Ümera kotkad jälle laagris – seekord kiire, aga sisukas suts

 

Kui keegi arvab, et lühike laager tähendab „natuke molutamist ja varakult koju“, siis Ümera kotkad tõestavad järjekindlalt vastupidist. 28.–29. märtsi laager oli küll ajaliselt kompaktne, aga sisult… ütleme nii, et päevakava oli tihedam kui mõnel täiskasvanul esmaspäeva hommikul.

Ees ootavad Mini-Põrgupõhja retk ja Noorte Kotkaste oskuste laager, kus pannakse paika Sakala maleva võistkond Mini-Ernale – seega oli selge, et naljalt midagi juhuse hooleks ei jäeta. Võtsime ette vanad oskused ja lihvisime need üle.

Kui Ako õpetab, siis saavad ka koordinaadid sõbraks

Alustasime topograafiast. Nooremaid kotkaid juhendas Ako, kes tegi puust ja punaseks selgeks:

• kuidas kanda koordinaate kaardile,
• kuidas võtta asimuuti nii, et sa ei jõuaks kogemata Lätti.

Kui teooria oli selge, suundusime rajale. Ja siis juhtus midagi klassikalist Ümera moodi – kui Ako koos oma noorema venna Atsiga (rühma pesamuna) viimasena startisid, siis… esimeses punktis olid nad juba teistest ees! Selgus, et nad olid selle punkti „ette ära võtnud“. Egas midagi – otsustasime edasi liikuda ühiselt, võttes igas punktis asimuuti ja hinnates kaugusi. Nii sai harjutamisest korraga ka meeskonnatöö ja paras annus nalja.

Õhtu: meditsiin, Anned ja natuke kannatlikkust

Õhtune programm oli pühendatud meditsiinile. Urve oli kaasa toonud lausa neli Annet ehk elustamismannekeeni, mis tähendas, et nüüd ei pääsenud keegi harjutamisest.

Sai selgeks:

• milline on õige südamemassaaži rütm,
• kui tugevalt tuleb vajutada (vihje: rohkem kui arvad),
• ja kuidas panna kannatanu stabiilsesse külgasendisse, ilma et talle lisavigastusi tekitaks.

Harjutamise käigus selgus ka, et Sassil on mure – kui poisid sama hooga edasi „harjutavad“, siis tema õlad seda tempot enam kaua ei kannata. Õnneks Anned pidasid vastu ja teadmised said kõvasti kinnistatud.

Pühapäev: pilk taevasse ja droonid käima

Pühapäeval vaatasime sõna otseses mõttes taeva poole. Päev oli pühendatud droonidele – nii lennutamisele kui ka luurele.

Alguses oli natuke kõhklusi (droon ei ole just kõige odavam mänguasi), aga üsna kiiresti muutus olukord vastupidiseks: enam ei tahetud drooni käest ära anda. Nii põnevaks läks.

Eriline tänu Kaitseliidu Sakala maleva pealikule Andres Lapile, tänu kellele saime kasutada drooni simulaatorit. See andis poistele esimese maitse, mida tähendab FPV drooniga lendamine ja sihtmärgi tabamine. Ütleme nii, et kui keegi arvas, et see on lihtne – siis pärast esimest „virtuaalset vastu puud“ oli pilt selgem.

Ja muidugi – märk peab ju jooksma

Ükski Ümera laager ei möödu ilma laskmiseta. Ees ootavad Sakala maleva meistrivõistlused, seega tuli ka see osa korralikult üle korrata. Sihikud paika, hingamine kontrolli alla ja… Pauk!

Kokkuvõtteks

Kuigi laager oli lühike, sai tehtud rohkem kui mõni arvaks.

• Kaardid ja asimuudid said selgeks
• Meditsiiniharjutused läbi tehtud
• Droonid tõusid õhku
• Sihtmärgid on tabatud

Ümera kotkad liiguvad kindla sammuga edasi – järgmised väljakutsed juba ootavad.

Kui keegi noor loeb ja mõtleb, et see kõlab päris ägedalt siis vastus on lihtne: on küll. Ja meiega võib liituda.

Kohtumiseni järgmises laagris!

Tekst: Ahto Alas

Naistepäev ja kaevikuküünlad – väike tegu, suur abi

Naistepäev on hea võimalus teha midagi head – tänada naisi ning samal ajal koos meisterdada midagi, millel on ka praktiline väärtus. Just selliste ühiste ettevõtmiste kaudu on meie Naiskodukaitse ja noorteorganisatsioonide kogukond juba mitu aastat panustanud Ukraina toetuseks.

Alates 2022. aastast oleme aidanud Ukrainat erineval moel. Valmistanud kaevikuküünlaid, kogunud toiduaineid ning komplekteerinud toidupakke, valmistanud varjevõrke ja aidanud koguda mitmesuguseid vajalikke esemeid, mida sõduritel ja haiglates vaja läheb. Iga kord, kui meie koostööpartner Ukrainasse sõidab, püüame kaasa anda võimalikult palju asju, mida oleme kogunud või ise valmistanud.

Abi ei jõua ainult rindele, vaid ka haiglatesse ja laste juurde. Lastehaiglatesse on saadetud voodipesukomplekte, memmede kootud sokke, salle, mütse ja kindaid ning ka Eesti komme. Noored on samuti panustanud taaskasutusega – nad on sorteerinud oma mänguasju ja saatnud neid Ukraina lastele, et tuua rasketesse oludesse veidi rõõmu. Lisaks on saadetud pehmeid fliistekke ja muud vajalikku, mida rindelähedastes haiglates vaja läheb.

Rindesõduritele on saadetud ka villaseid sokke. Need lihtsad, kuid väga vajalikud esemed aitavad külmadel päevadel ja pikkadel õhtutel sõdurite jalgu soojas hoida. Sageli on just sellised väikesed, kuid hoolivalt valmistatud asjad need, mis annavad raskes olukorras soojust ja tuge. 

2024. aastal tegime koostööd Tarvastu piirkonna ning noorteorganisatsioonide ja Naiskodukaitsega, et valmistada rindelastele jõulurõõmu. Ukrainasse saadeti kokku 203 jõulupakki, mille sees olid pehmed mänguasjad ja Eesti kommid. Need väikesed kingitused tõid lastele kindlasti palju rõõmu ja andsid märku, et neid ei ole unustatud.

Meie üheks suurimaks panuseks on kaevikuküünlad. Neid oleme valmistanud väga palju, kuid täpset arvu, kui palju küünlaid on rindele saadetud, me kahjuks öelda ei oska. Me ei ole keskendunud kogusele, vaid nende vajalikkusele. Kaevikuküünlaid kasutatakse nii suvel kui talvel – nende abil saab sooja teha, toitu soojendada või natuke valgust saada. Kaevikuküünalde valmistamine põhineb täielikult taaskasutusel.

Siinkohal soovime öelda suured tänud kõigile, kes on meie ettevõtmisi toetanud. Iga küünlajääk, konservipurk või villane sokipaar on suureks abiks. Täname Tarvastu Coopi naisi, kes on meid varustanud papiga, ning HansaCandle’it, kes on meie suurim vahaga varustaja, ja meie tegusaid naisi.

Samuti tahame meelde tuletada, et oleme vabatahtlikud ning kogu see panus on tehtud vabatahtlikult – selle eest ei saa keegi tasu. Kõik, mida teeme, sünnib soovist aidata ja anda oma väike panus sellesse, et Ukrainal oleks jõudu edasi võidelda ja loota paremale tulevikule.

Vika Zieds,
naiskodukaitsja ja noortejuht

Metsavendade jälgedes ja jääaugu lävel

 

Möödunud nädalavahetusel, 6.–8. märtsil, kui tavaline surelik veel teki all hommikukohvist unistas, pakkisid Sakala maleva Noored Kotkad oma seljakotid nii täis, et gravitatsioonil tekkis tõsiseid küsimusi. Toimus Nutikate Rebaste ja Abja rühmade ühine erikatselaager, kus õpiti kõike alates lõkke süütamisest kuni selleni, kui märg on tegelikult märtsikuine järvevesi.

Kõik sai alguse reedel Sakala maleva staabis, kus teooriatunnis tehti selgeks, et varustus pole mõeldud ainult seljas kandmiseks, vaid see peab aitama ka ellu jääda. Toimus varustuse kontroll ja esimene rännak, mis oli alles soojendus sellele, mis ees ootas.

Ajalootund jalgades

Laupäeva hommikul muutus asi tõsiseks. Legend viis noored Teise maailmasõja radadele Taagepera lossi lähistele. Kotkad ei marssinud aga niisama – liiguti mööda esiisade ja metsavendade punkrikohti.

Poisid osutusid üllatavalt ettenägelikeks: instruktorite kiituseks võib öelda, et noored ei oodanud õhtuni, vaid hakkasid juba rännaku ajal taskutesse ja kottidesse kuiva süütematerjali krabama. Kes ütles, et oravad on ainsad, kes talvel tagavarasid koguvad!

SERE instruktorid ja gurmee-elamused lõkke paistel

Lilli lähistel laagrisse jõudes võtsid ohjad enda kätte SERE instruktorid Birgit Sang ja Lauri Topolev. Seal algas tõeline „metsakool“: kuidas ehitada varjualust, mis ei kuku pähe, ja kuidas kasutada tööriistu nii, et kõik sõrmed alles jääksid.

Kui päike loojus, algas tõeline tulevärk. Kotkad õppisid lõket süütama meetoditega, mis paneksid isegi kiviaja inimesed kadedusest ahhetama. Ja siis saabus õhtu nael – metsagurmee. Menüüs olid: tuha sees küpsetatud kartul (kerge söelisandiga, aga see ongi tervislik!), ettemääratud vahenditega keedetud muna ning preemiaks paar grillvorsti. Ise tehtud, hästi tehtud! 

Pärast sellist pidusööki tuli aga sisse seada laagrivalve. Kes see muu ikka valvab, et lõke ei kustuks ja mõni kaaslane karu moodi norskama ei hakkaks!

Hommikune suplus (mitte vabatahtlikult, vaid kogemuse nimel)

Pühapäeva hommik tervitas noori esimeste soojade päikesekiirtega ja pärast kiiret motoriseeritud rännakut leiti end RMK Ruhijärve lõkkekohalt. Seal ootas ees nädalavahetuse kõige „karastavam“ osa.

Noortele oli valmis tehtud korralik jääauk. Eesmärk? Saada teada, mis tunne on, kui jää reedab ja sa prantsatad külma vette. Abja päästekomando mehed vaatasid pealt, et keegi päris hülgeks ei kehastuks, ja pakkusid turvatunnet. Õnneks oli sealsamas ootamas soe saunaauto, kus külmunud kangelased taas üles sulatati.

 

Nende noortega võib luurele minna küll – ja kui nad sealt tulevad, on neil taskud kuiva küttematerjali täis ja kartulid sütes küpsemas!

Kogu see seiklus sai teoks tänu Isamaalisele Haridusprojektile ning Abja, Nutikate Rebaste, Halliste ja Kalmetu rühmapealikele. Eriline tänu kuulub Lilli loodusmajale, RMK Ruhijäeve haldajale, Abja päästekomandole, kajastajale Gunnarile ja Kaitseliidu Sakala malevale!

 

Galerii

Fotod: Mariann Asuküla, Kaspar Teas, Gunnar Teas