Märtsi kolmandal nädalavahetusel läbisid naiskodukaitsjad Sakala malevas esmaabi baasväljaõpet. Et äsja omandatud teadmisi kinnistada ja end proovile panna, kuidas hädalist aidata, etendasid vabatahtlikud kannatanuid. Olles ise teiste abil väärtuslikke teadmisi omandanud, otsustasin minagi oma näitlejaoskused proovile panna.
Esimene ülesanne viis meid saunaruumi, kus üks neiu oli leiliruumis leiliga liialdanud ja väänles krampides, teine sai kuumarabanduse ja oksendas, minul aga polnud viga midagi ja mulle jäi kehastada närvilise ja kõigesse sekkuva kaaslase roll. Et olen loomult rahulik ja kainelt järelemõtlev inimene, siis abiliste kallal õiendamine ja valjuhäälne hädaldamine oli üsna võõras ja harjumatu. Õige pea sai aga selgeks, et selline sekeldaja tõmbab paratamatult tähelepanu päriselt abi vajajatelt kõrvale.
Pärast olukorra vaatlemist esimesest ehmatusest üle saamist, üritasid ühed turgutada oksendajat (tuleks panna istuma ning teda jahutada), nuputasid teised, mida kuumas saunas põrandal lebajaga pihta hakata (oodata krambihoo möödumist, jälgida, et ta end ära ei löö ning esimesel võimalusel tuua kuumast ruumist välja).
Häirekeskusesse (mängu)kõnet tehes selgus, et Viljandi ja Viljandimaaga on ju see häda, et siin on neid Sakalaid mitu: ajaleht, keskus, malev, ja siis veel Põhja-Sakala vald ka veel! „Helistan Sakala maleva keskusest! Ei, mitte Sakala Keskusest, Sakala malevast ikka!” Jällegi õppimiskoht, kuidas võimalikult täpselt sõnastada.
Teisalt ei saa aga alahinnata nii-öelda närvihaige ehmatanu aitamist ja tema lohutamist, seega oligi nii meeldiv, kui õppur Viivika kutsus mind teistelt jalust enda kõrvale istuma, võttis käest joogipudeli (äkki on hiljem vaja testida, mida ta on joonud!) ning rääkis ja lohutas. Teine õppur Sirli oli rahulik, ent kindlakäeline, hoidiski hüsteerikul käe alt kinni ega lasknud teda sekeldama ning selgitas ja rahustas. Tublid!
Teiseks ülesandeks läksin kõigepealt grimmi, kus instruktor Jane tegi mu käele suure punase laigu ja villid. Stsenaarium nägi ette, et sõbranna Mari oli teed tehes kogemata valanud mu käsivarrele kuuma vett, mispeale mina läigatasin kruusi sisu omakorda tema käele – temal esimese ja minul teise astme põletus. Mari sai aga kangesti pahaseks ning pistis sõimama, mina aga kannatasin kanget valu vaikselt oiates ja paljusõnaliselt vabandust paludes.
Abistajad pidid otsustama, kas ja kumba vigastus jaheda vee alla susata või mida haavale peale panna – õnneks välistasid õppurid nii-öelda vanaemade tarkuse põletusele hapukoort või seepi peale määrida. „Tea, mida sa tegid!?! Mina pakun sulle teed ja sina siis niimoodi!” õiendas Mari. „Mis vabandust, mul on nii-ii valus!” hädaldas ta. Ja nii pididki aitajad purelejaid lahutama ja selle sees aru saama, mis on juhtunud ja kumba häda suurem, kas sellel, kel jaksu valjuhäälselt valu kurta või sellel, kes vaikselt seisab ja suurest valust kätt väristab ning minestama kipub. Abistajad tupsutasid minu villilist kätt niisutatud paberrätiga, mõni viis ka mind kraani alla, kuigi teine kannatanu õiendas, et tema vajab rohkem abi. „Mida sina hädaldad, sul pole viga midagi! Äkki tahad nüüd rahustavat piparmünditeed!” tänitas Mari edasi.
Olukorda analüüsides saime teada, et jaheda voolava veega jahutust vajasid mõlemad põletushaavad, kiirabi pole kutsuda vaja, kuid villilise käega kannatanu tasuks ise haiglasse kontrolli viia. Mõistlik on istet pakkuda, jälgida ja inimesele vajadusel midagi sooja ümber panna.
Niisugune läbimängimine ning koos õppurite ja instruktoritega olukordade läbi arutamine tuletas õpitut meelde ja sai ka mõne uue vajaliku teadmise. Väärtuslikult veedetud pühapäev!
Tekst Tea Raidsalu
Fotod Mari Mesipuu
