ja kaasavaid tegevusi. Ta on kirjutanud Isamaalise hariduse programmile projekte, et pakkuda noortele tegevusi, mis

toetavad nende huve ja arengut.
Ta ei pelga võtta vastutust ega kasutada oma isiklikku aega

selleks, et Kodutütarde rühmale pühenduda – vastupidi, ta leiab töös noortega rõõmu ja rahuldust.

Noortejuhina on Elerin pühendunud ja ustav. Ta näeb iga väljakutset kui võimalust õppida ja kasvada. Ta oskab märgata noori ja kohandada tegevusi vastavalt nende vajadustele, luues

sellega ainulaadse ühtekuuluvustunde. 

Lisaks noortejuhiks olemisele on Elerin Sakala ringkonna poolt valitud keskkogu delegaat. Ta on valmis võtma vastutust ja panustama ringkonna arengusse, olles eeskujuks ja innustajaks teistele. Elerin julgustab meid kõiki endasse uskuma ja igas väljakutses võimalust nägema. Tema mõju ulatub kaugemale kui noortetöö – ta inspireerib ja innustab oma sõpru, kolleege ja kogukonda.

Elerin Öövel valiti aasta noortejuhiks just oma pühendumuse, hoolivuse ja loovuse tõttu, mis

on rikastanud nii noorte kui kogu Sakala ringkonna elu.