2.10.22

Noorkotkad ja kodutütred rassisid patrullvõistlusel „Laidoneri rada”



Reedel, 30. septembri õhtul kell 21 said 29 võistkonda Viljandi vallas Laidoneri sünnikohas ühisstardi järjekordsele „Laidoneri rajale”. Umbes kilomeetri jagu eemal esimeses kontrollpunktis selgus pingerida, mille alusel nad said edasi kulgeda ligi ööpäeva vältaval patrullvõistlusel. 

Esimese ülesande soorituskorda oodates osa noori uuris süvenenult kaarti, teised sobitasid teiste meeskondade liikmetega sõprust, mõni pikutas, mõni kinnitas keha. Tallinna neiud aga punusid üksteisele patse, kohendasid meiki ja lakkisid isegi küüned ära. „Noh, me tulime siia võitma ja siis teeme end selleks puhuks ilusaks!” kõlas enesekindel selgitus. 

Tiimid asusid mängima nii, et ülesandega tutvumiseks ja mängustrateegia kokkuleppimiseks oli 10 minutit. Aga iga ülesande lahendamiseks oli 8 minutit. Stopper tiksus halastamatult... Esimene ülesanne oli kokku panna pusle, aga seda nii, et tükid on laual tagurpidi, neid ringi keerata ega pilti piiluda ei tohtinud. Teada oli vaid, et 15 tükist tuleb kokku ristkülik. 

Teise ülesande tegemiseks olid võistlejad jõudnud Viljandi järve äärde Orika sillale. Siin pidi igaüks käe kotti pistma, seal olevaid esemeid kobama ja mõistatama, mis on mis. Teada oli, et tegemist on esmaabivahenditega ning kamba peale tuli kirja panna vähemalt 10 asja.

Ja võistlus kulges aina edasi. Kes millise raja – kas metsas ragistades või maanteed mööda sammudes – valis, oli juba omavaheline kokkulepe, aga väga hoolikas tuli olla, et vastutegevuse küüsi ei langeks ega peaks oma elusid loovutama.

Sideülesande lahendamisel jagunes meeskond kaheks. Seejärel tuli kokku monteerida traatside raadiojaam. „Noh, tuleta meelde, mis me talvelaagris õppisime!” kõlas pimedusest ühe kodutütre korraldus teisele. Kui aparaat toimima saadud, tuli teha sidekontroll ning seejärel ühel paaril NATO tähestikku kasutades edastada teade „Edu võistlusel!” teisele paarile.

Sinka-vonka viis tee Päri viadukti juurde, kus oli kavas jõe ületamine. „Jumal tänatud, et siin päris jõge ei ole!” ohkasid mitmed, kui nägid tee peal sinist koormakatet. Ja siis algas mäng! Võistlejad tõmbasid loosi, et saada endale roll ning etendasid kaaslastele pantomiimi, selgitamaks, kes ta on. Paadimees, hunt, kits ja kapsas said endale pähe temaatilised peakatted, paadiks oli käsikäru, suhtlemiseks kehakeel. Üks hops kärru ja paadimees viis ta teisele poole, siis teisele järele. „Oot-oot, sul sööb kits nüüd kapsa ära, kui sa nad siia kahekesi jätad! Kuule, hunt murrab nüüd kitse ära!” manitsesid kohtunikud. Lõbu laialt!

Öö oli kätte jõudnud, südaööl kuupäev ja isegi kuu vahetunud, niiskus ja jahedus kippus kontidesse ning uduloor eksitas seiklejaid. Sellest hoolimata murdsid noored päid, et kokku viia õige Euroopa riik ja tema lipp ning pusisid kambakesi trosside ja pakkudega, et kokku tõsta torn. Oma täpse käe ja silma sai proovile panna nii oda kui ka kirvest raginal metsa heites ning puude vahele püstitatud takistusrajal tasakaalu hoides turnida.

Laupäeva keskpäeval pakkus ka kohalikele palju elevust Savikoti külas käiv ukerdamine veidravõitu sõidukiga. Vahemaa – 25 meetrit, sõiduvahend – torude peal veerev euroalus, mootoriks – kondiaur. Ja nii hüppaski kogu kamp alusele, üks tiris üht otsa pidi puu külge seotud trossi abil edasi euroalust, mis veeres torudel. Tagumised tiimikaaslased tõstsid tagantpoolt torusid ette alusele alla veerema. Kirja läksid need meetrid, kuhu jõuti, kui kaadervärki 8 minuti jooksul päris lõppu ei saanud. „Kes sellise asja välja mõtles!?!” ahastasid paljud. Valgamaa kodutütred aga arvasid, et see on kõige lihtsam ülesanne üldse. „Kellel netti on? Kirjutage poistele, et me panime neile siin täiega ära!” arutasid nad omavahel, neil oli nimelt oma kandi noorkotkastega käsil omavaheline võistlus. 

Pärsti järve ääres aga ootas noori kalapüük. Vestid selga, kribinal-krabinal paati ja veele. Tuli leida kümme punast ruudukest, need pidi veest välja tõstma ja tuvastama, mis kala on pildil kujutatud. Äratundmist ootasid särg, koger, lõhe, ahven, haug, angerjas, lest, luts, räim ja latikas. „Järgmine kord pange Nemo ka sisse!” kõlas soovitus.

Motoklubi Concord hoovil ootas aga sootuks omapärane tegevus. Ülesanne oli katkine roller lükata ettenähtud teed mööda prügimäele ja visata mootor võimalikult kaugele teest. Üks liige istus rolleril, teised lükkasid hoogu, seejärel krabasid kaks tugevamat mootori ja virutasid selle nii kaugele, kui jaksasid. Siis jälle hops üks rollerile ja veeretati ta koju tagasi.

Võistluse lõpp hakkas juba terendama. Veel oli vaja ette näidata oma varustus, pidada maha lõpujooks ning Sakala maleva lasketiirus sooritada edukas täpsuslaskmine.

Ja need neiud, kes algul soengud ja meigi tegid, saidki kaela võidumedalid – enesekindlus ja superhea tiimitöö viiski võidule! 

ESIKOLMIKUD

Noorte Kotkaste arvestus

I Põlva NK (Karl-Kristjan Ilus, Harri Sikka, Marvin Poltan, Rasmus Saarna)

II A4 Kuusalu NK (Andreas Idavain, Rasmus Karro, Karut Luur, Allen Larin)

III Ümera NK (Kermo Kaur, Jaarek Vaikmets, Jako Kink, Kristen Kibe)

Kodutütarde arvestus

I Athena Tallinna KT ( Gerda Sepp, Birget Kõrvel, Lisette Tafenau, Chrisanne Tamm)

II Põlva KT (Karoliina Kets, Ronja Tork, Sirelin Timmermann, Eliise Roosen)

III Jaagupi Karud (Heidi Sai, Hanna-Mirell Sinivee, Eerika Sarapuu, Reti Lii Vaher)

Fotod: Gunnar Teas

Galerii