Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise võttis üle major Andrus Põldma

 

24. juulil toimus Viljandis Kaitseliidu Sakala maleva pealiku vahetustseremoonia, kus kolonelleitnant Andres Lapp andis maleva juhtimise üle major Andrus Põldmale.

​„On suur au ja tunnustus saada oma kodumaleva pealikuks, mille liige olen olnud aastast 2000. Just sellisel keerulisel ajal, mis praegu maailmas valitseb luban anda endast parima, et jätkata eelkäijate suurepärast tööd maleva edasi viimisel ning vabatahtlike kaasamisel,“ ütles uus malevapealik major Andrus Põldma.

Vahetustseremoonial osalesid Kaitseliidu Sakala maleva liikmed, Naiskodukaitse Sakala ringkonna, Kodutütarde Sakala ringkonna ja Noorte Kotkaste Sakala maleva esindused koos liputoimkondadega ning külalised. Pärast käskkirja ettelugemist andis kol-ltn Lapp maleva lipu üle major Põldmale, kes lubas seda kaitsta ja hoida.

„Selle kolme aasta sisse on mahtunud väga palju õppusi, väljaõpet, kohtumisi ja koostööd. Ilma liigsete detailideta, olen pealikuna väga rahul kaitseliitlaste panuse ja
saavutatuga,“ ütles endine Sakala maleva pealik kolonelleitnant Andres Lapp. „Olen täiesti veendunud, et major Põldmaga on Sakala maleva kaitseliitlased heades kätes ning ta annab endast parima, et maleva areng oleks eesmärgistatud ja tõhus.“ Kolonelleitnant Andres Lapp jätkab teenistust Lõuna maakaitseringkonna – Tartu maleva staabiülemana. 

Kaitseliidu Sakala maleva juhtimise üle võtnud major Andrus Põldma alustas oma teenistust 2001. aastal ajateenijana piirivalveameti ridades. Alates 2006. aastat töötas ta erinevatel ametikohtadel Sakala malevas, pärast mida suundus kaitseväkke. Kaitseväes on ta teeninud nii Eesti diviisi 1. kui ka 2. jalaväebrigaadis nii kompaniiülema kui ka staabi operatiivsektsiooni ülema ametikohtadel. 2018. aastal osales ta välisoperatsioonil Malis. Major Põldmale on omistatud Kaitseväe eeskujuliku teenistuse rist, Kaitseliidu teenetemedali II ja III klass, Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärk, Kaitseväe pikaajalise teenistuse medal ja Maaväe Ohvitseri Hõberist.

Galerii

Ümera kotkad seiklemas ehk Kuidas mängisime paintballi, ronisime puude otsa ja lõpetasime peaaegu põrgus

 

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, kuidas Ümera kotkad jälle seiklema sattusid, siis tuleb alustada hoopis jaanuarist. 

Ühel õhtul ütles Aksel täiesti rahulikult: „Esimese järgu jaoks on NOT-i projekti vaja.“ Sellest piisas. Aksel ja Ako hakkasid mõtlema. Ja mitte niisama mõtlema, vaid ikka sellise pühendumusega, et kõrvalt vaadates tundus, nagu tuleks suitsu korstna asemel peast. Märtsi lõpuks oli plaan valmis:  läheme mängima sport-paintball'i ja kui juba Pärnumaale sõidame, ronime Valgeranna seikluspargis ka puude otsa.

Projekt sai heakskiidu, kuigi ühe koha peal pidin ikka natuke kukalt kratsima. Nimelt leidis komisjon, et seikluspargi külastamine ei ole rahastamist väärt, sest see ei olevat seotud ei järgu- ega erialakatsetega. Mina olin seni elanud teadmises, et kõrgustes ronimine, sõlmede kasutamine, tasakaalu hoidmine ja oma hirmudest üle saamine on matkamine. Lihtsalt natuke püstisemas asendis. Aga eks komisjonis istuvad targemad inimesed. Või vähemalt kõrgemal.

12. juuli hommikul ladusime autod kraami täis ja võtsime suuna Võiste poole. Seal asub Eesti ainus sport-paintball'i väljak ning meid võttis vastu Team Estonia mängija Randar. Kõigepealt seletati reegleid,  siis näidati, kuidas väljakul liikuda ja lõpuks öeldi: „Nüüd minge ja mängige!“

Läksime. Ausalt öeldes arvasin ma enne seda, et paintball tähendab rahulikult puu taga passimist ja aeg-ajalt kellegi pihta tulistamist. Ei tähenda. See tähendab jooksmist. Väga palju jooksmist. Ja vahel ka seda, et saad täiesti ootamatult värvikuuliga vastu seda kehaosa, mille olemasolu sa hetk tagasi enam ei mäletanudki.

Esimese mängu järel vaatas üks poistest oma sinikat ja küsis täiesti siiralt: „Kas see kuul oli ikka värvist tehtud?“

Siis näitas Randar, kuidas seda mängu päriselt mängitakse. Ausalt öeldes ei saanud me kõigest aru, sest mees liikus kiiremini, kui silm jõudis jälgida.

Sass vaatas natuke aega pealt, muigas ja ütles: „Las ma proovin ka.“

Tasub teada, et omal ajal kuulus Sass samuti Eesti parimate paintball'urite hulka. Minuti pärast tuli ta tagasi ja lausus: „Peab vist jälle jooksutrenni tegema hakkama. Kui mina liikuma hakkasin, siis mõtlesin, et olen juba teises väljaku otsas. Tegelikult liikusin nagu stoppkaader vanas VHS-filmis.“

Ausalt öeldes meie küll nii ei arvanud. Eks asi oli selles, et meie olime veel aeglasemad. Päeva lõpetuseks otsustasid poisid teha viimase lahingu – viis Ümera kotkast ühe Randari vastu. Paberil tundus see üsna õiglane. Umbes minuti pärast tundus õiglane ainult Randari võit.

Kui lahingud peetud, läksime vaatama Võiste linnuvaatlustorni, raba ja rannaluiteid. Eesti loodus oskab vahel ikka üllatada:  seisad rabas, kõnnid natuke edasi ja järsku ronid mitmekümnemeetrise liivadüüni otsa. Sellistel hetkedel tekib tunne, et loodusel on oma huumorimeel täiesti olemas.

Öö veetsime Valgerannas. Soe meri, hea söök ja värske õhk tegid oma töö. Tavaliselt peab noori õhtul magama ajama, seekord kadusid nad telkidesse aga nii kiiresti, et korraks tekkis kahtlus, kas nad üldse õhtusööki sõid.

Järgmisel hommikul ootas ees seikluspark. Seal sai jälle kinnitust vana tõde, et maa peal on tegelikult päris mõnus olla. Kõige rohkem jäi meelde hetk, kui Ats ühel rajal köie otsa rippuma jäi ja tagant tulnud kaaslane talle appi läks. Alt vaadates meenutas kogu ettevõtmine kangesti muinasjuttu hiigelnaerist – üks tõmbab, teine lükkab, kolmas õpetab ja neljas annab nõu. Õnneks jõudis Ats omal jõul edasi ning naerist ei olnud seekord vaja maa seest välja sikutada.

Remi ronis päeva jooksul kaks korda kõige kõrgema torni otsa. Mõlemal korral vaatas alla, mõtles natuke ja ronis rahulikult tagasi. Mõni võib öelda, et hüpe jäi tegemata. Mina ütlen, et ta käis kaks korda oma hirmule otsa vaatamas. Vahel on see palju suurem samm kui lihtsalt alla hüpata.

Tagasiteel põikasime läbi Lavassaare raudteemuuseumist. Sealt tuli poisse vedurite juurest peaaegu jõuga ära meelitada. Viimaseks peatuspaigaks jäi Tori põrgu. Kuulsast koopast oli aeg küll oma osa võtnud, kuid natuke põrgut õnnestus siiski näha. Ausalt öeldes oli pärast kahte aktiivset päeva enamik meist selleks hetkeks juba üsna kindlad, et väikese tiiru põrgus oleme me tegelikult juba ära teinud.

Kolm päeva möödusid kiiremini, kui oleks tahtnud. Saime uusi oskusi, natuke sinikaid, palju naeru ja veel rohkem lugusid, mida järgmistes laagrites meenutada. Sest Ümera kotkastega on see häda, et kui üks seiklus läbi saab, hakkab järgmine tavaliselt juba vaikselt pihta.

Ja ausalt öeldes... ega me teisiti väga oskakski.

Tekst ja fotod: Ahto Alas

Kolm meeldejäävat päeva discgolfilaagris

Meie sõit discgolfi-laagrisse sõit algas 03.07 kell 10 hommikul. Eelmisel päeval olid asjad juba pakitud ning hommikul sai rahulikult teele asutud. Sõit Mustlast Alutagusele kestis umbes kolm tundi. Selle aja jooksul rääkisime palju, jagasime oma laagri ootusi ning imetlesime kaunist Eesti loodust.

Kohale jõudes oli eelmine laager just lahkumas, et teha ruumi meile. Ootasime mõnda aega fuajees ning meil õnnestus näha ka olümpiavõitjat Katrina Lehist. Majutus oli väga meeldiv – meie neljakesi saime elada kuuekohalises toas. Seejärel oli aeg minna sööma. Toit oli kogu laagri vältel väga maitsev ning väärib kindlasti eraldi kiitust.

Pärast sööki kogunesid kõik osalejad ühisele avamisele, kus õppisime üksteist tundma erinevate
tutvumismängude kaudu. Hiljem pidi iga maakond valmistama discgolfi-teemalise tutvustuse. Meie valisime selleks Kahooti, mis pakkus kõigile palju elevust. Õhtul esitles iga malev ka iseennast ning ka meie esitlus õnnestus väga hästi.

Esimese päeva lõpetuseks õpetati meile discgolf'i põhitõdesid ning iga osaleja sai endale ühe ketta. Kuna tundsin ala vastu suurt huvi, küsisin endale ka teise ketta, et harjutada nii lähi- kui ka pikamaaviskeid. Õhtu möödus mõnusalt mängides ja omavahel suheldes.

Järgmisel päeval algasid kell 10 töötoad, mida viisid läbi oma ala professionaalid. Osalejad jagati kolme gruppi ning igaüks läbis kõik töötoad.

Minu esimene töötuba keskendus lähimaavisetele. Õppisime ketast õigesti hoidma, viskama ning keskendumist säilitama. Seejärel liikusime pikamaavisete töötuppa, kus tutvusime uute tehnikatega. Mul läks seal väga hästi ning juhendaja kiitis minu visketehnikat, öeldes, et on minu üle uhke. See andis palju enesekindlust.

Viimane töötuba keskendus eeskäeviskele, mis oli mulle alguses kõige keerulisem. Tänu väga heale juhendajale sain aga oma hirmust üle ning õppisin ka selle tehnika selgeks.

Pärast töötubasid käisime läbi järgmise päeva võistlusraja, et tutvuda radade ja korvide asukohaga. Kuna võistelda tuli viieliikmelistes gruppides ilma kohtuniketa, oli rajaga eelnev tutvumine väga kasulik. Päeva jooksul toimus ka orienteerumine metsas ning õhtul mängisime lauamänge ja korvpalli.

Viimase päeva hommikul tundsin enne võistlust väikest ärevust, kuid see kadus kiiresti. Moodustati võistlusgrupid ning igale grupile anti punktide märkimiseks tabel. Start anti kell 9.30 ning minu grupp pääses esimesena rajale.

Võistlus toimus individuaalarvestuses nii tüdrukutele kui ka poistele. Esimese ringi järel polnud ma päris kindel, kuidas mul läks, kuid teisel ringil tundsin end juba palju enesekindlamalt. Kokku läbisime ligi kaheksa kilomeetrit metsaradadel.

Pärast võistlust pakkisime oma asjad kokku, et pärast autasustamist kohe koduteele asuda. Minu suureks rõõmuks saavutasin 20 võistleja hulgas 2. koha. Olin tulemuse üle väga õnnelik ning rõõmustasin ka kõigi teiste osalejate saavutuste üle.

Tagasiteel tegime väikese jäätisepausi ning õhtuks jõudsime tagasi koju. See laager andis mulle palju uusi teadmisi, enesekindlust ning kinnitas, et soovin discgolf'iga ka edaspidi tegeleda. Kolm päeva möödusid kiiresti, kuid mälestused ja saadud kogemused jäävad minuga veel kauaks.

Tekst: Alexandra Muts,
Sakala ringkonna Tarvastu Taevavõtme rühma kodutütar

Fotod: Vika Zieds

Sakala maleva noorkotkad omandasid koka erikatse oskusi

25.–27. juunini toimus Isamaalise Hariduse Projekti (IHP) toetusel Sakala maleva Noorte Kotkaste koka erikatse laager, kus kolm päeva olid täis õppimist, praktilist kokkamist, meeskonnatööd ja häid emotsioone.

Laagris osalesid Sakala maleva Nutikate Rebaste, Abja ja Tarvastu rühmade noorkotkad, keda ühendas soov õppida uusi oskusi ning sooritada koka erikatse.

Laagri eesmärk oli anda noortele teadmised ja praktilised oskused, mis on vajalikud koka erikatse sooritamiseks. Selleks toimus väljaõpe mitmes erinevas keskkonnas: Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis, RMK Loodi õppealal ning Sakala maleva köögis.

Viljandi Kutseõppekeskuse õppeköögis said noored tutvuda professionaalse köögi töökorraldusega ning valmistada erinevaid roogasid. Noorte suurepärasteks juhendajateks olid Marika Ježova ja Lea Kask, kes jagasid oma teadmisi ja kogemusi ning innustasid noori julgelt uusi oskusi omandama. 

Sakala maleva köögis harjutati igapäevast toiduvalmistamist ning köögitöö korraldamist. RMK Loodi õppealal ootas noori ees tõeline välitingimustes kokkamise kogemus. Kateldes valmis maitsev supp ning õpiti, kuidas valmistada toitu looduses ohutult ja meeskonnana.

Teoreetilise väljaõppe viis läbi Margit Kirss-Elsayed, kes õpetas noortele toiduhügieeni, tööohutust ja kokanduse põhitõdesid. Laagri lõpus panid osalejad oma teadmised proovile testis ning näitasid, et kolme päeva jooksul omandatud teadmised olid hästi kinnistunud.

Lisaks kokkamisele pakkus laager palju rõõmu ka ühistegevustest. Vahvad meeskonnamängud, ühised väljakutsed ja hea koostöö muutsid laagri meeleolukaks ning aitasid noortel üksteist veelgi paremini tundma õppida.

Noored olid kiired õppijad, tublid tegutsejad ja näitasid üles suurt huvi kokanduse vastu. Kolme päeva jooksul sai selgeks, et just nende seast sirguvad tulevased laagrite korraldusmeeskonna liikmed ning noored kokad, kelle peale saab tulevikus kindel olla.

Suur aitäh kõigile osalejatele aktiivsuse, rõõmsa meele ja suurepärase panuse eest! Samuti täname juhendajaid ja abilisi, kes aitasid laagri õnnestumisele kaasa. Sellised väljaõpped annavad noortele väärtuslikke teadmisi ja praktilisi oskusi, mida saab kasutada nii Noorte Kotkaste tegevustes kui ka igapäevaelus.

Antonina Eek,

Nutikad Rebased, rühmapealik

Ühine panus tõi Karksi malevkonda uue võimekuse

 

Nüüdisaegses riigikaitses ei sõltu edu ainult inimestest, vaid ka sellest, millised töövahendid nende käsutuses on. Karksi malevkonnale tähistas 2026. aasta kevad olulist arengut, kasutusele võeti kaks uut drooni, mis annavad senisest paremad võimalused olukorra hindamiseks ja ülesannete täitmiseks.

Mõte droonide soetamisest sündis õppuse käigus, kus malevkonna liikmed nägid oma silmaga, kui palju võib üks mehitamata õhusõiduk muuta üksuse tegutsemist. Sellest kogemusest kasvas välja soov luua ka Karksi malevkonnale oma droonivõimekus.

Eesmärgi saavutamiseks otsiti toetajaid ning tänu ettevõtete, eraisikute, Sakala maleva ja malevkonna liikmete ühisele panusele koguti vajalikud vahendid kahe DJI Matrice 4T drooni ning nende kasutamiseks vajaliku varustuse soetamiseks. Enne seadmete kasutuselevõttu läbisid malevkonna liikmed ka asjakohase kursuse, et uusi vahendeid oskuslikult ja ohutult kasutada.

Esimese tõsisema proovikivi said droonid suurõppusel Kevadtorm, kus nende abil koguti olulist teavet ja toetati oma tegevust. Õppus kinnitas, et investeering oli vajalik, sest  seadmetega tuvastati ”vaenlane” kiirelt ning seatud eesmärk sai täidetud.

Projekti valmimise puhul koguneti Lilli lasketiiru, kuhu olid kutsutud nii toetajad kui ka malevkonna liikmed. Demopäeval sai näha droone töös, kuulda nende kasutusvõimalustest ning soovi korral ka ise lennutamist proovida.

Karksi malevkonna kogemus näitab, et riigikaitse tugevdamine ei sünni üksnes suurte riiklike investeeringute abil. Ka kohaliku kogukonna ettevõtlikkus, vabatahtlike algatus ja toetajate valmisolek kaasa aidata võivad luua täiesti uue võimekuse, millel on praktiline väärtus nii õppustel kui ka tulevikus Näiteks droonide demopäeva hommikul selgus, et korraldajatel on puudu kaks lauda. Helistasime Lilli külamajja ning juba mõne minuti pärast öeldi, et lauad on olemas ja võib neile kohe järele minna. Ka selline abi on väga väärtuslik.

Avaldame siirast tänu kõigile, kes aitasid selle projekti ellu viia. Tänu teie toetusele sai malevkond kasutusele uue võimekuse, mis aitab kaasa väljaõppele ja valmisoleku parandamisele.

Eraldi täname: Heini Kunimägi Rivo Teppo Kert Varik Buchen Industrial Service Baltikum Flexoil OÜ AS Nuia PMT Estonian Plywood Soledor OÜ Saksa Automaatika OÜ Kaitseliidu Sakala malev Karksi malevkond

Täname ka kõiki teisi, kes oma aja, teadmiste, oskuste või praktilise abiga selle ettevõtmise õnnestumisele kaasa aitasid. Iga panus oli oluline ning aitas ühiselt seatud eesmärgi ellu viia.

Tekst: Reet Joosing