Adrenaliini täis vaheaeg

Sügisvaheajal, 24.–27. oktoobrini toimus Sakala ja Hiiumaa noorte korraldatud NOT laskelaager.  Projekti eesmärk oli toetada noorliikmete IV, III ja II järgu väljaõpet viies ellu laskelaager. Laskelaagris omandasid noorliikmed järgmised teadmised ja oskused: relvastus, relvaohutus, laskmine, laskeharjutused. Täiendavalt oli projekti eesmärk tugevdada malevatevahelist sõprust ning koostööd.     

Laager algas esmaspäeval Sakala malevas kogunemisega. Sellele järgnes õhtusöök ning relvade ohutustehnika õppimine. Õhtul saadi omavahel tuttavaks mängides erinevaid tutvumismänge. 

Teine päev algas Väluste lasketiiru sõiduga. Välustes jagati noored kahte gruppi ning algas topograafiaõpe, kuid seekord mitte Kaitseväe kaardiga, vaid orienteerumiskaardiga. Kui topograafia õpituba lõppes, said noored uusi nippe riviõppes. Räägiti nähtamatutest liigutustest, et verevarustus pikal seismisel ei halveneks, õpiti ka pöördeid ning marsiti. Paralleelselt sellega toimusid laskeharjutused väljaõppealal. Malevasse tagasi jõudes said noored teadmisi esmaabist ning õhtu lõppes saunaskäiguga. 

Kolmas päev algas samuti Välustesse minekuga. Toimusid laskeharjutused ning relvade ohutusõpe, käemärkide õpetamine, erinevad lahingtaktikad ning seda kõike praktiseeriti lõpuks airsoft'i mänguga. Kui tegevused Välustes olid lõppenud, liiguti tagasi malevasse, hooldati relvad ning söödi õhtusöök. Peale seda oli kino külastusaeg. Käisime Viljandi Forum Cinemase kinos vaatamas filmi “Kalev”. Film oli kunagisest Kalevi korvpallimeeskonnast, laagrilistele ja korraldajatele see film meeldis.

Viimane hommik oli traditsiooniline pannkoogihommik. Peale hommikusööki koristati enda toad ja kontrolliti laagriliste saadud teadmisi Kahootis. Noori tuli tervitama ka Sakala maleva malevapealik major Andres Sarits. Peale malevapealiku tervitust oli aeg anda tervele laagrile tagasiside ning oligi selleks korraks laager läbi.

Tekst ja pildid: Mirtel Lensin

Galerii

Sügislaager aitas koolivaheajaga algust teha

22. ja 23. oktoobril kogunesid Abja ja Halliste rühma noorkotkad Abja-Paluojale sügislaagrisse, mis leidis aset IHP toel. Kohal olid külalisena ka paar poissi Heimtali, Kaheksajala ja Parvepoiste rühmast. Laagris olid ka mõningad Halliste rühma kodutütred, kes aitasid tegevusi läbi viia. Laagri korraldasid Abja noorkotkaste ja Halliste kodutütarde rühma juht Ebe Õnne ja Halliste noorkotkaste juht Enn Pinsel.

Laupäeva hommikul oli Abja-Paluoja alevi veeres asuv laagriplats täis tavapärast sebimist, sest püsti oli vaja saada telgid, varuda õhtuks lõkkematerjali ja end mõnusalt sisse seada. Kui kõhud olid frikadellisuppi täis, ootas noori tegus pärastlõuna. Külla tulnud poksitreener ja -võistluste korraldaja Henri Helemäe, kelle käe all hakkasid noored trenni tegema ning enesekaitsevõtteid õppima ja proovima. Suurt elevust pakkus nii suurematele kui ka väiksematele see, kui Helemäe pani laagrilised paari kaupa maadlema.

Pärast õhtusööki aga ootas noori Abja spordi- ja tervisekeskuses lõõgastuma. Ebe Õnne oli välja mõelnud lõbusa mängu: ta lasi väikestel hantlitel basseinipõhja sulpsatada ning osavad sukeldujad tõid neid kaldale.

Laagriplatsile tagasi jõudes ootas noori seal ees Abja gümnaasiumi riigikaitseeriala õpetaja Meelis Eelmäe, kes rääkis relvadest, nende ajaloost ning ohutustehnikast. "Kas see on relv?" küsis ta kotist puutoigast välja sikutades. Mõttepausi möödudes tõdesid kuulajad, et tõepoolest, ka sellega saab vastasele häda teha ning päriseluski tuleb sellisega ettevaatlik olla. Pärast tõhusat trenni, veemõnude nautimist ning lõkkevorstide nosimist saabus öörahu päris kiiresti.

Kargel pühapäeva hommikul ärkasid noored magusa pannkoogi lõhna peale. Kergest vihmasabinast hoolimata algasid õpitoad: ragulkaga märki laskmine, õhkrelvast laskmine, varjualuse püstitamine ning raadio-traatside õppimine. 7-aastane Tauri, kes oli laagris päris esimest korda, ütles, et kuna tema polnud selliseid asju varem õppinud ega proovida saanud, oli kõik tohutult põnev. 

Ebe Õnne tõdes, et laager õnnestus hästi. "Mina jäin väga rahule ning tundub, et noored ka. Teise päeva õpitoad võlusid just uusi noori.Tuli päris mitu liitumise avaldust," rõõmustas Õnne. 

Üksikrühma Ümera esindus käis Soome toetajaliikmetel külas

 

Oktoobrikuu teisel nädalavahetusel tegid üksikrühma Ümera liikmed rühmapealik Marek Susi, Sakala maleva pealik Andres Sarits, endine Sakala maleva pealik ja auliige Rein Kikas visiidi Kesk-Soome, et tutvuda põhjanaabritest Sakala maleva toetajaliikmete tegemistega.

Head koostööd märgib kas või see, et järgmisel aastal saab tähistada Kesk-Soome 
reservväelaste ja Kaitseliidu Sakala maleva koostöölepingu 20. aastapäeva.
Laupäeval võttis Jyväskylä lähedal Tikkakoskis külalised vastu Sakala maleva toetajaliige vanemleitnant Aarne Markko, kes andis ülevaate Soome Maanpuolustuskoulutusyhdistykseni (MPK) tegevusest. 

Et sel nädalavahetusel leidis seal aset suur õppus, avanes Sakala maleva rahval hea võimalus vaadelda ja võrrelda, mismoodi soomlased väljaõpet teevad. Sakalalased said lähemalt uurida luure väljaõpet, esmaabi ja sõiduki kontrolli. 


Keset õppusemöllu oli ka pidulikum moment, mil Sakala maleva pealik major Andres Sarits andis üle Sakala maleva rinnamärgi toetajaliige Perttu Eljas Hietanenile. 



Pühapäeval enne tagasisõitu külastasid Ümera Soome lennundusmuuseumi, kus giid rääkis Soome õhuväe ajaloost.

VIKK-i õpilased said endale laigulised vormid selga

Oktoobri esimesel nädalavahetusel käisid Viljandi Kutseõppekeskuse õpilased Sakala maleva Väluste lasketiirus praktiseerimas riigikaitseõppes saadud teadmisi. 

Laager algas reede hommikul kell 9 Sakala malevas, kus Sakala maleva ForPu liikmed formeerisid 150 VIKK-i õpilast. 

Laagrisse suunduti, kiivrid peas, sõjamasinaga või viimast puhkusehetke nautides bussiga. 

Ajakava nägi ette kuut õpituba, mida laagrilised pidid läbima: meditsiin, relvaõpe, sideõpe, pioneeriõpe ja preemiaks paintball'i lahing.

Laagris oli au sees Kaitseliidu vormieeskiri ning kogu seltskond lahkus laagrist motiveeritult ning teades, et nemad oskavad eeskirjast kinni pidada. Laagri lõppedes ütlesid särasilmsed noored, et nende tungiv soov on tagasi sõita ka sõjamasinaga, aga tagasi said sellega sõita need, kes kohale olid tulnud bussiga. Ühesõnaga keegi ei olnud möku ning kõik said sõjamasinaga sõidukogemuse. 

Laagriliste emotsioone

• “Laskmine oli tore. Lingiga tunnid olid ka väga vahvad, pigem ikka vingelt vahvad ning sai palju uusi kogemusi.” (K22 suuna õpilane)
  
  
• “Üldiselt oli laager tore, söök oli hea ja "tunnid" huvitavad, kõige parem siis vist Link ja pioneeriõpe. Kindlasti sain juurde erinevaid oskusi esmaabis ja näiteks metsas ööbimiseks, kütmist oleks pidanud rohkem jälgima.” (SE22 suuna õpilane)
  
  
• “Kõik õpitoad, kus oli Link või Rebo, olid ägedad, rohkem väga ei oska öelda ning natuke hirmus oli. Uuesti küll ei teeks.” (EV22 suuna õpilane)
  
  
• “Meditsiiniõpe oli kõige parem, kuna seda sain kohe peale laagrit kasutada. Laagris olid kõik palju rohkem koos ning suhtlesin inimestega, kellega ma muidu ei oleks suhelnud. Õpetajad olid toredad ja lõbusad. Laagris õppisin, kuidas sidet siduda ja miini matta.” (EV22 suuna õpilane)

Kui sul on soov teada saada, mis täpselt tundides juhtus, siis osale järgmine kord ise riigikaitselaagris või liitu Kaitseliiduga!

Tekst: Reimo Jürjo, Sakala maleva Noortekogu esimees

Pildid: Joosep Animägi

Sakala malev võõrustas kõrgeid külalisi Rootsist

Neljapäeval, 6. oktoobril väisasid oma Viljandimaa ringreisi raames Kaitseliidu Sakala malevat Rootsi suursaadik Ingrid Tersman ja kaitseatašee kolonelleitnant Jörgen Westerlund. 

Külalised võttis vastu Sakala malevapealik major Andres Sarits, kes tutvustas neile Eesti Kaitseliitu ja Kaitseväge, rääkis lähemalt Sakala malevast ja Lõuna maakaitseringkonnast.
Sakala maleval on pikki aastaid väga head sidemed mõttekaaslastega Soomest ning on suur huvi ja valmidus teha koostööd ka Rootsiga. Jörgen Westerlund uuriski mõttevahetustes osavõtlikult, mida nemad omalt poolt saaksid ära teha koostöö parandamiseks. Külalised said tutvuda staabi ja tagalahoonega ning nad olid nähtust meeldivalt üllatunud, et siinsetel kaitseliitlastel on oma tööks olemas väga head tingimused, näiteks korralik kasarmu ja hästisisustatud köök. 

Kui ringkäiguga jõuti lasketiiru, ootas suursaadikut ees üllatus: tal oli võimalus Sakala maleva väljaõppeülema major Silver Mäe juhendamisel
proovida lasta käsitulirelvadest.
Militaarse taustaga daamile ei olnud see küll esimene kokkupuude relvadega, kuid meeldiv ja ootamatu üllatus siiski. Samuti pakkus neile palju äratundmisrõõmu Sakala maleva varustus ja tehnika, mis on malevasse jõudnud suuresti Rootsi-poolse abina.

Fotod: Gunnar Teas

Noorkotkad ja kodutütred rassisid patrullvõistlusel „Laidoneri rada”

Reedel, 30. septembri õhtul kell 21 said 29 võistkonda Viljandi vallas Laidoneri sünnikohas ühisstardi järjekordsele „Laidoneri rajale”. Umbes kilomeetri jagu eemal esimeses kontrollpunktis selgus pingerida, mille alusel nad said edasi kulgeda ligi ööpäeva vältaval patrullvõistlusel. 

Esimese ülesande soorituskorda oodates osa noori uuris süvenenult kaarti, teised sobitasid teiste meeskondade liikmetega sõprust, mõni pikutas, mõni kinnitas keha. Tallinna neiud aga punusid üksteisele patse, kohendasid meiki ja lakkisid isegi küüned ära. „Noh, me tulime siia võitma ja siis teeme end selleks puhuks ilusaks!” kõlas enesekindel selgitus. 

Tiimid asusid mängima nii, et ülesandega tutvumiseks ja mängustrateegia kokkuleppimiseks oli 10 minutit. Aga iga ülesande lahendamiseks oli 8 minutit. Stopper tiksus halastamatult... Esimene ülesanne oli kokku panna pusle, aga seda nii, et tükid on laual tagurpidi, neid ringi keerata ega pilti piiluda ei tohtinud. Teada oli vaid, et 15 tükist tuleb kokku ristkülik. 

Teise ülesande tegemiseks olid võistlejad jõudnud Viljandi järve äärde Orika sillale. Siin pidi igaüks käe kotti pistma, seal olevaid esemeid kobama ja mõistatama, mis on mis. Teada oli, et tegemist on esmaabivahenditega ning kamba peale tuli kirja panna vähemalt 10 asja.

Ja võistlus kulges aina edasi. Kes millise raja – kas metsas ragistades või maanteed mööda sammudes – valis, oli juba omavaheline kokkulepe, aga väga hoolikas tuli olla, et vastutegevuse küüsi ei langeks ega peaks oma elusid loovutama.

Sideülesande lahendamisel jagunes meeskond kaheks. Seejärel tuli kokku monteerida traatside raadiojaam. „Noh, tuleta meelde, mis me talvelaagris õppisime!” kõlas pimedusest ühe kodutütre korraldus teisele. Kui aparaat toimima saadud, tuli teha sidekontroll ning seejärel ühel paaril NATO tähestikku kasutades edastada teade „Edu võistlusel!” teisele paarile.

Sinka-vonka viis tee Päri viadukti juurde, kus oli kavas jõe ületamine. „Jumal tänatud, et siin päris jõge ei ole!” ohkasid mitmed, kui nägid tee peal sinist koormakatet. Ja siis algas mäng! Võistlejad tõmbasid loosi, et saada endale roll ning etendasid kaaslastele pantomiimi, selgitamaks, kes ta on. Paadimees, hunt, kits ja kapsas said endale pähe temaatilised peakatted, paadiks oli käsikäru, suhtlemiseks kehakeel. Üks hops kärru ja paadimees viis ta teisele poole, siis teisele järele. „Oot-oot, sul sööb kits nüüd kapsa ära, kui sa nad siia kahekesi jätad! Kuule, hunt murrab nüüd kitse ära!” manitsesid kohtunikud. Lõbu laialt!

Öö oli kätte jõudnud, südaööl kuupäev ja isegi kuu vahetunud, niiskus ja jahedus kippus kontidesse ning uduloor eksitas seiklejaid. Sellest hoolimata murdsid noored päid, et kokku viia õige Euroopa riik ja tema lipp ning pusisid kambakesi trosside ja pakkudega, et kokku tõsta torn. Oma täpse käe ja silma sai proovile panna nii oda kui ka kirvest raginal metsa heites ning puude vahele püstitatud takistusrajal tasakaalu hoides turnida.

Laupäeva keskpäeval pakkus ka kohalikele palju elevust Savikoti külas käiv ukerdamine veidravõitu sõidukiga. Vahemaa – 25 meetrit, sõiduvahend – torude peal veerev euroalus, mootoriks – kondiaur. Ja nii hüppaski kogu kamp alusele, üks tiris üht otsa pidi puu külge seotud trossi abil edasi euroalust, mis veeres torudel. Tagumised tiimikaaslased tõstsid tagantpoolt torusid ette alusele alla veerema. Kirja läksid need meetrid, kuhu jõuti, kui kaadervärki 8 minuti jooksul päris lõppu ei saanud. „Kes sellise asja välja mõtles!?!” ahastasid paljud. Valgamaa kodutütred aga arvasid, et see on kõige lihtsam ülesanne üldse. „Kellel netti on? Kirjutage poistele, et me panime neile siin täiega ära!” arutasid nad omavahel, neil oli nimelt oma kandi noorkotkastega käsil omavaheline võistlus. 

Pärsti järve ääres aga ootas noori kalapüük. Vestid selga, kribinal-krabinal paati ja veele. Tuli leida kümme punast ruudukest, need pidi veest välja tõstma ja tuvastama, mis kala on pildil kujutatud. Äratundmist ootasid särg, koger, lõhe, ahven, haug, angerjas, lest, luts, räim ja latikas. „Järgmine kord pange Nemo ka sisse!” kõlas soovitus.

Motoklubi Concord hoovil ootas aga sootuks omapärane tegevus. Ülesanne oli katkine roller lükata ettenähtud teed mööda prügimäele ja visata mootor võimalikult kaugele teest. Üks liige istus rolleril, teised lükkasid hoogu, seejärel krabasid kaks tugevamat mootori ja virutasid selle nii kaugele, kui jaksasid. Siis jälle hops üks rollerile ja veeretati ta koju tagasi.

Võistluse lõpp hakkas juba terendama. Veel oli vaja ette näidata oma varustus, pidada maha lõpujooks ning Sakala maleva lasketiirus sooritada edukas täpsuslaskmine.

Ja need neiud, kes algul soengud ja meigi tegid, saidki kaela võidumedalid – enesekindlus ja superhea tiimitöö viiski võidule! 

ESIKOLMIKUD

Noorte Kotkaste arvestus

I Põlva NK (Karl-Kristjan Ilus, Harri Sikka, Marvin Poltan, Rasmus Saarna)

II A4 Kuusalu NK (Andreas Idavain, Rasmus Karro, Karut Luur, Allen Larin)

III Ümera NK (Kermo Kaur, Jaarek Vaikmets, Jako Kink, Kristen Kibe)

Kodutütarde arvestus

I Athena Tallinna KT ( Gerda Sepp, Birget Kõrvel, Lisette Tafenau, Chrisanne Tamm)

II Põlva KT (Karoliina Kets, Ronja Tork, Sirelin Timmermann, Eliise Roosen)

III Jaagupi Karud (Heidi Sai, Hanna-Mirell Sinivee, Eerika Sarapuu, Reti Lii Vaher)

Fotod: Gunnar Teas

Galerii