Varustus otsekui ajalooõpikust
Noored said malevast kaasa suusad.
Rootsi omad. Puidust. Tõenäoliselt kuningliku armee ladudest. Suusad, mille
vanus oli suurem kui kogu esimese võistkonna eluaastad kokku.
Suusad iseenesest ei olnud halvad –
puit, metall ja väärikus olid alles. Aga nahast suusaklambrid… need olid
otsustanud, et 75-aastane teenistus on piisav. Ja nad andsid sellest teada väga
selgelt ning väga kiiresti.
Esimene võistkond – grenaderid Ümerast
Esimese võistkonna koosseisu
kuulusid noorkotkad Ako, Aksel ja Sebastian NK Ümera rühmast ning Viktor
Kesklinna rühmast.
Esimene suusaklamber purunes juba
starti astudes. Siinkohal suur tänu Valgamaa maleva korraldajale, kes ulatas
meile varuosa ja ütles rahulikult: „Tagasi tahan. Ühes tükis.“
Nii see seiklus algaski. Juba
esimesse kontrollpunkti jõudes olid umbes veerand sidemetest oma ajaloolise
rolli täitnud ja kasutuskõlbmatuks muutunud. Edasi liiguti klassikalises Rootsi
grenaderi stiilis: suusad vapralt õlal, pilk kauguses.
Hoolimata sellest võisteldi edasi.
Näidati teadmisi politseipunktis, detektoriga otsiti miine ja liiguti
sihikindlalt punktist punkti.
Paraku tabas võistkonna kaptenit
Akslit kõige karmim katsumus. Ühel liinialusel alal vajus ta kolm korda läbi
jää põlvini vette. Kontrollpunkti jõudes olid saapad ja püksid allpool põlvi nagu
keskaegne raudrüü.
Tund aega bussis maksimaalsel soojusel suutis püksid küll pehmeks teha, kuid saapad jäid endiselt… iseloomukaks. Sellegipoolest läksid kõik poisid koos ülesannet täitma ja tegid see edukalt. Kahjuks oli Akslil raudrüü peagi tagasi ning raske südamega tuli kapten maha jätta. Juhtimise võttis üle Ako.
Teine võistkond – 8-jalad Karksi-Nuiast
Teise võistkonna moodustasid
8-jalad Karksi-Nuiast. Nende jaoks oli see üldse esimene võistlus. Poisid olid küll
noored ja rohelised, aga vaprad. Kuigi nad ei jõudnud kontrollpunktidesse õigel
ajal, ei jätnud nad rühkimist. Naer ja rõõmus meel ei kadunud kordagi, hoolimata
sellest, et suusad olid peaaegu kaks korda pikemad kui kandjad ise.
8-jalgade noorkotkaste jaoks olid
suurimad õppetunnid kaardilugemine ja liikumine talvisel maastikul. Kahjuks
võttis vastutegevus enne öist puhkepausi neilt viimase „elu“ ning nad pidid
katkestama. Kui esindajad nende juurde jõudsid, oli teotahe ja hea tuju siiski
alles.Esimese talvise võistluse kohta 13-aastastele – väga kõva tulemus.
Jätkavad ainult kangemad
Esimene võistkond jätkas kolmekesi.
Vastase luurepatrullid seljatati edukalt, kuid kiirel eemaldumisel kaotas
Viktor ühe suusa. Põhjus oli lihtne ja ajaloohõnguline: klambrid olid vanemad
kui tema vanaisa. Kuna suusk on kohustuslik varustus, tuli minna tagasi ja
loovutada üks „elu“.
Puhkealasse jõudes ootas noormehi
väike puljong, kuivad sokid, varustuse kohandamine ja kolm tundi tukkumist
jahedas bussis. Hommikune äratus meenutas juba Kardemoni linna röövleid: „Kus
mu sokid on? Kus mu saapad on? Alles eile olid nad siin…“ Kuivad sokid jalga ja
jälle rajale.
Paraku ei pea ka ajaloost pärit museaalivääriline
varustus igavesti vastu. Umbes seitse kilomeetrit enne lõppu jäi Sebastian
lõplikult oma suusasidemetest ilma. Esimene kõne esindajatele: „Katkestame.“
Kohale jõudes ja peakohtunikuga
suheldes selgus, et võistkond võib jätkata kahekesi. See hetk, kui Ako ja
Viktori silmad särama lõid, oli kõnekas. Seitse kilomeetrit lõpuni – ja nad
saavad jätkata.
Sebastian seisis kõrval, nägu lumivalge, iga karv härmas. Temast on mees saamas.
Noorte Kotkaste Sakala esindus
lõpetas võistluse lahingpaarina. Mitte neljaliikmelise meeskonnana, aga
lõpetas. Ja see oli seda väärt.
See ei olnud lihtsalt võistlus.
See oli ellujäämisõpe, ajalootund, iseloomukasvatus ja etnograafilised välitööd
suusanduses. Noored olid vaprad. Naer ei kadunud. Tahe ei kadunud.
Loodame ainult, et järgmisel korral
on varustus sellest sajandist. Iseloomu võib kasvatada igas olukorras, aga suusasidemed võiksid siiski
ajalooraamatust rajale kaasa mitte tulla.
Ahto Alas
NK Sakala Ümera rühmapealik
Fotod: Ahto Alas ja Elerin Öövel (2)
