Meie grupp Sagadi mõisa ees. See mõis kuulus
kunagi von Fockide perekonnale. Foto: Ahto Alas
Kui kõik ausalt ära rääkida, siis
tuleb tunnistada, et ega see Virumaa avastamise mõte sündinudki päris tühja
koha pealt. Nagu paljud teisedki Ümera kotkaste ettevõtmised, sai seegi alguse
ühest pealtnäha süütust mõtteavaldusest, mille tagajärgede eest ei osanud tol
hetkel veel keegi vastutust võtta.
Oli suvi ja Ümera kotkad olid
parasjagu ühelt järjekordselt seikluselt tagasi jõudnud, kui tekkis mõte, et
ega Eesti avastamine pea piirduma ainult nende kohtadega, kuhu võistlused meid
viivad. Võiks ju ise ka midagi korraldada, minna kuhugi kaugemale, vaadata
midagi põnevat ning õppida seejuures üht-teist kodumaa ajaloo ja looduse kohta.
Mõte tundus igati mõistlik ning kuna mina olin parajasti piisavalt
ettevaatamatu, et seda kõva häälega toetada, hakkas asi tasapisi ilmet võtma.
Nii saigi kavandatud 24.–25.
oktoobrile kahepäevane väljasõit Virumaale, kus pidid osalema Ümera ja
Kesklinna rühma noorkotkad. Kuna bussidesse jäi veel vabu kohti, otsustasime
kaasa kutsuda ka Kalmetu rühma noorkotkad ja kodutütred. Seltskond sai kirju ja
plaan uhke: Eesti Kaevandusmuuseum, Sagadi metsamuuseum, Altja õpperada, Eesti
Politseimuuseum, natuke loodust, natuke ajalugu ning ööbimine Alutaguse
malevas, kus pidime kohtuma ka kohalike kodutütardega.
Paberil nägi kõik suurepärane
välja. Koostatud sai projektitaotlus, paika pandud ajakava, toitlustamine ja
majutus ning ära jagatud korralduslikud ülesanded. Vähemalt nii me ise
arvasime.
Aga nagu elu on korduvalt näidanud,
siis kui korraldaja hakkab tundma, et kõik on kontrolli all, on see tavaliselt
esimene märk sellest, et kusagil on midagi väga olulist kahe silma vahele
jäänud.
Esimesed märgid sellest, et kõik läheb plaanipäraselt
24. oktoobri hommikul pidime Sakala
malevas kokku saama. Mina ja Aleksandr, keda edaspidi kutsume lihtsalt Sassiks,
olime kell 9.15 kohal, Kesklinna rühmapealikku Estat veel polnud. Ega
me sellest suurt numbrit teinud, sest Esta pidi enne läbi käima Selverist, et noortele
tellitud võileivad ja pirukad kaasa võtta. Kui ta aga lõpuks saabus, võis
tema näost võis juba enne esimeste sõnade kuulmist välja lugeda, et hommikune
toiduvarustamise operatsioon polnud kulgenud päris plaanipäraselt. Selgus, et
Selverisse ei olnud tellitud kaup veel saabunud ning meie proviant viibis kusagil teadmata teekonnal. „Küllap saame need siis kätte, kui välja
sõidame,“ arvas Esta optimistlikult.
Seejärel asusime kontrollima, kas
kõik noored on kohal ning kas neil on kaasas vajalik varustus. Ja siis selgus,
et Sebastianil puuduvad magamiskott ja lebomatt. „Sebastian, sa oled ju aastaid
noorkotkas olnud, laagrites käinud ja tead väga hästi, mida kaasa võtta. Kuidas
sul siis magamiskotti ei ole?“
Sebastian ei lasknud ennast
küsimusest sugugi häirida, vaid selgitas täiesti asjalikult, et tegelikult on
tal olnud koguni kolm magamiskotti. Esimene olevat telgis ära põlenud, kui
magamise ajal jalad vastu ahju sattusid, teisel lõpetas lukk lihtsalt koostöö
ning kolmas jäi pärast laagrit kuivatamata, mistõttu hakkas see lõpuks omaette
elu elama. Pean tunnistama, et niisuguse põhjaliku selgituse peale ei osanud ma
esialgu midagi kosta. Kolm magamiskotti ja kolm täiesti erinevat saatust! Kui
Sebastian kunagi oma mälestused kirja paneb, võiks esimene peatükk kanda
pealkirja „Minu võitlus magamisvarustusega“.
Samas tuli endalegi tunnistada, et
kui ma oleksin varustuse olemasolu juba enne väljasõitu üle kontrollinud,
poleks meil seda arutelu üldse tekkinud. Aga eks kogemustega noortejuht teab ju
niigi, et kõik on korras. Kuni selgub, et ei ole. Õnneks leidis Esta laost
vajaliku magamisvarustuse ning võisime lõpuks teele asuda.
Mustvee ehk kuidas tasuta pirukas kaotab tanklapoele
Ees ootas ligikaudu kahetunnine
sõit ja sestap planeerisime Mustvee Circle K tanklas väikese peatuse.
Eesmärke oli lausa kaks: anda noortele võimalus tualetti kasutada ning jagada
neile pirukad. Need saime siiski Selverist kätte.
Tundes noori ja nende hommikusi
harjumusi, olime üsna kindlad, et paljud neist polnud kodus hommikusööki
söönud. Hommikul on ju alati nii kiire, et söömine tundub täiesti ebavajaliku
ajaraiskamisena, eriti kui on vaja viimasel hetkel otsida sokke, telefonilaadijat
või midagi muud, mis oleks pidanud juba eelmisel õhtul kotis olema.
Mustvees peatusime ning vaevalt
olid busside uksed avanenud, kui noored kadusid sellise kiirusega nagu oleksime
välja kuulutanud evakuatsiooniõppuse. Jõudsime Sassiga vaevalt pirukakastid
välja võtta, kui esimesed noored tanklapoest tagasi ilmusid, käes krõpsupakid,
joogid ja kõikvõimalikud muud suupisted.
„Oot, kas me saame pirukaid ka
või?“ küsis üks neist siira üllatusega.
Vaatasime Sassiga teineteisele otsa
ning pidime tunnistama, et olime teinud tõsise strateegilise vea. Olime
planeerinud küll toitlustamise, aga jätnud arvestamata tanklapoe tõmbejõu. Järgmiseks
korraks sai tehtud oluline järeldus: kui tahad noortele tasuta pirukaid jagada,
tuleb pissipeatus korraldada sellises kohas, kus lähim pood asub vähemalt viie
kilomeetri kaugusel.
Kuidas kaevandus meie eest ära kadus
Alutaguse malevas võttis meid vastu
kohalik kodutütarde instruktor Katrin, kellel oli samal ajal käsil kodutütarde
järgukatsete laager. Vaatasime üle ööbimistingimused, täpsustasime
toitlustamise korraldust ning valmistusime päeva põhitegevuseks, milleks pidi
olema Eesti Kaevandusmuuseumi külastamine.
Ja siis esitasin Esta poole
pöördudes ühe täiesti süütu küsimuse: „Esta, mis kell me seal
kaevandusmuuseumis peame olema?“
„Sina pidid ju sellega tegelema,“
vastas Esta.
Ma ei tea, kas mu silmad läksid
päriselt nii suureks nagu tõllarattad, aga tunne oli küll selline, nagu oleks
keegi mulle ootamatult teatanud, et meie bussid on vahepeal maha müüdud.
„Mina? Mina sain aru, et sina pidid
broneerima!“
Nüüd vaatas Esta omakorda mulle
otsa ning üsna kiiresti sai selgeks, et olime korralduslikus tööjaotuses
saavutanud haruldase üksmeele: kumbki meist oli täiesti veendunud, et teine
tegeleb asjaga.
Mis seal ikka, telefon kätte ja
kõne muuseumisse. Paraku selgus, et nii suurt seltskonda nad samal päeval enam
vastu võtta ei saa. Seisin siis seal, telefon käes, ja mõtlesin, et kui
projekti eesmärk oli õpetada noortele probleemide lahendamist ja ootamatutes
olukordades kohanemist, siis vähemalt üks õppe-eesmärk oli juba suurepäraselt
täidetud. Tõsi küll, esimesed õppijad olime seekord meie ise.
Õnneks oli Katrinil kohe varuplaan
pakkuda: võiksime külastada Vaivara Sinimägede muuseumi. Ta võttis telefoni,
tegi vajalikud kõned ning mõne aja pärast oli asi korraldatud. Suur tänu,
Katrin! Sellistel hetkedel saad aru, kui väärtuslikud on inimesed, kes ei hakka
kõigepealt pikalt arutama, kes milles süüdi on, vaid otsivad lahenduse.
Vaivara muuseumis said poisid riietada end
mineviku sõduriteks. Foto: Ahto Alas
Sinimäed, kus ajalugu sai oma käega katsuda
Vaivara Sinimägede muuseum osutus
tõeliselt põnevaks paigaks ning tagantjärele võib öelda, et kuigi kaevandus jäi
seekord külastamata, saime selle asemel hoopis teistsuguse ja väga väärtusliku
ajalookogemuse.
Muuseum tutvustab Vaivara piirkonna
sõjaajalugu, keskendudes eelkõige 1944. aasta Sinimägede lahingutele, kus Saksa
vägede koosseisus võidelnud Eesti üksused osalesid Punaarmee pealetungi
tõrjumisel. Tegemist oli Eesti pinnal peetud Teise maailmasõja ühtede kõige
ägedamate ja ohvriterohkemate lahingutega, mille jäljed on piirkonna ajaloos
tänaseni tuntavad.
Kõige põnevam oli aga see, et
muuseumis ei pidanud piirduma ainult klaasi taga olevate esemete vaatamisega.
Seal sai ajaloolist varustust katsuda, proovida erinevaid vormiriideid ning oma
käega tunnetada, millist varustust toonased sõdurid kandsid.
Ja eks ole ju teada, et kui noorele
öelda „ära puutu“, siis tekib tal kohe vastupandamatu soov kõike katsuda. Kui
aga öelda, et siin tohib katsuda, siis on rõõm veel suurem.
Pean tunnistama, et ega meie,
täiskasvanud, olnud selles osas sugugi paremad. Mõnda eset uurides tekkis
endalgi tunne, nagu oleks jälle poisike, kellele on korraga lubatud kõik need
asjad, mida muidu ainult muuseumiklaasi tagant imetleda saab.
Igatahes oli tegemist väga ägeda
muuseumiga, mida julgen kõigile soovitada.
Valaste joa juures viib laudtee otse mere äärde.
Foto: Eda Kivisild
Presidendiloss, muhklikud pärnad ja Eesti kõrgeim juga
Pärast Sinimägede muuseumi võtsime
suuna Toilasse, kus asus kunagi Eesti Vabariigi presidendi suveresidents Oru
loss. Seal võttis giidirolli enda kanda Kalmetu kodutütarde rühmavanem Eda, kes
rääkis meile pargi ja lossi ajaloost ning sellest, kuidas kunagine
suurejooneline mõisakompleks oli kujunenud presidendi suvituspaigaks.
Eriti omapärased olid pargis
kasvavad muhklikud pärnad, mis nägid välja, nagu oleks keegi nende tüvedele
aastate jooksul sõlmi peale sidunud. Loodus on ikka üks kummaline kunstnik –
inimene peab sellise kuju saamiseks puuga aastaid vaeva nägema, aga loodus saab
sellega ise hakkama.
Edasi viis tee Valaste joa juurde,
kuhu jõudsime just päikeseloojangu ajaks. Ja peab tunnistama, et mõnikord läheb
midagi ka täiesti õigel ajal. Eesti kõrgeim juga, sügisvärvides loodus ja
loojuv päike moodustasid vaatepildi, mille kohta polegi vaja midagi eriti
vaimukat öelda. Oli lihtsalt ilus.
Mina aga mõtlesin seal seistes, et
kui me oleksime hommikul kaevandusmuuseumisse pääsenud, poleks me ilmselt
üldse siia jõudnud. Nii et mõnikord võib üks korralduslik apsakas viia hoopis
uute avastusteni.
Kommiloos ja väikeste kodutütarde suur seiklus
Õhtuks jõudsime tagasi Alutaguse
malevasse, kus Katrinil oli meie jaoks veel üks üllatus varuks. Kuna samal ajal
viibisid malevas sealse ringkonna kodutütred, otsustati korraldada ühine
fotoorienteerumine pimedas Jõhvis. Mõte oli lihtne: moodustada segavõistkonnad,
kus Viljandimaa noorkotkad ja kodutütred saaksid koos Alutaguse tüdrukutega
ülesandeid lahendada ning üksteisega tuttavaks.
Võistkondade moodustamiseks
kasutati kommiloosi. Iga noor sai ühe kommi ning ühesuguse kommiga osalejatest
moodustati võistkond. Väga demokraatlik ja õiglane süsteem, mille vastu ei
saanud protestida isegi kõige kogenum noorkotkas. Oleksite te ainult näinud
Ako, Fredi ja Viktori nägusid, kui nad avastasid, et nende võistkonnakaaslasteks
olid sattunud esimese ja teise klassi kodutütred!
Mõni nägu väljendas siirast
üllatust, mõni kerget nõutust ning mõni ilmselt mõtles, et kas see on nüüd
mingi uus juhtimiskoolituse vorm. Aga loos on loos ning ega siin midagi vaielda
olnud. Kui kommid olid oma otsuse teinud, tuli sellega leppida. Ja nii läksidki
meie suured ja kogenud noorkotkad koos väikeste kodutütardega pimedasse Jõhvi
fotojahile.
See oli suurepärane ettevõtmine.
Noored pidid omavahel suhtlema, koostööd tegema, ülesandeid lahendama ning
võõras linnas õiged kohad üles leidma. Algne kohmetus kadus üsna kiiresti ning
lõpuks olid kõik rahul. Võib-olla isegi meie suured poisid, kuigi nemad seda
muidugi liiga avalikult välja näidata ei saanud.
Kell 23 kuulutasime välja öörahu
ning valmistusime tavapäraseks õhtuseks tegevuseks, mille käigus noortejuhid
käivad mööda koridore ja tuletavad korduvalt meelde, et öörahu tähendab
magamist, mitte sosinal peetavat rahvusvahelist konverentsi. Aga juhtus midagi
enneolematut. Umbes kümme minutit pärast öörahu väljakuulutamist valitses majas
vaikus. Täielik vaikus! Sass ja mina ei osanud sellest esialgu midagi arvata.
Tavaliselt tähendab esimese laagriõhtu vaikus seda, et kusagil valmistatakse
ette midagi, millest juhendajad veel ei tea. Seekord aga olid noored tõepoolest
magama jäänud. Ju siis oli päev olnud piisavalt pikk ja elamusterohke. Või oli
Katrini kommiloos osutunud sedavõrd tõhusaks kasvatusmeetodiks, et seda peaks
edaspidi ka teistes laagrites rakendama.
Sagadi metsamuuseumis tuli ära arvata,
milline loom seda kasukat kunagi kandis.
Foto: Eda Kivisild
Metsamuuseumis selgus, et ega täiskasvanud ka kõike tea
25. oktoobri hommikul kulges kõik
juba plaanipäraselt. Kõigepealt võtsime
suuna Sagadi metsamuuseumisse, kus meid ootasid põnevad õppeprogrammid.
Kui keegi arvab, et metsamuuseum
tähendab lihtsalt puude vaatamist ja nende nimede meeldejätmist, siis eksib ta
päris korralikult. Sagadis tuli puid ja taimi ära tunda mitte ainult välimuse,
vaid ka lõhna ja isegi heli järgi. Lisaks tuli käega katsudes ära arvata, mis
on peidetud erinevatesse kottidesse, ning nahatükkide põhjal määrata, millisele
metsloomale need kuuluvad. Kõrval seisid topised, mida sai uurida ja võrrelda,
kuid ega see vastamist alati lihtsamaks teinud.
Pean tunnistama, et mõne ülesande
juures oleksin hea meelega kasutanud oma õpetajaõigust ja öelnud, et „selle
küsimuse jätame koduseks uurimistööks“. Aga muuseumitöötajad olid meie suhtes
halastamatud ning küsimustele tuli vastata kohe.
Selgus, et metsas käimine ja metsa
tundmine on kaks üsna erinevat asja. Võid ju aastaid metsas liikuda, lõket
teha, telkida ja noortele looduses hakkamasaamist õpetada, ent kui sulle
antakse kätte tundmatu nahatükk ja küsitakse, kelle kasukas see kunagi oli,
siis võib kogu senine enesekindlus üsna kiiresti kaduda.
Õnneks ei olnud meie noored selles
osas sugugi kehvemad ning mõnegi ülesande lahendasid nad kiiremini kui
juhendajad. See on muidugi tore, sest õpetamise üks eesmärke ongi kasvatada
endast targemaid noori. Kuigi vahel võiksid nad seda teha natuke
tagasihoidlikumalt.
Pärast metsamuuseumi ootas meid
veel üks loodusega kohtumine, seekord juba päris metsas Altja õpperajal.
Altja on üks neist paikadest, kus
Eesti loodus ja rannakülade ajalugu on omavahel nii tihedalt põimunud, et raske
on öelda, kus lõpeb loodusõpetus ja algab kodulugu. Jalutasime mööda õpperada,
tutvusime ümbritseva looduse ja vana rannaküla pärandiga ning lahendasime
erinevaid ülesandeid, mis nõudsid nii tähelepanelikku vaatlemist kui ka varem
omandatud teadmiste kasutamist.
Kui Sagadis sai loodust tundma
õppida muuseumis, siis Altjal tuli nüüd vaadata, kas neist teadmistest ka
päriselt kasu on. Metsas ei olnud ju enam kõrval silte ega vitriine, mis õige
vastuse kätte näitaksid, ning nii tuli mõnegi küsimuse juures ise nuputada,
arutada ja vahel ka lihtsalt tunnistada, et kõike ei teagi.
Mulle kui loodusainete õpetajale
pakkus see muidugi erilist rõõmu. Vähemalt seni, kuni mõni noor küsis midagi
sellist, millele ma kohe vastata ei osanud. Siis tuli appi võtta vana
õpetajatarkus ja vastata küsimusele küsimusega: „Aga mis sa ise arvad?“
See on väga kasulik meetod, sest
annab õpetajale mõtlemisaega ja paneb õpilase iseseisvalt arutlema. Kumb neist
eesmärkidest parasjagu tähtsam on, sõltub muidugi olukorrast.
Igatahes oli Altja õpperaja
külastus hea täiendus Sagadi metsamuuseumis õpitule ning näitas taas, et kõige
paremini jäävad teadmised meelde siis, kui neid saab ise kogeda, katsuda ja
avastada.
 |
| Politseimuuseumis saime plastmassmannekeeni abil jälgida inimkeha lahkamist. Foto: Ahto Alas |
Politseimuuseumis muutusid kõik kriminalistideks
Pärast Altjat suundusime Rakverre
Eesti Politseimuuseumisse ning pean ütlema, et see oli järjekordne koht, kus
aeg kadus märkamatult. Meid võttis vastu üliäge giid, kes suutis noored kohe
kaasa haarata. Tutvusime politsei töö ja kohtuekspertiisi põhimõtetega ning
saime ise proovida erinevaid uurimismeetodeid.
Noored otsisid sõrmejälgi, uurisid
tõendeid, tuvastasid kuivanud verejälgi ning said isegi silma lahata. Viimane
tegevus pani mõnegi osaleja korraks mõtlema, kas kriminalisti amet on ikka nii
ahvatlev, kui teleseriaalides paistab. Ekraanil lahendatakse kuritegu
tavaliselt kolme minutiga, aga päriselus tuleb vahel päris ebameeldivate
asjadega tegeleda.
Samas oli noorte huvi nii suur, et
muuseumi ametlik sulgemisaeg jõudis kätte enne, kui meie külastus läbi sai. Ja
see ütleb ühe muuseumi kohta juba päris palju. Kui tavaliselt peab noori
muuseumis tagant utsitama, et nad ikka midagi vaataksid, siis seekord tuli neid
pigem veenda, et oleks aeg lõpetada ja koduteele asuda.
Tagasitee ehk kuidas bussist sai liikuv mälumängustuudio
Võiks ju arvata, et pärast kahte
elamusterohket päeva istuvad noored bussi, vajuvad istmetele ja magavad
rahulikult Viljandini, aga meiega nii lihtsalt ei lähe. Kuna olime kaasa võtnud
raadiosaatjad, tekkis kellelgi mõte korraldada tagasiteel viktoriin. Ja mis
võikski olla parem ajaviide kui kolme bussitäie noorte teadmiste kontrollimine
pärast seda, kui nad on kaks päeva järjest uusi teadmisi omandanud?
Nii muutusidki meie bussid
liikuvateks mälumängustuudioteks, kus küsimused liikusid raadioside kaudu ühest
bussist teise. Ja ega need olnud mingid tavalised küsimused stiilis „Mis on
Eesti pealinn?“ või „Mitu jalga on ämblikul?“ Näiteks, kas teie teate, mis on sadulperse?
Või mis ühist on Viljandimaal asuval Kärstnal ja Jõgevamaal asuval Aidul?
Kui te nüüd vastuseid ei tea, siis
ärge muretsege. Ega meiegi bussides kõigile küsimustele kohe vastuseid teatud
ning mõne puhul tuli päris korralikult pead murda. Aga just selles ju asja mõte
oligi. Õppimine ei pea lõppema siis, kui muuseumiuks selja taga sulgub.
Mõnikord võib kõige põnevam teadmine tulla hoopis bussis keset pimedat
sügisõhtut, kui raadiosaatjast kostab järjekordne küsimus ja kõik hakkavad
korraga vastust pakkuma.
Lõpetuseks 
Sakala noored külastasid ka kunagist kinnist
linna Sillamäed. Foto: Ahto Alas
Kui lõpuks Sakala malevasse tagasi
jõudsime, võisime tõdeda, et kahe päevaga olime näinud ja kogenud päris palju. Olime
tutvunud Sinimägede sõjaajalooga, jalutanud presidendi kunagises suvepargis,
imetlenud Eesti kõrgeimat juga, õppinud Sagadis ja Altjal loodust tundma ning
proovinud Rakveres kriminalistide tööd. Lisaks olid noored saanud uusi
tuttavaid Alutaguse kodutütarde seast ning avastanud, et ka esimese klassi
tüdrukutega võib moodustada täiesti toimiva orienteerumisvõistkonna.
Siinkohal tänan Alutaguse maleva
noorteinstruktoreid Katrinit ja Deivi, kes aitasid meil kogu ettevõtmist
korraldada ning kelle vastutulelikkus ja abivalmidus tegid meie Virumaa
külastuse oluliselt lihtsamaks. Eriti suur tänu Katrinile, kes suutis meie
ootamatult tekkinud kaevandusmuuseumi probleemi kiiresti lahendada ning leidis
meile asenduseks suurepärase külastuskoha. Samuti tänan kõiki kaasas olnud
noortejuhte, kes panustasid oma aega ja energiat, et noortel oleks võimalikult
põnev ning sisukas nädalavahetus.
Ja noortele tuleb samuti au anda.
Nad pidasid kenasti vastu nii pikad bussisõidud, muuseumikülastused, pimedas
orienteerumise kui ka juhendajate korralduslikud loomingulisused. Ümera,
Kesklinna ja Kalmetu kotkad ning Kalmetu said kahe päeva jooksul jälle natuke
targemaks ning jõudsid kõik tervelt koju. Ja mis kõige tähtsam – juba on
põhjust hakata mõtlema järgmise seikluse peale.
Ahto Alas
