Märkide keel on teatavasti väga tähenduslik ning annab selle kandjaile kordumatu identiteedi. On igati enesestmõistetav, et sedavõrd väärikas üksusnagu on seda üksikrühm LEHOLA, saab edaspidi koonduda ühise märgi taha.
Üksikrühma sümboolikat saab kroonima Lehola draakon. Kuigi eetlastemütoloogias sellistel salapärastel tegelastel kohta pole, sobib draakon meie võitlejate vormirõivastele kui valatult. Nimelt on see
inspireeritud Lõhavere linnamäe peiteleiust, mis on dateeritud just kuulsa Sakala väepealiku Lembitu ja tema sõjasalga tegutsemisaegadesse.
Arvatavasti tolleaegse üliku naise poolt peidetud aarde hulgas oli kaks draakoni kujutist, millest üks on arvatavasti ripats ja teine rihmapannal. Sarnaseid ehteid teadaolevalt meie aladelt rohkem leitud ei ole. Võib järeldada, et tegemist on kohaliku käsitööga ning see teadmine muudab valiku veelgi unikaalsemaks. Pole täpselt teada, kellele need ehted kuulusid, kuid on selge, et ta oli kohalik inimene. Kellegi naine, kellegi tütar, keda Sakala muinassõdalased vaenlase eest kaitsesid.
Seepärast on just see S-tähe kujuline kahe peaga muinasdraakon sobilik
edasi kandma ja sümboliseerima sajandite tagust vaprust ja võitlustahet
kaitsmaks meie kodusid ja lähedasi võõrvallutajate eest.
Kroonikatele tuginedes oli just väepealik Lembitu üks esimesi eduka
sissitaktika ehk HLT kasutajaid Eestimaa aladel ja sellepärast peavad tänased üksikrühma LEHOLA võitlejad mõistma, kui suured jalajäljed on Sakala kuulus väejuht oma vaprate meestega meile ette käinud. Üksiti sümboliseerib draakon vaprust, tugevust ja kavalust, mida ülekaaluka vaenlasega rinda pistes võitlejail kindlasti tarvis läheb. Võitluslipule lisatud nooled tähistavad aga omakorda toetajaid võitlejate kõrval.
