29.7.22

Sõnajalgadest seelikud, Tai poks ja kohtumine piirivalvekoeraga ehk Kodutütred lustisid suvelaagris

 








26.–28. juulini leidis Viljandimaal Nuutsaku puhkekeskuses aset Sakala maleva kodutütarde suur suvelaager.

Esimene laagripäev oli pühendatud sportlikele tegevustele: tehti meeskonnamänge ja teatevõistlust, veeti köit ja vett ning käidi ujumas. Õhtul lõpuks keerutati diskol tantsujalga. 

Teine tegus laagripäev kuulus õpitubadele. Tüdrukud olid jagatud nelja gruppi ning sedasi kordamööda said läbi proovida kõik õpitoad. Oma käteosavust tuli demonstreerida Eda Kivisilla juhendamisel paelapunumises, kus valmisid kirjumirjud käepaelad. Tiina Türk õpetas makrameetehnikat, näiteks võis meisterdada endale nöörist punutud kaunistustega purgid, mis täidavad imekenasti küünlahoidiku ülesannet. Puidutöötoas näitasid Ülle Treimann ja Moonika Pärna, kuidas lauajuppidest ja puidurattakestest valmistada kuumaaluseid.

Kondor Fight Clubi treenerid Ringo Tipp ja Tai poksi maailmameister Sigrid Kapanen tutvustasid tüdrukutele Tai poksi ehk Muay Thaid, mida peetakse üheks universaalsemaks püstivõitlusspordiks, kus on lubatud löögid nii käte ja jalgadega kui ka põlvede ja küünarnukkidega ning lisaks on mängus ka püstimaadlus. Pärast soojendusringi oli tüdrukutel võimalik treenerite valvsa silma all proovida nii lööke kui ka nende tõrjumist – väärtuslikud oskused enesekaitses. 

Kui meisterdused tehtud ja adrenaliin poksimisest laes, tuli palju elevust pakkunud neljajalgne külaline – endine piirivalve jäljekoer Jerry (passinimega Jerry Lucky Lee ja hellitavalt Hiireke). Jerry treener Sulev Visnap demonstreeris, kuidas koos koeraga platsilt hülsse otsida. Samuti tegid nad kuulekustreeningut ning treener näitas, kuidas koerale erinevaid käsklusi õpetada. Lapsed said Jerryle viinereid sööta ja katsuda jõudu koera vedamisel.

Pärast õhtusööki ootas ees päeva nael – loodusteemaline moeetendus, kus tuli kollektsioonides kasutada loodusest leitavaid materjale. Elevil tüdrukud silkasid ringi nagu murumoorid sõnajalalehtedest ja heinakõrtest seelikutes, juustes oksad ja kõrred ning kõrvarõngasteks lehelatakad. Pärast muusikapalade valikut ja lavakõnni harjutamist astus maruliselt kaasa elava publiku ette 12 eriilmelist ja ägedat kollektsiooni. Esitlusele panid vinge punkti noortejuhid, kes sammusid lavale „Kui kõnnib mannekeen” saatel ja esitlesid oma uhkeid loodusest ainest ja materjali saanud kübaraid.

Viimasel laagripäeval tuli tüdrukutele külla Psühhobuss, mille liikmed korraldasid põneva orienteerumismängu, kus tuli lahendada nuputamisülesandeid. Ja nii need õppimist ja lustimist täis laagripäevad mööda saidki ja ees ootas kodutee.

Sel sügisel kooliteed alustav Lysandra Laanemäe, kes oli oma elu esimeses laagris kaasas kodutütrest õega, ütles suure õhinaga: „Mulle meeldib siin KÕIK!”

Galerii

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas 

19.7.22

Linnuse kompanii korraldas Välustes perepäeva


Sakala maleva Linnuse üksikkompanii korraldas üle hulga aastate taas perepäeva, mille eesmärk oli ühelt poolt tutvustada kaitseliitlaste lähedastele, millega me tegeleme ning teiselt poolt pakkuda osalejatele lõbus ja tegevusi täis suvepäev.

Perepäev leidis aset 15. juulil Väluste lasketiirus. Kohale tuli veidi üle 30 osaleja pere pisimatest emade-isadeni. Kui üritus juba lasketiirus teha, siis ikka selleks, et huvilised saaksid ise päriselt püssi lasta. Päev algas laskmise ohutustehnika tutvustamisega ning seejärel oli võimalik proovida laskmist automaadist AK4, püstolkuulipildujast M45 ning püstolist USP.


Kellel laskmised tehtud, said kätt proovida mitmesuguste sõjalissportlike tegevustega, millele oli väike vigur juurde pandud. Soovijatel oli võimalik katsetada granaatidega täpsusviset ja kinniseotud silmadega autosõitu. Ilmselt kõige populaarsemaks kujunes  paintball'i püssiga TEST 3 läbimine. 

Nii nagu Eestimaa suvele kohane, kostitas ilm kõiki nii päikese, vihma kui äikesega.

Päeva lõpus jagati tublimatele osalejatele auhindu.

Tekst: Tauno Tilk
Fotod: Maarit Tilk

18.7.22

Kodutütardel oli uhke aastapäevapidu



Kodutütarde Sakala ringkonna aastapäevapidu leidis aset reedel, 15. juulil Viiratsi rahvamajas.

Et tänavu täitus Kodutütardel väärikas 90. tegevusaasta, tegi ringkonnavanem Eda Kivisild oma sõnavõtus põike ajalooradadele ning vahendas Naiskodukaitse liikumisele alusepanija Mari Raamoti mälestusi sellest, kuidas tütarlapsi ühendav noorteorganisatsioon sündis.


„Eksis nii Sokrates kui ka need, kes tänapäeval arvavad, et noored on hukas, sest nii ägedat seltskonda kui on Kodutütred, ma ei teagi,” tõdes Kivisild ning tänas oma panuse eest nii noortejuhte kui ka kõiki toetajaid.

Kaitseliidu poolt andis õnnitlused üle väljaõppeülem Silver Mäe. „Mul on nii hea meel, et teid on nii palju!” sõnas Mäe ja lisas, et rõõmu teeb seegi, et noored käivad tihti väliüritustel. „Õnneks teie hulgas selliseid saamatuid noori pole, kes ei oskaks saapapaelu siduda või tikku põlema panna!” 

Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp tunnustas noori selle eest, et nad on valmis olema Eesti eest väljas ja ammutavad kõike seda, mida organisatsioon pakub. Ta soovitas neidudel kindlasti õppimises pürgida välja viimase järguni. „Tõtt-öelda ma lausa natuke kadestan teid selle eest, mis võimalused teil olemas on. Loodan, et õige pea saan koos oma tütardega teiega ühte sammu käia,” lausus Koitlepp.

Noorte Kotkaste Sakala malevapealik Riho Rei sõnul on noorteorganisatsioonid COVID-i kriisist tänu oma leidlikkusele ja tegevuste jätkumisele välja tulnud tugevamana kui enne. „Kui keegi küsib, miks peaksid lapsed harjutama hakkamasaamist, siis elu on nüüdseks näidanud, et seda on väga vaja,” tõdes ta õnnesoove edastades.

Muusikalisi vahepalu pakkusid noorkotkas Jürgen Aas ja Kärolin Mäe.

Kodutütarde tõotuse andis 28 uut noorliiget. „Sellist järelkasvu pole meil jupp aega olnud!” rõõmustas ringkonnavanem Eda Kivisild.

Aastapäevapeol jagati tublimatele kodutütardele kätte erialamärgid ja tunnustused.


Hoolsuspaela pälvisid

Maarja Õmblus
Suzette Linnaste
Angeelika Visor
Emma Vridolin
Janeli Sults
Maribel Emma Pidim
Meribel Hanna Pidim
Mirell Lisett Ott
Ketely Ždanov
Jandra Vaikmets

Ringkonna juhatuse tänukiri aktiivse osalemise eest Kodutütarde tegevuses vähemalt aasta jooksul

Anete Mozgovoi
Angela-Julia Ruzitš
Anni Oja
Diana Zarubin
Eleriin Ivask
Eliise Kass
Elis Marksoo
Gerli Tafenau
Isabella Aria
Johanna-Maria Topolev
Karmen Tukk
Kerli Kessa
Laura Pärna
Lii-Sandra Ruzitš
Maia Sophia Trallmann
Rebecca Viigand
Regiina Rudisaar
Elisabeth Kiisler
Karmen Roht
Aleksandra Višnjakova
Rihanna Meikar
Esta Kivisild (Naiskodukaitse)
Evelin Lappalainen (Naiskodukaitse)
Risto Zieds (Kaitseliit) 


Kodutütardele osutatud abi ja toetuse eest

Mustla rahvamaja
Mustla Avatud Noortekeskus
Holstre kool


Peavanema tänukiri aktiivse tegevuse eest Kodutütarde organisatsioonis

Adeel Raudkivi
Claudia Alksnis
Britta Põrk
Gerli Sülla
Heleriin Laanemäe
Jessika Visla
Kädi-Lii Väli
Laura-Liisa Kibe
Lisandra Triksberg
Loreena Olle
Meribel Tamla
Reena Reidla
Daniela Erit (Naiskodukaitse)
Kai Kannistu (Naiskodukaitse)
Jane Koitlepp (Naiskodukaitse)
Tiina Ott (Kodutütarde instruktor)
Gunnar Teas (Kaitseliit)
Eve All (Holstre kooli õpetaja)


Erialamärgid said

Heleriin Laanemäe (perenaine, matkaja, esmaabi andja)
Reena Reidla (perenaine, matkaja, esmaabi andja)
GerliTafenau (perenaine, matkaja, kunstnik, esmaabi andja)
Alexsandra Muts (perenaine, laskur, kunstnik, esmaabi andja)
Ketely Ždanov (matkaja, laskur)
Mirell Lisett Ott (matkaja)
Britta Põrk (matkaja)
Kaisa Viru (matkaja)
Claudia Alksnis (esmaabi andja)
Rahel Tafenau (esmaabi andja)

Galerii

Tekst Tea Raidsalu
Fotod Gunnar Teas 

13.7.22

Noorkotkad pidasid suvelaagrit



7.–10. juulini leidis Soomaal Hüpassaares aset järjekordne Sakala maleva noorkotkaste suvine laager, kuhu võis soovi korral kaasa kutsuda ka oma mitteliikmest sõbra. Seda võimalust mitmed ka kasutasid.

Seekord üllatas laagrilisi oma külaskäiguga Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi, kes korraldas esmalt rivistuse ning rääkis noortele enda teenistuskäigust ja tööst. Rõõmuga oli ta valmis vastama ka küsimustele ning neid tuli noortelt ridamisi. Lisaks tööle tulid jutuks ka eraelulised teemad, näiteks tema muusikalised eelistused ja lemmikloomad. Pärimisele, millised on Riho Ühtegi ootused noorkotkastele, vastas kindral, et peab oluliseks seda, kui noorkotkad on tublid ja iseseisvad ning eelkõige aitaksid õpitud oskuste ja teadmistega oma vanemaid ning vajadusel tuleksid ka riigile appi. 

Nagu ikka jagunes suur seltskond salkadeks, sedakorda kuueks. Endi hulgast valiti salga juht, kelle sõnade ja tegude järgi joonduda. Õige ruttu sai kambakesi ringi liikumine ja rivvi võtmine selgeks ka mitteliikmetele, kellele see ehk esialgu harjumatu võis tunduda. Ja nagu ikka: suuremad võtsid väiksemad oma hoole ja õpetuse alla. 

Nagu noorkotkaste laagrile kombeks, ei puudunud seegi kord erinevad põnevad töötoad. Noored said lihvida oma oskusi ja täpsust laskmisel, samme seada eestvedamisel riviõppes ning saada teadmisi side- ja meditsiinivallast. Samuti sai proovida lõkke tegemist ning meisterdada endale veepuhastusfiltri. Palju elevust pakkus kamuflaaži tegemine ja varjumismäng metsarajal. Kõik kuus salka pidid välja mõtlema ja kangale maalima oma lipu. Nii mitmelgi ilutses kena roheline telk ja stiilne kotkas.

Ühes töötoas panid osalejad kirja põhjusi, miks olla noorkotkas:
* Uued kogemused
* Saab õppida metsatarkusi ja ellujäämist
* Saab palju uusi teadmisi
* Leiab palju uusi sõpru
* Hea ajaviide
* Palju toredaid laagreid
* Õpetatakse riigikaitset ja saab lähemalt tutvuda kaitseväega
* Õpetatakse relvi käsitsema

Iga salk sai endale laagri algul ülesandeks metsa ehitada onn, kus kannataks kas siis üksi või mitmekesi isegi ööbida. Juhendajad ulatasid ehitajatele tööriistad ja jagasid soovijatele välja koormakatted ning manitsesid oma tegevust põhjalikult läbi mõtlema, et tegevus ei kahjustaks loodust. Pärast poiste mitmepäevast tööd olid hindajad täiesti üllatunud, kui uhked, läbimõeldud ja funktsionaalsed varjualused olid metsa kerkinud. Tasavägise hääletuse tulemusel sai parima hinnangu mahalangenud kuuse kõrvale rajatud tugev, vastupidav ja loodusega üsna ühtesulav onn, mille ukse ees oli äärmiselt turvaline lõkkease. Ehitusmeestele auhinnaks võimalus minna airsoft’i mängima.

Omapärane ja meeldejääv kogemus oli kindlasti salapärases ja põhjatuna tunduvas laukas ujumine ja umbes viiekilomeetrine matk laudteel. Laukavee põlgas osa küll külmaks, kuid karastavast ja kosutavast suplusest keeldus vaid mõni üksik. Mõni kohtas raja ääres vonklevat rästikutki ja suud said mustikatest ja metsmaasikatest magusaks. 

Lisaks panid noored ja ka juhendajad käed külge ja andsid omapoolse panuse ühiselt varjevõrku punudes. Valminud varjevõrk sõidab õige pea Ukrainasse tähtsat ülesannet täitma.
Mõistagi jagus aega ja jaksu mängida ja tantsidagi ning küpsetada lõkkes vorstikesi. Uni maitses telgis hea ja võis rõõmustada hüva ilma üle, mis lubas rahulikult öösel magada, sest kütta polnud vaja. Viimasel päeval enne kojusõitu ootas väsimatuid laagrilisi airsoft’i lahing, mis pani laagrile korraliku punkti. 

Tekst: Tea Raidsalu
Fotod: Gunnar Teas 








Galerii

23.6.22

Sakala malev tähistas Viljandis maakaitsepäeva


Võidupühal,
23. juunil kogunesid huvilised Viljandisse Vabaduse platsile, et osa saada Kaitseliidu Sakala maleva korraldatud maakaitsepäevast.

Uudistada sai Kaitseliidu, Politsei- ja Piirivalveameti ning Päästeameti tehnikat ja masinaid ning tutvuda Eesti Punase Risti tegevusega.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna naiskodukaitsjad korraldasid üheksast punktist koosneva bingo. Soovijad said lahendada mitmesuguseid ülesandeid (näiteks ohupiktogrammide tundmine, viktoriin, evakuatsioonikoti koostamine), koguda nende eest osalustempleid ja lõpuks õnneratast keerutades endale meene võita. Mõistagi sai keha kinnitada seljankaga.

Loteriiletil ootasid piletiostjaid koostööpartnerite annetatud meened ning naiskodukaitsjate ja kodutütarde meisterdatud esemed. Tulu läheb Naiskodukaitse asutaja Mari Raamoti mälestuspingi fondi. Samuti koguti kohapeal annetusi Viljandi Vabadussõja ausamba taastamise toetuseks.

Kaitseliidu rivistusel olid teiste hulgas esimest korda väljas oma uues vormis naiskodukaitsjad, kes kuuluvad evakuatsioonirühma. Rivistusel andis Sakala maleva pealik major Andrus Tiitus üle tublidele liikmetele ergutused. 

Et Kodutütarde organisatsioon tähistab tänavu 90. aastapäeva, lasus just neil auväärne ülesanne Saaremaalt teele saadetud võidutule kodumaakondadesse toomine. Viljandimaale tõid tule kodutütar Gerli Tafenau ja noortejuht Ülle Treimann. Seejärel said Viljandimaa nelja omavalitsuse esindajad Andrus Tiituselt võidutule, et viia see oma piirkonda jaanilõkete süütamiseks.


TUNNUSTUSED

Kaitseliidu Valgeristi III klass:

Vello Tammisto

Kaitseliidu Teenetemedali I klass:
Arvo Pede

Kaitseliidu Teenetemedali II klass:
Kaspar Saul
Tarmo Riisk

Kaitseliidu Teenetemedali III klass:
Aarne Markko
Peter Holmqvist
Mihkel Soolo
Birgit Karu
Aksel Kiik

Tänukiri eduka ja silmapaistvalt hea kohustuste täitmise eest:
Meelis Vitsut
Andres Alver
Salli Järve
Erle Nõgene
Helja Ütsik
Karin Ilus
Signe Kold
Harri Mäesalu
ltn. Marin Link
v-vbl. Toomas Taimre

Kaitseliidu Sakala maleva teenetemärgi I klass:
Rein Kikas
Harri Rebane

KL Sakala maleva teenetemärgi III klass:
Marek Susi
Ervin Tamberg
Erich Palm
Ahto Alas

Kaitseliidu Sakala maleva rinnamärk:
Kai Kannistu (ketiga)
Margo Aavik (ketiga)
Jüri Platonov (ketiga)
Raili Pedanik
Kristjan Stanko
Mihkel Mölter
Janno Ormus
Eiki Tiigimäe
TImo Vreimann
Maarjo Rösler
Üllar Priks
Toomas Rebo
Peeter Ilus
Perttu Hietanen
Kirsti Markko
Jukka Markonsaari
Harri Liimatainen

Malevapealiku tänukiri ja meene aktiivse osalemise eest sõjaväelises väljaõppes:
Raivo Roosi
Marko Purge
Risto Karu
Andres Sakkov
Mari Mesipuu
Andrei Tšernov

Malevapealiku tänukiri ja meene eeskujuliku teenistuse eest õppusel SIIL 2022 EvakR kooseisus:
Riin Laeneste
Liis Käsper
Aili Mägi

Malevapealiku tänukiri aktiivse osalemise eest Kaitseliidu tegevuses:
Marko Vanninen
Mikko Hoskonen
Raimo Lahtinen
Kalevi Kaur
Eva Kikas
Mauri Koskela
Mart Särg
Maiu Kivilaan

Malevapealiku tänu kohusetundliku ja aktiivse tegevuse eest:
Panu Ikävalko
Markku Hokkanen


Tekst: Tea Raidsalu
Fotod: Laine Lindvest


Galerii

20.6.22

Väikeste Rebaste retkel sai selgeks noorkotkaste ABC


18. ja 19. juunil kogunesid noorkotkad Paistu kooli Väikeste Rebaste retkele, et saada juurde uusi VI–IV järkude teoreetilisi ja praktilisi oskusi ja teadmisi ning kinnistada olemasolevaid.  Koos oli 28 noorkotkast Halliste, Abja, Heimtali ja Nutikate Rebaste rühmast. Laagrit viis läbi rühmapealik Antonina Eek. Üritust rahastati noorte isamaalise hariduse programmi finantstoetuse raames.

Kui laagrilised olid laupäeval end koolimajas sisse seadnud, ootasid ees esimesed õpitoad: etikett (õpiti noorkotkaste piduliku ja laagrivormi kandmise nõudeid), noorkotkaste seadused ja Kaitseliidu struktuur. Ühiselt käidi läbi teemad, mis on noorliikmetele VI–IV järgu tõstmiseks. Mõistagi jätkus poistel aega ja jõudu sõbrunemiseks ja mängimiseks.

Pühapäeva esimesel poolel olid taas kavas töötoad, kus olid kõne all orienteerumine, sõlmed, õhkrelvast laskmine ja lõkke tüübid. Suurt õhinat pakkus oma koti pakkimine ja selle juhendajatele ette näitamine. 

Pärast kosutavat lõunasööki kogunesid poisid õue, et Paistu kooli ümbruses Sultsi külas matkamängul oma oskused ja teadmised proovile panna. Kolmeliikmelisi tiime ootas ees neli punkti, kus tuli näidata nii meeskonnatööoskusi kui ka seda, mis õpitubadest meelde jäi. Näiteks meditsiinipunktis oli vaja kannatanul kätel ja jalgadel haavad hoolikalt kinni siduda. Siis tuli kahe toki vahele „ehitada” selline lõke, mis süttiks ja põleks niimoodi, et tokkide vahele kõrgele seotud nöörgi läbi põleks. Samuti said noorkotkad siduda postide vahele sõlmi ja lasta kõhuli lamades õhkrelvast märklaua pihta. 

Antonina Eek jäi laagri ja koosolnud noortega väga rahule. „Mul on nii hea meel, et kõik nii ilusti sujus. Lapsed olid väga innustunud, kuulasid kõikides õpitubades ja rääkisid kaasa! Isegi kui ma mõne teema puhul mõtlesin, et äkki on igav, siis vastupidi, nad vaatasid ja kuulasid huviga. Tegime kolmesed grupid, nii et erinevatest rühmadest olid poisid koos, kõik olid sõbralikud ja said ilusti läbi. Väga tore oli näiteks see, et neile väga meeldis koti pakkimise ülesanne ja igaüks tahtis enda oma ette näidata. Kord oli ka majas, näiteks öörahu saabus ruttu ja vaikus oli hommikuni majas,” jutustas Eek.

Fotod

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas 

10.6.22

Noorkotkad pistsid rinda Raudna jõe vetevoogudega


Laupäeval, 4. juunil käisid noorkotkad Soomaal kanuumatkal. Matk oli mõeldud Halliste, Abja, Heimtali ja Nutikate Rebaste rühma eelkõige väiksematele noorkotkastele, kes polnud varem kanuuga sõitmas käinud. Suuremad ja kogenumad olid nõu ja jõuga abiks.

Pärast põhjalikku juhendamist ja küsimustele vastamist lasti 12 kanuud vette Kuusekäära sillalt. Kui hädavajalik oli hoolikalt kilekotti pakitud ja juhendajad rangelt üle kontrollinud seljas olevad päästevestid, siis võiski kolme kaupa kanuusse istuda ning ees ootas umbes 9 kilomeetrit sõudmist, et randuda Meiekosel.

Üks ühine veematk on suurepärane võimalus õppida ja harjutada meeskonnatööd. Eesistuja ülesanne on krapsakalt sõuda, et alus ikka vett mööda edasi liugleks, keskmine aitab teda ja tema tööd jälgides oma panuse anda. Sabas istujal lasub aga kohustus juhtida kanuu õiges suunas, et kokkupõrkeid ja kaldasse sõitmisi vältida ning vajadusel pidurdada. Eks see sõit läks nii mõnelgi sinka-vonka, et asjast üleüldse aimu saada ja koos meeskonnaga rütm kätte saada. Väga oluline on seesuguse retke puhul ka omavaheliste suhete hoidmise treenimine – kui keset vett ikka täiesti tülli pöörad, siis pole muud, kui tuleb proovida leida ühine keel, et kuiva nahaga maale pääseda. Umbes poolel maal puhkepausi ajal vangerdati mõnes kanuus rahvast ringi ja vahetati rolle, et sõit veel sujuvamaks saada.

Veelolijaid soosis ilus suveilm: tuul puhus tülikad verejanulised sääsed minema ning päike soojendas parasjagu, et aerutades ülearu palav ei hakkaks. Suur õnnestumine oli see, et mitte keegi ei ajanud oma sõidukit kummuli ega saanud märjaks! 

Kui kanuud matka lõpus kaldasse said tõmmatud, sai pärast istumist jalgu sirutada ja matkata lõkkeplatsile. Pärast rassimist maitsesid makaronisalat ja lõkkel küpsetatud vorstid imehästi. Mossis nägusid ei olnud ühtki ning esimest korda kanuutajad rõõmustasid uue kogemuse üle.

Tekst Tea Raidsalu

Foto Enn Pinsel

9.6.22

Sakala rahvas tutvustas end hansapäevalistele

Eelmisel nädalavahetusel tuksus kogu Viljandi linn juubelihõnguliste 30. hansapäevade rütmis. 4. ja 5. juunil olid lossimägedes Teisel Kirsimäel laste- ja noortealal püsti Sakala maleva telgid, kus huvilised said tutvuda eri organisatsioonide tegevustega.

Naiskodukaitse telgis oli võimalik end kurssi viia, missugused toiduvarud (nii endale kui ka lemmikloomale) ja ravimitagavara peaksid olema igas kodus, et kriisiaeg üle elada. Palju huvi pakkus päikesepatareidega laetav ja dünamoga raadio, milles on lisaks olemas ka akupank ja taskulamp. Mitmed laadalised lubasid selle endale hankida. Lapsed uudistasid ohutushoiuteemalist näidismaja ja nuputasid, mis seal peaks olema paremini. Laual oli nuputamiseks välja pandud viis matkatarvikut: kompass, vile, termokile, traatsaag ja tulepulk. Oli rõõm tõdeda, et enamik asju tuvastati päris kiiresti.


Kaitseliidu laual oli reas muljet avaldav relvavalik (9 x 19 mm püstol HK USP, 7,62 x 51 mm täpsuspüss M14 ja 5,56 x 45 mm automaat R20), turvavest ja kiiver. Püssid ja püstolid panid silma särama mudilastest täiskasvanuteni soost hoolimata. Mõistagi võis kaitseliitlasest esitleja juhendamisel neid pihku võtta ja sihikusse piiluda. Sõdijat kaitsev kaalukas vest võttis nii mõnelgi proovijal põlve nõtkuma. Küsiti palju relvade hinnaklassi kohta, samuti tunti huvi õppuste ja Kaitseliidu vastu üldisemalt.

Vormis kodutütred ja noorkotkad kutsusid väiksemaid laadalisi mängima memoriini, kus tuli leida noorkotkaste ja kodutütarde erialamärkide paarid. Samuti sai pusletükkidest kokku sättida kaks pilti, millel olid kujutatud noorkotkas ja kodutütar oma pidulikus vormis. Julgematele maaliti näole uhke kamuflaaž maskeering ning soovija sai endale plekkmärgi rinda.

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: erakogu


7.6.22

Noored kogunesid Välustesse riigikaitselaagrisse

3.–5. juunini leidis Viljandimaal Välustes aset Kaitseliidu korraldatud riigikaitselaager, kus osalesid riigikaitseõpetust õppivad gümnaasiuminoored. Seekord oli kohal 76 noort viiest koolist, eelmisel aastal võttis osa 40 osalejat kahest koolist.

Sakala maleva pealiku Andrus Tiituse sõnul on küll ette antud valdkonnad, mida peab laagris käsitlema, aga juurde lisatud muid põnevamaid teemasid ja ka laskmise osa. „Seda kohustust otseselt pole, aga kuna tegemist on riigikaitsega, siis võiks õppimine käia koos relvade ja püssirohulõhnaga,” sõnas ta ja täpsustas, et Sakala maleva liikmed jagavad riigikaitseõpetust Viljandi gümnaasiumi õppuritele.
Hommikul olid küll laagriliste näod unised, kurdeti külma ja halvasti magamise üle, aga hea ja õpetlik kogemus läks kirja igal juhul. „Kui teema on huvitav ja vajalik, siis loodan, et midagi jääb ikka külge. Kõige tähtsam on, et õpilased oleksid laagri lõpus rõõmsad ja jääksid rahule,” nentis Tiitus. „See on meeldiv, et õpilased on distsiplineeritud ja motiveeritud,” kiitis ta.
Sügisel septembri lõpus tuleb Välustes riigikaitsenädal Viljandi kutseõppekeskuse 150 õpilasele ning selle korraldamine on Sakala malevale Tiituse sõnul paras proovikivi.

Abja gümnaasiumi õpilased Kert Virro ja Markus Suga tõdesid, et riigikaitselaagris omandatud kogemused ja teadmised tulevad kindlasti kasuks kaitseväes teenides. Huvitava teemana tõid nad välja meditsiini ja muidugi selle, et sai õppida päris relva kasutama. Abja gümnaasiumis on eraldi sisekaitse õppesuund, kus valikainetena on piirivalve- ja politseiõpetus ning päästeõpe.

Viljandi gümnaasiumi õpilased Elinor Luik, Maria Allik ja Kirsika Tõruvere pidasid riigikaitselaagrit
heaks kogemuseks. „Riigikaitseõpetus tundus hea väljakutse ning tahtsin end proovile panna,” ütles Elinor Luik. Maria Allik põhjendas oma valikut sellega, et tahtis riigikaitsest rohkem teada saada ning soovis end arendada. „Ma tahtsin midagi uut proovida ning see tundus nii teistsugune,” lisas Kirsika Tõruvere. 
Neiud kurtsid, et orienteerumisel nad eksisid ära ning pidid seetõttu kilomeetri jagu tihnikus sumpama ning telgis on kitsas ja külm magada. Positiivsena tõid nad välja selle, et ilmaga väga vedas ja seltskond oli hea ning samuti kiitsid nad pädevaid instruktoreid.
Kuigi viimasel ajal on paljud tütarlapsed siirdunud vabatahtlikult kaitseväkke, leidsid nii Luik, Allik kui ka Tõruvere, et tõsise riigikaitsehuviga neidudele on see väga hea väljakutse, ei ole see tee nende jaoks. 


Tekst Tea Raidsalu
Fotod Gunnar Teas

Noored Kotkad pidasid sünnipäevapidu

 

Reedel, 3. juunil kogunesid Sakala maleva noorkotkad ja noortejuhid ning lapsevanemad ning toetajad Halliste kooli pidulikule vastuvõtule, et tähistada organisatsiooni auväärset 92. aastapäeva.

Noorte Kotkaste Sakala malevapealik Riho Rei tõdes oma kõnes, et kuigi COVID-19 tõttu pole kaks aastat saanud aastapäeva pidada, on noored tänu noortejuhtide leidlikkusele leidnud võimalusi aktiivset tegevust jätkata. „Minu kummardus teile selle eest!” ütles Rei.

Koostöös vallavalitsuste, koolide, Kaitseliidu, Naiskodukaitse ja Kodutütardega on aset leidnud hulgaliselt põnevaid üritusi. Eraldi avaldas Rei tunnustust neile noorele, kes on saavutanud medalikohti vabariiklikel võistlustel.

Sakala malevapealik major Andrus Tiitus tunnustas poisse, kes on valinud endale selle organisatsiooni ning seeläbi pannud oma õla alla Eesti Vabariigi toetuseks. „Jätkame tööd, et Eesti oleks hoitud ja kaitstud ning noorkotkastel on selles oluline roll!” sõnas Tiitus.

Naiskodukaitse Sakala ringkonna esinaine Jane Koitlepp tõdes, et tal on suur rõõm näha nii palju vormis noorkotkaid. „Suur tänu, et mõtlete isamaale!” ütles ta ja ulatas Riho Reile naiskodukaitsjate poolt suure kommikoti. „Metsas peab ikka olema taskus üks komm ja siit jagub teile kõigile!” lisas ta.

„Noorkotkad on üks väga äge seltskond! Tore, et olete olemas!” kiitis Kodutütarde Sakala ringkonnavanem Eda Kivisild.

Eriline oli seekordne vastuvõtt neile 21 poisile, kes andsid aktusel noorkotkaste vande ja said kaela sinised rätid. „Poisid, kui te annate tõotuse, siis mõelge hoolikalt neile sõnadele, olge töökad ja viisakad ning eeskujuks ja abiks teisele,” lausus Rei.

Et noorkotkad on tegusad ja andekad mitmel alal, tõestasid Remi Zieds, kes esitas kaks laulu, ja Jürgen Aas, kes laulis ja mängis kitarri.

Tunnustust ja tänusõnu jagus nii aktiivsetele noorkotkastele kui ka toetajatele ja abilistele, kes on pannud õla alla poiste tegevusele. 

Galerii

Tekst Tea Raidsalu

Fotod Gunnar Teas 

3.6.22

Formeerijad osalesid koos noorkotkaste ja kodutütardega suurõppusel “Siil 2022”

 


Sakala ja Valga maleva isikkooseisu baasil on komplekteeritud 2. jalaväebrigaadi tarbeks formeerimispunkt, mis tegutseb Tartus Matkekeskuses. Formeerijate ülesanne on formeerida 2. jalaväebrigaadi valitud üksused ehk reservõppe kogunemisele kutsutud reservväelased registreerida õppusele ja anda neile kätte üksikvõitleja varustus koos üksikvõitleja relvastusega. 

Formeerijad kogunesid oma kodumalevates 16. mail kell 9 ja nagu ikka: kohalolekukontroll, vajalik varustus kaasa ning algas sõit Tartusse ülesannet täima brigaadilt formeerijatele kasutada antud sõidukitega MAN.

Sel aastal oli õppus eriline, sest Sakala ja Põlva Noorte Kotkaste ja Kodutütarde Noortekogude soovil kaasasime ka kodutütred ja noorkotkad õppusele “Siil 2022”.

Sakala malevas kogunes 40 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat ning 6 noorliiget. Valga malevas kogunes 14 kaitseliitlast ja naiskodukaitsjat ning 4 noorliiget. Põlva maleva 5 noort osalejat saabusid iseseisvalt Tartusse, kus kogu seltskond – 69 osalejat – sai kokku päeval kell 13.

Formeerijad teadsid oma ülesannet vastavalt erialadele. Isikkoosseis jaotus kiirelt ning siirduti formeerimist ette valmistama. Noortega tegeles kunagine noorkotkas, praegune Sakala maleva tegevliige Jarmo Malmre, kes tutvustas noortele ohutusreegleid ning mida võib ja mida mitte.

Kui mina punktipealikuna olin kaitseliitlastele ülesanded edastanud, leidsin ka aega noorte uudishimu rahuldamiseks ning siis oli noortel võimalus küsida kõike, mis pähe tuli: kus oleme, miks oleme, mida tegema hakkame. Küsimusi tuli üllatavalt palju ja väga asjakohaseid. Hiljem oli linnaku tutvustus ja sujuvalt jõudsid ka noored kaitseliitlaste käimasolevate tegevuste juurde. Mulle oli suur üllatus, kui sujuvalt suutsid noored omale leida juhendajad, kes neile reaalseid tegevusi tutvustasid. Esimesel päeval saadi õhtule umbes kella 21.30 paiku, et välja puhata järgmise päeva raskeks katsumuseks. 

Kutsutud reservväelasi käis meie formeerimisliinist läbi mõni võitleja vähem kui 1200. Ka teine päev lõppes umbes kella 22.30 paiku, mil tekkis võimalus enamik üksusest koju saata ja minu üllatus oli suur, kui linnakusse jääda soovijatest kõik olid noorliikmed. Loomulikult jäid linnakusse veel üheks päevaks jätkuformeerimisele vähesed kaitseliitlased ja naiskodukaitsjad, meid koos noorliikmetega oli kokku 19.

Trall läks edasi 28. mail, mil oli jälle vaja koguneda: Sakala malevast 40 tegevliiget ja 6 noorliiget, Valga malevast 15 tegevliiget (koolikohustuste tõttu Valga noored sel korral ei osalenud) ning Põlva 6 noort osalejat saabusid jälle iseseisvalt Tartusse – kokku 67 osalejat.

Algas lahkformeerimine ehk siis reservväelaste varustus lattu tagasi ja selle usin ülelugemine. Kogu protsess lõppes sama päeva õhtupoolikul umbes 21 paiku. Jälle üllatas noorte nördimus õppuse läbi saamise üle, sest õppus oli planeeritud ka 29. maiks, aga seltskond oli tubli ja kiire, nii et järgnes vaba päev.

Noored said võimaluse proovida reservväelaste esmast isikutuvastamist, varustuseliinis varustuse väljastamist, relvaosakonnas relvade väljastamist, reservväelaste mõõtmist rätsepalindiga, mille tulemusel sai üldse neile varustust väljastada ning juhendada reservväelasi ankeetide täitmisel ning vastata küsimustele “Kuhu nüüd?”.

Minu hinnangul ja lugedes noorte tagasisidet, julgen teha järelduse, et noorte kaasamine sellistele suurtele õppustele on ülivajalik ja mina kindlasti jätkan noorte kaasamist.

Lõpetuseks tänan kõiki osalejaid, kõik olid väga tublid ja motiveeritud! Tänan! “Iga okas loeb!”

Lõuna Maakaitseringkonna formeerimiskeskuse 1. pealiku abi,
Raadi Formeerimispunkti pealik
kpr Raul Astel

Foto: Jarmo Malmre

30.5.22

Kodutütred panid end matkamängul proovile

 





Pühapäeval, 29. mail leidis Lilli loodusmaja ümbruses aset järjekordne kodutütarde matkamäng „Pruudeni jälgedes”, kus napsas endale esikoha Paistu kodutütarde tiim. Teise tulemuse saavutasid Kuujänesed ning kolmanda Rukkilillede ja Paistu ühismeeskond.

Kodutütarde Sakala ringkonnavanem Eda Kivisild selgitas, et võistlusmatk „Pruudeni jälgedes” on loodud just keskastme kodutütardele (vanus 10–14 aastat), sest Kärstna lahingu mälestusmäng on mõeldud 7–10-aastastele ning Laidoneri rada juba suurematele. „Siin on igal võimalus võita ja eduelamus saada,” tõdes Kivisild. 

Seekordse mängu start ja finiš olid Lilli loodusmaja hoovis. 14 võistkonda ootas ees 13-kilomeetrine rada, kus sai end proovile panna 16 tegevuspunktis mitmesugustes ülesannetes. 

Enne rajale pääsemist pidid tüdrukud kohtunikule ette näitama oma varustusepauna, kas seal on vile, vutlaris nuga, keep, täidetud veepudel, tikud ja kompass. Samuti vaadati üle, kas on olemas peakate ja matkajalatsid. Tiimid said pihku rajakaardid ning pääsesid teele iga 10 minuti järel. Matkamängu läbimisel aega ei võetud, tähtis oli kontrollpunktides üheskoos ülesannete lahendamine.

Tüdrukud pidid aja peale läbima võssa püstitatud takistusraja, ronides läbi nöörisilmustest ning okste vahelt, seejuures jälgima, et kamp ikka koos püsiks ning üksteist ergutama. Peamurdmist pakkus morsekoodi edastamine ja vastuvõtmine, et kokku saada parool „põhjakotkas”.

Esmaabi kontrollpunktis tuli aidata kannatanut, kel ninast verd lahmas ja turgutada üles minestanu. Kohtunik Vika Zieds rõõmustas, et ka kõige pisemad tüdrukud olid tublid ja teadlikud ning andsid täiesti asjakohast esmaabi.

Suurepärast meeskonnatööoskust nõudis ülesanne, kus pidi neljakesi tõstma köite vahele kinnitatud konksuga paku abil torniks kolm erinevat pakku. Kohtunik Ketely Ždanov rõhutas siin kõigile osalejatele, et väga-väga oluline on juhendit hoolikalt lugeda ja selle põhjal tegutseda. Kuigi mänguplatsil oli kaks pakku numbriga 1, tuli torn ehitada nii, et üksteise peal on 3, 2 ja 1-ga tähistatud pakud – siinkohal läksid nii mõnedki alt.

Palju avastamist oli auväärse kaitseliitlase Jaak Põldma kodutalus. Seal sai nuputada, kellele millised sarved, nahad ja pabulad kuuluvad ning ära tunda vanaaegseid taluesemeid. Ehkki mõne eseme täpse nimetuse juures jäid osa tüdrukuid jänni, siis oskasid nad kenasti selgitada, mida ühe või teise asjaga teha sai. „Sellega võtad niimoodi vilja kätte ja lõikad ära!” (sirp) „Sellega sai leiba või pitsat ahju panna!” (leivalabidas)

Matkamängu lõpetasid kõik alustanud 14 võistkonda, raja läbimiseks kulus umbes kuus tundi. Punktikohtunikud tõid eelmise aastaga võrreldes välja selle, et meeskonnatöö oli parem.

Eda Kivisild vahendas, et rajalt tulles kurtis nii mõnigi väsimust, aga pärast söömist tekkis uus tahe tegutseda ning siis vaadati lambaid ja kitsi, punuti pärga. Kõige raskem ülesanne tundus Kivisilla sõnul olevat mõistatamine, kuidas kits, hunt ja kapsas teisele poole jõge saada. Nööri katkipõletamine valmistas ka mõnele peavalu. Kui korraldajad lõpurivistusel küsisid, mis meeldis, siis tuli palju erinevaid vastuseid: laskmine, sõlmed, vana aja asjad, loomade tundmine, esmaabi andmine jne. 

„Peaasi, et tüdrukud rahule jäid. Ilmaga vedas ka hullupööra! Ja tüdrukud olid väga asjalikud. Just selliste võistluste käigus õpitakse meeskonnatööd ja mõistma, millega rühmakoondustel tegeleda,” võttis Eda Kivisild tegusa päeva kokku.


ESIKOLMIK

1. Paistu KT (Britta Põrk, Kädi-Lii Väli, Mirell Lisett Ott, Meribel Hanna Pidim)

2. Kuujänesed (Aleksandra Kena, Marleen Kalg, Liisa Suviste, Elisabeth Kiisler)

3. Rukkililled + Paistu (Janeli Sults, Kaisa Viru, Merily Luik, Anete Kiin)

Allikas: Sakala maleva kodutütarde instruktor Tiina Ott


KES OLI SALME PRUUDEN?

  •  Matkamäng „Pruudeni jälgedes” sai oma nime Salme Pruudeni järgi.
  •  Salme Pruuden sündis 12. mail 1896. aastal Viljandimaal Päri vallas.
  •  Salme Pruuden pani 1932. aastal aluse Eesti Kodutütarde organisatsioonile ning alates 9. septembrist 1933 oli ta Kodutütarde esimene peavanem. Tema teene on Kodutütarde organisatsioonilise struktuuri väljatöötamine, selle tegevuse suundade seadmine, kokkutulekute organiseerimine jne.
  •  Viljandis Köleri puiesteel on Salme Pruudeni pronksist portreebüst, mille autor on skulptor Aime Kuulbusch.

Allikas: Vikipeedia

Tekst: Tea Raidsalu

Fotod: Gunnar Teas

Galerii

Sakala maleva liikmed pälvisid Noorte Kotkaste aastapäevapeol tunnustust



Pühapäeval, 29. mail tähistasid Noored Kotkad Harjumaal Viimsis Eesti Sõjamuuseumis organisatsiooni 92. aastapäeva. Pidulikul üritusel anti üle teeneteristid ja tunnustused panuse eest organisatsiooni tegevusse, on kirjas organisatsiooni edastatud pressiteates.

Pühapäevasel pidulikul vastuvõtul tunnustati organisatsiooni tegevusse vabatahtlikult panustavaid liikmeid autasude ja teenetemärkidega. Ühtekokku anti Viimsis välja 58 tunnustust. Üle anti 4 teeneteristi, 5 teenetemärki, 11 teenetekirja, 5 eeskujuliku kotka märki, 2 aitaja märki ja mitmed tänukirjad.

Noorte Kotkaste peavanem Silver Tamm tõi välja, et organisatsiooni noorliikmeks soovijate hulk on suur ning noortele pakutav tegevus on ajakohane. “Noorliikmete hääl ja sõna on organisatsiooni jaoks olulise tähtsusega, me peame üha enam kuulama, märkama ja vastama noorte mõtetele ja nende alusel oma tegevusi kohendama ja suunda korrigeerima, sealjuures oma sihti kaotamata” sõnas Tamm.

Pidulikule koosviibimisele olid kutsutud noorkotkad, vabatahtlikud noortejuhid, noorteinstruktorid ning Noorte Kotkaste toetajad ja sõbrad üle Eesti. Samuti osalesid kutsutud külalistena Kaitseliidu ülem brigaadikindral Riho Ühtegi ja Kodutütarde peavanem Ave Proos.

Teenetemärk antakse noortejuhile või noorteinstruktorile, kelle tööd on eelnevalt tunnustatud Teenetekirjaga ja kes on vähemalt kolm aastat järjepidevalt tegutsenud ning saavutanud töös silmapaistvaid tulemusi.

Selle said Sakala malevast MERIKE NÕUMEES ja ENN PINSEL.

Teenetekiri antakse noorkotkale, noortejuhile, kes on vähemalt ühe aasta tegutsenud juhina või abijuhina ning saavutanud töös silmapaistvaid tulemusi. Tunnustuse pälvis GERTU VIIASK.

Aitaja märk antakse toetajaliikmele või koostööpartnerile, kes on Noorte Kotkaste organisatsioonile vähemalt kahe aasta jooksul osutanud abi Noorte Kotkaste väljaõppe ettevalmistamisel ja korraldamisel ning keda on eelnevalt tunnustatud peavanema tänukirjaga. Aitaja märgi sai MERLE HÜVA.

Foto: Silver Raidla