Mul oli suurepärane võimalus osaleda koos oma emaga Võrumaa riigikaitselaagris. Minu ema on parameedik ja LaKo meditsiini jaoülem ning mul oli au temaga koos õpetada laagrilistele esmaabi.
Meie peamised teemad olid žguti ehk tourniquet’i kasutamine, Iisraeli sidemete paigaldamine ja kanderaami käsitsemine. Laagris õpetasime, millal ja kuidas kasutada žgutti: millistes olukordades see on elupäästev, kuidas seda õigesti peale panna ning milliseid vigu vältida.
Samuti selgitasime, kuidas ja millal kasutada Iisraeli sidet – näiteks verejooksude peatamiseks ja sügavate haavade sidumiseks. Lisaks harjutasime kannatanute transportimist kanderaamil – kuidas liigutada kannatanut ohutult ja meeskonnatöös.
Ühel hetkel jalutasime koos emaga meditsiinitelgi juures, kui märkasime noort laagris osalejat, kes hingeldas tugevalt ja ei suutnud iseseisvalt püsti tõusta. Ta oli meditsiinipunkti ukse ette kokku vajunud. Koos kutsusime kiiresti appi paar noormeest, kes aitasid teda kanderaamil meditsiinipunkti tuua. Tegime talle esmased tervisenäitajate mõõtmised, kuid peagi kaotas ta teadvuse ega reageerinud valule. Helistasime kohe kiirabisse. Kui kiirabi oli teel, jooksin neile vastu umbes 100 meetri kaugusele linnakust ja juhatasin nad kiiresti kohale, samal ajal teed puhastades ja hõigates, et teised eest ära läheksid. Selleks ajaks, kui kiirabi saabus, oli neiu juba teadvusele tulnud. Kiirabi kontrollis ta üle ning kuigi nad olid valmis ta haiglasse viima, otsustas ta siiski laagris edasi osaleda.
Ema tegi minust laagri jooksul palju pilte, et jäädvustada minu tegevusi ja toetada noorkotkaste meditsiini erialamärgi saamist. Olen väga tänulik, et sain anda oma panuse, aidata hädasolijat ja arendada oma oskusi ning enesekindlust reaalses olukorras!
Tekst: Madis Õmblus, Tarvastu Tõhvide rühma noorkotkas
