Plaan B-st sai hoopis uus seiklus

 

22.–23. augustil toimus Tilla külas Kodutütarde Paistu ja Halliste rühma ühine laager. Kuigi ilm pakkus noortele korraliku vihma ja tormi, ei lasknud see laagri tegemistel hoogu maha võtta.

Laagri eesmärk oli pakkuda noortele võimalust õppida praktilisi oskusi ja veeta aega looduses. Laagris õpiti kaardiõpet ja raadiosidet ning harjutati õhkrelvadest laskmist. Kõige olulisemaks jäi seejuures praktiline tegevus – teadmisi ei õpitud ainult paberilt, vaid neid sai kohe ka ise proovida.

Vihmane ilm ei seganud ka väikest õhtust matka. Vastupidi – metsas ootas noori eriline kohtumine. Matka käigus nägid noored oma silmaga hirve. Sellised hetked on looduses liikudes eriti väärtuslikud ning jäävad kindlasti kauaks meelde. 

Ilm sundis küll mõningaid esialgseid plaane muutma, kuid just siin tuli appi hea koostöö.

Suur tänu Halliste Jahiseltsile, kes tormise ilma tõttu meie plaan B-le kiiresti appi tuli. Tänu nende abile said noored jätkata laagri tegevustega ka siis, kui ilmaolud meie esialgseid plaane muutsid.

Suur kummardus ka Karksi malevkonnale, kes reageeris kiiresti muutunud olukorrale ja tuli noortele droone tutvustama. See andis noortele võimaluse näha lähemalt tänapäevast tehnikat ning saada uus ja põnev praktiline kogemus.

Õhtul jätkus laagrielu soojas majas – mängude, jutuajamiste ja ühise koosolemisega. Nii kujunes ka keerulise ilmaga laagrist päev, kus õppimine, loodus, praktilised oskused ja hea meeskonnatöö käisid käsikäes.

Vahel ei lähe plaan A päris nii, nagu mõeldud. Aga hea meeskonnaga saab plaan B-st hoopis uus seiklus.

Tagalas peitub jõud! 

Tekst ja fotod:
Maris Pajumägi,
Kodutütarde Paistu ja Halliste rühmavanem

Kodutütred uudistasid pealinna

 

Minu teekond pealinnalaagrisse algas hommikul kell 10 Sakala maleva eest. Kõigepealt ei läinud meil tööle esimene buss, millega pidime Tallinna sõitma. Meie juhendaja jooksis uue bussi võtmetele järele, panime kõik oma asjad bussi pagasiruumi ja sättisime end istuma. Meid oli kokku koos juhendajaga üheksa.

Tallinnasse jõudes läksime edasi Prantsuse Lütseumi algklasside koolimajja. Seal registreerisime end fuajees ära ning saime teada, millises klassiruumis ööbime. Sättisime end ilusti tuppa laiali ja läksime lõunasöögile. Söögid olid imemaitsvad!

Edasi jagati meid gruppide kaupa bussidesse ning suundusime Tallinna loomaaeda ekskursioonile. Seal jagati meid omakorda nelja gruppi. Meie grupp läks esimesena kitsi vaatama, edasi elevantide juurde ja seejärel troopikamajja. Meie giid oli supertasemel – ta rääkis väga ilusti ja huvitavalt, kuid kahjuks lahkub ta juba kahe nädala pärast töölt.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime Rocca al Mare keskusesse šoppama. Kui kõigil olid oma ostlemisvajadused rahuldatud, läksime bussidesse ja sõitsime koolimajja tagasi. Seal sättisime end mõnusalt sisse ja enne magamaminekut oli muidugi veel õhtusöök ja vormide kontroll, et kõik oleks järgmiseks päevaks ideaalselt korrektne, ning linnaluba, mille üle olid kõik väga rõõmsad.

Teine päev

Teine päev algas varakult ja üsna suure sahmerdamisega. Kõik hakkasid endale patse punuma, vorme triikima ja neid korrektselt selga panema. Kogunesime kõik ilusti maja ette ning hakkasime vanalinna poole suunduma, ilusasti kahe kaupa rivis.

Esimene grupp läks Vabamusse ja teine Riigikokku. Minu grupp sai esimesena Riigikokku. Meile tehti seal väga detailne ekskursioon. Kõigepealt käisime suures saalis, kus saime ka pilte teha, ning edasi suundusime Riigikogu peasaali, kus Eesti riiki juhitakse. Saime väga põhjaliku ülevaate Riigikogu tööst ja ajaloost.

Edasi suundusime torni ehk Vana Toomase torni. Üles kõndimine oli päris raske, sest trepiastmeid oli umbes 120 ning pidime kontsakingades ja seelikutes liikuma.

Kui ekskursioon läbi sai, suundusime edasi Stenbocki majja. Sinna tulid kokku kõik umbes 100 kodutütart ning avakõnega võttis meid vastu Eesti kultuuriminister Heidy Purga. Suundusime ministrite laua taha, kus tutvustati meile ministreid ja nende tööülesandeid. Edasi läksime rõdule ilusat Tallinna vaadet vaatama. Pärast tehti meile majas ringkäik.

Seejärel suundusime oma grupiga Vabamusse. Seal saime endale audiogiidid ning võisime iseseisvalt muuseumis ringi liikuda.

Edasi läksime koolimajja sööma ja vabasse riietusse riietuma. Pärast oli väike 40-minutiline paus ning seejärel suundusime Eesti Vabaõhumuuseumi. Seal lasti meid samuti vabalt ringi liikuma. Saime tutvuda nõukogudeaegse eluga ning külastada vana poodi ja kõrtsi, kus olid tolleaegsed söögid ja müügil erinevad ajastule iseloomulikud esemed.

Õhtu jätkus õhtusöögi ning lõpuks ka magamaminekuga.

Kolmas päev

Kolmandal päeval suundusime jälle gruppidena erinevaid kohti külastama. Minu esimeseks külastuseks oli PROTO avastuskeskus. Seal võeti meid vastu väga laheda loo saatel, mis viis meid mõtetes tehnika ja meisterdamise maailma.

Pärast seda saime iseseisvalt avastuskeskuses ringi vaadata. Seal oli palju uut ja põnevat ning saime virtuaalreaalsusprillidega erinevaid lahedaid filme vaadata ja tegevusi proovida.

Pärast avastuskeskust läksime Lennusadama muuseumisse. Sealgi lasti meil vabalt ringi käia ja uurida Eesti ning välismaa merenduse ajalugu.

Pärast lõunasööki suundusime oma grupiga Tallinna Teletorni. Meid võttis vastu imetore giid, kes rääkis väga elavalt ning jagas ka oma teadmisi ja kogemusi Tallinna Teletorni tähtsusest ning 1991. aasta 20. augusti sündmustest.

Saime uurida Teletorni kõige alumist korrust, mis asub kaheksa meetrit maa all ja kuhu tavakülastajad tavaliselt ei pääse. Käisime ka vitraažisaalis ning saime teada nende vitraažide tähendustest. Loomulikult külastasime ka ülemisel korrusel asuvat vaateplatvormi ja muuseumiosa.

Pärast seda suundusime grupiga botaanikaaeda. Seal võtsid meid vastu oma ala professionaalid ning suundusime botaanikaaia siseaia ringkäigule. Meile räägiti taimedest väga detailselt, kuid samas huvitavalt ja hea huumoriga. Seal oli imeilus!

Pärast rasket ja sisukat päeva toimus õhtul koolis diskoõhtu, kus lapsed said oma viimased energiavarud ära tantsida.

Viimane päev

Viimasel hommikul suundus meie grupp Estoniasse. Selle üle olin mina kõige rohkem elevil, sest ma ei olnud varem Estonia majas ekskursioonil käinud.

Alustasime alumisest fuajeest, kus näidati meile ka põrandajuppe, mis olid pärast Estonia põlengut alles jäänud. Samuti saime teada, millised tähtsad riigipead olid kunagi sealt läbi kõndinud.

Näha saime õmblustöökoda, kus käis kibe töö, grimeerimisruumi ning balletiosakonda, kus treenisid ka balletipoisid. Seda oli väga uhke vaadata! Meile näidati ka pilte endisest Estoniast ja pärast põlengut ning erinevaid peosaale.

Edasi toimus vanalinnas ekskursioon, kus tutvustati meile Tallinna vanalinna ja selle ajalugu.

Pärast seda oli koolimajas laagri lõpetamine ning oligi aeg kodupoole sõitma hakata.

Pealinnalaager oli täis uusi kogemusi, põnevaid kohti, huvitavaid inimesi ja palju toredaid hetki. Sain selle laagri jooksul Tallinna kohta väga palju uut teada ning kindlasti jäävad need päevad mulle kauaks meelde.

Galerii: Vika Zieds, Tarvastu Taevavõtme rühmavanem

Teksti kirjutas Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar Alexandra Muts

Ümera üksikkompanii õppenädalavahetus ehk kuidas droonid õpetasid meid metsale hoopis teise pilguga vaatama

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oskagi enam öelda, mitmendat korda me Ümera üksikkompanii õppenädalavahetust korraldasime. Aastaid on neid selja taha kogunenud nii palju, et mingil hetkel lähevad nad lihtsalt omavahel segamini. Aga võib-olla polegi see kõige tähtsam. Palju olulisem on see, et niipea kui augustikuu esimene nädalavahetus kalendrisse jõuab, hakkavad Ümera kompanii inimestel mõtted juba Väluste poole liikuma. Mõni otsib välja vormi, mõni kontrollib, kas magamiskott on ikka veel seal, kuhu ta eelmisel aastal pandi ning mõni lubab endale täiesti siiralt, et seekord pakib ta kõik juba neljapäeva õhtul valmis. Elu on aga õpetanud, et selliseid lubadusi ei maksa liiga tõsiselt võtta – reede hommikul on ikka keegi, kes helistab ja küsib, kas lusikas on päriselt ka vaja kaasa võtta või saab nädalavahetuse kuidagi ilma hakkama.

Eks selle õppenädalavahetusega ole üldse üks naljakas lugu. Kui vaadata ainult päevakava, siis võib jääda mulje, et ees ootab kolm päeva puhast militaarset väljaõpet: demineerimine, droonivastane tegevus, laskmine ja drillid. Tegelikult on see vaid pool tõde. Teine pool sünnib hoopis nende inimeste vahel, kes kord aastas samasse metsatukka kokku saavad. Meie kompaniis on ettevõtjaid, õpetajaid, arste, pensionäre, riigikogu liikmeid, kindraleid, torupillimängijaid ning terve hulk Soome sõpru. Argipäeval on neil kõigil oma amet ja vastutus, kuid Välustes ei huvita see enam kedagi. Seal on tähtis hoopis see, kas sul on hommikul kohv valmis, kas saad telginööri pingule ja kas õhtul lõkke ääres on mõni uus lugu rääkida.

Eks neid lugusid hakkas kogunema juba reede lõunal.

Korraldusmeeskond kogunes malevas ning nagu ikka, nägi kõik välja peaaegu ideaalne. Varustus oli ilusti rivis, telgid ootasid laadimist, saunaauto seisis valmis ning kümblustünn säras päikese käes nagu lubadus, et õhtul saab inimene jälle inimeseks. Seisime Sassiga hetkeks kogu seda ilu vaadates ja tunnistasime teineteisele, et seekord tundub küll kõik läbi mõeldud olevat.

Just sel hetkel küsis keegi täiesti süütult:

„Aga kes saunaauto kohale viib?“

Selle peale saabus niisugune vaikus, mida tunnevad kõik inimesed, kes on kunagi mõnda suuremat ettevõtmist korraldanud. Mitte keegi ei öelnud midagi, sest kõik said korraga aru, et kõige olulisem küsimus oli jäänud küsimata.

Pool aastat planeerimist.

Koosolekud.

Tabelid.

Kontrollnimekirjad.

Ja siis avastad, et auto on olemas, aga juht on kusagil (Erich .. krt) ... noh, mitte siin.

Õnneks on Kaitseliidus üks hea omadus – meil ei kulutata väga palju aega kurtmisele. Natuke telefoni, natuke mõttetööd ja üsna kiiresti sai selgeks, et üks auto sõidab lihtsalt kaks korda. Kui hiljem õhtul saunas istusime, leidsime üksmeelselt, et ega see esimene logistiline aps olegi halb asi. Kui kõik läheks alati esimese korraga ideaalselt, poleks järgmisel aastal enam midagi meenutada.

Laupäeva hommik algas väikese ümberkorraldusega. Ootasime ligi viitkümmet inimest, kohale jõudis umbes kolmkümmend. Korraldajana käib peast esimese hooga läbi terve rida mõtteid, kuidas nüüd päev ümber mängida, kuid üsna kiiresti selgus, et ega halba ilma heata anta. Kolme õppegrupi asemel tegime kaks ning üsna pea oli näha, et väiksemas seltskonnas jõuab igaüks rohkem proovida ja instruktoritel jätkub aega ka küsimustele vastata.

Selle aasta õppuse märksõna oli kahtlemata droon.

Ausalt öeldes arvasin ma veel mõni aasta tagasi, et droon on üks tore aparaat, millega pulmapilte tehakse ja vahel naabrimehe maja kohal natuke liiga kaua hõljutakse. Tänaseks on maailm muutunud ning koos sellega ka väljaõpe.

Margus alustas isevalmistatud lõhkekehade teemaga ning ma ootasin ausalt öeldes juttu sütikutest, lõhkeainetest ja detonaatoritest. Selle asemel hakkas ta rääkima rohust. Siis mullast. Siis ühest puutüvest, mis kuidagi vales kohas vedeles.

„Vaata seda rada,“ ütles ta. „Kas tundub loomulik?“

Ei tundunud.

„Vaata seda traati. Kas näed, kuidas ta korraks päikese käes helgib?“

Nüüd juba nägin.

Ja ühel hetkel sain aru, et tegelikult ei õpetata meid mitte lõhkekehi otsima. Õpetatakse märkama. See kõlab lihtsana, aga proovige ise. Me kõik vaatame metsa. Hoopis keerulisem on seda päriselt näha.

Järgmises punktis ilmusid välja sileraudsed ning kusagilt selja tagant kostis täiesti siiras rõõmuhüüd:

„Jess! Nüüd saab pauku teha!“

Eks sai ka.

Aga optimismi jätkus umbes esimese savitaldrikuni.

Taldrik lendas.

Põmm.

Taldrik lendas edasi.

Teine pauk.

Lendas ikka.

Kolmanda möödalasu järel hakkasid kõik kuidagi palju tähelepanelikumalt kuulama seda osa jutust, kus Arne rääkis ennakust. Droon ei peatu selleks, et saaksid teise lasu rahulikult sihtida. Ta liigub täpselt nii kiiresti, et eksida on väga lihtne.

Õnneks juhtub õppimisel üks tore asi – kui hommikul ei taba peaaegu mitte midagi, siis õhtuks hakkavad needsamad taldrikud juba järjest sagedamini purunema. Ja kui mõni kaaslane seekord tulemata jäi, siis tuleb tunnistada, et meie saime selle võrra rohkem harjutada. Mõnikord on ka puudujatel oma tagasihoidlik panus ühisesse väljaõppesse.

Kõige rohkem pani mind aga mõtlema hoopis drooni eest varjumine. Kui veel mõni aasta tagasi otsisime metsas lihtsalt head telgikohta, siis nüüd tuli mõelda sellele, kuidas paistab see koht saja meetri kõrguselt. Kuidas peita oma soojusjälge? Kuidas liikuda nii, et murdunud oks või tallatud rohi sind ära ei reedaks? Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kunagi õpetatakse meid metsa vaatama linnu pilguga.

Õhtu lõpetas traditsiooniline viktoriin, mille Gunnar ja Keijo olid seekord drooniteemaliseks sättinud. Esimese küsimuse järel valitses saalis niisugune vaikus, nagu oleks keegi ootamatult matemaatika riigieksami lahti teinud.

„Mis on UAV eestikeelne vaste?“

No vot.

Mõni teadis.

Enamik meenutas.

Ülejäänud vaatasid targema näoga naabrimeest lootuses, et äkki oskab tema.

Lõpus läks rebimiseks Mulkide, Majorite ja Naksitrallide vahel ning kui viimane küsimus kõlas, oleks võinud vabalt arvata, et mängitakse maailmameistritiitli peale. Ausalt öeldes väärib Rein siin eraldi kiitust – kui küsimus puudutas Eesti ajalugu ja muusikat, tuli vastus temalt niisuguse kiirusega, et ülejäänud alles lugesid küsimust lõpuni.

Pühapäev oli paberil rahulikum, aga tegelikult mitte vähem õpetlik. Droonivastased drillid ja automaadist laskmine tegid üsna kiiresti selgeks, et Hollywood on meid aastaid natuke petnud. Valang ei tähenda veel tabamust ning relv ei lase ise. Kõik algab ikka sellest, et inimene mõtleb, mida ta teeb.

Kui pärast lõunat autosid pakkisime, tuli üks noorkotkas minu juurde ja ütles lihtsalt:

„Tead, väga äge nädalavahetus oli.“

Ma ei osanudki midagi targemat vastata.

Sest ega selle õppenädalavahetuse mõte ole ainult selles, et õpid drooni ära tundma või automaadist paremini laskma. Sama oluline on see, et kohtud inimestega, kellega võib-olla oled aasta otsa ainult telefonis rääkinud, õpid neid tundma ning avastad pühapäeva õhtuks, et kompanii ei koosne enam nimedest nimekirjas, vaid päris inimestest.

Ja vot sellepärast ongi kahju neist, kes seekord tulemata jäid. Mitte sellepärast, et nad oleksid mõnest õppepunktist ilma jäänud, vaid sellepärast, et nad jäid ilma ühest nädalavahetusest, mida on hiljem saunas päris hea meenutada.

Ja eks me kohtume seal jälle järgmisel augustil. Ainult üks väike palve on mul järgmise aasta korraldusmeeskonnale siiski juba praegu. Kontrollige enne väljasõitu üle, kas saunaauto juht on ka ikka kaasas. Muidu läheb jälle traditsioon katki.

Tekst: Ahto Alas

Fotod: Gunnar Teas

Galerii