Eda Kivisild
Kolmanda advendi eelne laupäeva pärastlõuna Paistus ei olnud sugugi vaikne ja rahulik. Kortermajade esine tee oli kinni pandud, parklates sebisid laigulises või rohelistes välivormides mehed-naised-poisid-tüdrukud. Ringi liikusid kahvatuks meigitud näod.
Ja korraga hakkas kõigil kiire:
"Kus jalg on?"
"Jalg läks tuppa pükse vahetama."
"Ma tahan, et see medevak siit kaoks, see peab kutse peale kohale tulema."
"Jalg tuleb!"
"Olgu, aga teeme selle jala rohelises bussis. Jalg, mine sinna rohelisse bussi."
Samal ajal kui Jane Koitlepp jalaomaniku nägu valgendas ja jalale mänguhaava võlus, olid Noorte Kotkaste ja Kodutütarde meditsiinilaagris osalejate esimene jagu saanud väljakutse. Koha, kus sündmuspaik on, pidid nad ise välja raalima ja kohale sõitma. (Tõsi, noored sõidutas kohale siiski juhtimisõigusega täiskasvanu.)
Et õppuse stsenaarium oli seotud põgenenud vangidega, kes liiklusõnnetusse sattusid, kostus sündmuskohal ka tulistamist. Tee ääres ja peal lebasid kannatanud, kes rohkem, kes vähem viga saanud ning ei puudunud ka "segajad". Needki on reaalses elus alati olemas, kes käivad abistajaid "juhendamas" ja teavad täpselt, kuidas ja mida teha. Või käituvad nii lihtsalt šokist tingituna.
Seega ei olnud noortele ette mängitud olukord sugugi mitte kergete killast, sest kannatanuid oli sama palju kui abistajaid. Otsustada selle üle, kes, millal ja kuidas, tuli kiiresti ja eeldas juhtimist: kes teeb kõne häirekeskusesse, kes kannatanutest vajab kõige kiiremini abi, kuidas rahustada hüsteeriasse sattunud kannatanud jne. Aga tuli lahendada ka see, kuidas saada kanderaamile "jalg", eriti kui ta on abiandjatest suurem ja raskem.
Paarikümne minuti jooksul sai olukord lõpu. Noored meedikud lahkusid, Jane Koitlepp värskendas meiki ja pritsis uue koguse kunstverd ning sama situatsioon kordus veel kolm korda.
Meditsiinilaagri idee autor ja peakorraldaja, noorkaitseliitlane Jamo Malmre ütles situatsioonide lahendamist kokku võttes, et noored said hästi hakkama. "Kõned said tehtud, esmaabi antud, ehkki tekitatud olukord ei olnud kerge."
Ta rääkis, et eeldas noortelt loovust. Näiteks oleks nad saanud need kannatanuid, kes ringi liikusid, viia sooja sellesse bussi, millega nad ise sündmuskohale tulid. Teisalt aga leidis üks jagu lahenduse "segajate" suhtes, viies nad õppuse mentori Raul Asteli juurde ja paludes neil silma peal hoida. Malmre tunnustas neidki, kes jäid hätta otsusamisel, kes kannatanutest tuleb kiirabi autole panna, ja küsisid nõu häirekeskuselt.
Laupäeva öösel vastu pühapäeva kella poole ühe paiku öösel said laagrilised häire, et on vaja anda esmaabi. Neile anti kätte kaart ja kanderaamid, noored pidid enda hulgast valima rühmajuhi ja minema jalgsi umbes kolme kilomeetri kaugusele Ahimäe karjääri.
"Noored tegutsesid suurel määral adrenaliini ajel," kõneles Malmre. "Alguses panid nad koha määramisega natuke mööda ja me pidime nad järje peale aitama. Siis jäid nad vastase tule alla, evakuatsiooni autot nad ka ei kutsunud, sest seda poleks rünnatud. Meil ei jäänud muud üle kui olukord peatada, teema veel kord läbi võtta ja siis juba kõik sujus. Vastane suruti maha ja kannatanud said esmaabi."
Malmre nentis, et noortel on põhiteadmised olemas, aga et neid kinnistada, tulebki pidevalt harjutada. Meeskonnatööd ja juhtimist saab sellise õppuse käigus alati paremaks muuta.
Idee korraldada meditsiinilaager tekkis 10-aastase noorkotka staažiga ja praegusel Võhma noorkotkaste rühmapealiku abil Malmrel pärast üht noorkotkaste võistlust Viljandisse tagasi sõites. Ta rääkis oma mõttest teisele noorkotkale, Reimo Jürjole, ja viimane hakkas kohe ideest kinni.
"Mulle meeldib meditsiin ja esmaabi ning olen Punase Risti liige," sõnas Malmre. "Tahtsin teha sellist laagrit, milles oleksin ise noorkotkana hea meelega osalenud. Tavaline teoreetiline õpe või koolitus ainult nuku peal oli lihtsalt igav."
Noorkotkad söötsid mõtte ette oma instuktorile Gertu Viiaskile ja ühildasid selle tulemusena kaks noorte omaalgatuse projekti: meedialaager, kus õpitakse videosid tegema, ja meditsiinilaager.
Laagris osalejad andsid nädalavahetusele väga positiivse tagasiside ja lubasid iga kell tagasi tulla. Lisaks Sakala noorkotkastele ja kodutütardele oli osalisi ka Põlva, Lääne ja Valga malevatest-ringkondadest. Laupäevast õppust käisid uudistamas ka Paistu inimesed.
"Neile meeldis, et noored niimoodi harjutavad. Nad rääkisid, et oleks omal ajal ka sellised võimalused olnud," ütles Malmre. "Praegu on õnneks kõik võimalused olemas: tule, õpi, koge ja lisaks saad lahedad sõbrad kogu eluks."
Vaata meditsiinilaagri pilte siit: Galerii
