Värskelt väärika tiitli pälvinud Mari Mesipuu tunnistas esimesi emotsioonesõnadesse pannes, et ta pole isegi kunagi mõelnud, et võiks selle tunnustuse saada.
Mari astus naiskodukaitsjate ridadesse 2017. aasta sügisel,
olles 6-7 aastat liitumismõttega mänginud ja ütleb
tagantjärgi, et jõudis enda arvates organisatsiooni 10 aastat
liiga hilja. Ta tahaks näiteks jaksata rohkem metsas mütata.
Teda rõõmustavad ägedad Sakala ringkonna naised,
kelle hulgast on leidnud oma eluteele palju lahedaid sõpru.
Samuti on Mari Mesipuu usin õppija. Kui liitumisel
välistas ta enda tegevusaladena meditsiini ja toitlustuse,
siis nüüdseks on ta end nendel aladel tublisti koolitanud.
Järgmine unistus, mis täitmist
ootab, on staabiassistentide õpe Kaitseliidu koolis.
Sellest aastast nimetab Mari ühe eradaima hetkena Naiskodukaitse
koormusmatka. Hoolimata sellest, et tegu oli raske katsumusega ja mingil
hetkel oli ta valmis isegi katkestama, tegeles Mari endaga ja lõpetas
retke, sest nagu ta ise ütleb: “Teisi alt vedada ei saa!”
Lisaks ametlikule tunnustusele patsutavad Marile õlale ka sõbrad ja
tuttavad, tunnustades tema tegevusi Naiskodukaitses. Need ei ole muuseas
ütlemised, vaid uuritakse, mida ägedat olete te nüüd jälle korraldamas,
elavad kaasa ja tunnustavad. Tema kõige suuremate fännide hulgas on ka ema,
kelle meeldib väga saada pilte, kui Mari Naiskodukaitse ridades kusagil
tegevuses on.
Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja arvates võiks meie organisatsioon
olla palju-palju suurem ja kasvamiseks tulebki lihtsalt rohkem teavitustööd
teha.
“Kui tahta, siis saab ikka!” on Mari üks motodest, millest võib julgelt
eeskuju võtta.
Juttu ajas: Tiiu Sommer
