10. juuni 2022

Noorkotkad pistsid rinda Raudna jõe vetevoogudega


Laupäeval, 4. juunil käisid noorkotkad Soomaal kanuumatkal. Matk oli mõeldud Halliste, Abja, Heimtali ja Nutikate Rebaste rühma eelkõige väiksematele noorkotkastele, kes polnud varem kanuuga sõitmas käinud. Suuremad ja kogenumad olid nõu ja jõuga abiks.

Pärast põhjalikku juhendamist ja küsimustele vastamist lasti 12 kanuud vette Kuusekäära sillalt. Kui hädavajalik oli hoolikalt kilekotti pakitud ja juhendajad rangelt üle kontrollinud seljas olevad päästevestid, siis võiski kolme kaupa kanuusse istuda ning ees ootas umbes 9 kilomeetrit sõudmist, et randuda Meiekosel.

Üks ühine veematk on suurepärane võimalus õppida ja harjutada meeskonnatööd. Eesistuja ülesanne on krapsakalt sõuda, et alus ikka vett mööda edasi liugleks, keskmine aitab teda ja tema tööd jälgides oma panuse anda. Sabas istujal lasub aga kohustus juhtida kanuu õiges suunas, et kokkupõrkeid ja kaldasse sõitmisi vältida ning vajadusel pidurdada. Eks see sõit läks nii mõnelgi sinka-vonka, et asjast üleüldse aimu saada ja koos meeskonnaga rütm kätte saada. Väga oluline on seesuguse retke puhul ka omavaheliste suhete hoidmise treenimine – kui keset vett ikka täiesti tülli pöörad, siis pole muud, kui tuleb proovida leida ühine keel, et kuiva nahaga maale pääseda. Umbes poolel maal puhkepausi ajal vangerdati mõnes kanuus rahvast ringi ja vahetati rolle, et sõit veel sujuvamaks saada.

Veelolijaid soosis ilus suveilm: tuul puhus tülikad verejanulised sääsed minema ning päike soojendas parasjagu, et aerutades ülearu palav ei hakkaks. Suur õnnestumine oli see, et mitte keegi ei ajanud oma sõidukit kummuli ega saanud märjaks! 

Kui kanuud matka lõpus kaldasse said tõmmatud, sai pärast istumist jalgu sirutada ja matkata lõkkeplatsile. Pärast rassimist maitsesid makaronisalat ja lõkkel küpsetatud vorstid imehästi. Mossis nägusid ei olnud ühtki ning esimest korda kanuutajad rõõmustasid uue kogemuse üle.

Tekst Tea Raidsalu

Foto Enn Pinsel