Tiiu Sommer,
naiskodukaitsja
Vaid mõned asjad Kaitseliidus juhtuvad sinu selja taga. Ja ma ei pea siin silmas vaenlase varitsust. Ootamatult võib heade inimeste ühise otsuse tulemusel saada sinust tuletooja, sest keegi ju peab.
Tänavused tuletoojad olid Kaitseliidu ajakirja Kaitse Kodu! vabatahtlikud kaasautorid. Minu kaaslaseks ja tõrvikuhoidjaks oli nendel juunipäevadel Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas, kellega koos oleme viimastel aastatel ära söönud mitu puuda soola ja veidi ikka mett ka. Viimaste õnnestumistena julgen ära nimetada seni suurima evakuatsiooniõppuse Lõuna Sild 2024 ja Naiskodukaitse selleaastase koormusmatka kajastamise. Täiendame teineteist kenasti: üks rohkem pildi-, teine tekstiusku, ideid ja plaane on õnneks mõlemal.
Iga lugu algab algusest ja pärast ametlikku kinnitust oli aeg tuletoojate pildistamiseks. Aga kes klõpsu teeb, kui fotograaf ise kaamera ees seisma peab? Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem! Vajalikul ajal oli isa tehnikapargiga Viljandi järve ääres toimetamas noorkotkas Kaspar Teas.
Ilmselt on nüüd õige aeg ära rääkida ka kõige kurioossem lugu, mis tuletoomise eel juhtus. Valisime pildistamise jaoks välja Sakala maleva eelmise pealiku, major Andres Saritsa mälestuspingi. Teadupärast asub see paigas, kuhu autoga treppi ei saa ning selle eest mööduv kergliiklustee on armastatud jalutus- ning sportimispaik. Mina saabusin üpris täpselt ja silmasin juba eemalt, et lisaks kokkulepitutele on kohal ka politseipatrull. Kui nii, siis nii. Nimelt oli murelik tervisejooksja andnud häirekeskusele teada kahtlasest vormis mehest, kes on ilmselt ei vähem või rohkem kui snaiper ja võtab kohvrist välja relvi. Harjumatule silmale võis see nii näidagi, kuid tegelikult oli see maaväe tavavormis Gunnar, kes sättis üles lisavalgustust. Ära kedagi õnneks ei viidud ja fotod said tehtud.
Vahepeal sai lugeda nii blogist Oma Maa kui ajakirjast Kaitse Kodu!, milliste teenete eest meid ikkagi välja valiti, ammutada infot sellest, mis ees ootab, staabiveebli kirjadest ja muudkui uusi kingi sisse käia.
Tegevusi, kuhu tuletoojaid kaasatakse, on rohkem, kui alguses arvata võib ja nii kohtusimegi kaaslastega juba 22. juuni keskpäeva paiku selleaastases võidupüha pealinnas Pärnus. Ütlen kohe ära, et ilmataat hoidis meid väga. Ei tilkagi vihma, nibin-nabin alla 20 kraadi sooja ja vahelduv pilvisus on ideaalsed tingimused pikemaks harjutamiseks, milles on oma osa nii marrsimises, kui ka seismises ja ootamises. Seda viimast oli õnneks vähe, sest pigem oli tuletoojatel tuli takus.
Pärast kogunemist oli veidi aega enda sisseseadmiseks Sisekaitseakadeemia Paikuse õppekeskuses. Järgnes esimene harjutus, mille jooksul käidi samm-sammult läbi kogu tseremoonia. Kuidas tõrvikuga ringi käia, kust kuhu marssida ning kellele mida öelda, pidi ruttu selgeks saama. Omavahel harjutades ja teineteisele presidenti mängides tekkis igasuguseid huvitavaid lauseid, nagu näiteks: “Viige see vili…eeee…. tuli Viljandimaale!” Siis aga vorm selga ja sõit linna poole tagasi.
Edasi juba küünalde süütamine Alevi kalmistul ning järgmise - pärgade asetamise tseremoonia - proov sealsamas.
Võidupüha hommik algas lipu heiskamisega Iseseisvuse väljakul, järgnes pärgade asetamise tseremoonia ning tuletoojate medalite kätteandmine Pärnu Vabadussõja mälestussamba juures. Ikka väga uhke tunne oli, kui Kaitseväe juhataja kindralleitnant Andrus Merilo oma käega medali vormile kinnitas ja kaitseminister Hanno Pevkur nimepidi õnnitles. Minu jaoks on see päris esimene tunnustus, mis niigi ilusale Naiskodukaitse vormile värvilise mälestuse jätab.
Paraad sobis suvisesse Pärnusse suurepäraselt. Kaitseliidu ülema kindralmajor Ilmar Tamme kõne ajal võtsime sisse oma algpositsioonid ja hüüdsime talle “Eesti eest!” vastuseks koos teiste platsil seisjatega “Surmani!” ja siis juba kõlaski orkestrilt “Tuletooja fanfaarid” ning oli aeg liikuda. Väikese värelusega hinges sai kõik vajalik öeldud ja tehtud ning tulekohinal ka möödamarsil pealtvaatajaid rõõmustatud. Neid oli palju! Uhke!
Vahepeal olid kodused ja sõbrad saatnud klippe ja fotosid ning häid sõnu. Ega ise jõudnudki suurt midagi jäädvustada, oli vaja kogemusi ahmida ja neid läbi elada. Tuletoojate siseringi naljadest (nende seas on oma koht nii kilesussidel kui kaotsi läinud kanal) tuttavate kaitseliitlaste ja ammu unustatud sõpradeni, kes teretama tulid.
Tuletan meelde, et seni olime tule ainult saanud. Nüüd oli tarvis see turvaliselt kodumalevasse toimetada ehk siis toomise osa oli alles ees. Kõikide päris päästjate ja ka hingelt päästjate närvirakkude hoidmiseks ei hakka ma igaks juhuks kirjeldama, kuidas see päriselt käib. Midagi peab ikka saladuseks ja järgmistele tuletoojatele avastamiseks ka jääma. Kinnitan, et tõrvikust sai tuli turvalisse tormilaternasse ja sedakaudu Viljandisse.
Suur oli heameel, et Viljandi maakaitsepäev ja Eesti vanatehnika klubide suursõit oli Vabaduse platsile ja ümbrusesse toonud palju linnarahvast ja külalisi. Sakala maleva torupilliüksus selja taga, tuli teha selle päeva viimased tähtsad marsisammud, et taas tõrvikus loitev võidutuli Sakala maleva pealiku, kolonelleitnant Andres Lapi kätte toimetada. Tehtud!
