27. november 2021

Mees, kelle jaoks Kaitseliit on palju enam kui hobi




Sel aastal saab Sakala maleva aasta kaitseliitlase tiitli Alar Pajusalu. Selle piduliku sündmuse puhul ajas peakangelasega juttu Üllar Priks.






Alar, räägi palun alustuseks natukene oma lapsepõlvest. Kas on selles midagi, mis viitaks juba eos militaarsetele huvidele?

Noh, ma arvan, et mu lapsepõlv oli täpselt selline nagu kõigil poistel. Mängisime sõda ja vaatasime märulifilme, aga mingit otsest kokkupuudet militaarmaailmaga ei olnud. Pigem tulid esimesed kontaktid põhikooli alguses noorkotkana.


Oli noorkotkaste teema siis juba populaarne? Kuidas sa nende ridadesse sattusid?

See oli üsna populaarne. Küllap keegi klassikaaslastest juba käis seal. Siis käidi juba ka koolides rääkimas, aga minul oli vist keegi juba ikkagi ees ja nii ma uudistama läksin.


Kas sa oled ka väeteenistuse läbinud?

Kahjuks jäi see erinevatel põhjustel läbimata.


Aga kokkuvõttes on sul takkajärgi kahju, et see etapp läbimata jäi?

Eks muidugi, eriti nüüd, kuna on näha, et need teadmised ja oskused, mis olen Kaitseliidu ajal saanud, oleks võinud juba enne olemas olla. Siis oleks olnud palju lihtsam edasi minna ja areneda.


Kuidas sinust siis päriselt kaitseliitlane sai?

Eks pisik oli noorkotkana sisse jäänud. Olin natuke aega peale noorkotkaks olemist ka noorkaitseliitlane või midagi sellist. Käisin mingi etapi oma sõpruskonnaga kaasas, aga siis jäi lünk sisse. Meedias oli ju Kaitseliitu vähe kajastatud ja minu nägemus oli selline, et laigulised tüübid käivad jalgrattavõistlustel teeotsasid valvamas jms tühisega tegelemas. Ma ei teadnud, mida nad päriselt teevad. Kui aga tuttavalt kuulsin, mis päriselt toimub, hakkas see huvi pakkuma ja liitusin Kaitseliiduga.


Kui vana sa siis olid?

See oli 2013. aastal, olin siis 27-aastane.


Millega sa tavaelus tegeled ja kui kaugel see militaarsest maailmast on?

Tegutsen ehitusvaldkonnas. Olen töödejuhataja Viljandi kaugküttevõrke ehitavas ettevõttes. Otsene kokkupuude militaarmaailmaga puudub. Kuna aga tegemist on elutähtsat teenust osutava ettevõttega, mida kaugküte on, siis mingilmääral on ikkagi tegemist energiaturvalisuse tagamisega.


See tähendab, et õues tuleb olla ja füüsilist vormi läheb ikka vaja?

Nii ja naa, mul on kontori ja välitööde suhe selline 40 ja 60 protsenti ja väljas liikumist on palju. Väljas liikumise ja füüsilise töö vastu pole mul kunagi midagi olnud.


Kui palju sa Kaitseliidus askeldada jõuad ja kui tihti sind maleva juures näeb?

Maleva juures näeb mind väga-väga vähe. Kaitseliit ei ole malev ja vastupidi. Põhiline töö käib ikka väljaspool malevat ehk siis nö maastikul. Üldiselt on Kaitseliiduga mul aastaplaan paigas, mille järgi toimetan. Osalen kõikidel õpetel ja tegelen ka õpete planeerimise ja kokkuvõtetega. Tihtipeale on enne ja peale õppust tööd rohkem, kui õppuse ajal kokku ja kohustuslikud 48h aastas võivad täis saada ka enne esimese väljaõppe algust.


Mis sulle kaitseliitlaseks olemise juures kõige rohkem meeldib? Miks sa Kaitseliidus oled?

Mulle meeldib see, et kaitseliitlane on konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõja vahelisel hallil alal. Me saame olla nii militaarsed kui mittemilitaarsed. Meie tegevus toimub nii sõja- kui rahuaajal. Kui kaitseväelased on surutud kindlasse kasti ja teavad millal nad tohivad/saavad tegutseda ja millal mitte, siis kaitseliitlane saab tegutseda laia spektriga. Olgu see siis piiri valvamine, piiritara ehitamine jms tegevus, millele kaitseliitlasi kaasatakse. Meil on nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi väljaõppeid. Saame teha koostööprojekte, kus õpetame kodutütreid ja noorkotkaid, koolitame tugivõrgustiku, käime politseiga koos patrullis jne Üldiselt tundub, kui keegi on hädas, siis on kaitseliitlane see esimene, kes abi pakub.


Kõigi nende erinevate tegevuste seast, mida kaitseliitlane teha saab – mida sina kõige rohkem naudid?

Ei ole ühtegi kongreetset tegevust, aga kui midagi välja tuua, siis laskmine. Meil on ka ainult kaitseliitlastest koosnev laskespordiklubi, mis kogub üha populaarsust ja kus on tänaseks juba rohkem kui poolsada liiget.


Kas sa suudad välja tuua mingi hetke või situatsiooni, mil kaitseliitlasena midagi tõeliselt suurt ja ägedat oled kogenud?

Kaitseliitu kuulumine ongi üks suur ja äge asi. See on üks suur kogukond. Mul ei ole mingit etappi, mille puhul ma ootaks, et see on nüüd see minu koht. Kogu kontseptsioon – planeerimine, tegevus ja lõpp – ongi kokku väga äge. Põhimõte, miks ja kuidas Kaitseliit toimib, on nagunii üleni isamaaline.


Sinu jutust kumab läbi teatav kambavaimu tunne. Kuidas Kaitseliidus sellega siis on? Kas sa suhtled oma kamraadidega ka organisatsiooniväliselt ja kas malevas tekib ka sõprussuhteid?

Ikka tekib. Kaitseliitlaseks saadaksegi ju enamasti kolme soovitaja abil. See tähendab, et sul on juba niigi mitu kaitseliitlasest sõpra. Organisatsioonis pead sa ju teistega arvestama ja läbi käima ja sealt tekib taolisi sidemeid veel juurde.


Oled sa ise ka mõne sõbra Kaitseliitu meelitanud?

Jah! Ma tegelen sellega aktiivselt, et liikmeid juurde saada. Lisaks uute liikmete värbamisele on väga tähtis mitte vanu olijaid ära lasta. Igale välja õpetatud ja kogemustega võitlejale on oma koht ja ülesanne. Kergekäeliselt ei tohi lasta kellelgi loobuda ja lahkuda.


Millisena sa enda tulevikku Kaitseliidus näed? On sul ambitsioone ja unistusi, mida täide viia?

Eks ikka areneda, õppida ja paremaks saada. Ma tean, et mõni võib ühte ja sama tööd teha kaksümmend aastat ja seejures ise õnnelik olla, aga mulle meeldib edasi liikuda. Ikka edasi – targemaks ja osavamaks. Igas asjas ja tegevuses peab olema progress ja edasiminek.


Kui sa üritaksid sõnadesse panna, siis mis Kaitseliidus olemine sinu jaoks on? Hobi? Väljakutse? Kui tõsine asi see sinu jaoks on?

Kui ma Kaitseliitu astusin, arvasin selle olevat hobi ja hea vaheldusena argipäevast ning tööst, aga praegu hindan, et Kaitseliidul on väga reaalne roll turvalise elukeskkonna loomisel. Ma näen, et see on minu jaoks pigem riigi kaitse kui hobi. Riigi kaitsmine on alati väljakutse ja seda peab iga kaitseliitlane tõsiselt võtma. Öeldakse et kaitseliitlane on ”vabatahtlik”. Turvalises Eestis elamine on vabatahtlik. Siin elades peaks olema meie kõigi kohus mõelda ja tegutseda selle nimel, et Eesti ka edaspidi vaba ja turvaline oleks. Ja Kaitseliit on selleks väga õige koht!


Sa küll oma jutuga vastasid just osaliselt mu viimasele küsimusele ära, aga ütle ikkagi lõpetuseks oma sõnadega, miks üks tavaline Eesti kodanik Kaitseliitu astuma peaks?

Meie turvaline keskkond ja iseseisvus pole iseenesest mõistetav. Selle loovad ju jõustruktuurid nagu politsei, päästeamet, kaitsevägi ja ka Kaitseliit. Igaüks võiks kuuluda Kaitseliitu ja anda oma panuse, et end turvaliselt tunda saaksime. Eriti sellisel hämaral ajal nagu praegu maailmas ja meie lähiümbruses valitseb. Ja tuleb rõhutada, et organisatsioonina loome endale tugivõrgustiku, mis vajab väga erinevaid inimesi oma erinevate oskustega. Seepärast pole ka vanus ja füüsiline vorm oluline, sest alati saab mõni eakam ja aeglasem inimene teha ära selle, mille peale muidu täisjõus sõjamehe energiat kasutada tuleks. Iga liige on oluline!