MAREK TIITS,
kaitseliitlane
Eks see ole vana tõde, et mehed jäävad poisteks elu lõpuni. Ja kui silmapiiril on uus mänguasi, kipub vana, mis parasjagu käes, korraks soosingust välja langema ning mees-poiss, meelas pilk silmis, õhinal uue lelu poole paterdama. Ei ole lood kuidagi teisiti ka siis, kui kõne all pole mitte mänguasjad, vaid tulirelvad ning poisiks kehastub kaitseliitlane.
Sõnaga: veel üpris värskest Sakala maleva võitlejast siinkirjutaja sai kätte oma uue relva, R-20 ehk maakeeli Rahe ning see tuli kohe normaaljooksule seada ja Rahe-plikaga lähemat tutvust teha. Vana armastus, SOKkl-i ajal südame külge kasvanud AK-4, jäi sel lörtsisel laupäeval lattu ootama. Kui te küsite, miks ma relvadest rääkides õrnema soo mängu toon, siis tuleneb see lihtsalt sellest, et ilmselt ei ole ühtki ajateenijat, kaitseväelast, kaitseliitlast või muidu võitlejat, kes oma relva suhtes vähemat hellust, hoolt ja lembumust üles näitaks, kui ta seda tavaliselt oma naise või pruudi (naisterahvastest võitlejate puhul oma mehe või peika) suhtes teeb. Kui AK-4 oli põhiõppe vältel saanud vaata et osaks minu ihust, siis Rahe näol oli tegemist justkui uue ja põneva tüdrukuga, kellega lähema tutvuse tegemine meeled erksaks lõi. Abielumehena, muidugi, patujutt, aga ehk saan selle allegooria andeks.
Vaid korra varem olin saanud Rahet käes hoida ning selle punatäppsihikust õppeklassis sisse piiluda. Mis ehmatas, vaimustas ja kummastas korraga, oli mõistagi relva kaal. Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge, mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi, mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha.
Ei ole. Tol lörtsisajusel hommikul Väluste lasketiirus relvaõppetundi alustades sai kiiresti selgeks, et tegemist on igati tubli tükiga, mille puhul tema sulgkaal on saavutet lihtsalt läbimõeldud inseneeriavõtetega. Juba üksi kerge, reguleeritav kaba, mille sisse on peidetud taandurvedru, võtab relval AK-4ga võrreldes tuntavalt kaalu vähemaks. Relva üldpikkus on AK-4 omast ligi 13 sentimeetrit lühem, sealhulgas vintraua pikkuse vahe koguni 8,3 sentimeetrit; väiksem on ka kaliiber. See kõik annabki kokku 1,1-kilogrammise kaalumiinuse Rahe kasuks. Muidugi tuleb selle kõige nimel järele anda tulejõus ning täpsuses pikemalt vahemaalt tulistades.
Rahe on AK-4ga võrreldes lausa mänguasjalikult kerge,
mis paneb esimesel pilgul teda pisut umbusklikult käes veeretama
ning piiluma, ega tal ometi ole kusagil osi,
mille uut relva käte vahel hoides kogemata katki võiks teha.
Positsioonil istudes on sinu suunas nihkuvat vaenumeest seetõttu AK-4ga tuntavalt efektiivsem mõjutada. Ent see kõik ei pisenda Rahe mõnusust ega naudingut sellest, kuidas ta käes istub. Õigupoolest kippus mul naeratus näole. Kui mõtlesin sellele, kui palju lihtsam on mul eesootavail õppepäevadel oma sanitarikolaga ja isikliku varustusega ringi müdistades Rahega opereerida ja kui tülikas oli see kohati AK-4ga, siis juba üksnes selle tõttu pani Rahe mu südame sulama.
Kui selgus, et Rahel on kõik oluliselt mehhanismid dubleeritud relva mõlemale küljele, nii kaitseriiv, vinnastushoob, salveriiv kui Rahel küljes olev mõnus lisa, lukustopper; ja lisaks neile on relvaraamil ääretult lihtne rihm ja selle kinnitussüsteem kolme kinnituspunktiga, läks naeratus veelgi suuremaks. Päris kõrvuni venis suu aga siis, kui läks relva lahtivõtmiseks. Erinevaid osi ja osakesi, mis võiksid või saaksid keerulistes tingimustes relva hooldades kaotsi minna, on Rahel vähe.
Lukuraam ja lukk on tehtud äärmuseni lihtsaks. Seda viimast hindavad ilmselt eriti kõik need, kes AK-4 kohati pöörasuseni kapriisse lukuga maadelnud, küüsi pahupidi pööranud ja tõrkuvate rullikute peale vihaselt karjunud.
Ka on Rahe hooldusvajadus tulenevalt ümberlaadimissüsteemi erinevusest oluliselt madalamate nõudmistega kui AK-4 oma. Püssirohugaasid ega -jäägid lukukotta ei pääse, mis tähendab, et tõsiselt nühkimist vajavaid osi on Rahel rootslannast oluliselt vähem. Selle argumendiga võidab Rahe ilmselt nii mõnegi tahmaste näppudega jalaväelase südame.
Igatahes, ohutustehnika üle korratud ning Rahe välis- ja siseelu selgeks tehtud, oli aeg tiiru suunduda ning uue kaaslanna sääred normaaljooksule seada. Selles polnud midagi uut ega üllatavat, vahe seisnes vaid selles, et kui raudsihikud paika sätitud, tuli sama teha ka punatäppsihikuga. Minul läks raudsihiku seadmiseks tarvis kaht reguleerimist ning punatäpi jooksma panekuks kolme. Instruktoriga 25 ja 100 meetri tulejoonte ning sihtmärkide vahet vantsides sain taas kinnitust sellele, et pean oma ajakavast ja argielust hammustama Kaitseliidu tegemiste jaoks veel priskema tüki, sest laskepäevadel osalemise tarvidus karjus vastu iga laskekorra järel: kipun päästikut menetledes ja lasku sooritades relva kuidagimoodi reflektoorselt paremale "rebima". Ei midagi uut, sama häda kimbutas mind ka rootslannaga hullates. Ja selle häda vastu aitab ainult praktika.
Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne ning teeb tõrkumata kõik, mis kästud ja täpselt seal, kus kästud. Eksperimendi korras ning AK-4 erinevust Rahest demonstreerimaks, viis instruktor meid ka 300 meetri joonele; ja seal tuli kahe relva vaheline kõige põhimõttelisem erinevus halastamatult ilmsiks. Kompenseerisin, mis ma kompenseerisin, 300 meetri pealt suutsin kümnest lasust sihtmärgi "alfasse" saata vaid kaks. Seitse mürtsu läksid "charlie" äärealadele ning üks kaitsevalli sisse käike uuristama. "Pole viga," lohutas instruktor. "Rahega kolmesaja pealt vaenlasele pihta saada on juba tubli tegu iseenesest."
Normaaljooksule seatud Rahe on 100 meetri pealt kenasti täpne
ning teeb tõrkumata kõik,
mis kästud ja täpselt seal, kus kästud.
Ma nõustusin sellega innukalt, ent kui paar päeva hiljem kukkus postkasti kompaniiülema kiri eesootava laskepäeva kohta, kus Rahedega laskeharjutusi saab teha, tegi see tuju ikkagi mõnusaks.
Aga ... AK-4, minu rootslanna, ka tema jääb minuga. Ta ootab kannatlikult laos ning teda ei häiri teadmine, et minu elus on nüüd veel üks, uus ja naeruhimuline plika. Küllap tuleb mul veel väärikas rootslanna nii mõnigi kord jalutuskäigule viia. Kavatsen teda siis laesäärele patsutada ja öelda: "Helga, kõik on hästi."
