IHP projekti rahastusel toimunud õppepäev pakkus noortele uusi teadmisi, looduselamusi ning ootamatu võimaluse panna proovile oma julgus, õpitud oskused ja meeskonnavaim.
Päev algas Soomaa rahvuspargi külastuskeskuses, kus tutvuti keskuse väljapanekutega ning saadi uusi teadmisi piirkonna erilisest loodusest. Koos giididega läbiti matkarada, kus vaadeldi metsaelu, õpiti loodust märkama ning kuulati põnevaid lugusid Soomaa elustikust. Seejärel liiguti Mulgi heinamaa RMK lõkkekohta, kust algas päeva seikluslikum osa – ligikaudu kümnekilomeetrine kanuumatk mööda Lemmjõge ja Raudna jõge Karuskose rippsillani. Jõe veetase oli kõrge ning mitmes kohas muutis kiire vool kanuude juhtimise päris keeruliseks. See lisas matkale põnevust, kuid keegi ei osanud aimata, millise ootamatu pöörde päev veel võtab.
Ootamatu sündmus jõel
Matka lõpuni oli jäänud ligikaudu poolteist kilomeetrit, kui eelviimane kanuu ümber läks ning selle kolm meeskonnaliiget vette kukkusid. Kaks noort sattusid kalda poole, kus vesi ulatus põlvini. Kolmas kukkus aga jõepoolsesse külge ning kiire vool hakkas teda allavoolu kandma. Õnneks suutis noormees mõlast kinni hoida.
Viimases kanuus liikunud toetusmeeskond märkas juhtunut ja tõttas viivitamatult appi. Algas olukord, kus enam ei olnud aega pikalt mõelda. Tuli kuulata juhiseid, säilitada rahu ja tegutseda üheskoos. Abistajate kanuus oli ka noorkotkas Steven, kes kordas valju häälega täiskasvanud meeskonnajuhi juhiseid ning asus kohe tegutsema. Kolmanda meeskonnaliikmena oli kanuus pealtnäha habras neiu, kes suutis kogu olukorra vältel säilitada rahu, jälgida juhiseid ja anda oma panuse päästetegevusse. Nii tegutsesidki nad kolmekesi ühtse meeskonnana, kuni vees olnud noormees õnnestus turvaliselt kanuusse tõmmata. Abistajate kanuu juht Jüri: „See oli hetk, mil õpitud meeskonnatöö ei olnud enam lihtsalt harjutus, vaid päriselt vajalik oskus.“
Keegi ei jäänud üksi
Samal ajal pöördus eespool liikunud kanuu, milles viibis ka üks matka korraldajatest, vastuvoolu tagasi, et appi minna. Teel märgati vees hulpivat matkakotti, mis korjati üles. Peagi märgati kaldal ka kahte ümber läinud kanuust vette sattunud noort. Kott viidi kaldale ning selgus, et selles olid just jõevooluga kaasa kandunud noormehe vahetusriided. Steven ja tema kaaslane tõttasid vette kukkunud noormehele appi, et märjad riided saaks võimalikult kiiresti kuivade vastu vahetatud. Täiskasvanud tegelesid samal ajal ümber läinud kanuu ja varustuse kättesaamisega. Peagi jõudis appi veel üks täiskasvanu koos kaaslastega. Üheskoos korraldati edasine liikumine. Kolm kanuud suundusid mööda jõge finišisse, neljas liikus koos varustuse ja abilisega samuti lõpp-punkti poole. Kaldale jõudnud noored vahetasid riided ning otsustasid ülejäänud teekonna läbida jalgsi. Õhtu hakkas hämarduma. Et hoida tuju üleval ja samm reipana, lauldi laule, räägiti lõbusaid lugusid ning toetati üksteist.
Just sellel teekonnal avaldus noorte meeskonnavaim kõige ehedamal kujul.
Mõni arvas torisedes, et see jääb tema elu viimaseks kanuumatkaks. Teised aga kinnitasid, et noorkotkas on tugev ega anna nii kergesti alla! Samal ajal ootas ülejäänud matkaseltskond finišis. Et külm ligi ei pääseks, tehti kaldal soojendusharjutusi. Väike grupp toetajaid läks jalgsi saabuvatele kaaslastele vastu. Kui kaks seltskonda lõpuks põllul kohtusid, oli rõõm suur! Kiire riiete vahetamine, üksteise kõrval istudes sooja hoidmine, naljad ja rõõmsad taaskohtumised muutsid selle õhtu eriliseks. See ei olnud enam lihtsalt kanuumatk. Sellest oli saanud ühine kogemus, mis näitas, kui oluline on märgata, hoolida ja vajadusel appi minna.
„Korraks tundsin hirmu, kuid siis sain aru, et pean tegutsema!“
Pärast matka küsisin Stevenilt, mida ta tundis hetkel, kui nägi kaaslaste kanuud ümber minemas.Tema vastus oli siiras: „Ausalt? Korraks tundsin hirmu, kuid siis sain aru, et pean tegutsema. Kuulasin, mida teeb meie meeskonna juht, karjusin samu asju, tõttasin appi ning vaatasin, et riided saaks kiiresti vahetatud.“ Need sõnad ütlevad rohkem kui pikk kirjeldus julgusest. Julgus ei tähenda seda, et inimene ei tunne hirmu. Julgus on oskus ka keerulises olukorras mõelda, kuulata juhiseid ning teha seda, mida parasjagu vaja. Steven, tema kaaslased, ümber kukkunud kanuu meeskonnakaaslased ja kõik appi tõtanud näitasid, et meie noored oskavad võtta vastutust, teha koostööd ning märgata abivajajat.
Õppematk, mis õpetas rohkem, kui oskasime oodata
Nutikate Rebaste rühmapealikuna saan öelda, et Sakala malevas sirguvad vaprad, hoolivad ja tegutsemisvõimelised noored. Nad on omandanud oskusi, mida suudavad vajadusel ka päriselus rakendada.Malevapealikuna oli mul hea meel näha kolme rühma koostööd. Usun siiralt, et selline meeskonnavaim ja üksteise toetamine toimiks ka malevaüleselt. Noored õpivad meie organisatsioonis esmaabi, üleelamisoskusi, looduses liikumist, juhtimist ja meeskonnatööd. Need teadmised on olulised, kuid veelgi väärtuslikum on oskus hoolida, märgata ja aidata. Selliseid noori vajab meie ühiskond. Loomulikult andis ootamatu olukord palju mõtteainet ka korraldusmeeskonnale. Sellised kogemused panevad proovile nii ettevalmistuse, riskide hindamise, omavahelise koostöö kui ka oskuse muutunud olukorras kiiresti ja läbimõeldult tegutseda. Kõige olulisem oli, et noored ei jäänud keerulises olukorras üksi ning ühiselt leiti lahendused.
Ja nüüd üks küsimus: mis te arvate, kas need noored tulid pärast sellist seiklust ka järgmisesse laagrisse? Muidugi tulid! Ja olid ikka sama rõõmsad, toetavad ning valmis uuteks väljakutseteks. Selliste noorte kõrval on tõeline rõõm vabatahtlikku noorsootööd teha!
Meil oli suurepärane meeskond ja imelised noored. See matk jääb meelde mitte ainult ootamatu juhtumi, vaid eelkõige julguse, ühtehoidmise ja hoolivuse tõttu.
Suur aitäh kõigile noortele, noortejuhtidele ja korraldajatele!
Antonina Eek
Noorte Kotkaste Sakala malevapealik ja Nutikate Rebaste rühmapealik
