27. mail tähistasid oma 96. aastapäeva Noored Kotkad. Pidustusi oli üle terve Eesti, Noorte Kotkaste Sakala maleva aastapäevapidu toimus seekord Mustla rahvamajas.
Peomajas askeldati juba eelmise päeva õhtul, et järgmiseks päevaks oleks ikka kõik ette valmistatud. Saal sai kaunistatud ja fotonurk üles seatud ning jalutussaali sätiti valmis suupistelaud.
Neljapäeval pärast kella nelja hakkasid juba kogunema õhtujuhid, vaja oli ette valmistada helindus, toolid tassiti saali ning veel nipet-näpet korraldada. Kella viieks oli kutsutud need noored, kes hakkasid andma Noorte Kotkaste tõotust, see aasta oli neid 8. Kui proovid tehtud ja külalised vastu võetud, võis pidulik sündmus alata.
Õhtujuhtideks olid meil oma kohalikud noored, Sakala maleva aasta noorkotkas Remi Zieds Tarvastu Tõhvide rühmast ja Alexandra Muts, Tarvastu Taevavõtme rühma noor.
Aastapäeva kõne alustati Artur Alliksaare luuletusega “Aeg”: "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole..." Pärast luuletust tõusti püsti ja lauldi ühiselt Eesti Vabariigi hümni. Järgnevaks sai sõna Sakala maleva Noorte Kotkaste pealik Antonina Eek.
Pidupäevalisi oli õnnitlema tulnud Sakala maleva staabiülem major Andrus Põldma, Naiskodukaitse Sakala ringkonna juhatuse liige Gertu Viiask, Kodutütarde Sakala ringkonna esindaja Elerin Öövel, Tarvastu Gümnaasiumi direktor Anne Põldsaar ja Viljandi valla esindaja Evelyn Härm. Kõigil olid kaasa toodud palavad tervitused ja lillekimbud. Viljandi vald kinkis Noorte Kotkaste 96. aastapäevaks väga maitsva ja kauni tordi.
Peale sõnavõtte oli muusikaline etteaste, laulis ja klaveril saatis ennast Tarvastu Muusikakooli õpetaja Merli Mäevälja.
Seejärel oli aeg tunnustada oma noortejuhte, noorliikmeid, lastevanemaid ja koostööpartnereid. Tunnustused andsid üle Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Antonina Eek ja Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor Ebe Õnne. Parimad noored pälvisid tänukirja, anti välja mitmeid erialamärke, järkude sooritusi ja hoolsuspaelu.
Kui tunnustused olid jagatud ning kõiki tänatud, oli aeg väikseks vahepalaks. Alexandra Muts luges Peeter Volkonski luuletuse “Mis maa see on”.
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,
vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,
kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.
Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad —
kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.
Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks
veel ainult kõlbab inimene siin?
Kes selle valu ükskord kokku korjaks,
et tuleks armastus ja lõppeks piin?
Mis maa see on, kus halastus on ohus,
kus vabadus on maasse kaevatud,
kus on siin õiglus, kus on rahukohus,
kust õiglust otsima peaks vaevatud?
Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,
on roostes häbi südameta rind.
Siit põgeneda võiksin lausa joostes,
kuid miski hoiab tagasi veel mind.
Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,
ja millega ta seda teeb, ei tea.
Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,
kuid ometigi endaga mind veab.
Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?
Kas suudan enam olla temata?
Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta
kõik oma lapsed jätta emata?
Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.
Vaid metsad lõputud ja laukasood.
Kuid siinne rahvas täis on imeväge
ja kummalised nende laululood.
Iga noor, kes astub Noorte Kotkaste organisatsiooni, annab piduliku tõotuse. Noored astusid lavale ja Antonina Eek hakkas ette lugema tõotust ning noored kordasid tema järgi. Tõotus antud, oli kaelarättide sidumise aeg ning anti kätte tunnistused. Kunagi üks noormees ütles, et tõotuse andmine on tal seniajani meeles, sest ta ei suutnud oodata, kunas teda noorkotkaks vastu võetakse.
Nüüd oli pildistamise aeg, meie fotograafiks oli Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas, kelle klõpsudest tulevad elavad ja kaunid jäädvustused. Pildid tehtud, kuulutasid õhtujuhid piduliku osa lõppenuks ja kutsusid pidulisi keha kinnitama.
Suured tänud kõigile, kes aitasid selle peo korraldusmeeskonda. Suur tänu pidulistele, sest ilma teieta seda pidu ei oleks toimunud! Aitäh Ingriti Köögile, kes kattis suupistelaua! Suured tänud kallid vabatahtlikud noortejuhid, ilma teieta ei toimuks mitte kui midagi.
Alati valmis!
Tekst: Vika Zieds
Fotod: Gunnar Teas
