Noorkotkad ja kodutütred pistsid näpud mulda

Märtsikuu viimasel nädalavahetusel võõrustas Uue-Kariste kandis asuv Metsakuru aiand Abja, Halliste, Kaheksajalgade ja Heimtali rühma noorkotkast ja kodutütart. IHP toel teoks saanud õppepäeva eesmärgiks saada juurde loodusteadmisi ja tundma lähemalt õppima taimekasvatusega seotud töid ja tarkusi.

Kuigi öösel möllanud torm viis elektri, ei jäänud õppepäev ära. Välikatlas hakkas õige seljanka podisema ning ligi 40 kahte rühma jagatud noort tegutsesid õpitubades. Esimene punt noori läks aiandi noorperemehe, Henri Helemäe – kes päris paljudele oli juba tuttav sügisesest laagrist ja enesekaitsetundidest – ettevõtmisel kasvuhoonesse taimedega tegelema. Teine sats osales samal ajal Enno Teiteri juhendatud kaardiõppetunnis ja seejärel katsetas saadud teadmisi väiksel matkal aiandi naabruses.

Kasvuhoones said noored kõigepealt teada, mismoodi taimekassettidesse panna turbamullasegu. Pisikesed augud tuli korralikult mulda täis panna ja näpuga kinni vajutada. „See on nii hea töö, seda võikski teha!” hüüatas üks poiss. „See on nagu fidget-mänguasi!” arutles teine, kui näpuga mullaportse aukudesse vajutas. Kui muld oli korralikult pandud, algas täppistöö: nimelt pidi igasse pesasse panema ühe peiulille seemne. Nohinal nokitsemist jagus tükiks ajaks. Seemnetele tuli õrn mullakiht peale ja seejärel pakiti kassetid kilesse, et säiliks soojus ja niiskus.

Järgmisena sai iga laps endale poti, mille täitis taas mullaga ja siis võis endale valida ühe petuuniataimekese. Henri Helemäe näitas kataloogist, mis värvi õisi on ühel või teisel lillel oodata. Kui taimeke oli hoolikalt ära istutatud, tuli kirjutada potile sildile oma nimi. Ja seda selleks, et umbes kuu pärast, nii emadepäeva paiku saaks iga laps oma taime endale. Praegu kasvavad ja kosuvad lillebeebid aiandis, kus neil on kõige paremad tingimused.

Samuti õppisid noored raadiosidet: kuidas raadiojaama kokku panna, sõnumit edastada ja vastu võtta. Nii mõnelegi oli keeruline pikk seletamine proovida lühikesse asjalikku sõnumisse mahutada. Pärast õppimist algas luuremäng. Noored jagati kuute rühma ning iga rühma pealik pidi raadio teel selgitama üht pilti, mille tiimiliikmed pidid paberile joonistama. Päris kiiresti saadi pihta, et paberile peaks jõudma Metsakuru aiandi logo. 

Õppepäeva korraldaja Ebe Õnne nentis, et päev läks igati korda. „Noorte tagasisidelehtedest hakkas kõige rohkem silma see, et noored avastasid, et taimede istutamine ja selline õppepäev oli lõbus. Samuti meeldis neile matkamine ja luuremäng raadiojaamadega,” rääkis Õnne.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Ebe Õnne

J. Kärneri laskevõistlus 2023

 

Jaak Kärneri nimeline laskevõistlus 
Väluste lasketiirus
26. märtsil 2023

Võistkondlik paremusjärjestus
1. Alutaguse malev - 1129
2. Pärnumaa malev - 1073
3. Jõgeva malev I võistkond - 1062

4. Viru malev - 1053
5. Rapla malev - 1045
6. Sakala malev I võistkond - 1041
7. Läti võistkond - 1040
8. NKK Tartu Ringkond - 1022
9. Tartu malev - 1020
10. Lääne malev - 990
11. Jõgeva malev II võistkond - 980
12. Sakala malev IV võistkond (Lehola) -  954
13. Sakala malev III võistkond (Ümera) - 880
14. Saaremaa malev - 873
15. Sakala malev II võistkond (Soome) - 729
16. NKK Lääne ringkond - 699

Fotod: Signe Kold

Galerii

Teise astme põletusega närvihaige ehk Kuidas ma esmaabi baasväljaõppel kannatanut mängisin

Märtsi kolmandal nädalavahetusel läbisid naiskodukaitsjad Sakala malevas esmaabi baasväljaõpet. Et äsja omandatud teadmisi kinnistada ja end proovile panna, kuidas hädalist aidata, etendasid vabatahtlikud kannatanuid. Olles ise teiste abil väärtuslikke teadmisi omandanud, otsustasin minagi oma näitlejaoskused proovile panna.

Esimene ülesanne viis meid saunaruumi, kus üks neiu oli leiliruumis leiliga liialdanud ja väänles krampides, teine sai kuumarabanduse ja oksendas, minul aga polnud viga midagi ja mulle jäi kehastada närvilise ja kõigesse sekkuva kaaslase roll. Et olen loomult rahulik ja kainelt järelemõtlev inimene, siis abiliste kallal õiendamine ja valjuhäälne hädaldamine oli üsna võõras ja harjumatu. Õige pea sai aga selgeks, et selline sekeldaja tõmbab paratamatult tähelepanu päriselt abi vajajatelt kõrvale.

Pärast olukorra vaatlemist esimesest ehmatusest üle saamist, üritasid ühed turgutada oksendajat (tuleks panna istuma ning teda jahutada), nuputasid teised, mida kuumas saunas põrandal lebajaga pihta hakata (oodata krambihoo möödumist, jälgida, et ta end ära ei löö ning esimesel võimalusel tuua kuumast ruumist välja). 

Häirekeskusesse (mängu)kõnet tehes selgus, et Viljandi ja Viljandimaaga on ju see häda, et siin on neid Sakalaid mitu: ajaleht, keskus, malev, ja siis veel Põhja-Sakala vald ka veel! „Helistan Sakala maleva keskusest! Ei, mitte Sakala Keskusest, Sakala malevast ikka!” Jällegi õppimiskoht, kuidas võimalikult täpselt sõnastada.

Teisalt ei saa aga alahinnata nii-öelda närvihaige ehmatanu aitamist ja tema lohutamist, seega oligi nii meeldiv, kui õppur Viivika kutsus mind teistelt jalust enda kõrvale istuma, võttis käest joogipudeli (äkki on hiljem vaja testida, mida ta on joonud!) ning rääkis ja lohutas. Teine õppur Sirli oli rahulik, ent kindlakäeline, hoidiski hüsteerikul käe alt kinni ega lasknud teda sekeldama ning selgitas ja rahustas. Tublid!

Teiseks ülesandeks läksin kõigepealt grimmi, kus instruktor Jane tegi mu käele suure punase laigu ja villid. Stsenaarium nägi ette, et sõbranna Mari oli teed tehes kogemata valanud mu käsivarrele kuuma vett, mispeale mina läigatasin kruusi sisu omakorda tema käele – temal esimese ja minul teise astme põletus. Mari sai aga kangesti pahaseks ning pistis sõimama, mina aga kannatasin kanget valu vaikselt oiates ja paljusõnaliselt vabandust paludes. 

Abistajad pidid otsustama, kas ja kumba vigastus jaheda vee alla susata või mida haavale peale panna – õnneks välistasid õppurid nii-öelda vanaemade tarkuse põletusele hapukoort või seepi peale määrida. „Tea, mida sa tegid!?! Mina pakun sulle teed ja sina siis niimoodi!” õiendas Mari. „Mis vabandust, mul on nii-ii valus!” hädaldas ta. Ja nii pididki aitajad purelejaid lahutama ja selle sees aru saama, mis on juhtunud ja kumba häda suurem, kas sellel, kel jaksu valjuhäälselt valu kurta või sellel, kes vaikselt seisab ja suurest valust kätt väristab ning minestama kipub. Abistajad tupsutasid minu villilist kätt niisutatud paberrätiga, mõni viis ka mind kraani alla, kuigi teine kannatanu õiendas, et tema vajab rohkem abi. „Mida sina hädaldad, sul pole viga midagi! Äkki tahad nüüd rahustavat piparmünditeed!” tänitas Mari edasi. 

Olukorda analüüsides saime teada, et jaheda voolava veega jahutust vajasid mõlemad põletushaavad, kiirabi pole kutsuda vaja, kuid villilise käega kannatanu tasuks ise haiglasse kontrolli viia. Mõistlik on istet pakkuda, jälgida ja inimesele vajadusel midagi sooja ümber panna. 

Niisugune läbimängimine ning koos õppurite ja instruktoritega olukordade läbi arutamine tuletas õpitut meelde ja sai ka mõne uue vajaliku teadmise. Väärtuslikult veedetud pühapäev! 

Tekst Tea Raidsalu

Fotod Mari Mesipuu

Noored kogunesid Sakala malevasse koostöölaagrisse

Noortekogude koostöölaager tõi märtsikuu kolmandal nädalavahetusel Kaitseliidu Sakala  malevasse kokku viie noortekogu esindajad. Kohal olid Sakala, Põlva, Võru, Jõgeva ja Hiiumaa noortekogud. 

Laager toimus noorte omaalgatuse toetuse raames ning eestvedajateks olid Sakala maleva noortekogu esimees ja Põlva maleva noortekogud. 

Reede pärastlõunal sai meeleolukas nädalavahetus alguse relvade ohutustehnika tunniga, mida viis läbi vanemveebel Toomas Taimre. Päevale pani punkti ühine kinokülastus, kui vaadati Eesti filmi "Taevatrepp". Osalejate ja instruktorite sõnul oli tegemist tõsiselt hea filmiga.

Sisutihe laupäev sai alguse kell 7.30 hommikuste toimingutega ning 8.45 startisid DAF-id Väluste suunas. Väljaõpe värskes õhus sisaldas rotatsiooni korras kolme erinevat õpituba.

Tiirus toimus laskeharjutus relvadega AK-4 ja M16/22LR (adapter), laskjate sõnutsi oli see väga adrenaliinirikas. Kaitseväe Akadeemia staabiveebel Andri Harkmann viis läbi tundi, mille teemaks oli juhtimine ja väärtused. Protsessi käigus oli noortel võimalus lahti mõtestada need teemad läbi näidendite ja esitluste. 

Sisekaitseakadeemia kadetid Simon Susi ja Timo Toman tutvustasid politseitööd ning rääkisid õppimisest Sisekaitseakadeemias. Praktiliseks harjutuseks oli airsoft'i relvadega tundmatusse ruumi sisenemine, kus satuti kontakti ,,relvastatud vastastega”, mille käigus õpiti relvadega ohutut liikumist ning ka vaenlase käikude ette nägemist. 

Laupäeva lõpetasid instruktor Aile Valsi seltskonnamängud, mille käigus arendati meeskonnatööoskusi, tutvuti üksteisega ning suurendati ka ühtekuuluvustunnet. Öösel segati laagriliste magusat und ühetunnise ööhäirega, mille käigus oli võimalik mängida näiteks limbot ja airsoft'i ning üle tuli kavaldada ka vastased, et saada enda valdusesse maagiline valguspulk. Ööhäire oli laagriliste arvates kõige ebameeldivam tegevus laagri jooksul.

Laagri viimane päev algas pannkoogihommikuga. Seejärel toimus maailmakohviku meetodil arutelu noortekogude jaoks oluliste teemade üle. Maailmakohvikuid oli kokku 7 ning nendeks olid noortekogude koostöö arendamine, ideed aastaks 2024, noortekogude ühine sümboolika, lihtsalt toredad ideed, Kaitseliidu malevate suhtumine noortekogudesse, noortekogude ülesanded maleva ja üle-eestilisel tasandil ning noortekogude missioon, visioon ja eesmärgid. Sisuka ja raske töö preemiaks olid naiskodukaitsjate küpsetatud maailma parimad kaneelisaiad. Seejärel toimus analüüs hommikusele grupitööle ja mõtestati lahti olulisemad punktid ning ideed. Meeldejääv nädalavahetus oli lõpule jõudnud.

Laagriliste sõnutsi oli tegemist igati asjaliku laagriga, kus oli võimalik kohtuda paljude uute inimestega ning pärast rasket koolinädalat oli laager väga kosutav. Vaieldamatuks lemmikuks osutusid Sisekaitseakadeemia taktikalise liikumise tund, relvadest laskmine ning Kaitseväe Akadeemia tegevused.

Peakorraldajad Reimo Jürjo ja Karoliina Kets tänavad korraldusmeeskonda, eriti projekti mentoreid Aile Valsi ja Gertu Viiaskit, kes oli alati abiks nõu ja jõuga, Kaitseväe Akadeemia ja Sisekaitseakadeemia esindajaid, Sakala maleva laskeinstruktorit, Naiskodukaitse Sakala ringkonna köögitoimkonda maitsva toidu eest ning muidugi ka osalejaid, kelleta poleks see laager üldse toimuda saanud!

Tekst: Karoliina Kets ja Ronja Tork

Galerii

MIS ON NOT?

Noorte algatuste toetamiseks on noorkotkaste ja kodutütarde organisatsioonides noorte omaalgatuslike projektide toetusmeetme NOT, mille eesmärk on toetada organisatsiooni arengule suunatud ja noorte endi algatatud ideede väljatöötamist ja elluviimist. 

NOT projekti kirjutamine ja elluviimine annab noortele olulised teadmised ja oskused: kuidas teha meeskonnatööd, aega planeerida ning samuti eelarve koostamise, jälgimise ja analüüsi oskusi.

Noortekogude laagri eesmärk oli tuua kokku malevate noortekogude liikmed, kes saavad laagri jooksul teadmisi riigikaitses ja meeskonnatöös. 

Laagri käigus toimuvad grupitööd selleks, et noortekogud saaksid teistega jagada oma kogemusi,

eesmärke ja ka järgmise aasta tööplaane.

Noorte osaluse suurendamine õppe planeerimisel ja korraldamisel tõstab noorliikmete initsiatiivi kaasates noori plaanide ja otsuste läbirääkimisel.

Noorkotkad õppisid ja õpetasid järgukatsete laagris

Koolivaheajal nädalal toimus Sakala malevas Noorte Kotkaste III ja II järgu laager. Järgukatsete laagrit korraldatakse Sakala maleva noorkotkastele teist aastat.

Rühmapealikel ja noortejuhtidel on III ja II järgu teemade käsitlemiseks erinev teadlikkus ja pädevus, seetõttu viisid järgukatsete laagri teoreetilisi tunde topograafias, riviõppes, sides ja relvade tundmise kohta läbi Sakala maleva instruktorid Sandra Erik, Agris Linnaste ja Toomas Taimre.

Teisel päeval olid noored Ruunaraipe RMK lõkkekohas ja selle lähiümbruses praktilisi tegevusi harjutamas ning kinnistamaks eelmisel päeva läbitud tunniteemasid.

Noored kogunesid järgukatsete laagrisse kolmapäeva hommikul kell 8.30. Laager avati õppeklassis ühise rivistusena. Siis oli vajaliku dokumentatsiooni täitmine, millele järgnes ohutusalane juhendamine, info laagri kodukorra kohta, jaoülemate määramine ning jagudesse jaotamine. Noored ööbisid Sakala maleva magalas.

Esimesel päeval toimusid teoreetilised loengud järguteemade läbimiseks. Õppepäeva lõpus said jaod ülesandeks korraldada mehitatud tegevuspunktidega maastikumäng 20 noorele.

Kui jagudel ülesanded täidetud ja tegevuspunktid paigas, liikusime kõik koos Viljandi Forum Cinemase kinno vaatama Eesti filmi "Suvitajad". Päeva lõpus liitusid järgukatsete laagriga Hiiumaal toimunud võistlusrännaku "Kotkatorm 2023" korraldaja ja osalejad, et Sakala malevas II ja III järgu katsed läbida.

Teine järgukatsete päev oli nii korraldajatele kui ka osalejatele põnev. Motoriseeritud rännak DAF-i kastis Ruunaraipe lõkkekohte. Seal korraldasid järgukatsete laagris osalejad matkamängu 6. ja 5. järgu kohta 17-le osalejale. Maastikumängu raja pikkus lõkkekoha ümbruses oli 5 kilomeetrit, punktid olid üles ehitatud teooriale tuginevate tegevuste kinnistamiseks, mida viisid läbi III järgu taotlejad ja jaoülemad. Matkamängu punktideks olid katelokil toidu tegemine, täpsus, side, takistusrada ja viktoriin.

Õhtul toimusid malevas meeskondlikud tegevused ja järguteemade kordamine.

Kolmanda päeva hommikul viis noortele läbi infotundi major Silver Mäe, kes tutvustas Eesti Kaitseväe ametitunnuseid ning tutvustas noortele Kaitseliidu tegevliikmena jätkamise võimalusi.

Enne järgukatseid kordasime veel kord III ja II järkude teemasid ja noored said küsida küsimusi, seejärel sooritasid noorkotkad eraldi III ja II järgukatsed.

Tagasiside laagrile oli positiivne!

II järk

Reimo Jürjo

Kaur Pranno

III järk

Karl-Markus Sadul

Erki Pranno

Rasmus Kuuse

Aksel Alas

Kristo Zujev

Sten Sarv

ARVAMUS
Reimo Jürjo,
noorkotkas
Järgulaager on igaühele omamoodi kogemus. Mina taotlesin II järku ning sellega kaasnes III järgu noortele ürituse planeerimine ja nemad viisid ise läbi. Meie ülesanne oli ühe päevaga kokku panna võistlusmatka juhendid, käsud ja nimekirjad. Selline ülesanne annab kogemuse, kuidas noortele ülesandeid jagada ja anda neile vastutust. Teiste käest kuuldes, õpiti uusi teadmisi side ja meeskonnatöö jaotamise kohtade pealt. Tegevus, mis kunagi laagrilistelt meelest ära ei lähe, on topograafiaõpe. Laager oli hästi korraldatud ja tänan meeskonda, kes seda läbi viis!

Tekst ja fotod: Sakala maleva Noorte Kotkaste instruktor Gertu Viiask

Sakala maleva noored õppisid talvises metsas toimetulekut

Kui talvetaat õnnistab lume ja korraliku talveilmaga, tuleb see ära kasutada. Veebruari viimasel nädalavahetusel toimus Sakala maleva noorkotkaste ja kodutütarde õppenädalavahetus, kus õpiti, kuidas talvistes oludes toime tulla.

Laupäeva hommikul koguneti malevasse, kus soojades ruumides tehti sissejuhatus ja ettevalmistused maastikule minekuks. Räägiti, mismoodi end talvistes oludes riidesse panna, vaadati koos üle, kas vajalik varustus on kotis, arutati, mis võiks kaasas olla niinimetatud ellujäämiskarbis ning saadi ka esimesed juhtnöörid, kuidas endale ööbimiseks sobilik lumeonn ehitada. See kõik oli teooria, aga ees ootas praktika. 

Pärast suuskade parajaks seadmist laoti varustus autole, ning ka noored ise sättisid end DAFi kasti ritta, et sõita Läti piiri lähedal asuva Ruhijärve äärde. Just sinna plaaniti ööseks oma laager püsti panna. Päris kohale autoga aga kodutütred ja noorkotkad ei saanudki. Seltskond jagunes kaheks, nooremad pandi maha mõned kilomeetrid laagrist eemal ja algas mööda metsateid jalgsirännak laagripaika. Väikse matkaga liitusid ka Läti Jaunsardze ühendusest noored , kellega olid suvel Lätis võistlemas käies tekkinud sõprussidemed. Suuremad ja kogenumad pidid aga ise maastikul orienteeruma ja suusatades laagrisse jõudma.

Tundus, et rõõm oli vastastikune, kui instruktoritele hakkasid üle järve paistma laagri suunas suusatavad noored ja neile omakorda kaugelt paistev lõkkesuits. Kuna talvel on valget aega vähe, tuleb seda targasti ära kasutada. Peale kosutavaid sooja tee lonkse asuti tegema ettevalmistusi ööbimiseks. Julgemad võtsid paari peale ette Birgit Sanga juhendamisel sellise lumeonni ehitamise, kuhu nad saaks kahekesi ka ööbima jääda, teised aga asusid püstitama köetavaid jaotelke. Kuigi lund oli palju, võttis onniks sobiva suurusega lumehunniku kokku kuhjamine päris mitu tundi aega ja rassimine tegi kõhud tühjaks. Seni kuni lumeonnid “tihenema” jäeti, tutvusid noored Kaitseliidu kuivtoidupakkidega ning õppisid priimuse ja katelokiga endale süüa tegema ning tuletati meelde matkatarkusi. Kõige rohkem elevust tekitas mitmel erineval moel tule süütamine. Oi seda rõõmu, kui säde tekkis ja süütematerjal põlema läks!

Kui kõhud olid täis ja uued teadmised tallele pandud, oli väljas juba pime ning viimane aeg oli hakata lumekuhjadesse koopaid uuristama ja asemeid kuuseokstega vooderdama. Kui onnid valmis said, polnud enam pikka pidu - märjad riided viidi laagriplatsile toodud autosauna kuivama, kuivad riided selga ning põnevusega ja ka väikse ärevusega hinges, ega öösel külm ei hakka, sätiti end magama. 

Vaikus saabus laagrisse päris ruttu. Hommikul oli hästi näha, kes kui palju vaeva oli eelmisel õhtul lumeonniga näinud. Need, kes soovisid onni kiiresti valmis saada, pidid une arvelt lõivu maksma: küll kippus selg vastu lumist seina niiskeks või küljealune külmaks minema, kuna okste kiht oli liiga õhuke ja onn mitmekesi magamiseks kitsavõitu. Nii võis mõne onni asukaid varastel hommikutundidel näha end lõkke ümber soojendamas või hoopis telki ümber kolimas. Lumi summutas heli nii hästi, et äratuse hõiked onniasukateni ei jõudnud. Need, kes olid teinud sobiva suurusega onni ja asemed korralikult kuuseokstega vooderdanud, põõnasid mõnuga nagu karud koopas, kuni lõpuks varbast sikutama mindi, et uus hommik ja uued tegevused ootavad.

Taaskord otsiti katelokid välja ja tehti endale hommikuks sooja sööki. Ees ootasid pühapäevased töötoad, kus omandati teadmisi talvisest kalapüügist, õpiti kasutama luisku, et nuga või kirves ikka terav oleks.  Korrati üle kihilise riietumise põhitõed, tuletati meelde, kuidas aidata alajahtunud inimest ning missugust lõkke tüüpi ühes või teises olukorras oleks hea kasutada. Eks iga lumise talve juurde kuuluvad ka vahvad kelgusõidud ja pikad liud. Nii ka meie laagris. Noored said proovida ATV taga köiest kinni hoides rivis kelgutamist. Julgemad sikutasid selga talvekalipso ja said jäises vees ennast karastada.

Metsalaagri lõpetuseks pakiti asjad taas autole, söödi kõhud sooja suppi täis, tänati korraldajaid ja osalejaid ning sõit tagasi malevasse võis alata. 

Laagri korraldaja Ebe Õnne: "Mina jäin väga rahule, üritus õnnestus suurepäraselt! Samuti koostöö lätlastega. Noorte tagasiside oli, et ellujäämise või üleelamise laager võiks saada Sakala maleva talviseks nišiks või just meile omapäraseks laagriks. Lisaks olid noored üllatunud, et ilma tunniplaanita kõik tegevused toimusid nagu imeväel ja jõudis nii palju. Mustla tüdrukud ütlesid aitäh elu ägedaima laagri eest. Laagris oli uskumatult hea tiim. Ma tahan tänada ja kiita meie noortejuhte, vägevad naised ja mehed, nendega läheks luurele iga kell."

Tekst: Elerin Öövel

Fotod: Enn Pinsel

Taevavõtme kodutütred tutvustasid kriisivarusid ja õpetasid kaevikuküünlaid tegema

3. märtsil käisid Tarvastu Taevavõtme kodutütred Tartu rakenduslikus kolledžis (VOKO) rääkimas “Ole valmis!” äpist ja kriisivarudest ning koos meisterdasime kaevikuküünlad.

Kodutütred startisid reede hommikul, et jagada oma teadmisi Tartu rakendusliku kolledži noortega “Ole valmis!” äpist ning kaevikuküünalde tegemisest. Võtsime kaasa väga palju asju, et noored saaksid päriselt kujutluse, kui palju ja mida täpsemalt sul peab kriisivarude hulgas kodus olemas olema. 

Enne, kui me kriisivarudest lähemalt rääkisime, jagasime noored gruppidesse ja lasime neil koostada interneti abil kriisivarude nimekirja ning pärast arutasime kõik asjad veel kord üle. Tekkis meeldiv arutelu, küsiti küsimusi ning usun, et noored said uute teadmiste võrra rikkamaks. 

Õpetasime noortele ka kaevikuküünalde tegemist, et ka nemad saaksid anda oma panuse Ukraina aitamiseks. Näitasime neile kogu protsessi väga põhjalikult. See algas purkide suuruse valimisest, papi lõikamisest ning lõppes küünlavaha sulatamise ja purki valamisega.

Koos meisterdasime 50 kaevikuküünalt ja iga purk sai ka ukrainakeelse hea soovi.

Tekst: Rahel Tafenau

Erakogu fotod