Kuvatud on postitused sildiga Väluste lasketiir. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Väluste lasketiir. Kuva kõik postitused

6.4.25

Jaak Kärneri nimeline laskmisvõistlus 2025

       


Pühapäeval, 6. aprillil leidis Väluste lasketiirus aset järjekordne Jaak Kärneri nimeline laskmisvõistlus.

Käesoleval aastal viisid võistkondliku esikoha koju Alutaguse maleva laskurid:  Ivar Tallerman, Henry Tammann, Tambet Leinbock, Juss Leinbock (1107 silma).

Teine koht kuulus Viru maleva võistkonnale: Aleksei Osokin, Taivo Eylandt, Tõnu Rummo, Andres Tomingas (1101 silma).

Kolmanda koha pälvis Tartu maleva I võistkond: Daimar Elp, Ülar Laaneoja, Reijo Virolainen, Liis Kruuse (1066 silma).

Individuaalne paremusjärjestus:

1. koht (283 silma) - Aleksei Osokin

2. koht (282 silma) - Ivar Tallerman

3. koht (281 silma) - Toomas Juksaar

Võistkondlik paremusjärjestus:

4. Pärnumaa malev II (1037)

5. Jõgeva malev (1018)

6. Lääne malev (985)

7. Pärnumaa malev I (984)

8. Zemessardze 27. bataljon - Läti (974)

9. Tartu malev II (970)

10. Rapla malev (961)

11. Sakala malev (960)

12. Keski-Suomen reserviläispiiri - Soome (956)

13. Sakala Linnuse 7.rühm (862)

14. Võrumaa malev (565)

 

Galerii

7.8.24

Ümera üksikkompanii rahvas kogus õppenädalavahetusel tarkusi

Augustikuu esimesel nädalavahetusel leidis Väluste lasketiirus aset Ümera üksikkompanii traditsiooniline õppenädalavahetus, kui ammutati uusi teadmisi ning tuletati meelde ja kinnistati varem õpitut. 

Õppenädalavahetusest võttis osa ligi 60 huvilist. Üksikkompanii liikmete kõrval osales ka mitteliikmeid, kes tunnevad huvi Kaitseliidu tegemiste vastu, ning ka noorkotkad. Kohal olid ka toetajaliikmed Soomest.


Kokkusaamine algas piduliku rivistusega, kus anti üle ergutused neile, kes eri põhjustel ei saanud osaleda võidupüha tähistamisel. 

Põhiline õppetegevus ringõppe vormis toimus laupäeval. Sai harjutada telklaagri püstitamist ning täiskasvanutel oli võimalik proovida täpsust laskmisel Rahe 20-ga. Külalised Soomest õpetasid sõiduki kontrollpunkti mehitamist ja selle toimimist. Uusi teadmisi ja kogemusi sai drooniõppel.

Ümera üksikkompanii pealik major Toomas Rebo andis ülevaate Kaitseliidust ning sõdivast taristust. Toetajaliige Elina Argillander, kes on tegev terapeudina, pidas mõtlemapaneva loengu posttraumaatilisest stressist.

Tegus laupäev sai punkti major Rein Kikase korraldatud ajalooteemalise viktoriiniga, mis keskendus Kaitseliidu ja Sakala maleva eluolule enne Teist maailmasõda ja taasiseseisvunud Eestis ning nuputada sai ka Soome kohta käivate küsimuste lahendamisel.

Fotod: Keijo Koort, Gunnar Teas

Galerii

8.4.24

Õppenädalavahetus Välustes


Aprillikuu esimesel nädalavahetusel toimusid Väluste lasketiirus kaitseliitlaste väljaõppepäevad, kuhu olid teretulnud kõik üksused. 

Õppepäeva läbiviija Toomas Taimre sõnul oli osalejaid näiteks maakaitsest, Ümerast, lahingkompaniist ja võitlusgrupist. 

Põhiülesanne oli kontrollpunktiõpe, mida juhendasid instruktorid Soomest. Lisaülesandeks olid taktikalised laskeharjutused R 20-ga, mida pole varem üldse tehtud. Harjutus algas põhjaliku ohutustehnika andmisega, et välja selgitada osalejate oskused ja teadmised. Põhimõtteliselt enamik osalenutest olid relva korra käes hoidnud ja mõne lasu teinud. 

Taktikalised laskeharjutused olid põhiliselt liikumise pealt, et õpiks relvaga ohutult ringi käima. Taimre rääkis, et õppurid olid paaridesse jagatud, üks oli vahel nii-öelda täiendav ventiil. 

Taimre hinnangul on R20 tänapäevane, kergesti omandatav ja väga laskesõbralik relv. 


Harjutust alustati 25 meetri pealt, oli relvade sisselaskmine ja siis vaata-keera-lase-harjutused 25 ja 50 meetri joonel. Seejärel patrull-laskmine 50 joonelt ja lõpuks lihtsalt distantsi laskmine 200 ja 300 meetri pealt.

Soome-poolne instruktor Aarne Markko täpsustas, et naaberriigist osales õppenädalavahetusel kokku seitse maakaitsekoolituse instruktorit. Need on need instruktorid, kes viivad nii Eestis kui Soomes läbi koolitusi koostööna ja aasta väljaõppeplaani kohaselt.


Sel korral õpetati Markko sõnul sõiduki kontrollipunkti ülesehitamist ja autode läbiotsimist ning isikute kontrolli. Samuti oli kavas lahingesmaabi, luurepunkti ülesehitamine, luure tegemine ja vaatluspostid.


Aarne Markko rääkis, et kahe riigi koostöö on väga oluline ka seetõttu, et niimoodi omandavad mõlemad osapooled vastastikku teise riigi keelt ning lisaks inglise keelt. 



Fotod: Gunnar Teas

Galerii

5.2.24

Välustes tutvustati Kaitseliidu tegemisi

Laupäeval, 3. veebruaril toimus Sakala maleva Väluste lasketiirus Kaitseliidu tegevusi tutvustav õppepäev, mille eesmärk oli kaasata hiljuti Kaitseliiduga liitunud ning sõjaaja ametikohata kaitseliitlasi Sakala maleva tegevustesse. Samuti tutvustati õppepäeval kõigile huvilistele arengu- ja panustamise võimalusi Sakala malevas. Õppepäeval osalesid ka mõningad välismaalased, kellele pakkus suurt huvi Eesti Kaitseliit ja selles panustamise võimalused. 

Sakala maleva pealik major Andres Lapp andis kümmekonnale kokkutulnule ülevaate sellest, mis on Eesti kaitsevägi ja mis Kaitseliit, kus asub Sakala malev ning selle malevkonnad, üksikkompaniid ja rühmad. 

Vanemveebel Toomas Taimre tutvustas sõduri- ja üksusevarustust alates sisustatud patrullkotist kuni öövaatlusseadmeteni välja. 

Et õppepäev oli igati praktiline, tuli õppuritel omale lõunasöök ise valmistada. Juhendaja abil oli võimalik käsi valgeks saada piiritusega kateloki pruukimisel ning kaitseväe ühe korra toidupakis sisalduvast valmistada soe söök ja jook. 

Naiskodukaitsja ja Noorte Kotkaste Sakala maleva instruktor Ebe Õnne rääkis lähemalt üksikvõitleja esmaabist ning tema juhendamisel said osalejad proovida endale või kaaslasele žguti paigaldamist. 








Päeva lõpetuseks tutvustas Toomas Taimre jao relvastust ning juhendas laskeharjutust. Välitiirus sai 100 meetri pealt proovida automaati, kuulipildujat ja täpsuspüssi.


Järgmine õppepäev on plaanis korraldada märtsis.



14.2.23

Ühe tüdruku asemel kaks. Värske kaitseliitlase esmatutvus Rahega

MAREK TIITS,
kaitseliitlane

Eks see ole vana tõde, et mehed jäävad poisteks elu lõpuni. Ja kui silmapiiril on uus mänguasi, kipub vana, mis parasjagu käes, korraks soosingust välja langema ning mees-poiss, meelas pilk silmis, õhinal uue lelu poole paterdama. Ei ole lood kuidagi teisiti ka siis, kui kõne all pole mitte mänguasjad, vaid tulirelvad ning poisiks kehastub kaitseliitlane.

Sõnaga: veel üpris värskest Sakala maleva võitlejast siinkirjutaja sai kätte oma uue relva, R-20 ehk maakeeli Rahe ning see tuli kohe normaaljooksule seada ja Rahe-plikaga lähemat tutvust teha. Vana armastus, SOKkl-i ajal südame külge kasvanud AK-4, jäi sel lörtsisel laupäeval lattu ootama. Kui te küsite, miks ma relvadest rääkides õrnema soo mängu toon, siis tuleneb see lihtsalt sellest, et ilmselt ei ole ühtki ajateenijat, kaitseväelast, kaitseliitlast või muidu võitlejat, kes oma relva suhtes vähemat hellust, hoolt ja lembumust üles näitaks, kui ta seda tavaliselt oma naise või pruudi (naisterahvastest võitlejate puhul oma mehe või peika) suhtes teeb. Kui AK-4 oli põhiõppe vältel saanud vaata et osaks minu ihust, siis Rahe näol oli tegemist justkui uue ja põneva tüdrukuga, kellega lähema tutvuse tegemine meeled erksaks lõi. Abielumehena, muidugi, patujutt, aga ehk saan selle allegooria andeks.

Vaid korra varem olin saanud Rahet käes hoida ning selle punatäppsihikust õppeklassis sisse piiluda. Mis ehmatas, vaimustas ja kummastas korraga, oli mõistagi relva kaal. Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge, mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi, mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha. 

Ei ole. Tol lörtsisajusel hommikul Väluste lasketiirus relvaõppetundi alustades sai kiiresti selgeks, et tegemist on igati tubli tükiga, mille puhul tema sulgkaal on saavutet lihtsalt läbimõeldud inseneeriavõtetega. Juba üksi kerge, reguleeritav kaba, mille sisse on peidetud taandurvedru, võtab relval AK-4ga võrreldes tuntavalt kaalu vähemaks. Relva üldpikkus on AK-4 omast ligi 13 sentimeetrit lühem, sealhulgas vintraua pikkuse vahe koguni 8,3 sentimeetrit; väiksem on ka kaliiber. See kõik annabki kokku 1,1-kilogrammise kaalumiinuse Rahe kasuks. Muidugi tuleb selle kõige nimel järele anda tulejõus ning täpsuses pikemalt vahemaalt tulistades. 

Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge,
mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama
ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi,
mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha. 

Positsioonil istudes on sinu suunas nihkuvat vaenumeest seetõttu AK-4ga tuntavalt efektiivsem mõjutada. Ent see kõik ei pisenda Rahe mõnusust ega naudingut sellest, kuidas ta käes istub. Õigupoolest kippus mul naeratus näole. Kui mõtlesin sellele, kui palju lihtsam on mul eesootavail õppepäevadel oma sanitarikolaga ja isikliku varustusega ringi müdistades Rahega opereerida ja kui tülikas oli see kohati AK-4ga, siis juba üksnes selle tõttu pani Rahe mu südame sulama.

Kui selgus, et Rahel on kõik oluliselt mehhanismid dubleeritud relva mõlemale küljele, nii kaitseriiv, vinnastushoob, salveriiv kui Rahel küljes olev mõnus lisa, lukustopper; ja lisaks neile on relvaraamil ääretult lihtne rihm ja selle kinnitussüsteem kolme kinnituspunktiga, läks naeratus veelgi suuremaks. Päris kõrvuni venis suu aga siis, kui läks relva lahtivõtmiseks. Erinevaid osi ja osakesi, mis võiksid või saaksid keerulistes tingimustes relva hooldades kaotsi minna, on Rahel vähe. 

Lukuraam ja lukk on tehtud äärmuseni lihtsaks. Seda viimast hindavad ilmselt eriti kõik need, kes AK-4 kohati pöörasuseni kapriisse lukuga maadelnud, küüsi pahupidi pööranud ja tõrkuvate rullikute peale vihaselt karjunud.

Ka on Rahe hooldusvajadus tulenevalt ümberlaadimissüsteemi erinevusest oluliselt madalamate nõudmistega kui AK-4 oma. Püssirohugaasid ega -jäägid lukukotta ei pääse, mis tähendab, et tõsiselt nühkimist vajavaid osi on Rahel rootslannast oluliselt vähem. Selle argumendiga võidab Rahe ilmselt nii mõnegi tahmaste näppudega jalaväelase südame.

Igatahes, ohutustehnika üle korratud ning Rahe välis- ja siseelu selgeks tehtud, oli aeg tiiru suunduda ning uue kaaslanna sääred normaaljooksule seada. Selles polnud midagi uut ega üllatavat, vahe seisnes vaid selles, et kui raudsihikud paika sätitud, tuli sama teha ka punatäppsihikuga. Minul läks raudsihiku seadmiseks tarvis kaht reguleerimist ning punatäpi jooksma panekuks kolme. Instruktoriga 25 ja 100 meetri tulejoonte ning sihtmärkide vahet vantsides sain taas kinnitust sellele, et pean oma ajakavast ja argielust hammustama Kaitseliidu tegemiste jaoks veel priskema tüki, sest laskepäevadel osalemise tarvidus karjus vastu iga laskekorra järel: kipun päästikut menetledes ja lasku sooritades relva kuidagimoodi reflektoorselt paremale "rebima". Ei midagi uut, sama häda kimbutas mind ka rootslannaga hullates. Ja selle häda vastu aitab ainult praktika.

Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne ning teeb tõrkumata kõik, mis kästud ja täpselt seal, kus kästud. Eksperimendi korras ning AK-4 erinevust Rahest demonstreerimaks, viis instruktor meid ka 300 meetri joonele; ja seal tuli kahe relva vaheline kõige põhimõttelisem erinevus halastamatult ilmsiks. Kompenseerisin, mis ma kompenseerisin, 300 meetri pealt suutsin kümnest lasust sihtmärgi "alfasse" saata vaid kaks. Seitse mürtsu läksid "charlie" äärealadele ning üks kaitsevalli sisse käike uuristama. "Pole viga," lohutas instruktor. "Rahega kolmesaja pealt vaenlasele pihta saada on juba tubli tegu iseenesest."

Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne
ning teeb tõrkumata kõik,
mis kästud ja täpselt seal, kus kästud.

Ma nõustusin sellega innukalt, ent kui paar päeva hiljem kukkus postkasti kompaniiülema kiri eesootava laskepäeva kohta, kus Rahedega laskeharjutusi saab teha, tegi see tuju ikkagi mõnusaks.

Aga ... AK-4, minu rootslanna, ka tema jääb minuga. Ta ootab kannatlikult laos ning teda ei häiri teadmine, et minu elus on nüüd veel üks, uus ja naeruhimuline plika. Küllap tuleb mul veel väärikas rootslanna nii mõnigi kord jalutuskäigule viia. Kavatsen teda siis laesäärele patsutada ja öelda: "Helga, kõik on hästi."

19.7.22

Linnuse kompanii korraldas Välustes perepäeva


Sakala maleva Linnuse üksikkompanii korraldas üle hulga aastate taas perepäeva, mille eesmärk oli ühelt poolt tutvustada kaitseliitlaste lähedastele, millega me tegeleme ning teiselt poolt pakkuda osalejatele lõbus ja tegevusi täis suvepäev.

Perepäev leidis aset 15. juulil Väluste lasketiirus. Kohale tuli veidi üle 30 osaleja pere pisimatest emade-isadeni. Kui üritus juba lasketiirus teha, siis ikka selleks, et huvilised saaksid ise päriselt püssi lasta. Päev algas laskmise ohutustehnika tutvustamisega ning seejärel oli võimalik proovida laskmist automaadist AK4, püstolkuulipildujast M45 ning püstolist USP.


Kellel laskmised tehtud, said kätt proovida mitmesuguste sõjalissportlike tegevustega, millele oli väike vigur juurde pandud. Soovijatel oli võimalik katsetada granaatidega täpsusviset ja kinniseotud silmadega autosõitu. Ilmselt kõige populaarsemaks kujunes  paintball'i püssiga TEST 3 läbimine. 

Nii nagu Eestimaa suvele kohane, kostitas ilm kõiki nii päikese, vihma kui äikesega.

Päeva lõpus jagati tublimatele osalejatele auhindu.

Tekst: Tauno Tilk
Fotod: Maarit Tilk