Noorkotkad ja kodutütred pistsid näpud mulda

Märtsikuu viimasel nädalavahetusel võõrustas Uue-Kariste kandis asuv Metsakuru aiand Abja, Halliste, Kaheksajalgade ja Heimtali rühma noorkotkast ja kodutütart. IHP toel teoks saanud õppepäeva eesmärgiks saada juurde loodusteadmisi ja tundma lähemalt õppima taimekasvatusega seotud töid ja tarkusi.

Kuigi öösel möllanud torm viis elektri, ei jäänud õppepäev ära. Välikatlas hakkas õige seljanka podisema ning ligi 40 kahte rühma jagatud noort tegutsesid õpitubades. Esimene punt noori läks aiandi noorperemehe, Henri Helemäe – kes päris paljudele oli juba tuttav sügisesest laagrist ja enesekaitsetundidest – ettevõtmisel kasvuhoonesse taimedega tegelema. Teine sats osales samal ajal Enno Teiteri juhendatud kaardiõppetunnis ja seejärel katsetas saadud teadmisi väiksel matkal aiandi naabruses.

Kasvuhoones said noored kõigepealt teada, mismoodi taimekassettidesse panna turbamullasegu. Pisikesed augud tuli korralikult mulda täis panna ja näpuga kinni vajutada. „See on nii hea töö, seda võikski teha!” hüüatas üks poiss. „See on nagu fidget-mänguasi!” arutles teine, kui näpuga mullaportse aukudesse vajutas. Kui muld oli korralikult pandud, algas täppistöö: nimelt pidi igasse pesasse panema ühe peiulille seemne. Nohinal nokitsemist jagus tükiks ajaks. Seemnetele tuli õrn mullakiht peale ja seejärel pakiti kassetid kilesse, et säiliks soojus ja niiskus.

Järgmisena sai iga laps endale poti, mille täitis taas mullaga ja siis võis endale valida ühe petuuniataimekese. Henri Helemäe näitas kataloogist, mis värvi õisi on ühel või teisel lillel oodata. Kui taimeke oli hoolikalt ära istutatud, tuli kirjutada potile sildile oma nimi. Ja seda selleks, et umbes kuu pärast, nii emadepäeva paiku saaks iga laps oma taime endale. Praegu kasvavad ja kosuvad lillebeebid aiandis, kus neil on kõige paremad tingimused.

Samuti õppisid noored raadiosidet: kuidas raadiojaama kokku panna, sõnumit edastada ja vastu võtta. Nii mõnelegi oli keeruline pikk seletamine proovida lühikesse asjalikku sõnumisse mahutada. Pärast õppimist algas luuremäng. Noored jagati kuute rühma ning iga rühma pealik pidi raadio teel selgitama üht pilti, mille tiimiliikmed pidid paberile joonistama. Päris kiiresti saadi pihta, et paberile peaks jõudma Metsakuru aiandi logo. 

Õppepäeva korraldaja Ebe Õnne nentis, et päev läks igati korda. „Noorte tagasisidelehtedest hakkas kõige rohkem silma see, et noored avastasid, et taimede istutamine ja selline õppepäev oli lõbus. Samuti meeldis neile matkamine ja luuremäng raadiojaamadega,” rääkis Õnne.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Ebe Õnne

J. Kärneri laskevõistlus 2023

 

Jaak Kärneri nimeline laskevõistlus 
Väluste lasketiirus
26. märtsil 2023

Võistkondlik paremusjärjestus
1. Alutaguse malev - 1129
2. Pärnumaa malev - 1073
3. Jõgeva malev I võistkond - 1062

4. Viru malev - 1053
5. Rapla malev - 1045
6. Sakala malev I võistkond - 1041
7. Läti võistkond - 1040
8. NKK Tartu Ringkond - 1022
9. Tartu malev - 1020
10. Lääne malev - 990
11. Jõgeva malev II võistkond - 980
12. Sakala malev IV võistkond (Lehola) -  954
13. Sakala malev III võistkond (Ümera) - 880
14. Saaremaa malev - 873
15. Sakala malev II võistkond (Soome) - 729
16. NKK Lääne ringkond - 699

Fotod: Signe Kold

Galerii

Teise astme põletusega närvihaige ehk Kuidas ma esmaabi baasväljaõppel kannatanut mängisin

Märtsi kolmandal nädalavahetusel läbisid naiskodukaitsjad Sakala malevas esmaabi baasväljaõpet. Et äsja omandatud teadmisi kinnistada ja end proovile panna, kuidas hädalist aidata, etendasid vabatahtlikud kannatanuid. Olles ise teiste abil väärtuslikke teadmisi omandanud, otsustasin minagi oma näitlejaoskused proovile panna.

Esimene ülesanne viis meid saunaruumi, kus üks neiu oli leiliruumis leiliga liialdanud ja väänles krampides, teine sai kuumarabanduse ja oksendas, minul aga polnud viga midagi ja mulle jäi kehastada närvilise ja kõigesse sekkuva kaaslase roll. Et olen loomult rahulik ja kainelt järelemõtlev inimene, siis abiliste kallal õiendamine ja valjuhäälne hädaldamine oli üsna võõras ja harjumatu. Õige pea sai aga selgeks, et selline sekeldaja tõmbab paratamatult tähelepanu päriselt abi vajajatelt kõrvale.

Pärast olukorra vaatlemist esimesest ehmatusest üle saamist, üritasid ühed turgutada oksendajat (tuleks panna istuma ning teda jahutada), nuputasid teised, mida kuumas saunas põrandal lebajaga pihta hakata (oodata krambihoo möödumist, jälgida, et ta end ära ei löö ning esimesel võimalusel tuua kuumast ruumist välja). 

Häirekeskusesse (mängu)kõnet tehes selgus, et Viljandi ja Viljandimaaga on ju see häda, et siin on neid Sakalaid mitu: ajaleht, keskus, malev, ja siis veel Põhja-Sakala vald ka veel! „Helistan Sakala maleva keskusest! Ei, mitte Sakala Keskusest, Sakala malevast ikka!” Jällegi õppimiskoht, kuidas võimalikult täpselt sõnastada.

Teisalt ei saa aga alahinnata nii-öelda närvihaige ehmatanu aitamist ja tema lohutamist, seega oligi nii meeldiv, kui õppur Viivika kutsus mind teistelt jalust enda kõrvale istuma, võttis käest joogipudeli (äkki on hiljem vaja testida, mida ta on joonud!) ning rääkis ja lohutas. Teine õppur Sirli oli rahulik, ent kindlakäeline, hoidiski hüsteerikul käe alt kinni ega lasknud teda sekeldama ning selgitas ja rahustas. Tublid!

Teiseks ülesandeks läksin kõigepealt grimmi, kus instruktor Jane tegi mu käele suure punase laigu ja villid. Stsenaarium nägi ette, et sõbranna Mari oli teed tehes kogemata valanud mu käsivarrele kuuma vett, mispeale mina läigatasin kruusi sisu omakorda tema käele – temal esimese ja minul teise astme põletus. Mari sai aga kangesti pahaseks ning pistis sõimama, mina aga kannatasin kanget valu vaikselt oiates ja paljusõnaliselt vabandust paludes. 

Abistajad pidid otsustama, kas ja kumba vigastus jaheda vee alla susata või mida haavale peale panna – õnneks välistasid õppurid nii-öelda vanaemade tarkuse põletusele hapukoort või seepi peale määrida. „Tea, mida sa tegid!?! Mina pakun sulle teed ja sina siis niimoodi!” õiendas Mari. „Mis vabandust, mul on nii-ii valus!” hädaldas ta. Ja nii pididki aitajad purelejaid lahutama ja selle sees aru saama, mis on juhtunud ja kumba häda suurem, kas sellel, kel jaksu valjuhäälselt valu kurta või sellel, kes vaikselt seisab ja suurest valust kätt väristab ning minestama kipub. Abistajad tupsutasid minu villilist kätt niisutatud paberrätiga, mõni viis ka mind kraani alla, kuigi teine kannatanu õiendas, et tema vajab rohkem abi. „Mida sina hädaldad, sul pole viga midagi! Äkki tahad nüüd rahustavat piparmünditeed!” tänitas Mari edasi. 

Olukorda analüüsides saime teada, et jaheda voolava veega jahutust vajasid mõlemad põletushaavad, kiirabi pole kutsuda vaja, kuid villilise käega kannatanu tasuks ise haiglasse kontrolli viia. Mõistlik on istet pakkuda, jälgida ja inimesele vajadusel midagi sooja ümber panna. 

Niisugune läbimängimine ning koos õppurite ja instruktoritega olukordade läbi arutamine tuletas õpitut meelde ja sai ka mõne uue vajaliku teadmise. Väärtuslikult veedetud pühapäev! 

Tekst Tea Raidsalu

Fotod Mari Mesipuu

Noored kogunesid Sakala malevasse koostöölaagrisse

Noortekogude koostöölaager tõi märtsikuu kolmandal nädalavahetusel Kaitseliidu Sakala  malevasse kokku viie noortekogu esindajad. Kohal olid Sakala, Põlva, Võru, Jõgeva ja Hiiumaa noortekogud. 

Laager toimus noorte omaalgatuse toetuse raames ning eestvedajateks olid Sakala maleva noortekogu esimees ja Põlva maleva noortekogud. 

Reede pärastlõunal sai meeleolukas nädalavahetus alguse relvade ohutustehnika tunniga, mida viis läbi vanemveebel Toomas Taimre. Päevale pani punkti ühine kinokülastus, kui vaadati Eesti filmi "Taevatrepp". Osalejate ja instruktorite sõnul oli tegemist tõsiselt hea filmiga.

Sisutihe laupäev sai alguse kell 7.30 hommikuste toimingutega ning 8.45 startisid DAF-id Väluste suunas. Väljaõpe värskes õhus sisaldas rotatsiooni korras kolme erinevat õpituba.

Tiirus toimus laskeharjutus relvadega AK-4 ja M16/22LR (adapter), laskjate sõnutsi oli see väga adrenaliinirikas. Kaitseväe Akadeemia staabiveebel Andri Harkmann viis läbi tundi, mille teemaks oli juhtimine ja väärtused. Protsessi käigus oli noortel võimalus lahti mõtestada need teemad läbi näidendite ja esitluste. 

Sisekaitseakadeemia kadetid Simon Susi ja Timo Toman tutvustasid politseitööd ning rääkisid õppimisest Sisekaitseakadeemias. Praktiliseks harjutuseks oli airsoft'i relvadega tundmatusse ruumi sisenemine, kus satuti kontakti ,,relvastatud vastastega”, mille käigus õpiti relvadega ohutut liikumist ning ka vaenlase käikude ette nägemist. 

Laupäeva lõpetasid instruktor Aile Valsi seltskonnamängud, mille käigus arendati meeskonnatööoskusi, tutvuti üksteisega ning suurendati ka ühtekuuluvustunnet. Öösel segati laagriliste magusat und ühetunnise ööhäirega, mille käigus oli võimalik mängida näiteks limbot ja airsoft'i ning üle tuli kavaldada ka vastased, et saada enda valdusesse maagiline valguspulk. Ööhäire oli laagriliste arvates kõige ebameeldivam tegevus laagri jooksul.

Laagri viimane päev algas pannkoogihommikuga. Seejärel toimus maailmakohviku meetodil arutelu noortekogude jaoks oluliste teemade üle. Maailmakohvikuid oli kokku 7 ning nendeks olid noortekogude koostöö arendamine, ideed aastaks 2024, noortekogude ühine sümboolika, lihtsalt toredad ideed, Kaitseliidu malevate suhtumine noortekogudesse, noortekogude ülesanded maleva ja üle-eestilisel tasandil ning noortekogude missioon, visioon ja eesmärgid. Sisuka ja raske töö preemiaks olid naiskodukaitsjate küpsetatud maailma parimad kaneelisaiad. Seejärel toimus analüüs hommikusele grupitööle ja mõtestati lahti olulisemad punktid ning ideed. Meeldejääv nädalavahetus oli lõpule jõudnud.

Laagriliste sõnutsi oli tegemist igati asjaliku laagriga, kus oli võimalik kohtuda paljude uute inimestega ning pärast rasket koolinädalat oli laager väga kosutav. Vaieldamatuks lemmikuks osutusid Sisekaitseakadeemia taktikalise liikumise tund, relvadest laskmine ning Kaitseväe Akadeemia tegevused.

Peakorraldajad Reimo Jürjo ja Karoliina Kets tänavad korraldusmeeskonda, eriti projekti mentoreid Aile Valsi ja Gertu Viiaskit, kes oli alati abiks nõu ja jõuga, Kaitseväe Akadeemia ja Sisekaitseakadeemia esindajaid, Sakala maleva laskeinstruktorit, Naiskodukaitse Sakala ringkonna köögitoimkonda maitsva toidu eest ning muidugi ka osalejaid, kelleta poleks see laager üldse toimuda saanud!

Tekst: Karoliina Kets ja Ronja Tork

Galerii

MIS ON NOT?

Noorte algatuste toetamiseks on noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioonides noorte omaalgatuslike projektide toetusmeetme NOT, mille eesmärk on toetada organisatsiooni arengule suunatud ja noorte endi algatatud ideede väljatöötamist ja elluviimist. 

NOT projekti kirjutamine ja elluviimine annab noortele olulised teadmised ja oskused: kuidas teha meeskonnatööd, aega planeerida ning samuti eelarve koostamise, jälgimise ja analüüsi oskusi.

Noortekogude laagri eesmärk oli tuua kokku malevate noortekogude liikmed, kes saavad laagri jooksul teadmisi riigikaitses ja meeskonnatöös. 

Laagri käigus toimuvad grupitööd selleks, et noortekogud saaksid teistega jagada oma kogemusi,

eesmärke ja ka järgmise aasta tööplaane.

Noorte osaluse suurendamine õppe planeerimisel ja korraldamisel tõstab noorliikmete initsiatiivi kaasates noori plaanide ja otsuste läbirääkimisel.

Noorkotkad õppisid ja õpetasid järgukatsete laagris

Koolivaheajal nädalal toimus Sakala malevas Noorte Kotkaste III ja II järgu laager. Järgukatsete laagrit korraldatakse Sakala maleva noorkotkastele teist aastat.

Rühmapealikel ja noortejuhtidel on III ja II järgu teemade käsitlemiseks erinev teadlikkus ja pädevus, seetõttu viisid järgukatsete laagri teoreetilisi tunde topograafias, riviõppes, sides ja relvade tundmise kohta läbi Sakala maleva instruktorid Sandra Erik, Agris Linnaste ja Toomas Taimre.

Teisel päeval olid noored Ruunaraipe RMK lõkkekohas ja selle lähiümbruses praktilisi tegevusi harjutamas ning kinnistamaks eelmisel päeva läbitud tunniteemasid.

Noored kogunesid järgukatsete laagrisse kolmapäeva hommikul kell 8.30. Laager avati õppeklassis ühise rivistusena. Siis oli vajaliku dokumentatsiooni täitmine, millele järgnes ohutusalane juhendamine, info laagri kodukorra kohta, jaoülemate määramine ning jagudesse jaotamine. Noored ööbisid Sakala maleva magalas.

Esimesel päeval toimusid teoreetilised loengud järguteemade läbimiseks. Õppepäeva lõpus said jaod ülesandeks korraldada mehitatud tegevuspunktidega maastikumäng 20 noorele.

Kui jagudel ülesanded täidetud ja tegevuspunktid paigas, liikusime kõik koos Viljandi Forum Cinemase kinno vaatama Eesti filmi "Suvitajad". Päeva lõpus liitusid järgukatsete laagriga Hiiumaal toimunud võistlusrännaku "Kotkatorm 2023" korraldaja ja osalejad, et Sakala malevas II ja III järgu katsed läbida.

Teine järgukatsete päev oli nii korraldajatele kui ka osalejatele põnev. Motoriseeritud rännak DAF-i kastis Ruunaraipe lõkkekohte. Seal korraldasid järgukatsete laagris osalejad matkamängu 6. ja 5. järgu kohta 17-le osalejale. Maastikumängu raja pikkus lõkkekoha ümbruses oli 5 kilomeetrit, punktid olid üles ehitatud teooriale tuginevate tegevuste kinnistamiseks, mida viisid läbi III järgu taotlejad ja jaoülemad. Matkamängu punktideks olid katelokil toidu tegemine, täpsus, side, takistusrada ja viktoriin.

Õhtul toimusid malevas meeskondlikud tegevused ja järguteemade kordamine.

Kolmanda päeva hommikul viis noortele läbi infotundi major Silver Mäe, kes tutvustas Eesti Kaitseväe ametitunnuseid ning tutvustas noortele Kaitseliidu tegevliikmena jätkamise võimalusi.

Enne järgukatseid kordasime veel kord III ja II järkude teemasid ja noored said küsida küsimusi, seejärel sooritasid noorkotkad eraldi III ja II järgukatsed.

Tagasiside laagrile oli positiivne!

II järk

Reimo Jürjo

Kaur Pranno

III järk

Karl-Markus Sadul

Erki Pranno

Rasmus Kuuse

Aksel Alas

Kristo Zujev

Sten Sarv

ARVAMUS
Reimo Jürjo,
noorkotkas
Järgulaager on igaühele omamoodi kogemus. Mina taotlesin II järku ning sellega kaasnes III järgu noortele ürituse planeerimine ja nemad viisid ise läbi. Meie ülesanne oli ühe päevaga kokku panna võistlusmatka juhendid, käsud ja nimekirjad. Selline ülesanne annab kogemuse, kuidas noortele ülesandeid jagada ja anda neile vastutust. Teiste käest kuuldes, õpiti uusi teadmisi side ja meeskonnatöö jaotamise kohtade pealt. Tegevus, mis kunagi laagrilistelt meelest ära ei lähe, on topograafiaõpe. Laager oli hästi korraldatud ja tänan meeskonda, kes seda läbi viis!

Tekst ja fotod: Sakala maleva Noorte Kotkaste instruktor Gertu Viiask

Sakala maleva noored õppisid talvises metsas toimetulekut

Kui talvetaat õnnistab lume ja korraliku talveilmaga, tuleb see ära kasutada. Veebruari viimasel nädalavahetusel toimus Sakala maleva noorkotkaste ja kodutütarde õppenädalavahetus, kus õpiti, kuidas talvistes oludes toime tulla.

Laupäeva hommikul koguneti malevasse, kus soojades ruumides tehti sissejuhatus ja ettevalmistused maastikule minekuks. Räägiti, mismoodi end talvistes oludes riidesse panna, vaadati koos üle, kas vajalik varustus on kotis, arutati, mis võiks kaasas olla niinimetatud ellujäämiskarbis ning saadi ka esimesed juhtnöörid, kuidas endale ööbimiseks sobilik lumeonn ehitada. See kõik oli teooria, aga ees ootas praktika. 

Pärast suuskade parajaks seadmist laoti varustus autole, ning ka noored ise sättisid end DAFi kasti ritta, et sõita Läti piiri lähedal asuva Ruhijärve äärde. Just sinna plaaniti ööseks oma laager püsti panna. Päris kohale autoga aga kodutütred ja noorkotkad ei saanudki. Seltskond jagunes kaheks, nooremad pandi maha mõned kilomeetrid laagrist eemal ja algas mööda metsateid jalgsirännak laagripaika. Väikse matkaga liitusid ka Läti Jaunsardze ühendusest noored , kellega olid suvel Lätis võistlemas käies tekkinud sõprussidemed. Suuremad ja kogenumad pidid aga ise maastikul orienteeruma ja suusatades laagrisse jõudma.

Tundus, et rõõm oli vastastikune, kui instruktoritele hakkasid üle järve paistma laagri suunas suusatavad noored ja neile omakorda kaugelt paistev lõkkesuits. Kuna talvel on valget aega vähe, tuleb seda targasti ära kasutada. Peale kosutavaid sooja tee lonkse asuti tegema ettevalmistusi ööbimiseks. Julgemad võtsid paari peale ette Birgit Sanga juhendamisel sellise lumeonni ehitamise, kuhu nad saaks kahekesi ka ööbima jääda, teised aga asusid püstitama köetavaid jaotelke. Kuigi lund oli palju, võttis onniks sobiva suurusega lumehunniku kokku kuhjamine päris mitu tundi aega ja rassimine tegi kõhud tühjaks. Seni kuni lumeonnid “tihenema” jäeti, tutvusid noored Kaitseliidu kuivtoidupakkidega ning õppisid priimuse ja katelokiga endale süüa tegema ning tuletati meelde matkatarkusi. Kõige rohkem elevust tekitas mitmel erineval moel tule süütamine. Oi seda rõõmu, kui säde tekkis ja süütematerjal põlema läks!

Kui kõhud olid täis ja uued teadmised tallele pandud, oli väljas juba pime ning viimane aeg oli hakata lumekuhjadesse koopaid uuristama ja asemeid kuuseokstega vooderdama. Kui onnid valmis said, polnud enam pikka pidu - märjad riided viidi laagriplatsile toodud autosauna kuivama, kuivad riided selga ning põnevusega ja ka väikse ärevusega hinges, ega öösel külm ei hakka, sätiti end magama. 

Vaikus saabus laagrisse päris ruttu. Hommikul oli hästi näha, kes kui palju vaeva oli eelmisel õhtul lumeonniga näinud. Need, kes soovisid onni kiiresti valmis saada, pidid une arvelt lõivu maksma: küll kippus selg vastu lumist seina niiskeks või küljealune külmaks minema, kuna okste kiht oli liiga õhuke ja onn mitmekesi magamiseks kitsavõitu. Nii võis mõne onni asukaid varastel hommikutundidel näha end lõkke ümber soojendamas või hoopis telki ümber kolimas. Lumi summutas heli nii hästi, et äratuse hõiked onniasukateni ei jõudnud. Need, kes olid teinud sobiva suurusega onni ja asemed korralikult kuuseokstega vooderdanud, põõnasid mõnuga nagu karud koopas, kuni lõpuks varbast sikutama mindi, et uus hommik ja uued tegevused ootavad.

Taaskord otsiti katelokid välja ja tehti endale hommikuks sooja sööki. Ees ootasid pühapäevased töötoad, kus omandati teadmisi talvisest kalapüügist, õpiti kasutama luisku, et nuga või kirves ikka terav oleks.  Korrati üle kihilise riietumise põhitõed, tuletati meelde, kuidas aidata alajahtunud inimest ning missugust lõkke tüüpi ühes või teises olukorras oleks hea kasutada. Eks iga lumise talve juurde kuuluvad ka vahvad kelgusõidud ja pikad liud. Nii ka meie laagris. Noored said proovida ATV taga köiest kinni hoides rivis kelgutamist. Julgemad sikutasid selga talvekalipso ja said jäises vees ennast karastada.

Metsalaagri lõpetuseks pakiti asjad taas autole, söödi kõhud sooja suppi täis, tänati korraldajaid ja osalejaid ning sõit tagasi malevasse võis alata. 

Laagri korraldaja Ebe Õnne: "Mina jäin väga rahule, üritus õnnestus suurepäraselt! Samuti koostöö lätlastega. Noorte tagasiside oli, et ellujäämise või üleelamise laager võiks saada Sakala maleva talviseks nišiks või just meile omapäraseks laagriks. Lisaks olid noored üllatunud, et ilma tunniplaanita kõik tegevused toimusid nagu imeväel ja jõudis nii palju. Mustla tüdrukud ütlesid aitäh elu ägedaima laagri eest. Laagris oli uskumatult hea tiim. Ma tahan tänada ja kiita meie noortejuhte, vägevad naised ja mehed, nendega läheks luurele iga kell."

Tekst: Elerin Öövel

Fotod: Enn Pinsel

Taevavõtme kodutütred tutvustasid kriisivarusid ja õpetasid kaevikuküünlaid tegema

3. märtsil käisid Tarvastu Taevavõtme kodutütred Tartu rakenduslikus kolledžis (VOKO) rääkimas “Ole valmis!” äpist ja kriisivarudest ning koos meisterdasime kaevikuküünlad.

Kodutütred startisid reede hommikul, et jagada oma teadmisi Tartu rakendusliku kolledži noortega “Ole valmis!” äpist ning kaevikuküünalde tegemisest. Võtsime kaasa väga palju asju, et noored saaksid päriselt kujutluse, kui palju ja mida täpsemalt sul peab kriisivarude hulgas kodus olemas olema. 

Enne, kui me kriisivarudest lähemalt rääkisime, jagasime noored gruppidesse ja lasime neil koostada interneti abil kriisivarude nimekirja ning pärast arutasime kõik asjad veel kord üle. Tekkis meeldiv arutelu, küsiti küsimusi ning usun, et noored said uute teadmiste võrra rikkamaks. 

Õpetasime noortele ka kaevikuküünalde tegemist, et ka nemad saaksid anda oma panuse Ukraina aitamiseks. Näitasime neile kogu protsessi väga põhjalikult. See algas purkide suuruse valimisest, papi lõikamisest ning lõppes küünlavaha sulatamise ja purki valamisega.

Koos meisterdasime 50 kaevikuküünalt ja iga purk sai ka ukrainakeelse hea soovi.

Tekst: Rahel Tafenau

Erakogu fotod

Sakala malev tähistas Eesti Vabariigi 105. aastapäeva

24. veebruaril kogunesid Sakala maleva liikmed Viljandi kesklinna pidulikule Eesti Vabariigi aastapäeva rivistusele. Pärast iseseisvusmanifesti ettelugemist Viljandi kohtumaja ees viis traditsiooniline rongkäik kindral J. Laidoneri ratsamonumendi juurde, millele asetati mälestuspärjad. Seejärel rivistus Sakala malev Tasuja puiesteel, kus major Silver Mäe Sakala maleva staabiülem maleva pealiku ülesannetes õnnitles kõiki pidupäeva puhul ning andis üle ergutused.

Silver Mäe rääkis, et eelmisel aastal mõõdeti Kaitseliidus liikmete aktiivsust, selle eesmärk oli, et malevad hakkaksid paremini ära märkima vabatahtlike tunde ja tegevusi, mida nad Kaitseliidus tegid. "Eelmise aasta kokkuvõttes tuli välja, et Sakala malev oli aktiivsuse kohapealt Eestis Tartu maleva järel teisel kohal. Arvesse läks Kaitseliidu ja Naiskodukaitse liikmete panus. Sakala maleva naiskodukaitsjad olid Eestis kõige aktiivsemad ja panustasid kõige rohkem. Kaitseliitlased olid Eesti teised ja kokkuvõttes saimegi teise koha. Mõõtmine käis selliselt, et liideti kokku kõikide vabatahtlike panustatud tunnid ja jagati see maleva kaitseliitlaste ja naiskodukaitsjate tundidega. Tänan südamest kõiki, kes panustasid Kaitseliidu, Sakala maleva ja isiklikku arengusse!" selgitas Mäe.

Auastmed
Vanemseersant Mihkel Soolo
Seersant Andres Sakkov
Kapral Andi Kits
Kapral Meelis Haniott
Kapral Timo-Reimar Vigur
Kapral Steve Võsu
Kapral Rauno Tamm
Kapral Janek Lehtpuu
Kapral Andrus Keerd
Kapral Mario Mardim
Kapral Raili Pedak
Kapral Raimo Saar
Kapral Ergo Leilop
Kapral Martin Luhaäär
Kapral Erki Marksoo
Reamees Silver Puusepp
Reamees Karmen Toomsalu

Kaitseliidu ülema tänukiri
Urmas Saarik
Ervin Tamberg
Helir-Valdor Seeder

Sakala maleva rinnamärk
Kaupo Kokamägi
Aulis Laanejärv
Moonika Pärna

Malevapealiku tänukiri ja meene
Germo Saar

Malevapealiku tänukiri
Kert Karu
Andrus Keerd
Andres Räägel
Vaido Must

Malevapealiku tänu
Henri Argel
Erki Marksoo
Kennet Sihver

Galerii

Heimtali mõisas peeti Eesti riigi sünnipäeva

23. veebruaril korraldasid Viljandimaa Omavalitsuste Liidu esimees Alar Karu ja major Silver Mäe Sakala maleva staabiülem maleva pealiku ülesannetes Heimtali mõisa ringtalli Eesti Vabariigi 105. aastapäevale pühendatud vastuvõtu. 

Pidulikul üritusel andis major Silver Mäe üle ka tunnustused silmapaistvatele kaitseliitlastele.          

Major Silver Mäe pidupäevakõne:

Kallid viljandimaalased, Sakala maleva liikmed, head kuulajad!

Soovin teile kõigile kogu südamest õnne Eesti Vabariigi 105. aastapäevaks!

President Meri ütles 1997. aastal oma vabariigi aastapäeva kõnes: „Iseseisvus on ühiskondlik lepe, tänases maailmas veelgi enam kui eilses. Lepe eeldab usaldust. Usaldus ei ole kaasavara, mida on kogutud sukasäärde, kuni see on saanud täis. Usaldust tuleb igal jumalahommikul uuendada, päevast päeva taastada, kasvatada nagu kapitali ja hoida nagu algkapitali.“ 

Usun, et väljaöeldu kehtib tänaseni. Iseseisvus ja vabadus ei ole lihtsalt mingi asi, mille meie esivanemad meile Eesti Vabadussõjas välja võitlesid. Iseseisvus ja vabadus saab edasi kesta tänu ühiskondlikule leppele. Ja mul on hea meel tõdeda, et meil see ühiskondlik lepe kehtib. Kuidas muidu on Eesti ühiskond olnud niivõrd abivalmis Ukraina suhtes. Oleme teinud otsuseid mis piiravad meie teatuid tegevusvabadusi, mis omakorda on toonud kaasa hinnatõusu ja elukallinemise. Kuid see ei ole meid kui ühiskonnana murdnud. Me usaldame üksteist ja tänu sellele usaldusele oleme vabad ja iseseisvad. 

Möödunud aasta jooksul liitus Kaitseliiduga pea 4400 inimest. Nendest 78 kodanikku liitus Sakala malevaga ja pea 40 liitus Naiskodukaitsega. Võrreldes meie senise maleva isikkoosseisu arvuga on uute liitunute arv vägagi suur. Mis tõi kaasa nii staabi koosseisule kui ka juba liitunud vabatahtlikele suurenenud töömahu. Iga astme ülemale tuli sellega juurde tööd, mida tehti omast vabast ajast. Ja seda oli ka tulemustest näha. Sakala malev oli 2022. aastal Kaitseliidus olevatest malevatest teine, kus vabatahtlikud panustasid kõige rohkem tunde erinevatele tegevustele. Olgu selleks sõjaline väljaõpe või mittesõjaline väljaõpe. Ja seoses sellega tänan ma südamest kõiki maleva liikmeid nende antud panuse eest!

Eestile truuks jäämine ei tähenda seda, et kogu oma elu peab Eestis elama. Usun siiralt, et noored peavadki vahel mööda maailma ringi rändama. Et kogeda ja näha seda, kuidas mujal maailmas tegutsetakse. See avab meie maailma ja võimet mõista meist erineva mõttemaailmaga inimesi. Me ei pea nendega alati nõustuma, aga oleksime võimelised mõistma. Ja läbi selle saavad meie tulevased generatsioonid samuti kaitsta meie vabadust ja riiki. Kaitsmine ei pea alati tähendama füüsilist võitlust, vaid enda vabadusi saab hoida ka läbi mõistmise ja hoolimise ning avatud meelega. Aga siinkohal mängib üliolulist rolli haridus ja haritus. Täna kinnitas vabariigi valitsus heaks riiklike õppekavade muudatuste määruse, mille eesmärk on ajakohastada põhikooli ja gümnaasiumi riiklikud õppekavad. Kuid ainult sellest ei piisa. Kool ei ole mingi müstiline koht, kuhu hommikul paneme oma lapsed ja kust õhtul saame tagasi õigete väärtuste ja kasvatusega inimesed. Selline mõttemaailm kehtis, kui Eesti ei olnud veel vaba. Igasuguse noore harimine, väärtuste kujunemine ja mõtemaailm hakkab ikkagi pihta kodust. Ja usun, et siinkohal on meil kõigil olemas viis kuidas paremad olla. 

Pastor Harry Emerson Fosdick on öelnud: „Vabadus on alati ohtlik, aga see on kõige ohutum asi, mis meil on“. Meie sihiks on täna ja igal järgmisel, nagu oli ka eelmisel aastapäeval see, et Eesti Vabariik JÄÄB!

Võtke täna ja homme aega, et tähistada Eesti Vabariigi 105. aastapäeva, sest Eesti - see on meie kodu ja eestlased, need oleme meie. 

Kaunist Eesti Vabariigi aastapäeva meile kõigile! Elagu Eesti!

Sõjaväelised auastmed:
Kapten - Martin Link
Leitnant - Tauno Tilk
Nooremleitnant - Eik Erich Tahk

Kaitseliidu teenetemedali II klass:
Viljar Sedrik
Indrek Feldmann
Jan Kraner

Kaitseliidu teenetemedali III klass:
Aarne Kalm
Marvin Tirmaste
Urmas Suits

Sakala maleva teenetemärgi III klass:
Marge Laiõunpuu
Tarmo Joost
Riho Tõnisalu
Arno Sula

Galerii:

Viljandi valla teenetemärgi pälvisid noortejuhid Antonina Eek ja Vika Zieds

Eesti Vabariigi 105. sünnipäeva eel pälvisid Viljandi valla teenetemärgi noortejuhid Antonina Eek ja Vika Zieds. Viljandi valla teenetemärk antakse isikule, kelle töö, looming või panus on toonud märgatavat ühiskondlikku kasu Viljandi vallas.

ANTONINA EEK on olnud vabatahtliku noortejuhina Kaitseliidu Sakala maleva Noorte Kotkaste Nutikate Rebaste rühmapealik alates 2008. aasta maikuust. Rühmapealikuna on ta arendanud noorte isamaalisi väärtusi ning andnud neile võimaluse osaleda kodanikukasvatuse suunitlusega huvihariduses, mis hõlmab Noorte Kotkaste järguõppe ja erikatse teemasid.  

Peamiste tegevusvaldkondadena on Antonina planeerinud ja viinud läbi väljaõpetel erinevaid teemasid, nagu riigikaitseline õpe, Eesti ajalugu ja kultuur, esmaabi, orienteerumine ja matkamine, ellujäämine metsas, loodusharidus ning muud vajalikud oskused kogu eluks. 

Antonina on hea korraldaja ja meeskonnakaaslane, kaasates väljaõppe läbiviimisel ka teiste struktuuriüksuste tegev- ja toetajaliikmeid Kaitseliidust, Naiskodukaitsest ja Kodutütarde noortejuhte, pidades koostööd väga oluliseks.  

Antoninat on vabatahtliku töö ja hindamatu panuse eest tunnustatud mitmete tänukirjade ja medalitega. Aastal 2011 tunnustati Noorte Kotkaste teenetemärgiga, 2016. aastal hindamatu töö eest Noorte Kotkaste teeneterist III klass ja  ta on 2020. aasta võidupühal tunnustatud Viljandimaale võidutule toojana Võidutule medaliga.

Antonina töötab Paistu Koolis kunsti- ja käsitööõpetajana. Ühtlasi on ta Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia kogukonnahariduse ja huvitegevuse õppekava viimase kursuse tudeng. Lisaks 

Noorte Kotkaste huviringile viib ta läbi ka loodusringi aidates õpilastel loodust ja keskkonda 

väärtustada ning hoida. Paistu rahvamajas juhendab ta läbi käsitöö- ja draamaringi.

2022. aasta suvel juhtis ja korraldas Antonina Eesti ja Ukraina seikluslaagreid, kus Eesti noored aitasid paadisõidu, mängude ja muu põneva tegevuse käigus ukrainlastel eesti keelt omandada. Samuti on ta aidanud tõlketööga paljusid Viljandimaal elavaid ukrainlasi.

Lisaks kõigele on ta ka osaline pereettevõttes, mis kasvatab metsapuutaimi ning seeläbi antakse oma panus metsade taastamisele. 

Antonina on väga hea meeskonnakaaslane, kes väärtustab koostööd ning inimesi enda ümber.

VIKA ZIEDS on Naiskodukaitse liige olnud pea 20 aastat ja kogu selle aja on ta järjepidevalt aktiivselt tegutsenud.  Aastaid on Vika oma tegevusega andnud oma panuse kogukonna teadlikkuse tõstmiseks. Ta viib Sakala ringkonnas läbi baasväljaõppe esmaabimoodulit. 

Viimastel aastatel on Vika lõpetanud Kaitseliidu Kooli nooremallohvitreri erialakursuse, sanitarikursuse ja parameediku kursuse ning praegu õpib Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis õenduse õppetoolis teisel kursusel.

Tema eesmärk ei ole koolitada ainult naiskodukaitsjaid ja noori vaid ka nende vanemaid ja teisi kogukonna liikmeid. Ühe näitena paljudest võib esile tuua eelmise aasta 15. ja 16. oktoobri, kui kampaania "Maailm elustab" raames oli Mustla rahvamajas ja Coopi kaupluses oli võimalik Vika eestvedamisel harjutada elustamisvõtteid. Ta ise leiab, et õppimine on talle andnud suurepärase võimaluse tegelda reaalses elus oluliste teemadega ja andnud enesekindluse jagada neid teadmisi ka teistele.

Vika panustab väga suure osa oma vabast tahtest ja südamest noorte tegevuse arendamisele. Ta on Holstre Koolis ja Tarvastu Gümnaasiumis tegutsevate Kodutütarde rühmade rühmavanem ning Mustlas tegutsevate Noorte Kotkaste rühmapealiku abi.

Vika eestvedamisel on lisandunud noortetegevusse mitmeid arendusi. Noored on rohkem metsas käima hakanud ja rohkem mõeldakse ka seotusele Kaitseliidu ja Naiskodukaitsega.

Samuti veab Vika mitmeid heategevuslike projekte. Näiteks eelmisel aastal oli Vika üheks eestvedajatest Naiskodukaitse esimese esinaise Mari Raamoti sünnikohas avatud mälestupingi 

paigaldamise projektis. Vika kaasamisel aitasid Tarvastu Taevavõtmete rühma kodutütred koguda raha sünnikohta pingi paigaldamiseks. Selleks korraldati kahe aasta jooksul eri kohtades heategevuslikku loteriid. Kodutütred meisterdasid loterii jaoks mitmesuguseid tooteid ning aitasid õnneloosi ka ette valmistada ja läbi viia.

Mullu 4. märtsil toimus Mustla rahvamajas ja 17. märtsil Viiratsi rahvamajas infopäev “Valmisolek enda ja teiste aitamiseks”. Rääkima tulid Viljandi valla esindajad, Kaitseliit, Päästeamet, 

Punane Rist ja Politsei. Ürituse eestvedajaks oli Vika ning korraldusmeeskonda olid kaasatud Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütred. Noored aitasid valmis panna saali ja infolaua, jagasid kaitsemaske ja kontrollisid vaktsiinipasse.

Sakala malev tänas ettevõtteid

 

Sakala malev kutsus 21. veebruaril tänuüritusele 25 ettevõtet ja asutust, kelle töötajad osalesid eelmisel aastal toimunud LaKo reservõppekogunemisel,

kuid töötajatele jäeti nende palk alles või maksti palga ja õppekogunemise tasu vahe kinni. 

"Sakala malev soovis antud ettevõtteid

tänada vastutulelikkuse eest maleva liikmete suhtes ja riigikaitse toetamise eest," selgitas major Silver Mäe.

Viraito OÜ

TIMBERSTON OÜ

Electrum AS

AS Viljandi Aken & Uks

Print Best OÜ 

Puurvesi OÜ

OÜ Andry MT 

Amserv Viljandi 

SANDMANI GRUPI AS

Eesti Energia kontserni kuuluv Enefit Connect OÜ

Nordecon AS 

AS PRISTIS 

FIE Marek Rahu 

AS LandCredit

Viljandi Jakobsoni Kool 

AS Nuia PMT

Sanber OÜ

Tactical Solution OÜ

Eesti Maaülikool 

Elite Logistics OÜ

HANVAL METALL OÜ

AS G4S Eesti

Lennuliiklusteeninduse AS 

AS LHV pank

Abja Tarbijate Ühistu 

Horeca Service OÜ (Pärnu filiaal)

Sakala laskurid noppisid võidumedaleid

Veebruari teisel nädalavahetusel toimusid Harjumaal Sakus nii Eesti meistrivõistlused kui ka Kaitseliidu meistrivõistlused õhkrelvadest laskmises.

11. veebruaril olid Eesti meistrivõistlused, kus põhivõistlustele pääses meeste püstoli harjutuses 30 paremat laskurit, nende hulgas Sakala malevast Silver Mäe ja Aleksander Kalitventsev.

Silver Mäe lasi isikliku tulemuse 560 punkti ja pääses finaali, kus pälvis 5. koha. Aleksander Kalitventsev lasi ka isikliku rekordi - 551 punkti ja saavutas meeste seas 14. koha. 

Sakala maleva naistest pääses püstoli laskmise põhivõistlusele 20 parema hulka neli: Marja Kirss, Kairi Heinsoo. Marja Kirss võitis pingelises finaalis hõbemedali (tulemus 553) ja Kairi Heinsoo pronksmedali (547), Marit Pleiats saavutas 15. koha (537) ja Andra Soopa 16. koha (534). 

12. veebruaril läksid läksid laskurid tulejoonele Kaitseliidu meistrivõistlustel.  

Sakala malevasse tõi meistritiitli Marja Kirss, teise koha saavutas Mikk Pinsel ning kolmandale kohale jõudsid Andra Soopa ja Laura-Liisa Kolomets.

Ühe tüdruku asemel kaks. Värske kaitseliitlase esmatutvus Rahega

MAREK TIITS,
kaitseliitlane

Eks see ole vana tõde, et mehed jäävad poisteks elu lõpuni. Ja kui silmapiiril on uus mänguasi, kipub vana, mis parasjagu käes, korraks soosingust välja langema ning mees-poiss, meelas pilk silmis, õhinal uue lelu poole paterdama. Ei ole lood kuidagi teisiti ka siis, kui kõne all pole mitte mänguasjad, vaid tulirelvad ning poisiks kehastub kaitseliitlane.

Sõnaga: veel üpris värskest Sakala maleva võitlejast siinkirjutaja sai kätte oma uue relva, R-20 ehk maakeeli Rahe ning see tuli kohe normaaljooksule seada ja Rahe-plikaga lähemat tutvust teha. Vana armastus, SOKkl-i ajal südame külge kasvanud AK-4, jäi sel lörtsisel laupäeval lattu ootama. Kui te küsite, miks ma relvadest rääkides õrnema soo mängu toon, siis tuleneb see lihtsalt sellest, et ilmselt ei ole ühtki ajateenijat, kaitseväelast, kaitseliitlast või muidu võitlejat, kes oma relva suhtes vähemat hellust, hoolt ja lembumust üles näitaks, kui ta seda tavaliselt oma naise või pruudi (naisterahvastest võitlejate puhul oma mehe või peika) suhtes teeb. Kui AK-4 oli põhiõppe vältel saanud vaata et osaks minu ihust, siis Rahe näol oli tegemist justkui uue ja põneva tüdrukuga, kellega lähema tutvuse tegemine meeled erksaks lõi. Abielumehena, muidugi, patujutt, aga ehk saan selle allegooria andeks.

Vaid korra varem olin saanud Rahet käes hoida ning selle punatäppsihikust õppeklassis sisse piiluda. Mis ehmatas, vaimustas ja kummastas korraga, oli mõistagi relva kaal. Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge, mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi, mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha. 

Ei ole. Tol lörtsisajusel hommikul Väluste lasketiirus relvaõppetundi alustades sai kiiresti selgeks, et tegemist on igati tubli tükiga, mille puhul tema sulgkaal on saavutet lihtsalt läbimõeldud inseneeriavõtetega. Juba üksi kerge, reguleeritav kaba, mille sisse on peidetud taandurvedru, võtab relval AK-4ga võrreldes tuntavalt kaalu vähemaks. Relva üldpikkus on AK-4 omast ligi 13 sentimeetrit lühem, sealhulgas vintraua pikkuse vahe koguni 8,3 sentimeetrit; väiksem on ka kaliiber. See kõik annabki kokku 1,1-kilogrammise kaalumiinuse Rahe kasuks. Muidugi tuleb selle kõige nimel järele anda tulejõus ning täpsuses pikemalt vahemaalt tulistades. 

Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge,
mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama
ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi,
mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha. 

Positsioonil istudes on sinu suunas nihkuvat vaenumeest seetõttu AK-4ga tuntavalt efektiivsem mõjutada. Ent see kõik ei pisenda Rahe mõnusust ega naudingut sellest, kuidas ta käes istub. Õigupoolest kippus mul naeratus näole. Kui mõtlesin sellele, kui palju lihtsam on mul eesootavail õppepäevadel oma sanitarikolaga ja isikliku varustusega ringi müdistades Rahega opereerida ja kui tülikas oli see kohati AK-4ga, siis juba üksnes selle tõttu pani Rahe mu südame sulama.

Kui selgus, et Rahel on kõik oluliselt mehhanismid dubleeritud relva mõlemale küljele, nii kaitseriiv, vinnastushoob, salveriiv kui Rahel küljes olev mõnus lisa, lukustopper; ja lisaks neile on relvaraamil ääretult lihtne rihm ja selle kinnitussüsteem kolme kinnituspunktiga, läks naeratus veelgi suuremaks. Päris kõrvuni venis suu aga siis, kui läks relva lahtivõtmiseks. Erinevaid osi ja osakesi, mis võiksid või saaksid keerulistes tingimustes relva hooldades kaotsi minna, on Rahel vähe. 

Lukuraam ja lukk on tehtud äärmuseni lihtsaks. Seda viimast hindavad ilmselt eriti kõik need, kes AK-4 kohati pöörasuseni kapriisse lukuga maadelnud, küüsi pahupidi pööranud ja tõrkuvate rullikute peale vihaselt karjunud.

Ka on Rahe hooldusvajadus tulenevalt ümberlaadimissüsteemi erinevusest oluliselt madalamate nõudmistega kui AK-4 oma. Püssirohugaasid ega -jäägid lukukotta ei pääse, mis tähendab, et tõsiselt nühkimist vajavaid osi on Rahel rootslannast oluliselt vähem. Selle argumendiga võidab Rahe ilmselt nii mõnegi tahmaste näppudega jalaväelase südame.

Igatahes, ohutustehnika üle korratud ning Rahe välis- ja siseelu selgeks tehtud, oli aeg tiiru suunduda ning uue kaaslanna sääred normaaljooksule seada. Selles polnud midagi uut ega üllatavat, vahe seisnes vaid selles, et kui raudsihikud paika sätitud, tuli sama teha ka punatäppsihikuga. Minul läks raudsihiku seadmiseks tarvis kaht reguleerimist ning punatäpi jooksma panekuks kolme. Instruktoriga 25 ja 100 meetri tulejoonte ning sihtmärkide vahet vantsides sain taas kinnitust sellele, et pean oma ajakavast ja argielust hammustama Kaitseliidu tegemiste jaoks veel priskema tüki, sest laskepäevadel osalemise tarvidus karjus vastu iga laskekorra järel: kipun päästikut menetledes ja lasku sooritades relva kuidagimoodi reflektoorselt paremale "rebima". Ei midagi uut, sama häda kimbutas mind ka rootslannaga hullates. Ja selle häda vastu aitab ainult praktika.

Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne ning teeb tõrkumata kõik, mis kästud ja täpselt seal, kus kästud. Eksperimendi korras ning AK-4 erinevust Rahest demonstreerimaks, viis instruktor meid ka 300 meetri joonele; ja seal tuli kahe relva vaheline kõige põhimõttelisem erinevus halastamatult ilmsiks. Kompenseerisin, mis ma kompenseerisin, 300 meetri pealt suutsin kümnest lasust sihtmärgi "alfasse" saata vaid kaks. Seitse mürtsu läksid "charlie" äärealadele ning üks kaitsevalli sisse käike uuristama. "Pole viga," lohutas instruktor. "Rahega kolmesaja pealt vaenlasele pihta saada on juba tubli tegu iseenesest."

Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne
ning teeb tõrkumata kõik,
mis kästud ja täpselt seal, kus kästud.

Ma nõustusin sellega innukalt, ent kui paar päeva hiljem kukkus postkasti kompaniiülema kiri eesootava laskepäeva kohta, kus Rahedega laskeharjutusi saab teha, tegi see tuju ikkagi mõnusaks.

Aga ... AK-4, minu rootslanna, ka tema jääb minuga. Ta ootab kannatlikult laos ning teda ei häiri teadmine, et minu elus on nüüd veel üks, uus ja naeruhimuline plika. Küllap tuleb mul veel väärikas rootslanna nii mõnigi kord jalutuskäigule viia. Kavatsen teda siis laesäärele patsutada ja öelda: "Helga, kõik on hästi."