Kuvatud on postitused sildiga Pealik. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Pealik. Kuva kõik postitused

28.12.23

Sakala maleva pealik Andres Lapp töötab selle nimel, et iga kaitseliitlane teaks oma rolli


Kaitseliidu Sakala maleva pealikuks sai tänavu augustis major Andres Lapp. Oma sõnul on pealik teenistuses oldud nelja kuu jooksul sisse elanud ja tunneb end hästi. 

On olnud üsna kiire aeg, esimesed kaks kuud võttis põhienergia suurõppus Ussisõnad. „Ülejäänud aja olen tegelenud nii-öelda väljaspoole mitte paistva tegevusega. Olen püüdnud korrastada kaitseliitlaste arusaamist malevast ja sellest, millised allüksused meil on, millised ülesanded meil on rahu- ja sõjaajal ning mis allüksused vastutavad millise osa eest Viljandimaal,” rääkis Lapp.

Üks kõrgpunktidest, mis pealikule neljast esimesest töökuust meelde jääb, on kahtlemata Ussisõnad. „Mind väga positiivselt üllatas nende Viljandimaa inimeste motivatsioon ja teotahe riigi kaitsesse panustada. Teisalt üllatas mind see, kuidas Sakala malev selle õppuse väga sujuvalt ja efektiivselt ära korraldas!”

On teisigi toredaid ja meeldejäävaid hetki, möönis Lapp. „Alates sellest toredast tseremooniast, kui ma lipu vastu võtsin – seda päeva ma ei unusta kindlasti mitte kunagi! Oleme toredalt tähistanud maleva ja Kaitseliidu aastapäeva. Olen saanud olla  Naiskodukaitse ja noorte üritustel.” 

Uuelt aastalt loodab Andres Lapp seda, et tuleks täpsem arusaam, kuhu Kaitseliit liigub, arvestades, et organisatsioonil on uus ülem. „Ma loodan, et tuleb selgus selles osas, mis kuju maakaitse võtab ja mis roll talle jääb. Kuidas maakaitse mahub diviisi lahinguruumi ja diviisi ümber, milliseid toetusvajadusi diviisil maakaitsele on – see kõik täpsustab seda, milline on meie sõjaaja roll ja kuidas me peaksime selleks valmistuma, et seda ülesannet võimalikult hästi täita, et olla riigikaitses arvestatav partner,” rääkis ta. 

Maleva tasandil loodab pealik, et see nii-öelda korrastamistöö, mida ta seni on koos allüksuste ülematega teinud, hakkab heas mõttes edasi arenema. „Korrastamine toob mõne aja möödudes kaitseliitlasele selguse, mis on tema roll, mida temalt oodatakse, kuhu ta kuulub ja kes on tema ülemus. Üldises plaanis parem tunnetus allüksuse tasemel: millega tegeleb ja mille eest vastutab see allüksus, kuhu keegi kaitseliitlane kuulub. See on see selgus, mida ma ootan. Kui see õnnestub, siis ma arvan, et kaitseliitlase enda roll tuleb paremini välja, ta saab ennast paremini ette valmistada ja ta saab paremini panustada. Kavatsen seda arusaama ja vastutust suunata allüksustesse kohustuse taju tekitamise läbi,” selgitas Lapp ja täpsustas, et see kõik pole praegu hirmus segane, aga on mingid märgid, et kõik pole päris üheselt mõistetav.

Kõige madalamalt hakkab see Lapi sõnul pihta sellest, mis on kaitseliitlase kriisi- ja sõjaaja roll ja mis on tema ametikoht – olgu see siis rohelises või valges struktuuris, ja kuni sinnamaani välja, mida malev täpsemalt teeb.

Uue aasta väljaõppe plaanidest rääkides tõi malevapealik välja selle, et sügisel oktoobrikuus tuleb õppus Sibul, mis oma ülesehituselt ja formaadilt on üsna sarnane Ussisõnadega. Sellel osaleb ka maleva sõjaaja koosseis peaasjalikult õppivate üksustega. Sinna õppusele kutsutakse Lapi sõnul ka teatud hulga ussisõdurite rühmasid ning proovitakse maleva kui tervikuga koostööd. „Et õppus hästi õnnestuks, on sinna juurde viivad etapid. Kevadel kaks korda ja enne õppust veel ühe korra, kus juhtkond võetakse kokku. Alustame õppuse planeerimisest, siis taktikaharjutuse läbimängimine kaardiharjutuse ja sõjamänguna ja jõuame siis päris taktikaharjutuseni oktoobrikuus,” tutvustas ta plaane. 

Enne Sibulat tuleb Naiskodukaitsel ja Päästeametil päris suur evakuatsiooniõppus, mille eesmärk on läbi harjutada Lõuna maakaitseringkonnast tsiviilelanikkonna evakuatsioon. „Evakueerime inimesi Põlva-, Võru-, Valga- ja võib-olla ka Tartumaa aladelt Viljandimaale. Siin on ka Kaitseliidul oma roll mängida,” ütles Lapp.

Malevapealiku kinnitusel jätkub tavapärane üksuste väljaõpe (laskeharjutused, taktikaharjutused). 

Major Lapp tõdes, et ta tahaks parandada uute liikmete väljaõppesse kaasamist. „Ma pole veel otsustanud, kas ma teen seda läbi uue korrastatud struktuuri ja annan ülesande näiteks ühele üksikkompaniile või malevkonnale teha oma uutele liikmetele õppepäev, kus tutvustatakse maleva relvastust, tehakse taktika meeldetuletust või esmast taktikaõpet inimestele, kes ei ole ajateenistuses käinud. Või teha malevas tervikuna uutele liikmetele õppepäev, kus ka malevakonnad saavad ennast tutvustada. Mulle meeldib sellest mõelda kui 12 tunni SBK-st, aga see oleks tutvustav, mitte sooritav.” 

Lapp tunnetab, et seda oleks vaja, sest inimesed liituvad, aga ei saa enne tegutseda, kui alles sõduri baaskursusel või mõnel õppusel. Mõnel võib selleni jõudmiseks kuluda aasta ja see on pealiku arvates liiga pikk aeg.

Uusi liikmeid pealiku rõõmuks aga tuleb. Tema andmetel on novembri-detsembri saak 8 inimest, mis on väikese maleva kohta täiesti hea tulemus. „Kaitseväe poolt on sõjaaja ametikohtade arv ette antud ja fikseeritud ning selle muutmine peab olema väga hästi motiveeritud ja põhjendatud. Aga Kaitseliidu ülema üks tegevussuundadest on see, et sõltumata fikseeritud rohelisest struktuurist, pole Kaitseliidu poolel piirangut ees – iga kaitseliitlane peab leidma endale rolli kriisi- ja sõjaajal ning toetusstruktuuri võrgustikku sihtüksuse näol võib peaaegu lõpmatult arendada,” arutles Lapp.

Instruktoreid malevapealiku hinnangul jagub ja ta on seda meelt, et potentsiaal tuleb endi hulgast üles leida ja rakendada. „Siin ma kordan Ussisõnadel kogetud positiivset imestust, kuidas me oma instruktoritega selle asja ära tegime! Aga me peame vaatama, et me oma instruktoreid ära ei kurna. Kui neist puudu tuleb, siis loodetavasti saame Kaitseväest abi.”

Maleva staabi koosseisu osas Lapi kinnitusel suuri muudatusi ei ole ette näha. Valgamaa maleva pealikuks suundunud major Silver Mäest tühjaks jäänud staabiülema koht jääb Lapi sõnul praegu täitmata. „Mul on sinna välja vaadatud ja läbi räägitud üks kandidaat. Loodame, et ta tuleb sügisest meile appi. Nii palju võin öelda, et tegemist ei ole Sakala maleva jaoks võõra mehega, ta on meie maleva liige, aga tegevteenistuses praegu lihtsalt mujal.”

Malevapealik tõdes sedagi, et kaitseliitlastele omaseks saanud traditsioonilised peod ja tähistamised jäävad mõistagi alles, näiteks juba 3. jaanuaril hoitakse au sees Vabadussõjas võidelnute mälestust. „Eripära aga on see, et vastutuse tähtpäevade eest annan allüksuste ülematele, Viljandimaa on nende vahel ära jagatud. Tahaksin näha, et allüksuste ülemad kas ise või siis organiseerivad oma esinduse kaasates noori ja naiskodukaitsjaid nende tähtpäevade väärikale tähistamisele,” selgitas Lapp. 

Major Andres Lapp soovis kõigile kaitseliitlastele, naiskodukaitsjatele ning noortele tegusat ja Kaitseliidu rohket uut aastat.

Kuula vestlust malevapealikuga siit. 


23.8.22

Sakala maleva pealiku major Andres Saritsa kõne taasiseseisvumispäeval


Eesti Vabariigil on kalendriaasta jooksul kolm olulist sündmust, mida tähistatakse erineva suurejoonelisusega. 24. veebruaril tähistame Eesti Vabariigi sünnipäeva. Selle sündmuse auks toimuvad mitmesugused uhked pidustused, sealhulgas Kaitsevägi ja Kaitseliit ning muud jõuametid korraldavad pealinnas paraadi. 23. juunil tähistame aga võidupüha. Selle sündmuse pidusära on juba kraadi võrra tuhmim. Paraadi peab ainult Kaitseliit. Maakondades korraldatakse Kaitseliidu malevate poolt maakaitsepäevi. Kõige tagasihoidlikumana tähistame aga 20. augustil Eesti Vabariigi taasiseseisvumispäeva. Selle sündmuse auks ei korraldata paraade ning tähistamine on suuresti jäetud rahvuslikke aateid tähtsaks pidavate inimeste õlule. Miks on see nii ning kas kirjeldatud välises säras väljendub ka nende sündmuste tähtsuse järjekord? Võib olla on inimesed juba kahest eelnevast peost väsinud ning mis on üks formaalne taasiseseisvumine lahingus saavutatud suurte võitude ning veel enam Eesti Vabariigi sünni kõrval?

Kuid peatugem korraks ning mõtelgem, milline tähendus peitub tegelikult 20. augustil tähistatavas Eesti Vabariigi taasiseseisvumise päevas. Lisaks formaaljuriidilisele riikliku iseseisvuse taastamisele sümboliseerib see kuupäev eesti rahva vankumatut tahet kanda ära raskused, alles jääda ning edasi kesta. Seda kõike ei suuda aga teha üksik indiviid, selleks on tarvis inimesi, keda seovad ühised rahvuslikud tunnused läbi mille me kirjeldame endid eestlastena – ehk lühidalt öelduna on see meie rahvuslik identiteet. Selle põhialused on ära toodud Eesti Vabariigi põhiseaduse preambulas – rahvus, keel ja kultuur, mis peavad säilima läbi aegade. Nii on seal kirjas. Need on unikaalsed omadused, mis näitavad ära, kes on omad ja kes mitte ning kes on eestlased ja kes mitte. Need kõik kokku on justkui ankur, mis ei lase laeva ulgumerele triivima. Need on aidanud eestlastel üle elada viiekümneaastase nõukogude okupatsiooni aja ning seda ka kõige räigematel venestamise perioodidel. Milleks on aga nii iseenesestmõistetavatest asjadest vaja rääkida pidupäeval? Aga ikka sellepärast, et need asjad on igapäevaelu tegemistes üha vähem iseenesestmõistetavad. Laulva revolutsiooni aegseid rahvuslikke meeleolusid ja arusaamu peetakse täna kohati marurahvuslikkuse ilminguteks, mis ei sobitu kokku multikultuursuse põhimõtete ning muude globalistlike trendidega.

Lood pole paremad ka meie armsa eesti keelega, mis kõnekeele tasemel risustub üha enam võõrkeelse slängiga ning akadeemilisel tasemel peab taandumislahinguid inglise keele ees. Me nõuame teistelt rahvastelt eesti keele ära õppimist ning see on ka õige, kuid näidakem esmalt ise üles austust ja lugupidamist oma emakeele suhtes. Küll siis teised meie eeskuju järgivad. Veel segasemad lood on kultuuriga ning selle aluseks olevate kommete ja traditsioonidega. Viimased annavad samuti teed kommertslikust kasumiahnusest juhitud globaalsetele analoogidele, millel pole midagi pistmist eestlaste ajaloo ja rahvusliku teadvusega.

Võib ju öelda, et kui häda jälle käes, küll siis meie rahvuslik identiteet justkui iseenesest õitsele puhkeb. Iseenesest aga ei juhtu inimese elus suurt midagi. Soovitu nimel tuleb pingutada järjepidevalt. Täpselt nagu sportlane ei tee oma esimest treeningut keset suurvõistlust, vaid pingutab heade tulemuste nimel palehigis igapäevaselt. Piltlikult öeldes tehti rahvusliku identiteedi arengu nimel tohutu treening ära eelmise vabariigi ajal. Nüüd on aga meie kohus sellega jätkata. Muidu võib juhtuda, et jääme järgmisel võistlusel viimaseks.

Kokkuvõtteks, arvestades eelpool öeldut, tuleb tunnistada, et sisulises plaanis on Eesti Vabariigi olemasoluga seotud pidupäevade olulisuse järjekord hoopis vastupidine. Kui puudub ühtse rahvusliku identiteediga rahvas, siis pole kedagi, kes lahinguväljal võitleks, võidaks ning tähistaks võitu. Ilma selleta ei saa sündida riiki, sest kõlava häälega deklaratsioonide maha lugemisest ei piisa. Kuna riike ei kingita, vaid iga rahvas peab need oma vere hinnaga lunastama. Viimane ei saa aga jällegi toimuda ühtse rahvusliku identiteedi puudumise korral.

Seega, hoidkem meie rahvuslikku identiteeti, sest see on meid ühtse rahvana läbi toonud ka kõige keerulisematest aegadest. Arvestades tänaseid geopoliitilisi arenguid ei või me ette teada, milliseid ränki katsumusi on saatusel meie jaoks veel varuks. Ühisena suudame me sellest kõigest tervena läbi tulla.

Soovin teile kõigile head Eesti Vabariigi taasiseseisvumise aastapäeva!


Foto: Kaire Kannistu

1.8.22

Sakala malevat asus juhtima major Andres Sarits

 




Esmaspäeval, 1. augustil Sakala maleva hoovil aset leidnud pidulikul tseremoonial andis senine pealik major Andrus Tiitus üle maleva lipu ja juhipositsiooni uuele pealikule major Andres Saritsale.





Andrus Tiitus tõdes, et pärast peaaegu viit aastat annab ta Sakala maleva üle hea tundega, sest tehtud on palju tööd ja ületatud erinevaid väljakutseid. Üksikrühm Ümera liikmena jääb Balti Kaitsekolledžisse õppima asuv Tiitus vabatahtliku kaitseliitlasena Sakala malevaga endiselt seotuks.
Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi sõnul saab Sakala malev tugeva ning hea kaitseväelise väljaõppe ja taustaga juhi. Ülem tunnustas Andrus Tiitust hea töö eest ning tõi välja, et uuel pealikul seisab muude ülesannete kõrval uuel aastal ees auväärne ja oluline ülesanne võõrustada Viljandis võidupüha paraadi. 
Uus pealik Andres Sarits kinnitas, et võttis ettepaneku asuda Sakala maleva etteotsa kõhklemata vastu, sest Viljandimaa mehena on see tema jaoks eelkõige tagasi pöördumine oma juurte juurde.
Sarits tõdes, et organisatsioonis seisab ees ka olulisi muudatusi, neist olulisemana nimetas ta maakaitseüksuse osakaalu suurendamist nii reservväelaste kui ka Kaitseliidu liikmetega. Ühtlasi julgustas ta kõiki allüksusi endaga koostööd tegema. Samuti on Saritsa hinnangul äärmiselt oluline, et Sakala maleval oleks hea koostöö ka teiste Eesti malevatega.
Ülioluline on Kaitseliidu jaoks üles leida need rahvuslikult meelestatud Eesti mehed ja naised, kes oleksid riigi kaitsmisesse valmis panustama. „Me peame mõistma, et Eesti iseseisvus on ainult Eesti inimeste endi kätes!” toonitas Andres Sarits.
Andres Sarits oli aastatel 2019–2022 Kaitseväe Akadeemias taktika õppetooli lektor. Kaitseväe teenistuse staaži on tal 23 aastat, sealhulgas ajateenistus Õhutõrjedivisjonis. Sarits on osalenud kahel välismissioonil, teda on tunnustatud Maaväe Ohvitseri Hõberisti ja 2. jalaväebrigaadi teenetemärgiga.
Andres Sarits on sündinud ja kasvanud Põhja-Sakala vallas Võhmas, ta on on abielus, peres kasvab kaks poega ja tütar. 

Galerii