Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oskagi enam öelda, mitmendat korda me Ümera üksikkompanii õppenädalavahetust korraldasime. Aastaid on neid selja taha kogunenud nii palju, et mingil hetkel lähevad nad lihtsalt omavahel segamini. Aga võib-olla polegi see kõige tähtsam. Palju olulisem on see, et niipea kui augustikuu esimene nädalavahetus kalendrisse jõuab, hakkavad Ümera kompanii inimestel mõtted juba Väluste poole liikuma. Mõni otsib välja vormi, mõni kontrollib, kas magamiskott on ikka veel seal, kuhu ta eelmisel aastal pandi ning mõni lubab endale täiesti siiralt, et seekord pakib ta kõik juba neljapäeva õhtul valmis. Elu on aga õpetanud, et selliseid lubadusi ei maksa liiga tõsiselt võtta – reede hommikul on ikka keegi, kes helistab ja küsib, kas lusikas on päriselt ka vaja kaasa võtta või saab nädalavahetuse kuidagi ilma hakkama.
Eks selle õppenädalavahetusega ole üldse üks naljakas lugu. Kui vaadata ainult päevakava, siis võib jääda mulje, et ees ootab kolm päeva puhast militaarset väljaõpet: demineerimine, droonivastane tegevus, laskmine ja drillid. Tegelikult on see vaid pool tõde. Teine pool sünnib hoopis nende inimeste vahel, kes kord aastas samasse metsatukka kokku saavad. Meie kompaniis on ettevõtjaid, õpetajaid, arste, pensionäre, riigikogu liikmeid, kindraleid, torupillimängijaid ning terve hulk Soome sõpru. Argipäeval on neil kõigil oma amet ja vastutus, kuid Välustes ei huvita see enam kedagi. Seal on tähtis hoopis see, kas sul on hommikul kohv valmis, kas saad telginööri pingule ja kas õhtul lõkke ääres on mõni uus lugu rääkida.
Eks neid lugusid hakkas kogunema juba reede lõunal.
Korraldusmeeskond kogunes malevas ning nagu ikka, nägi kõik välja peaaegu ideaalne. Varustus oli ilusti rivis, telgid ootasid laadimist, saunaauto seisis valmis ning kümblustünn säras päikese käes nagu lubadus, et õhtul saab inimene jälle inimeseks. Seisime Sassiga hetkeks kogu seda ilu vaadates ja tunnistasime teineteisele, et seekord tundub küll kõik läbi mõeldud olevat.
Just sel hetkel küsis keegi täiesti süütult:
„Aga kes saunaauto kohale viib?“
Selle peale saabus niisugune vaikus, mida tunnevad kõik inimesed, kes on kunagi mõnda suuremat ettevõtmist korraldanud. Mitte keegi ei öelnud midagi, sest kõik said korraga aru, et kõige olulisem küsimus oli jäänud küsimata.
Pool aastat planeerimist.
Koosolekud.
Tabelid.
Kontrollnimekirjad.
Ja siis avastad, et auto on olemas, aga juht on kusagil (Erich .. krt) ... noh, mitte siin.
Õnneks on Kaitseliidus üks hea omadus – meil ei kulutata väga palju aega kurtmisele. Natuke telefoni, natuke mõttetööd ja üsna kiiresti sai selgeks, et üks auto sõidab lihtsalt kaks korda. Kui hiljem õhtul saunas istusime, leidsime üksmeelselt, et ega see esimene logistiline aps olegi halb asi. Kui kõik läheks alati esimese korraga ideaalselt, poleks järgmisel aastal enam midagi meenutada.
Laupäeva hommik algas väikese ümberkorraldusega. Ootasime ligi viitkümmet inimest, kohale jõudis umbes kolmkümmend. Korraldajana käib peast esimese hooga läbi terve rida mõtteid, kuidas nüüd päev ümber mängida, kuid üsna kiiresti selgus, et ega halba ilma heata anta. Kolme õppegrupi asemel tegime kaks ning üsna pea oli näha, et väiksemas seltskonnas jõuab igaüks rohkem proovida ja instruktoritel jätkub aega ka küsimustele vastata.
Selle aasta õppuse märksõna oli kahtlemata droon.
Ausalt öeldes arvasin ma veel mõni aasta tagasi, et droon on üks tore aparaat, millega pulmapilte tehakse ja vahel naabrimehe maja kohal natuke liiga kaua hõljutakse. Tänaseks on maailm muutunud ning koos sellega ka väljaõpe.
Margus alustas isevalmistatud lõhkekehade teemaga ning ma ootasin ausalt öeldes juttu sütikutest, lõhkeainetest ja detonaatoritest. Selle asemel hakkas ta rääkima rohust. Siis mullast. Siis ühest puutüvest, mis kuidagi vales kohas vedeles.
„Vaata seda rada,“ ütles ta. „Kas tundub loomulik?“
Ei tundunud.
„Vaata seda traati. Kas näed, kuidas ta korraks päikese käes helgib?“
Nüüd juba nägin.
Ja ühel hetkel sain aru, et tegelikult ei õpetata meid mitte lõhkekehi otsima. Õpetatakse märkama. See kõlab lihtsana, aga proovige ise. Me kõik vaatame metsa. Hoopis keerulisem on seda päriselt näha.
Järgmises punktis ilmusid välja sileraudsed ning kusagilt selja tagant kostis täiesti siiras rõõmuhüüd:
„Jess! Nüüd saab pauku teha!“
Eks sai ka.
Aga optimismi jätkus umbes esimese savitaldrikuni.
Taldrik lendas.
Põmm.
Taldrik lendas edasi.
Teine pauk.
Lendas ikka.
Kolmanda möödalasu järel hakkasid kõik kuidagi palju tähelepanelikumalt kuulama seda osa jutust, kus Arne rääkis ennakust. Droon ei peatu selleks, et saaksid teise lasu rahulikult sihtida. Ta liigub täpselt nii kiiresti, et eksida on väga lihtne.
Õnneks juhtub õppimisel üks tore asi – kui hommikul ei taba peaaegu mitte midagi, siis õhtuks hakkavad needsamad taldrikud juba järjest sagedamini purunema. Ja kui mõni kaaslane seekord tulemata jäi, siis tuleb tunnistada, et meie saime selle võrra rohkem harjutada. Mõnikord on ka puudujatel oma tagasihoidlik panus ühisesse väljaõppesse.
Kõige rohkem pani mind aga mõtlema hoopis drooni eest varjumine. Kui veel mõni aasta tagasi otsisime metsas lihtsalt head telgikohta, siis nüüd tuli mõelda sellele, kuidas paistab see koht saja meetri kõrguselt. Kuidas peita oma soojusjälge? Kuidas liikuda nii, et murdunud oks või tallatud rohi sind ära ei reedaks? Ma poleks ausalt öeldes uskunud, et kunagi õpetatakse meid metsa vaatama linnu pilguga.
Õhtu lõpetas traditsiooniline viktoriin, mille Gunnar ja Keijo olid seekord drooniteemaliseks sättinud. Esimese küsimuse järel valitses saalis niisugune vaikus, nagu oleks keegi ootamatult matemaatika riigieksami lahti teinud.
„Mis on UAV eestikeelne vaste?“
No vot.
Mõni teadis.
Enamik meenutas.
Ülejäänud vaatasid targema näoga naabrimeest lootuses, et äkki oskab tema.
Lõpus läks rebimiseks Mulkide, Majorite ja Naksitrallide vahel ning kui viimane küsimus kõlas, oleks võinud vabalt arvata, et mängitakse maailmameistritiitli peale. Ausalt öeldes väärib Rein siin eraldi kiitust – kui küsimus puudutas Eesti ajalugu ja muusikat, tuli vastus temalt niisuguse kiirusega, et ülejäänud alles lugesid küsimust lõpuni.
Pühapäev oli paberil rahulikum, aga tegelikult mitte vähem õpetlik. Droonivastased drillid ja automaadist laskmine tegid üsna kiiresti selgeks, et Hollywood on meid aastaid natuke petnud. Valang ei tähenda veel tabamust ning relv ei lase ise. Kõik algab ikka sellest, et inimene mõtleb, mida ta teeb.
Kui pärast lõunat autosid pakkisime, tuli üks noorkotkas minu juurde ja ütles lihtsalt:
„Tead, väga äge nädalavahetus oli.“
Ma ei osanudki midagi targemat vastata.
Sest ega selle õppenädalavahetuse mõte ole ainult selles, et õpid drooni ära tundma või automaadist paremini laskma. Sama oluline on see, et kohtud inimestega, kellega võib-olla oled aasta otsa ainult telefonis rääkinud, õpid neid tundma ning avastad pühapäeva õhtuks, et kompanii ei koosne enam nimedest nimekirjas, vaid päris inimestest.
Ja vot sellepärast ongi kahju neist, kes seekord tulemata jäid. Mitte sellepärast, et nad oleksid mõnest õppepunktist ilma jäänud, vaid sellepärast, et nad jäid ilma ühest nädalavahetusest, mida on hiljem saunas päris hea meenutada.
Ja eks me kohtume seal jälle järgmisel augustil. Ainult üks väike palve on mul järgmise aasta korraldusmeeskonnale siiski juba praegu. Kontrollige enne väljasõitu üle, kas saunaauto juht on ka ikka kaasas. Muidu läheb jälle traditsioon katki.
Tekst: Ahto Alas
Fotod: Gunnar Teas
