Ees ootavad Mini-Põrgupõhja retk ja Noorte Kotkaste oskuste laager, kus pannakse paika Sakala maleva võistkond Mini-Ernale – seega oli selge, et naljalt midagi juhuse hooleks ei jäeta. Võtsime ette vanad oskused ja lihvisime need üle.
Kui Ako õpetab, siis saavad ka koordinaadid sõbraks
Alustasime topograafiast. Nooremaid kotkaid juhendas Ako, kes tegi puust ja punaseks selgeks:
- kuidas kanda koordinaate kaardile,
- kuidas võtta asimuuti nii, et sa ei jõuaks kogemata Lätti.
Kui teooria oli selge, suundusime rajale. Ja siis juhtus midagi klassikalist Ümera moodi – kui Ako koos oma noorema venna Atsiga (rühma pesamuna) viimasena startisid, siis… esimeses punktis olid nad juba teistest ees! Selgus, et nad olid selle punkti „ette ära võtnud“. Egas midagi – otsustasime edasi liikuda ühiselt, võttes igas punktis asimuuti ja hinnates kaugusi. Nii sai harjutamisest korraga ka meeskonnatöö ja paras annus nalja.
Õhtu: meditsiin, Anned ja natuke kannatlikkust
Õhtune programm oli pühendatud meditsiinile. Urve oli kaasa toonud lausa neli Annet ehk elustamismannekeeni, mis tähendas, et nüüd ei pääsenud keegi harjutamisest.
Sai selgeks:
- milline on õige südamemassaaži rütm,
- kui tugevalt tuleb vajutada (vihje: rohkem kui arvad),
- ja kuidas panna kannatanu stabiilsesse külgasendisse, ilma et talle lisavigastusi tekitaks.
Harjutamise käigus selgus ka, et Sassil on mure – kui poisid sama hooga edasi „harjutavad“, siis tema õlad seda tempot enam kaua ei kannata. Õnneks Anned pidasid vastu ja teadmised said kõvasti kinnistatud.
Pühapäev: pilk taevasse ja droonid käima
Pühapäeval vaatasime sõna otseses mõttes taeva poole. Päev oli pühendatud droonidele – nii lennutamisele kui ka luurele.
Alguses oli natuke kõhklusi (droon ei ole just kõige odavam mänguasi), aga üsna kiiresti muutus olukord vastupidiseks: enam ei tahetud drooni käest ära anda. Nii põnevaks läks.
Eriline tänu Kaitseliidu Sakala maleva pealikule Andres Lapile, tänu kellele saime kasutada drooni simulaatorit. See andis poistele esimese maitse, mida tähendab FPV drooniga lendamine ja sihtmärgi tabamine. Ütleme nii, et kui keegi arvas, et see on lihtne – siis pärast esimest „virtuaalset vastu puud“ oli pilt selgem.
Ja muidugi – märk peab ju jooksma
Ükski Ümera laager ei möödu ilma laskmiseta. Ees ootavad Sakala maleva meistrivõistlused, seega tuli ka see osa korralikult üle korrata. Sihikud paika, hingamine kontrolli alla ja… Pauk!
Kokkuvõtteks
Kuigi laager oli lühike, sai tehtud rohkem kui mõni arvaks.
- Kaardid ja asimuudid said selgeks
- Meditsiiniharjutused läbi tehtud
- Droonid tõusid õhku
- Sihtmärgid on tabatud
Ümera kotkad liiguvad kindla sammuga edasi – järgmised väljakutsed juba ootavad.
Kui keegi noor loeb ja mõtleb, et see kõlab päris ägedalt siis vastus on lihtne: on küll. Ja meiega võib liituda.
Kohtumiseni järgmises laagris!
Tekst: Ahto Alas
