„Jipii, suvelaager!“ Just sellise tundega kogunesid 15. juunil Ümera rühma noorkotkad Viljandi aerutamisbaasi.
Kohale tuli 17 noort ning kaks juhendajat: Sass ja mina. Ees ootas kolm päeva täis õppimist, harjutamist, naeru ja mõningaid kohtumisi noorkotkaste logistikaga.
Laagri peamine eesmärk oli valmistada Mini-Erna võistkond ette eesootavateks katsumusteks, samal ajal said nooremad kotkad sooritada erialakatseid ja õppida uusi oskusi. Vähemalt selline oli plaan.
Esimene päev: kui paat on olemas, aga sõita ei saa
Nagu ikka, algas kõik varustuse mahalaadimise ja laagri püstitamisega. Esimesed telgid kerkisid kiiresti ning tundus, et kõik sujub.
Siis hakkasime varustust üle vaatama: kummipaat – olemas! Pump? Ei ole. Vibu – olemas, aga märklehti ei ole. Teiseks päevaks ette valmistatud orienteerumiskaardid – täiesti olemas, võrgustik ka peal. Aga võrgustiku numbrid? Neid samuti ei ole.
Siinkohal tekkis korraks tunne, et keegi on otsustanud korraldada meile lisaks suvelaagrile põgenemistoa. Ainult et vihjeid tuli ise otsida.
Õnneks märkasin juba malevas, et Kodutütarde instruktor oli veel tööl. Üks telefonikõne hiljem hakkasid probleemid imeväel kaduma. Saime uue paadi, märklehed ning printisime välja ka õiged kaardid – seekord koos koordinaatidega.
Nii et lõpuks selgus vana tõde: alati tasub enne väljasõitu kontrollida mitte ainult seda, kas paat on olemas, vaid ka seda, kas sellega on võimalik üldse vee peale minna.
Kui seitse inimest korraga abi vajavad
Päeva põhiteema oli siiski esmaabi. Poolteist tundi kordas instruktor Urve üle kõik olulisema: kuidas hinnata olukorda, kuidas helistada numbrile 112, kuidas elustada ja kuidas üldse kriitilises olukorras mõelda.
Siis tuli praktiline ülesanne: meeskond jõuab sündmuskohale, seitse kannatanut, mitte ükski neist ei ole teadvusel. Ja järsku saabus vaikus. Kes juhib? Kes helistab? Kes alustab elustamist? Kes üldse otsustab, mida teha?
Esimene katse sai tehtud. Instruktor Urve kuulas ära, vaatas meeskonda ja ütles rahulikult: „Poisid... seda tuleb veel harjutada.“ Kõige olulisem soovitus läks kaptenile: „Juht ei tee ise kõike. Juht juhib."
Teisel katsel hakkas pilt juba hoopis parem välja nägema.
Kuus tundi möödus märkamatult.
Kui päevased tegemised said tehtud, tuli valmistada õhtusöök. Ja mis suvelaager see oleks ilma kalapüügita? Nii et õnged vette ja lootus kõrgele. Keegi veel ei teadnud, et järgmise päeva õhtul ootab ees üks päris korralik üllatus.
Hommik algas väärikalt. Peekon, praemunad, müsli – just selline hommikusöök, mille järel võib inimese julgelt metsa saata. Ja saadetigi. Seekord siiski linna. Ent mitte tavalisele orienteerumisele, vaid linnaorienteerumisele.
Esimene võistkond kandis kõik 15 koordinaati kaardile umbes kaheteistkümne minutiga. Viimane meeskond... Ütleme nii, et jõudis valmis umbes tunniga. Aga hakkama said kõik.
Rajalt tagasi tulles kostis päris mitu üllatunud lauset:
„Me
ei teadnudki, et Viljandis on nii palju mälestuskive.“
„Ma pole seda maja kunagi märganud.“
„Kas siin ongi nii palju ajalugu?“
Ja siis tuli päeva kõige olulisem õppetund: kui eksid kaardil ühe millimeetriga, oled looduses umbes sada meetrit vales kohas. Nii juhtuski, et A. Irve mälestuskivi asemel leiti hoopis Pauluse kirik ning Johan Laidoneri kodu asemel sattus üks võistkond põhjalikult uurima valget Opelit. Eks seegi ole omamoodi luuretegevus.
Vesine pärastlõuna
Pärast lõunat võeti ette õhupüssid ja vibud. Laskmine läks aina paremaks. Lõpuks jõudis järjekord kummipaadini. Nüüd oli pump õnneks olemas, aga üsna kiiresti selgus, et paadi veeskamisel ei ole kõige keerulisem mitte aerutamine, vaid see, et meeskond lepiks enne kokku, kes mida teeb. Muidu kipuvad kõik korraga sama aeru haarama.
Õhtu tõi laagrisse väga erilised külalised, sest külla tuli MTÜ Märjad Käpad koos Elva vabatahtlike veepäästjatega. Nad näitasid, kuidas käib veepääste koos neljajalgsete abilistega ja mitte ainult. Julgemad noored said ise proovida, kuidas on olla päästetav. Ütleme nii, et kui suur koer ujub sinu poole täiesti sihikindlalt, tekib üsna kiiresti usaldus tema oskuste vastu.
Kolmas päev: kalamehed või lihtsalt õnnega koos?
Nagu kõik head laagrid, jõudis ka see lõpule. Telgid pandi kokku, laagriplats koristatud ja enne lahkumist toimus veel tuletegemise õpituba.
Aga enne koju minekut tuli veel üks väike üllatus. Vaatasime üle õhtuse kalapüügi tulemused ja selgus, et poisid ei olnud niisama õnge leotanud. Järvest tuli välja ligi pooleteisekilone koha ning kaks korralikku linaskit. Sellise saagiga võib juba täiesti rahul olla.
Kolm päeva möödusid kiiremini, kui keegi oleks soovinud. Õppisime juhtima meeskonda, andma esmaabi, kandma koordinaate kaardile, laskma, aerutama, päästma inimesi veest ja tegema tuld. Ja õppisime veel midagi: et vahel võib kogu laagri kõige tähtsam varustus olla hoopis üks täiesti tavaline paadipump!
Ning kui noorteinstruktor järgmine kord varustust komplekteerib, siis loodame, et kaasa tulevad lisaks paadile ka pump, vibule märklehed ja kaartidele koordinaadid.
Sest laagri saab alati tehtud. Lihtsalt mõnikord on see väikeste apsude tõttu natuke seikluslikum. Aga ausalt öeldes just sellised laagrid jäävadki kõige paremini meelde.
.jpg)
