Laupäeva, 30. aprilli hommikul kell 9 veeres läbi Viljandi kesklinna pikk autoderivi, muu hulgas kolm DAF-i, millest kahe lastiks põnevil seltskond. Suund võeti Välustesse, kus löödi kaheks tegusaks päevaks püsti Sakala maleva noorkotkaste lapsevanemate laager.
Lastevanemate laagrisse olid oodatud osalema 7–14-aastased noored koos lapsevanemaga. Kaitseliidu noorteorganisatsiooni väljaõppetegevusi viisid läbi salgapealikud ja noorliikmed noortejuhtide vastutusel ja juhendamisel. Lastevanemate laagris saabki ema või isa suurepärase pildi, millega tema noorkotkastest võsuke(sed) tegelevad ja mida õpivad.
Noored õpetavad noori
Lastevanemate laagri tegevuskava väljatöötamisel on lähtutud Kaitseliidu noorteorganisatsiooni väljaõppejuhendist ja Noorte Kotkaste järgukatsete nõuetest. Väljaõpe põhineb elamuslikul õppel ehk õppimine läbi tegevuste, sidudes elamusi varasemate kogemustega. Noorte osalusel ja kaasamisel väljaõppetegevuste korraldamisel on oluline rõhk noortejuhtidel. Noortejuhid innustavad noori, et noorliikmed saaksid olla organisatsiooni töös aktiivsed, võimaldades noortele praktilisi ja elulisi oskusi ning sõnaõigust kaasa rääkida rühma tegevustes ja väljaõppe kujundamises.
Kohapeal kerkisid põõsaste vahele rohelised telgid nagu võluväel ning laagrilised said ümbrust uudistada. Jaoülemad jagasid seltskonna neljaks jaoks ning pärast lõunasööki võis tegudele asuda ja õpitubadesse teadmisi-oskusi ammutama minna. Iga punt käis kordamööda kõik õpitoad läbi. Laupäeval oli kavas topograafia, esmaabi, matkatarkused ja varjualuse ehitamine. Kõik juhendajad panid osalejatele südamele, et kõik kuuldu tasub hoolikalt kõrva taha panna, sest päev lõpeb matkamänguga, mille kontrollpunktides tuleb lahendada just nimelt neil teemadel ülesandeid.
Päeval õpitu pandi õhtul proovile
Pärast õhtusööki oligi viimaks aeg siirduda umbes neljakilomeetrisele metsaringile. Siinkirjutaja sättis end teele koos kolmanda jaoga. Esimeses kontrollpunktis oli meeskonna ülesanne võimalikult kiiresti püstitada telkmantlist varjualune ning kui kohtunikud on töö üle kontrollinud, see ka maha võtta. Kohtunik Enn Pinsel toonitas, et töötada tuleb ühtse tiimina, mitte keegi ei hoia niisama nööriotsa peos, kõik panustavad. Seejuures vanemad olgu toetav, mitte teostav jõud. Neli minutit tihedat rabistamist ning valmis see saigi!
Läbi võseriku järgmist punkti otsides võis suureks rõõmuks kogeda suuremate noorkotkaste igati seltsimehelikku käitumist, kui nad manitsesid mahajääjaid järele ootama ning väiksemaid hoolitsevalt läbi ja üle okste aitasid ning julgustasid neid ütlema, kui on vaja puhkepausi.
Teises kontrollpunktis ootas kuhi asju, millest tuli komplekteerida kergmatkakott ühele inimesele. Asjaliku ja üksmeelse tiimitöö tulemusel jõudsid kotti nuga, müts, veepudel, toidukraam, tikud, vihmakeep ja meditsiinivahendid. Kohtunikel jagus kiidusõnu, et kolmas jagu oli esimene võistkond, kes pakkimisel arvestas sellega, et raskem nodi allapoole ja kergem peale. „Mis see veel on? Kes prahti kotti pani?” küsis kohtunik Remi Zieds üllatunult kasetohukänkrat kotist välja sikutades. Naerupahvaku saatel tunnistasid võistlejad, et kuna see oli asjade hulgas (hiljem selgus, et oli sinna kogemata sattunud) ja on igati vajalik kraam ja nii see kotti pakitigi.
Kolmandas mängupunktis ootas tahvlile kinnitatud nuputamisülesanne, kus tuli koodsõnadest välja lugeda lause. Näiteks novemberõnneindiaalfadelta taga peitis end sõna „nõiad” – igati paslik volbriõhtusse.
Neljandaks tuli kehastuda abiandjateks ning leida alalt kolm kannatanut: ühel oli legendi järgi suur lõikehaav jalas, teisel oli rästik hambad käsivarde löönud ning kolmas vaevles kuumarabanduse ja krampide käes. Jagus nii ähmis peataolekut kui ka asjalikku abi hädalistele. Kui „kannatanud” olid aitajatele head ja vead ette lugenud, lahkus kamp väärtusliku kogemuse võrra rikkamana.
Teel laagriplatsi poole üllatas ja ehmatas metsast kõlav kärgatus ning rühm pani väsinud jalgadest hoolimata padinal üle kraavi võssa, sest oli hoiatatud vastutegevuse eest. Vahejuhtumist elevil jagu lahendas kiiresti ka viimase punkti ülesande, kus kaardile tuli märkida ilmakaared ja kaks kontrollpunkti. Valmis! Nüüd võis hakata lõkketule paistel volbriõhtut nautima. Vorstid lükati vardasse ja vahetati päevamuljeid.
Kui jaoülemad olid oma telkides paika saanud öövalve järjekorra ning juhtnöörid kätte jaganud, kuidas ahju kütta ning valvamise tiir sõbrale üle anda, poetigi põhku. Hommikul ärkas nii mõnigi elukogemuse võrra rikkamana, et kui uni saab valvajast võimust ja tuli kustub, poeb külm üpris ruttu kontide vahele...
Adrenaliinilaks laagrile punktiks
Karge pühapäevahommik metsas algas laagrilistele lindude koorilaulu saatel. Pärast kosutavat hommikuputru siirduti taas õpitubadesse. Üks jagu õppis ja harjutas rivis sammumist ja pöördeid, teine kuulas naiskodukaitsjate Kai Kannistu ja Daniela Eriti õpetussõnu kriisiks valmistumise ja „Ole valmis!” äpi kohta ning kolmas ja neljas jagu koondusid Antonina Eeki juurde köiekunsti ja sõlmede tegemist õppima.
Pärast lõunasööki tuli hakata tasapisi laagriplatsi korrastama ja telke kokku pakkima. Laagripäevadele pani uhke punkti airsoft’i lahing metsatukas. Rohelistes ja mustades maskides võitlejad ragistasid võsas, ümbrus kaikus tärinast ja hõigetest.
Kui varustus oli autodesse pakitud, rivistus tehtud, tänusõnad lausutud, veeres väsinud, aga õnnelik kamp Viljandi poole... Kohtumiseni järgmisel korral!
Rahul ja rõõmsad laagrilised
Piret Sadam oli koos oma Ümera rühma noorkotkaga lapsevanemate laagris teist korda. Eelmisel korral olid nad laagris keset palavat suve ning siis oli kogemus sootuks teine, aga oma sõnul jäi Sadam mõlemal korral rahule, sest tegevused olid huvitavad ja telgis magamine elamus omaette.
Aivar Berzin oli laagris esimest korda koos oma 7-aastase poja ja tolle sõbraga. Avaldused noorkotkaste ridadesse astumiseks on tehtud ja poisid ootavad vastuvõtmist. „See on ju puhas seiklus! Loodus, telgis magamine, mängud, airsoft, maastikuretk... Endalgi on huvitav, sest siin on eluliselt vajalikud õpetused, näiteks matkakoti pakkimine,” rääkis Berzin. Ta nentis, et mõne tegevuse juures lapsed kurtsid igavust, aga õnneks mitte palju. „Ma ise mõtlesin, et äkki rivistus ei meeldi neile, aga üllatavalt hästi tegid kaasa.”
Kirjutas Tea Raidsalu
Fotod Gunnar Teas
