Kui talvetaat õnnistab lume ja korraliku talveilmaga, tuleb see ära kasutada. Veebruari viimasel nädalavahetusel toimus Sakala maleva noorkotkaste ja kodutütarde õppenädalavahetus, kus õpiti, kuidas talvistes oludes toime tulla.
Laupäeva hommikul koguneti malevasse, kus soojades ruumides tehti sissejuhatus ja ettevalmistused maastikule minekuks. Räägiti, mismoodi end talvistes oludes riidesse panna, vaadati koos üle, kas vajalik varustus on kotis, arutati, mis võiks kaasas olla niinimetatud ellujäämiskarbis ning saadi ka esimesed juhtnöörid, kuidas endale ööbimiseks sobilik lumeonn ehitada. See kõik oli teooria, aga ees ootas praktika.
Pärast suuskade parajaks seadmist laoti varustus autole, ning ka noored ise sättisid end DAFi kasti ritta, et sõita Läti piiri lähedal asuva Ruhijärve äärde. Just sinna plaaniti ööseks oma laager püsti panna. Päris kohale autoga aga kodutütred ja noorkotkad ei saanudki. Seltskond jagunes kaheks, nooremad pandi maha mõned kilomeetrid laagrist eemal ja algas mööda metsateid jalgsirännak laagripaika. Väikse matkaga liitusid ka Läti Jaunsardze ühendusest noored , kellega olid suvel Lätis võistlemas käies tekkinud sõprussidemed. Suuremad ja kogenumad pidid aga ise maastikul orienteeruma ja suusatades laagrisse jõudma.
Tundus, et rõõm oli vastastikune, kui instruktoritele hakkasid üle järve paistma laagri suunas suusatavad noored ja neile omakorda kaugelt paistev lõkkesuits. Kuna talvel on valget aega vähe, tuleb seda targasti ära kasutada. Peale kosutavaid sooja tee lonkse asuti tegema ettevalmistusi ööbimiseks. Julgemad võtsid paari peale ette Birgit Sanga juhendamisel sellise lumeonni ehitamise, kuhu nad saaks kahekesi ka ööbima jääda, teised aga asusid püstitama köetavaid jaotelke. Kuigi lund oli palju, võttis onniks sobiva suurusega lumehunniku kokku kuhjamine päris mitu tundi aega ja rassimine tegi kõhud tühjaks. Seni kuni lumeonnid “tihenema” jäeti, tutvusid noored Kaitseliidu kuivtoidupakkidega ning õppisid priimuse ja katelokiga endale süüa tegema ning tuletati meelde matkatarkusi. Kõige rohkem elevust tekitas mitmel erineval moel tule süütamine. Oi seda rõõmu, kui säde tekkis ja süütematerjal põlema läks!
Kui kõhud olid täis ja uued teadmised tallele pandud, oli väljas juba pime ning viimane aeg oli hakata lumekuhjadesse koopaid uuristama ja asemeid kuuseokstega vooderdama. Kui onnid valmis said, polnud enam pikka pidu - märjad riided viidi laagriplatsile toodud autosauna kuivama, kuivad riided selga ning põnevusega ja ka väikse ärevusega hinges, ega öösel külm ei hakka, sätiti end magama.
Vaikus saabus laagrisse päris ruttu. Hommikul oli hästi näha, kes kui palju vaeva oli eelmisel õhtul lumeonniga näinud. Need, kes soovisid onni kiiresti valmis saada, pidid une arvelt lõivu maksma: küll kippus selg vastu lumist seina niiskeks või küljealune külmaks minema, kuna okste kiht oli liiga õhuke ja onn mitmekesi magamiseks kitsavõitu. Nii võis mõne onni asukaid varastel hommikutundidel näha end lõkke ümber soojendamas või hoopis telki ümber kolimas. Lumi summutas heli nii hästi, et äratuse hõiked onniasukateni ei jõudnud. Need, kes olid teinud sobiva suurusega onni ja asemed korralikult kuuseokstega vooderdanud, põõnasid mõnuga nagu karud koopas, kuni lõpuks varbast sikutama mindi, et uus hommik ja uued tegevused ootavad.
Taaskord otsiti katelokid välja ja tehti endale hommikuks sooja sööki. Ees ootasid pühapäevased töötoad, kus omandati teadmisi talvisest kalapüügist, õpiti kasutama luisku, et nuga või kirves ikka terav oleks. Korrati üle kihilise riietumise põhitõed, tuletati meelde, kuidas aidata alajahtunud inimest ning missugust lõkke tüüpi ühes või teises olukorras oleks hea kasutada. Eks iga lumise talve juurde kuuluvad ka vahvad kelgusõidud ja pikad liud. Nii ka meie laagris. Noored said proovida ATV taga köiest kinni hoides rivis kelgutamist. Julgemad sikutasid selga talvekalipso ja said jäises vees ennast karastada.
Metsalaagri lõpetuseks pakiti asjad taas autole, söödi kõhud sooja suppi täis, tänati korraldajaid ja osalejaid ning sõit tagasi malevasse võis alata.
Laagri korraldaja Ebe Õnne: "Mina jäin väga rahule, üritus õnnestus suurepäraselt! Samuti koostöö lätlastega. Noorte tagasiside oli, et ellujäämise või üleelamise laager võiks saada Sakala maleva talviseks nišiks või just meile omapäraseks laagriks. Lisaks olid noored üllatunud, et ilma tunniplaanita kõik tegevused toimusid nagu imeväel ja jõudis nii palju. Mustla tüdrukud ütlesid aitäh elu ägedaima laagri eest. Laagris oli uskumatult hea tiim. Ma tahan tänada ja kiita meie noortejuhte, vägevad naised ja mehed, nendega läheks luurele iga kell."
Tekst: Elerin Öövel
Fotod: Enn Pinsel
