Sakala maleva üksikrühm LEHOLA sai omale sümboolika

 

    Märkide keel on teatavasti väga tähenduslik ning annab selle kandjaile kordumatu identiteedi. On igati enesestmõistetav, et sedavõrd väärikas üksusnagu on seda üksikrühm LEHOLA, saab edaspidi koonduda ühise märgi taha.

    Üksikrühma sümboolikat saab kroonima Lehola draakon. Kuigi eetlastemütoloogias sellistel salapärastel tegelastel kohta pole, sobib draakon meie võitlejate vormirõivastele kui valatult. Nimelt on see

inspireeritud Lõhavere linnamäe peiteleiust, mis on dateeritud just kuulsa Sakala väepealiku Lembitu ja tema sõjasalga tegutsemisaegadesse.  

    Arvatavasti tolleaegse üliku naise poolt peidetud aarde hulgas oli kaks draakoni kujutist, millest üks on arvatavasti ripats ja teine rihmapannal. Sarnaseid ehteid teadaolevalt meie aladelt rohkem leitud ei ole. Võib järeldada, et tegemist on kohaliku käsitööga ning see teadmine muudab valiku veelgi unikaalsemaks. Pole täpselt teada, kellele need ehted kuulusid, kuid on selge, et ta oli kohalik inimene. Kellegi naine, kellegi tütar, keda Sakala muinassõdalased vaenlase eest kaitsesid.

    Seepärast on just see S-tähe kujuline kahe peaga muinasdraakon sobilik

edasi kandma ja sümboliseerima sajandite tagust vaprust ja võitlustahet

kaitsmaks meie kodusid ja lähedasi võõrvallutajate eest.

    Kroonikatele tuginedes oli just väepealik Lembitu üks esimesi eduka

sissitaktika  ehk HLT kasutajaid Eestimaa aladel ja sellepärast peavad tänased üksikrühma LEHOLA võitlejad mõistma, kui suured jalajäljed on Sakala kuulus väejuht oma vaprate meestega meile ette käinud. Üksiti sümboliseerib draakon vaprust, tugevust ja kavalust, mida ülekaaluka vaenlasega rinda pistes võitlejail kindlasti tarvis läheb. Võitluslipule lisatud nooled tähistavad aga omakorda toetajaid võitlejate kõrval.

Kärstna lahingu mälestusmängus võistlesid noorkotkad, kodutütred ja Halliste kooli meeskonnad

22. jaanuaril aset leidnud Kärstna lahingu mälestusmänguks kogunesid Halliste põhikooli juurde  noorkotkad ja kodutütred. Lisaks neile olid valmis rajale minema ka Halliste põhikooli õpilaste võistkonnad ja peredest moodustunud tiimid. 

Enne rajale minekut asetas Noorte Kotkaste Sakala maleva pealik Riho Rei Vabadussõja mälestussamba jalamile pärja. Ta soovis võistlejatele edu ja head meeskonnatööd ning seejärel oli aeg starti minna.

Võistkonnad startisid kahekaupa. Kontrollpunktide ülesanded lähtusid noorkotkaste ja kodutütarde 6. ja 5. järgu teadmistest. Nii tuli ühes kohas viia kokku foto, nimi ja ametinimetus, teises kontrollpunktis maad mõõta, kolmandas tunda ära metsloomade nahad, koljuluud ja jäljed, neljandas lasta ragulkaga märki ja nii edasi. Osavust ja head omavahelist koostööd tuli teha takistusraja läbimisel. Et Kärstna lahingumäng toimub talvel, said võistlejad ka kelgutada ning jäisel rajal plastiksuuskadel punktist A punkti B uisutada. Kogu võistlusrada oli umbes neli ja pool kilomeetrit pikk. 

Kodutütarde arvestuses viis võidu koju võistkond Rukkililled (Anete Kiin, Heidy Voronin, Merily Luik ja Laura Schneider) teise koha saavutasid Hostre Nublud (Maia Sophia Trallmann, Eleriin Ivask, Kerli Kessa ja Victoria Viidik) ning kolmanda koha Paistu kodutütred (Isabella Aria, Karmen Tukk, Daisi Metsaroos ja Laura Viiask). Noorkotkastest võitis meeskond Mesikäpad, teise koha sai Päkapiku Käng ja kolmanda Põlva noorkotkad. Kooli arvestuses oli parim võistkond Katk, teise koha saavutas võistkond Madis ja kolmanda koha võistkond Ma ei tea.

Kärstna lahingu mälestusmängus võistlevad  7-11-aastased kodutütred ja noorkotkad 1919. aastal 2.- 6. jaanuaril toimunud  Vabadussõja Kärstna lahingu mälestuseks.  Kärstna lahing peatas enamlaste pealetungi Viljandile.

Lahingumängu idee pärineb Priit Sillalt ja esimene oli 1993. aastal. Kuni üle-eelmise aastani toimus Kärstna lahingumäng Kärstna ümbruses, et aga sealsed rajad olid osalejatel juba peas, hakati eemisest aastast nimetama seda Kärstna lahingu mälestusmänguks ja võistlusrada on erinevates kohtades.

Kärstna lahingu mälestusmängu pilte näeb siit: Galerii

Fotod: Gunnar Teas

Raassilla liiklusohutuspäev

8. jaanuaril toimus Raasssilla ringrajal noortekotkaste Abja, noortekotkaste - kodutütarde Halliste, Noortekotkase Heimtali ja noortekotkaste - kodutütarde Kalmetu rühmade osavõtul Liiklusohutuspäev.

Tekst ja fotod: Enn Pinsel

 Osalenud noortel oli võimalus proovida sõidukijuhi rolli talvisel teel, tutvuda päästjate tegevusega liiklusõnnetuste ohvrite abistamisel ning heita pilk liikluskorraldusvahenditele.

Korraldajad tänavad projekti Noorelt autokoolis meeskonda, Mustla päästekomandot, Hiie Transporti osutatud abi eest. Ürituse toimumist rahastas Isamaalise Hariduse Programm ja Halliste Põhikool.

Vabadussõja relvarahu 102

3. jaanuaril 1920 kuulutati välja vabadussõja relvarahu.
102 aastat hiljem asetati mälestuskivide ja -tahvlite juurde pärgi.

Vaata galeriist.

Noorte Kotkaste Sakala maleva aasta noorkotkas on Mikk Pinsel ja aasta noortejuht Risto Zieds

    Mikk Pinsel on Noorte Kotkaste Halliste rühma liige olnud 2015 aasta sügisest ja Halliste rühma salgapealik 2021 aasta kevadest. Mikk õpib Halliste Põhikooli 8. klassis ja on üks Noorte Kotkaste tegevuse taastamise algatajatest Halliste koolis. Tal on Noorte Kotkaste II järk ja erialamärgid laskuri, matkaja ja mootorratturi erikatsete läbimises. Noorkotka tegevuste eest on ta teda tunnustatud malevapealiku ja peavanema tänukirjadega.

                                                                                                                                                                                             Foto: Markus Sein   

    Mikk on esindanud Halliste noorkotkaid üle eesti. Ta on esindanud Sakala malevat noorema vanuserühma vabariiklikul matkamängul Hiiumaal. Tulnud meeskondlikus arvestuses auhinnalisele kohale Kärstna lahingumängul, osalenud mitmel aastal rühma võistkonnaga Sakala maleva võistlusmatkal Laidoneri rada ning võitnud veel erinevaid võistlusi isiklikus ja meeskondlikus arvestuses üle eesti. 

Kahel aastal järjest ei ole Järvekülje auhinna laskevõistlusel õhkrelvadest laskmises meeskondlikku karikat Halliste noorkotkad loovutanud. Mikk on edukas ka motokrossis. Ta sõidab Pitbike 88 Semi masinal. 2021 aasta hooajal saavutas  Mikk Eesti  Noorte Karikasarjas  III koha ning väiksemas, Äksi Cup sarjas II koha.

    Mikk on noorkotkana eeskujuks noorematele, kes on valmis panustama oma rühma ja maleva tasandil, ka siis kui väljakutse on ootamatu ja ta on usaldusväärne ning abivalmis noormees.

    Risto Zieds on endine Sakala maleva noorkotkas, kes kasvas välja Kaitseliitlaseks ja peale ajateenistust astus Eesti Kaitseväe ridadesse. Juba Noore Kotkana korraldas Risto Sakala malevas väljaõppeid ja temas oli eriline huvi laskmise vastu. Risto läks Viljandi lasketrenni 11-aastaselt. 16-aastaselt astus Risto Noor kaitseliitlaseks. 
    Viljandi lasketrenni 11-aastaselt. 16-aastaselt astus Risto Noor kaitseliitlaseks. Noore kaitseliitlasena juhtis ta Noorte rühma, korraldas ja viis läbi väljaõpet. Risto on ihult ja hingelt sõdur – ta unistas sõduriks saamisest juba noorena. Risto on Kaitseväes osalenud kuuel missioonil nii merel kui ka maismaal. Ta on alati olnud abivalmis ja innukalt panustanud Kaitseliidu, Naiskodukaitse, Noorte Kotkaste ja Kodutütarde tegemistesse instruktorina. 
    Risto on alates 2017 aastast Tarvastu Tõhvide rühmapealik pakkudes Tarvastu piirkonna noortele võimalust liituda Noorte Kotkaste organisatsiooniga ning tutvustada organisatsiooni tegevusi ning andes 

noortele võimalust esindada rühma ja Sakala malevat maakondlikel ja üleeestilistel võistlustel. 

Risto on olnud Laidoneri rada 2020 ja Kärstna Lahingu mälestusmäng 2021 rajameister ja punktikohtunik ning Laidoneri rada 2021 peakorraldaja, rajameister ja punktikohtunik. Ta on 2021 aastal  Noorte Kotkaste organisatsiooni tegevustes panustanud vabatahtlikuna 338 tundi. Teda on tunnustatud mitmete  ergutuste, tänuavalduste, Noorte Kotkaste malevapealiku ja peavanema tänukirjade ning 2011 aasta Võiudupüha teenetemedaliga.

Risto on eeskujuks oma poegadele, rühma ja maleva noortele. Tema eesmärk on juhtida ja suunata noori õigele rajale ning õpetada neid läbi oma kogemuste ja oskuste . 

Kodutütarde Sakala ringkonna aasta kodutütar on Ketely Ždanov ja aasta noortejuht Anne Sepik

 

Ketely Ždanov    liitus kodutütarde organisatsiooniga 17. jaanuaril  2017  aastal. Nelja  tegevusaasta  jooksul on ta olud Ümera kodutütarde rühma aktiivne ja eeskujulik kodutütar. Tema kodutütre vormil on auga välja teenitud perenaise erialamärk. Teda on tema tegemiste eest tunnustatud ringkonnavanema, peavanema  ja malevapealiku tänukirjadega.  

Ketelyl on kodutütarde teine järk ning ta on kinnitatud Ümera kodutütarde rühmajuhi ametikohale. 

Sel aastal on Ketely osalenud mitmetel malevasisestel ja üle-eestilistel laskevõistlustel, Vändra sprindil ja läbinud Laidoneri raja. Ka Naiskodukaitse baasväljaõppe läbimine on valdkond, kus Ketely  on teistele eeskujuks. Käesoleval aastal on ta läbinud Naiskodukaitse baasväljaõppe ohutushoiu, välitoitlustamise  ja organisatsiooniõppe moodulid ning toiduhügieeni koolituse. Ta on  panustanud 49 tundi Kaitseliidu üksuste toitlustamisse.

Rühmajuhina on ta aidanud korraldada rühmakoonduseid,
noorkotkaste lastevanemate laagrit ning  läbi viia tegevuspunkte võistlusmatkal Kärstna lahingumäng.

Ketely on innustaja, kes otsib uut ja katsetab seda julgelt. Rühmajuhina kasutab ta heal meelel talle antud  võimalusi nooremate õpetamiseks ning abistamiseks, millest läbi isiklike kogemuste kinnistuvad teadmised ja oskused.

Ketely on silma paistnud suure tegutsemistahte, aktiivsusega, südamlikkusega, hoolivusega, organiseerimisvõimega, otsekohesusega, ta ei loe osalustunde. Käesoleval aastal on tal neid kokku juba 467.

*     *     *

Ei ole vist eriti palju asju, kus kodutütarde Paistu rühmavanem Anne Sepik ei oleks sel aastal kaasa löönud. Talvel tekkis mõte, et teeks ühe võistlusmängu 10-14-aastastele kodutütardele. Just neile, kelle jaoks Kärstna lahingumäng on liiga lihtne ja Laidoneri rada liialt üle jõu käiv. Anne hakkas mõttest kinni ja tuli korraldajate hulka. Kogenud noortejuhina andis ta ideid ülesannete osas, käis läbi võistlusraja ja taas veendusime, et kui keegi enam ei jõua, siis Anne on see, kes aitab kaaslased hädast välja: kui vaja, toob ka auto kohale.

Esimene võistlus „Pruudeni jälgedes“ sai kodutütardelt üksmeelse heakskiidu ja järgmistel aastatel teeme jälle.

Anne oli ka „Spektri“ laagri korraldajate hulgas ja mõtles kaasa, kuidas noortel oleks toredam neid päevi veeta. Täielikult tema eest vedada oli järgukatsete laager Kärstna mõisas. Ta leidis endale kiiresti meeskonna, jagas ülesanded ja laager täitis oma eesmärgi.

Anne on 2021. aastal organisatsooni edenemisse andnud 460 tundi oma ajast. Tema rühma kodutütred osalesid sel aastal oskuste võistlusel ja saavutasid seal II koha.

Anne on suure südamega särasilmne noortejuht, kes loob oma avatud ja tasakaaluka loomuga pingevaba ja koostöise õhkkonna. Tema rühma noorte seas on väga erisuguse tasemega noori, olgu päritolu või võimete poolest, kuid üks on neile kõigile ühine: nad usaldavad oma rühmavanemat ning lausuvad tema kohta  vaid häid sõnu. Ta on oma rühma suurim fänn, kes toetab, innustab, usub ja loodab, sest headus on edasiviiv jõud.  Noortejuhina julgustab ta noori mugavustsoonist välja tulema, et näidata neile mida elu ja Kodutütarde organisatsioon pakub.  Ta innustab neid olema paremad, kui nad olid eile, ja seisab alati kindlalt  nende kõrval. Tema suurimaks sooviks on näha kõiki koos tegutsemas ja oma eesmärke saavutamas. Oma pikaajalise ja süsteemse töö ning põnevate retkede ja laagritega on Anne äratanud väga paljude noorte huvi Kodutütarde organisatsiooni vastu.

Kuidas saada jalg kanderaamile ehk millele esmaabi andes mõtlema peab?

Eda Kivisild

Kolmanda advendi eelne laupäeva pärastlõuna Paistus ei olnud sugugi vaikne ja rahulik. Kortermajade esine tee oli kinni pandud, parklates sebisid laigulises või rohelistes välivormides mehed-naised-poisid-tüdrukud. Ringi liikusid kahvatuks meigitud näod.  

Ja korraga hakkas kõigil kiire:
"Kus jalg on?"
"Jalg läks tuppa pükse vahetama."
"Ma tahan, et see medevak siit kaoks, see peab kutse peale kohale tulema."
"Jalg tuleb!"

"Olgu, aga teeme selle jala rohelises bussis. Jalg, mine sinna rohelisse bussi."

Samal ajal kui Jane Koitlepp jalaomaniku nägu valgendas ja jalale mänguhaava võlus, olid Noorte Kotkaste ja Kodutütarde meditsiinilaagris osalejate esimene jagu saanud väljakutse. Koha, kus sündmuspaik on, pidid nad ise välja raalima ja kohale sõitma. (Tõsi, noored sõidutas kohale siiski juhtimisõigusega täiskasvanu.)

Et õppuse stsenaarium oli seotud põgenenud vangidega, kes liiklusõnnetusse sattusid, kostus sündmuskohal ka tulistamist. Tee ääres ja peal lebasid kannatanud, kes rohkem, kes vähem viga saanud ning ei puudunud ka "segajad". Needki on reaalses elus alati olemas, kes käivad abistajaid "juhendamas" ja teavad täpselt, kuidas ja mida teha. Või käituvad nii lihtsalt šokist tingituna. 

Seega ei olnud noortele ette mängitud olukord sugugi mitte kergete killast, sest kannatanuid oli sama palju kui abistajaid. Otsustada selle üle, kes, millal ja kuidas, tuli kiiresti ja eeldas juhtimist: kes teeb kõne häirekeskusesse, kes kannatanutest vajab kõige kiiremini abi, kuidas rahustada hüsteeriasse sattunud kannatanud jne. Aga tuli lahendada ka see, kuidas saada kanderaamile "jalg", eriti kui ta on abiandjatest suurem ja raskem.

Paarikümne minuti jooksul sai olukord lõpu. Noored meedikud lahkusid, Jane Koitlepp värskendas meiki ja pritsis uue koguse kunstverd ning sama situatsioon kordus veel kolm korda.

Meditsiinilaagri idee autor ja peakorraldaja, noorkaitseliitlane Jamo Malmre ütles situatsioonide lahendamist kokku võttes, et noored said hästi hakkama. "Kõned said tehtud, esmaabi antud, ehkki tekitatud olukord ei olnud kerge."

Ta rääkis, et eeldas noortelt loovust. Näiteks oleks nad saanud need kannatanuid, kes ringi liikusid, viia sooja sellesse bussi, millega nad ise sündmuskohale tulid. Teisalt aga leidis üks jagu lahenduse "segajate" suhtes, viies nad õppuse mentori Raul Asteli juurde ja paludes neil silma peal hoida. Malmre tunnustas neidki, kes jäid hätta otsusamisel, kes kannatanutest tuleb kiirabi autole panna, ja küsisid nõu häirekeskuselt.

Laupäeva öösel vastu pühapäeva kella poole ühe paiku öösel said laagrilised häire, et on vaja anda esmaabi.  Neile anti kätte kaart ja kanderaamid, noored pidid enda hulgast valima rühmajuhi ja minema jalgsi umbes kolme kilomeetri kaugusele Ahimäe karjääri. 

"Noored tegutsesid suurel määral adrenaliini ajel," kõneles Malmre. "Alguses panid nad koha määramisega natuke mööda ja me pidime nad järje peale aitama. Siis jäid nad vastase tule alla,  evakuatsiooni autot nad ka ei kutsunud, sest seda poleks rünnatud. Meil ei jäänud muud üle kui olukord peatada, teema veel kord läbi võtta ja siis juba kõik sujus. Vastane suruti maha ja kannatanud said esmaabi."

Malmre nentis, et noortel on põhiteadmised olemas, aga et neid  kinnistada, tulebki pidevalt harjutada. Meeskonnatööd ja juhtimist saab sellise õppuse käigus alati paremaks muuta.

Idee korraldada meditsiinilaager tekkis 10-aastase noorkotka staažiga  ja praegusel Võhma noorkotkaste rühmapealiku abil Malmrel pärast üht noorkotkaste võistlust Viljandisse tagasi sõites. Ta rääkis oma mõttest teisele noorkotkale, Reimo Jürjole, ja viimane hakkas kohe ideest kinni. 

"Mulle meeldib meditsiin ja esmaabi ning olen Punase Risti liige," sõnas Malmre.  "Tahtsin teha sellist laagrit, milles oleksin ise noorkotkana hea meelega osalenud. Tavaline teoreetiline õpe või koolitus ainult nuku peal oli lihtsalt igav."

Noorkotkad söötsid mõtte ette oma instuktorile Gertu Viiaskile ja ühildasid selle tulemusena kaks noorte omaalgatuse projekti: meedialaager, kus õpitakse videosid tegema, ja meditsiinilaager.  

Laagris osalejad andsid nädalavahetusele väga positiivse tagasiside ja lubasid iga kell tagasi tulla. Lisaks Sakala noorkotkastele ja kodutütardele oli osalisi ka Põlva, Lääne ja Valga malevatest-ringkondadest. Laupäevast õppust käisid uudistamas ka Paistu inimesed. 

"Neile meeldis, et noored niimoodi harjutavad. Nad rääkisid, et oleks omal ajal ka sellised võimalused olnud," ütles Malmre. "Praegu on õnneks kõik võimalused olemas: tule, õpi, koge ja lisaks saad lahedad sõbrad kogu eluks."

Vaata meditsiinilaagri pilte siit: Galerii

Mees, kelle jaoks Kaitseliit on palju enam kui hobi

Sel aastal saab Sakala maleva aasta kaitseliitlase tiitli Alar Pajusalu. Selle piduliku sündmuse puhul ajas peakangelasega juttu Üllar Priks.

Alar, räägi palun alustuseks natukene oma lapsepõlvest. Kas on selles midagi, mis viitaks juba eos militaarsetele huvidele?

Noh, ma arvan, et mu lapsepõlv oli täpselt selline nagu kõigil poistel. Mängisime sõda ja vaatasime märulifilme, aga mingit otsest kokkupuudet militaarmaailmaga ei olnud. Pigem tulid esimesed kontaktid põhikooli alguses noorkotkana.

Oli noorkotkaste teema siis juba populaarne? Kuidas sa nende ridadesse sattusid?

See oli üsna populaarne. Küllap keegi klassikaaslastest juba käis seal. Siis käidi juba ka koolides rääkimas, aga minul oli vist keegi juba ikkagi ees ja nii ma uudistama läksin.

Kas sa oled ka väeteenistuse läbinud?

Kahjuks jäi see erinevatel põhjustel läbimata.

Aga kokkuvõttes on sul takkajärgi kahju, et see etapp läbimata jäi?

Eks muidugi, eriti nüüd, kuna on näha, et need teadmised ja oskused, mis olen Kaitseliidu ajal saanud, oleks võinud juba enne olemas olla. Siis oleks olnud palju lihtsam edasi minna ja areneda.

Kuidas sinust siis päriselt kaitseliitlane sai?

Eks pisik oli noorkotkana sisse jäänud. Olin natuke aega peale noorkotkaks olemist ka noorkaitseliitlane või midagi sellist. Käisin mingi etapi oma sõpruskonnaga kaasas, aga siis jäi lünk sisse. Meedias oli ju Kaitseliitu vähe kajastatud ja minu nägemus oli selline, et laigulised tüübid käivad jalgrattavõistlustel teeotsasid valvamas jms tühisega tegelemas. Ma ei teadnud, mida nad päriselt teevad. Kui aga tuttavalt kuulsin, mis päriselt toimub, hakkas see huvi pakkuma ja liitusin Kaitseliiduga.

Kui vana sa siis olid?

See oli 2013. aastal, olin siis 27-aastane.

Millega sa tavaelus tegeled ja kui kaugel see militaarsest maailmast on?

Tegutsen ehitusvaldkonnas. Olen töödejuhataja Viljandi kaugküttevõrke ehitavas ettevõttes. Otsene kokkupuude militaarmaailmaga puudub. Kuna aga tegemist on elutähtsat teenust osutava ettevõttega, mida kaugküte on, siis mingilmääral on ikkagi tegemist energiaturvalisuse tagamisega.

See tähendab, et õues tuleb olla ja füüsilist vormi läheb ikka vaja?

Nii ja naa, mul on kontori ja välitööde suhe selline 40 ja 60 protsenti ja väljas liikumist on palju. Väljas liikumise ja füüsilise töö vastu pole mul kunagi midagi olnud.

Kui palju sa Kaitseliidus askeldada jõuad ja kui tihti sind maleva juures näeb?

Maleva juures näeb mind väga-väga vähe. Kaitseliit ei ole malev ja vastupidi. Põhiline töö käib ikka väljaspool malevat ehk siis nö maastikul. Üldiselt on Kaitseliiduga mul aastaplaan paigas, mille järgi toimetan. Osalen kõikidel õpetel ja tegelen ka õpete planeerimise ja kokkuvõtetega. Tihtipeale on enne ja peale õppust tööd rohkem, kui õppuse ajal kokku ja kohustuslikud 48h aastas võivad täis saada ka enne esimese väljaõppe algust.

Mis sulle kaitseliitlaseks olemise juures kõige rohkem meeldib? Miks sa Kaitseliidus oled?

Mulle meeldib see, et kaitseliitlane on konventsionaalse ja mittekonventsionaalse sõja vahelisel hallil alal. Me saame olla nii militaarsed kui mittemilitaarsed. Meie tegevus toimub nii sõja- kui rahuaajal. Kui kaitseväelased on surutud kindlasse kasti ja teavad millal nad tohivad/saavad tegutseda ja millal mitte, siis kaitseliitlane saab tegutseda laia spektriga. Olgu see siis piiri valvamine, piiritara ehitamine jms tegevus, millele kaitseliitlasi kaasatakse. Meil on nii sõjalisi kui ka mittesõjalisi väljaõppeid. Saame teha koostööprojekte, kus õpetame kodutütreid ja noorkotkaid, koolitame tugivõrgustiku, käime politseiga koos patrullis jne Üldiselt tundub, kui keegi on hädas, siis on kaitseliitlane see esimene, kes abi pakub.

Kõigi nende erinevate tegevuste seast, mida kaitseliitlane teha saab – mida sina kõige rohkem naudid?

Ei ole ühtegi kongreetset tegevust, aga kui midagi välja tuua, siis laskmine. Meil on ka ainult kaitseliitlastest koosnev laskespordiklubi, mis kogub üha populaarsust ja kus on tänaseks juba rohkem kui poolsada liiget.

Kas sa suudad välja tuua mingi hetke või situatsiooni, mil kaitseliitlasena midagi tõeliselt suurt ja ägedat oled kogenud?

Kaitseliitu kuulumine ongi üks suur ja äge asi. See on üks suur kogukond. Mul ei ole mingit etappi, mille puhul ma ootaks, et see on nüüd see minu koht. Kogu kontseptsioon – planeerimine, tegevus ja lõpp – ongi kokku väga äge. Põhimõte, miks ja kuidas Kaitseliit toimib, on nagunii üleni isamaaline.

Sinu jutust kumab läbi teatav kambavaimu tunne. Kuidas Kaitseliidus sellega siis on? Kas sa suhtled oma kamraadidega ka organisatsiooniväliselt ja kas malevas tekib ka sõprussuhteid?

Ikka tekib. Kaitseliitlaseks saadaksegi ju enamasti kolme soovitaja abil. See tähendab, et sul on juba niigi mitu kaitseliitlasest sõpra. Organisatsioonis pead sa ju teistega arvestama ja läbi käima ja sealt tekib taolisi sidemeid veel juurde.

Oled sa ise ka mõne sõbra Kaitseliitu meelitanud?

Jah! Ma tegelen sellega aktiivselt, et liikmeid juurde saada. Lisaks uute liikmete värbamisele on väga tähtis mitte vanu olijaid ära lasta. Igale välja õpetatud ja kogemustega võitlejale on oma koht ja ülesanne. Kergekäeliselt ei tohi lasta kellelgi loobuda ja lahkuda.

Millisena sa enda tulevikku Kaitseliidus näed? On sul ambitsioone ja unistusi, mida täide viia?

Eks ikka areneda, õppida ja paremaks saada. Ma tean, et mõni võib ühte ja sama tööd teha kaksümmend aastat ja seejures ise õnnelik olla, aga mulle meeldib edasi liikuda. Ikka edasi – targemaks ja osavamaks. Igas asjas ja tegevuses peab olema progress ja edasiminek.

Kui sa üritaksid sõnadesse panna, siis mis Kaitseliidus olemine sinu jaoks on? Hobi? Väljakutse? Kui tõsine asi see sinu jaoks on?

Kui ma Kaitseliitu astusin, arvasin selle olevat hobi ja hea vaheldusena argipäevast ning tööst, aga praegu hindan, et Kaitseliidul on väga reaalne roll turvalise elukeskkonna loomisel. Ma näen, et see on minu jaoks pigem riigi kaitse kui hobi. Riigi kaitsmine on alati väljakutse ja seda peab iga kaitseliitlane tõsiselt võtma. Öeldakse et kaitseliitlane on ”vabatahtlik”. Turvalises Eestis elamine on vabatahtlik. Siin elades peaks olema meie kõigi kohus mõelda ja tegutseda selle nimel, et Eesti ka edaspidi vaba ja turvaline oleks. Ja Kaitseliit on selleks väga õige koht!

Sa küll oma jutuga vastasid just osaliselt mu viimasele küsimusele ära, aga ütle ikkagi lõpetuseks oma sõnadega, miks üks tavaline Eesti kodanik Kaitseliitu astuma peaks?

Meie turvaline keskkond ja iseseisvus pole iseenesest mõistetav. Selle loovad ju jõustruktuurid nagu politsei, päästeamet, kaitsevägi ja ka Kaitseliit. Igaüks võiks kuuluda Kaitseliitu ja anda oma panuse, et end turvaliselt tunda saaksime. Eriti sellisel hämaral ajal nagu praegu maailmas ja meie lähiümbruses valitseb. Ja tuleb rõhutada, et organisatsioonina loome endale tugivõrgustiku, mis vajab väga erinevaid inimesi oma erinevate oskustega. Seepärast pole ka vanus ja füüsiline vorm oluline, sest alati saab mõni eakam ja aeglasem inimene teha ära selle, mille peale muidu täisjõus sõjamehe energiat kasutada tuleks. Iga liige on oluline!

Naiskodukaitse Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja 2021 on Mari Mesipuu.

 

Värskelt väärika tiitli pälvinud Mari Mesipuu tunnistas esimesi emotsioonesõnadesse pannes, et ta pole isegi kunagi mõelnud, et võiks selle tunnustuse saada.

Mari astus naiskodukaitsjate ridadesse 2017. aasta sügisel, 
olles 6-7 aastat liitumismõttega mänginud  ja ütleb 
tagantjärgi, et jõudis enda arvates organisatsiooni 10 aastat
liiga hilja. Ta tahaks näiteks jaksata rohkem metsas mütata.

Teda rõõmustavad ägedad Sakala ringkonna naised, 
kelle hulgast on leidnud oma eluteele palju lahedaid sõpru.
Samuti on Mari Mesipuu usin õppija. Kui liitumisel
välistas ta enda tegevusaladena meditsiini ja toitlustuse, 
siis nüüdseks on ta end nendel aladel tublisti koolitanud. 
Järgmine unistus, mis täitmist
ootab, on staabiassistentide õpe Kaitseliidu koolis.

Sellest aastast nimetab Mari ühe eradaima hetkena Naiskodukaitse
koormusmatka. Hoolimata sellest, et tegu oli raske katsumusega ja mingil
hetkel oli ta valmis isegi katkestama, tegeles Mari endaga ja lõpetas
retke, sest nagu ta ise ütleb: “Teisi alt vedada ei saa!”

Lisaks ametlikule tunnustusele patsutavad Marile õlale ka sõbrad ja
tuttavad, tunnustades tema tegevusi Naiskodukaitses. Need ei ole muuseas
ütlemised, vaid uuritakse, mida ägedat olete te nüüd jälle korraldamas,
elavad kaasa ja tunnustavad. Tema kõige suuremate fännide hulgas on ka ema,
kelle meeldib väga saada pilte, kui Mari Naiskodukaitse ridades kusagil
tegevuses on.

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja arvates võiks meie organisatsioon
olla palju-palju suurem ja kasvamiseks tulebki lihtsalt rohkem teavitustööd
teha.

“Kui tahta, siis saab ikka!” on Mari üks motodest, millest võib julgelt
eeskuju võtta.

Juttu ajas: Tiiu Sommer

Naiskodukaitse Sakala ringkond 94

 

Naiskodukaitse Sakala ringkond tähista aastpäeva.

Anti üle ergutused ja kuulutati välja

Sakala ringkonna aasta naiskodukaitsja.

Kaitseliidu teenetemedali III klass
LILIAN ESTORN
AILI MÄGI

Annetada maleva rinnamärk
MARI MESIPUU
EBE ÕNNE
KERSTI LAOS

Tänukiri aktiivse osalemise eest Kaitseliidu tegevuses
GRETE VARES

Liiliaristi V klass

MIRJAM TRALLMANN

Liiliaristi Hõberist 

veebel KAIDO TOOMEMÄGI
leitnant MARTIN LINK

Keskjuhatuse tänukiri 

DANIELA ERIT

Ringkonna juhatuse tänukiri

MAIU KIVILAAN

LIIS KÄSPER
MARGE RAIDMA

Meenega 15. aasta aktiivse tegevuse täitumise puhul organisatsioonis:

LEILI SÄRG
LEANA LEMMING

Sakala ringkonna aasta tulevikulootus 2021 on KAROLINA PUGAL

Sakala ringkonna aasta tõusev täht on ANNIKA VÄLJA  

Sakala ringkonna Käbe kulbikeerutaja 2021 on DANIELA ERIT

Sakala ringkonna Aasta meediaguru 2021 on KAI KANNISTU

Sakala ringkonna terav kotkasilm on EVELIN LAPPALAINEN

Sakala ringkonna aasta plaasterdaja on MIRJAM TRALLMANN

Sakala ringkonna aasta õppur on MAIU KIVILAAN

Sakala ringkonna aasta üllataja 2021 on TIIU SOMMER

Sakala ringkonna välikatlast kaevikuni tiitliga pärjati MARGIT KIRSS

Sakala ringkonna aasta tegija 2021 on KAI KANNISTU

Sakala ringkonna Aasta naiskodukaitsja 2021 on  MARI MESIPUU

Galerii

Kuula Sakala ringkonna esinaise kõnet uuesti.

Noored Kotkad veteranide keskel, ehk SIBUL 2021

 

Tekst: 
Reimo Jürjo
Noorkotkas

Sakala Maleva Noored Kotkad osalesid 5.-7. novembril toimunud Lõuna

Maakaitseringkonna suurõppusel SIBUL 2021. Kotkastele oli see suur

võimalus, mida ei saanud kasutamata jätta, kuna sellisel Kaitseliidu

õppusel polnud me varem käinud. Noored said info, registreerisid

ennast ning jäid õppust ootama. Päev enne õppust jagati meid üksuste

vahel ning Kotkaid läks nii staapi, kergejalaväerühma, tankitõrje

rühma kui ka jalaväerühma. Ülesandeid oli seinast seina, mida Kotkastele

anti, ning nad kinnitavad, et kellelgi polnud igav. Kui lõpuks õppus läbi

ja poisid kõik tagasi olid, oli näha, et mõni oli läbimärg, kuid 

teine  samas täiesti metsaga kokkukasvand.

Kergejalaväerühma läinud noorkotkas rääkis, et õppus oli väga oluline ning

sai palju eelinfot tulevikust, kuna tal on suur soov minna edasi

noorkaitseliitlaseks. Lisaks mainis ta, et rühmas ootas teda ees kamp nö

vanasi veterane, kes olid südamega asja juures, mida nad tegid. Sakala

maleva Noored Kotkad on alati valmis tegema koostööd ja minema appi

Kaitseliidule või Naiskodukaitsele.

Tankitõrjepoisid rääkisid, et see on koht, kuhu nad läheksid iga kell tagasi.

Vahepeal oli küll passimist, kuid see sisustati ka ära. Mind üllatas ka

see, kui kiiresti meid omaks võeti ning usaldama hakati.

Staapi külastanud kotkad olid need, kes teadsid kõige rohkem õppusel

toimuvast. Staabikotkastel oli ka tore võimalus lüüa kaasa PPA ja KL läbi viidud

 õppusel auto läbiotsimisel ning seda nad neile kergeks ei teinud.

Alati valmis!

Galerii.
fotod: Gunnar Teas

Raskel Laidoneri rajal kaotajaid ei olnud, võidu viisid koju Saue kodutütred ja Kuusalu noorkotkad

 Eda Kivisild

24. septembri õhtul oli Mustla rahvamaja juures suurem sagimine. 12 võistkonda kogunes, et minna vastu ööd vähemalt 25 tunniks Laidoneri rajale.   

Pärast võistluse avamist selgus, et start on hoopis Ennuksemäe metsavendade punkri juures. Võistlejad kamandati DAF-ide kasti, kiivrid pandi pähe ja esindajad jäid lahkujatele järele lehvitama. Nad teadsid vaid niipalju, et oma hoolealustega saavad nad kohtuda kahes kontrollpunktis. 

Aga see oli alles algus. Ennuksemäe punkri parkimisplatsilt pidid võistlejad kõmpima umbes poolteist kilomeetrit punkri enda juurde, kus toimus varustuse kontroll, anti kaart ja esimese kontrollpuntki koordinaadid. Järgnev öö oli otsustav: kes selle vastu pidas, siis suure tõenäosusega ka lõpetas. 

Laupäeva hommikuks jõudsid võistlejad Kärstna mõisa juurde ja tegid traatside ülesannet. Ilmnes, et ka nutiajastu noored on täitsa loogilise mõtlemisega ning isegi need, kes varem polnud traatsidega kokku puutunud, leidsid õiged augud üles ja tekst sai edasi antud-vastu võetud.

Päeva peale läks ilm kenamaks, päike tuli välja ja võistlejad läbisid ühe punkti teise järel. Teistmoodi oli korraldatud ka laskepunkt: seekord tuli täpne olla keskaegsete relvade käsitsemisel. Õhne jõe ääres loosisid võistlejad endale paadi ja teekond jätkus viis kilomeetrit mööda jõge. Kui loosiga vedas, saadi sihtpunkti lihtsamini, kui aga Fortuuna käkki keeras, tuli jõel olla kauem. Isegi kohe nii kaua, et Gunnar lennutas drooni õhku, aimu saamaks, kus võistlejad on. Ka uneaeg sõltus õnnejumalanna tahtest, sest pärast paadirallit said võistlejad mõne tunni soojas telgis magada. Või siis ei saanud. 

Telgi püstitamise punktis olid Kuusalu ja Põlva noorkotkad kohal ammu enne kontrollpunkti ülespanekut. Poisid ütlesid, et rada väga hull ei ole ja punkte, mis meeldisid, oli mitmeid. Mõni rääkis sellest, kuidas ta terve pühapäeva ühikas maha magab. Väsimuse märke noortel aga eriti polnud. Ju andis energiat see, et varsti-varsti on lõpp. 

Viimane punkt oli takistusrada ning ka see nõudis meeskonnatööd. Sealt said võistlejad lõpujooksu stardi ja Mustla rahvamaja eest võistlus lõppes. 

Pühapäeva hommikul oli lõpurivistus, võistlejate tänamine ja austamine. Kaoajaid sel rajal ei olnud. Igaüks, nii see, kes end võistluseks kirja pani, aga katkestas, kui ka see, kes pühapäeva öösel Mustla rahvamaja juures hõisetega vastu võeti, oli võitja.

Siinkohal olgu ära toodud ka esimese kolme koha järjestus:

Kodutütred:

I koht Saue kodutütred, Harju ringkond: Liina Jaanus, Anu-Li Aruvald, Helena Mai Lannes ja Kadri-Liis Salupõld;

II koht Mustad Kassid, Sakala ringkond: Reena Reidla, Mirtel Lensin, Heleriin Laanemäe ja Gerli Tafenau;

III koht Ümera kodutütred, Sakala ringkond: Ketely Ždanov, Gerli Sülla, Laura-Liisa Kibe ja Mirtel- Marleen Paju.

 

Noored Kotkad:

I koht Kuusalu noored kotkad,  Harju malev: Andreas Idavain, Allen Larin, Jan Philip Kivimäe ja Kent Clark Valge;

II koht Põlva noored kotkad,  Põlva malev: Karl-Kristjan Ilus, Harri Sikka, Artur Parma ja Joosep Pokk;

III koht Ümera Lootus, Sakala malev:  Reigo Hunt, Karl Ariva ja Reimo Jürjo.

Galerii

Ümera noorkotkad korraldasid patrullvõistluse

Tekst: Reimo Jürjo, võistluse peakorraldaja

Noorte Kotkaste ja Kodutütarde "Ümera lahingu" patrullvõistlus toimus 17.09-18.09.2021 Kolga-Jaanis. 

Võistluse tähtsaim tähendus on see, et võistlust korraldasid Sakala maleva noored ise. 
Võistlusele tuldi nii kodust kui võõrsilt ja käidi läbi üheksa erinevat punkti, kus võistlejad pidid
enda oskusi ja teadmisi proovile panema. 

Rajal oli vaja teha luureraport, sõita kummipaadiga, keeta muna lõkkel, teha näkku kunsti ehk 
end maskeerida, päästa kodust põgenenud last ja edastada salajast infot. Proovile pidi
panema enda ragulka kasutamise oskused ja päästma päästerõngaga uppuv ese.

Võistlejad tõid esile võistluse lõppedes vastutegevuse aktiivse töö ja enda
lemmikpunktid. Võistluse korraldanud noortele meeldis, mida nad tegid ja
laususid: "Kindlasti teeme järgmisel aastal uuesti."

Võistluse võitis võistkond Sakala Mustad kassid 87 karistuspunktiga. 
Teise koha saavutas  Ümera Noorte Kotkaste võistkond 110 karistuspunktiga ja 
kolmanda koha Lääne Noored Kotkad.

Fotod: Galerii 1