Noored Kotkad tähistasid 96. aastapäeva

27. mail tähistasid oma 96. aastapäeva Noored Kotkad. Pidustusi oli üle terve Eesti, Noorte Kotkaste Sakala maleva aastapäevapidu toimus seekord Mustla rahvamajas. 

Peomajas askeldati juba eelmise päeva õhtul, et järgmiseks päevaks oleks ikka kõik ette valmistatud. Saal sai kaunistatud ja fotonurk üles seatud ning jalutussaali sätiti valmis suupistelaud.

Neljapäeval pärast kella nelja hakkasid juba kogunema õhtujuhid, vaja oli ette valmistada helindus, toolid tassiti saali ning veel nipet-näpet korraldada. Kella viieks oli kutsutud need noored, kes hakkasid andma Noorte Kotkaste tõotust, see aasta oli neid 8. Kui proovid tehtud ja külalised vastu võetud, võis pidulik sündmus alata.

Õhtujuhtideks olid meil oma kohalikud noored, Sakala maleva aasta noorkotkas Remi Zieds Tarvastu Tõhvide rühmast ja Alexandra Muts, Tarvastu Taevavõtme rühma noor.

Aastapäeva kõne alustati Artur Alliksaare luuletusega “Aeg”: "Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole..." Pärast luuletust tõusti püsti ja lauldi ühiselt Eesti Vabariigi hümni. Järgnevaks sai sõna Sakala maleva Noorte Kotkaste pealik Antonina Eek.

Pidupäevalisi oli õnnitlema tulnud Sakala maleva staabiülem major Andrus Põldma, Naiskodukaitse Sakala ringkonna juhatuse liige Gertu Viiask, Kodutütarde Sakala ringkonna esindaja Elerin Öövel, Tarvastu Gümnaasiumi direktor Anne Põldsaar ja Viljandi valla esindaja Evelyn Härm. Kõigil olid kaasa toodud palavad tervitused ja lillekimbud. Viljandi vald kinkis Noorte Kotkaste 96. aastapäevaks väga maitsva ja kauni tordi.

Peale sõnavõtte oli muusikaline etteaste, laulis ja klaveril saatis ennast Tarvastu Muusikakooli õpetaja Merli Mäevälja.

Seejärel oli aeg tunnustada oma noortejuhte, noorliikmeid, lastevanemaid ja koostööpartnereid. Tunnustused andsid üle Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Antonina Eek ja Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor Ebe Õnne. Parimad noored pälvisid tänukirja, anti välja mitmeid erialamärke, järkude sooritusi ja hoolsuspaelu.

Kui tunnustused olid jagatud ning kõiki tänatud, oli aeg väikseks vahepalaks. Alexandra Muts luges Peeter Volkonski luuletuse “Mis maa see on”. 

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge,

vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Mis maa see on? Kord öö sööb ära päeva,

kord päev on nõnda pikk, et neelab öö.

Ühtmoodi mõlemad siin mööda lähevad —

kui võõras puhkab, kohalik teeb tööd.

Mis maa see on? Kas tõesti üksnes orjaks

veel ainult kõlbab inimene siin?

Kes selle valu ükskord kokku korjaks,

et tuleks armastus ja lõppeks piin?

Mis maa see on, kus halastus on ohus,

kus vabadus on maasse kaevatud,

kus on siin õiglus, kus on rahukohus,

kust õiglust otsima peaks vaevatud?

Mis maa see on? Kaastunne siin on roostes,

on roostes häbi südameta rind.

Siit põgeneda võiksin lausa joostes,

kuid miski hoiab tagasi veel mind.

Mis maa see on, mis saab mind kinni hoida,

ja millega ta seda teeb, ei tea.

Ta ju ei kata mind, ta ju ei toida,

kuid ometigi endaga mind veab.

Mis maa see on? Kas suudan teda mõista?

Kas suudan enam olla temata?

Mis maa see on? Kuis ometigi võis ta

kõik oma lapsed jätta emata?

Mis maa see on? Siin pole ühtki mäge.

Vaid metsad lõputud ja laukasood.

Kuid siinne rahvas täis on imeväge

ja kummalised nende laululood.

Iga noor, kes astub Noorte Kotkaste organisatsiooni, annab piduliku tõotuse. Noored astusid lavale ja Antonina Eek hakkas ette lugema tõotust ning noored kordasid tema järgi. Tõotus antud, oli kaelarättide sidumise aeg ning anti kätte tunnistused. Kunagi üks noormees ütles, et tõotuse andmine on tal seniajani meeles, sest ta ei suutnud oodata, kunas teda noorkotkaks vastu võetakse. 

Nüüd oli pildistamise aeg, meie fotograafiks oli Sakala maleva teavituspealik Gunnar Teas, kelle klõpsudest tulevad elavad ja kaunid jäädvustused. Pildid tehtud, kuulutasid õhtujuhid piduliku osa lõppenuks ja kutsusid pidulisi keha kinnitama.

Suured tänud kõigile, kes aitasid selle peo korraldusmeeskonda. Suur tänu pidulistele, sest ilma teieta seda pidu ei oleks toimunud! Aitäh Ingriti Köögile, kes kattis suupistelaua! Suured tänud kallid vabatahtlikud noortejuhid, ilma teieta ei toimuks mitte kui midagi. 

Alati valmis!

 Tunnustamine malevapealiku tänukirjaga

    1. Bert Sõber
    2. Rihard Šinkartšuk
    3. Henry Jõemaa
    4. Mihkel Suigusaar
    5. Kaspar Teas
    6. Karl Kukk
    7. Robin Järv
    8. Kristofer Veetamm
    9. Ilmar Solom
    10. Luka Nöps
    11. Marko Tulp
    12. Sander Tulp
    13. Ralf Vanamets
    14. Märt Visor
    15. Steven Mõttus
    16. Risto Zieds
    17. Taivar Riiga (Riga)
    18. Enn Pinsel
    19. Birgit Sang
    20. Ebe Õnne
    21. Maris Pajumägi
    22. Vika Zieds
    23. Ahto Alas
    24. Aleksandr Karakozov
    25. Lauri Topolev
    26. Esta Kivisild
    27. Elerin Öövel
    28. Paistu Kooli direktor hr Eero Metsvahi
    29. Sten – Hendrik Kivikas
    30. Kristofer Tuur
    31. Aksel Alas
    32. Ako Alas
    33. Ats Alas
    34. Fred Karakozov
    35. Rauli Kuus
    36. Hugo Pukk
    37. Sten Semkiv
    38. Frank Karakozov
    39. Sebastjan Tafenau

Tunnustamine malevapealiku tänukirjaga ja meenega

    1. Ants Oskar Ingi
    2. Kevin Lucas Paris
    3. Rihard Kapp
    4. Siim Vaher
    5. Viktor Yevchyschyn
    6. Ruuben Kaasik
    7. Carel Pau
    8. Ken-Raidon Paabos
    9. Raimo Tulp
    10. Gustav Lind
    11. Otto Johanner Põrk
    12. Kaarel Tukk
    13. Veli Pettai
    14. Ruudi Kõiv

Noorte Kotkaste hoolsuspael

1. Kristjan Ruudi Alle 

Salgapealikud

    1. Kaarel Tukk
    2. Kristjan Ruudi Alle
    3. Otto Johanner Põrk
    4. Simon Leisson
    5. Eerik Lepla
    6. Timo Lepla
    7. Marten Hunt
    8. Karl Siimann

ERIKATSED
LASKUR

    1. Eerik Lepla 
    2. Kaarel Tukk
    3. Otto Johanner Põrk

MATKAJA
    1. Robert Lehtsaar
    2. Otto Johanner Põrk
    3. Kaarel Tukk
    4. Kristjan Ruudi Alle
    5. Paul Lind
    6. Gustav Lind
    7. Veli Pettai
    8. Raimo Tulp
    9. Sander Tulp
    10. Ruudi Kõiv
    11. Valmo Visor
    12. Kristofer Tuur

ÜLEELAJA

    1. Martin Hunt
    2. Marten Hunt
    3. Kristofer Tuur
    4. Theodor Teiter
    5.  Kaarel Tukk
    6. Otto Jahanner Põrk
    7. Karl Kõiv
    8. Sander Tulp
    9. Ilmar Solom
    10. Steven Mõttus

ARTIST

    1. Karl Kõiv

Tekst: Vika Zieds

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Kodutütred ja noorkotkad panid end proovile „Pruudeni jälgedes“

 

Laupäeval, 23. mail, oli Heimtali ümbrus tunnistajaks noorte sitkusele, taibukusele ja meeskonnatööle, kui taas leidis aset kodutütarde võistlusmatk „Pruudeni jälgedes“. Soe kevadilm tõi rajale seitse kodutütarde ning ühe noorkotkaste võistkonna. 

14-kilomeetrisel trassil pandi noorte teadmised proovile väga mitmekülgsetes ja elulistes valdkondades. Kontrollpunktides tuli näidata oma oskusi vormi kandmises, esmaabis, veeohutuses, kriisivalmiduses, looduse tundmises, kaardi oskuses, sõlmede tegemises ning kommunikatsioonis. 

Kõige rohkem peavalu valmistas võistlejatele kommunikatsiooni kontrollpunkt, kus ülesande lahendamiseks jaotati võistkonnad kaheks – üks osa tiimist asus ühel pool ja teine osa teisel pool varjavat koormakatet. Ühel pool asuvate võistlejate ülesandeks oli kirjeldada neile etteantud klotsidest ehitist nii, et teisel pool katet olevad kaaslased suudaksid selle põhjal püstitada identse koopia. Ülesande sooritamise ajal oli lubatud ainult verbaalne suhtlus, igasugune muu infovahetus oli rangelt keelatud.

Korraldajate poolt suured, suur tänu ja sügav kummardus Politseile, Punasele Ristile ja Kolga-Jaani vabatahtlikele päästjatele. Teie põnevad ja harivad kontrollpunktid panid noortel silma särama ning mõtted liikuma. Aitäh ka teistele punktikohtunikele, abilistele ja vastutegevusele!

Samuti täname südamest Heimtali Põhikooli ja ERMi Heimtali muuseumit, et meid soojalt vastu võtsite. 

Kodutütarde arvestuses saavutasid äärmiselt tasavägises võistluses esimese koha võistkond Tauno Tilgad koosseisus: Angelia Nicolau Costa, Anette-Larissa Piir, Christella-Marleen Jürgens ja Eleanor Kõomägi. 

Teise koha saavutas taas Pöial-Liisi rühma võistkond koosseisus Liisa Reile, Emma Penter, Hanna-Marii Raudsepp ja Triin Marleen Taklaja. 

Kolmanda koha saavutas Rukkilille rühma võistkond koosseisus Saskia Tiido, Marta-Liisa Reinbach ja Heleen Ilves.

Noorte Kotkaste lippu hoidsid kõrgel Kalmetu noorkotkad Oliver Mättas, Keron Grünberg, Ats Kiik ja Sander Kõll.

Palju õnne võitjatele ning suur kummardus igale vaprale osalejale, kes raja läbis!

Kohtumiseni juba järgmisel radadel!

Diana Reile,

võistluse peakorraldaja

Galerii

Fotod: Kaspar Teas, Gunnar Teas

Kuidas noortejuhid droone õppisid lennutama

 

Kahel nädalavahetusel oli Kodutütarde ja Noorte Kotkaste noortejuhtidel võimalus läbida droonikoolitus, et hakata oma kodumalevates läbi viima drooniõpet, mis on sisse pandud ka uuendatud järguõppes  IV järgu riigikaitse osas.

Hommikul pidi vara tõusma, et õigeks ajaks kohale jõuaks. Sõit oli pikk, kuid ilus selge ilm ja kaunid Eesti maakohad tegid sõitmise nauditavaks. Autosõiduga saab avastada väga vahvaid Eestimaa paiku, mis pakuvad silmailu.
Kohale jõudes ootas meid koolitusmeeskond, kes Kuusalu Spordikeskuse suures saalis juba hoogsalt tegutses. Vaja oli oodata, sest kõik õppurid ei olnud veel kohale jõudnud. Jutustasin administraatoriga ja jutt läks karulaugu juurde, andsin juhiseid, kuidas head karulaugusoola teha.
Kogunesime spordisaali ja korraldaja tervitas meid kõiki, andis ülevaate, mis toimuma hakkab. Esimeseks ülesandeks oli lennu planeerimine. Kuna enne koolitust oli soovitav läbida MÕS 1-3, siis kõik see planeerimise info tuli ka sealt. 

Kui droonilend oli planeeritud ja instruktorile ette näidatud, jagati meid kolme meeskonda.
Kõigepealt läks meie meeskond planeeritud lendu sooritama DJI MINI-ga. Tundus, et kõik noortejuhid on hoidnud droone käes ja said ilusti hakkama. Loomulikult on oluline ka vilumus, sest mida rohkem on harjutatud, seda kiiremini ka lahendad ülesandeid. Selles harjutuses olid ära jagatud kõrgused, kus keegi lennata tohib. Olid madalad ja kõrged lennukoridorid. Ülesanneteks oli tuvastada esemeid, pildistada ja 360-kraadist videot teha.
Kui esimene töötuba läbi sai, oli juba lõunaaeg. Kui koolitus on huvitav ja kaasahaarav, siis aeg lendab linnutiivul.
Peale lõunat oli veel kaks õpituba. Järgmiseks liikus meie viieliikmeline meeskond drooni simulaatori töötuppa. Instruktor õpetas meid järk-järgult, kuidas tööle panna arvutisüsteem ja drooni simulaator. Kui kõik vajalikud esemed olid arvutiga ühendatud ja juhised antud, siis võis harjutamine alata. Peaks ütlema, et päris raske oli selle simulaatori drooni lennus hoida. 

Kuna kõikidel droonidel on oma eripärad, kuidas neid juhtida, siis seda peab tõesti harjutama ja õppima. Harjutasin kaua ma harjutasin, aga lõpuks suutsin nii palju, et maanduda oskasin juba päris hästi. Raja läbimisega läheb ikka päris mitu head päeva, et seda selgeks saada, aga ma arvan, et kui harjutad, siis saad ka meistriks. Lõpuks proovisime ka simulaatoris prillidega lennata, aga no see läks mul ikka päris metsa. Ei ole vaja enne ikka järgmist sammu edasi minna, kui üks on veel päris kõvasti ligadi-logadi.
Viimaseks õpitoaks oli DJI NEO. Selles õpitoas oli üles seatud erinevad ülesanded, mida tuli siis õppida ja läbida. Drooni koolitus tehti kõigile korraga ja seejärel läks harjutamiseks. Algul oli ikka raske aru saada, kuidas see pult ikka töötab. DJI NEO-l on WI-taoline pult, mida liigutades droon lendab just sinna, kuhu vaja. Algul ei saanud ma sellest süsteemist üldsegi aru, tahtsin ikka tagasi DJI MINI juurde minna, aju ja käsi ei tahtnud sugugi koostööd teha ja see ajas lausa marru. Tegin väikse pausi ja proovisin siis uuesti. Ei tea mis küll juhtus, aga minu aju hakkas koostööd tegema minu käega ja drooni lennutamine läks edukalt.  Viimane harjutus oli takistusrada, kus pidid üle ja läbi lendama rõngastest, siis edasi ümber värava ja tooli alt. See tooli alt lendamine oli suht võimatu ettevõtmine, arvasin, et ma ei saa kunagi sellega hakkama. Hingasin või äkki isegi ei hinganud ja uskuge või mitte, ma sain hakkama! Edasi oli vaja minna saali tagumise ukse juurde, kus oli vaja vaadata mingit numbrit ja edasi liikuda slaalomina takistusraja lõppu. Viimaseks pingutuseks oli vaja läbida korvpallikonstruktsioon, mis oli seina küljes kinni ja sealt oli vaja minna vahelt läbi, mitte alt ega pealt - ka see tundus algul kuidagi võimatu.
Vot see oli hea emotsioon, mis ma sealt sain ja seda tuleb anda edasi ka noortele. Eduelamus oli 100% ja seda tõestas ka instruktor.
Suur, suur tänu koolitajatele, et nii kaasahaarava koolituspäeva olite valmis planeerinud!

IV JÄRK / Alates 12-aastased

• Teab õhudroonide ohutu kasutamise põhimõtteid, valmistab neid ette turvaliseks juhtimiseks ning omab praktilist kogemust lennutamisel
• Mõistab droonide ehitust ja tööpõhimõtteid
• Oskab hinnata inimtegurite ja keskkonnatingimuste mõju lennutegevusele
• Rakendab lennuohutuse põhimõtteid droonilennutegevuses
• Oskab planeerida lennutegevust
• Omab praktilisi oskusi mehitamata õhusõiduki ohutuks käitamiseks nii simulaatoril kui ka reaalses lennutegevuses

Tekst ja fotod: Vika Zieds