4.-6. oktoobrini leidis aset ajaloo suurim evakuatsiooniõppus Lõuna Sild 2024, mis hõlmas Lõuna-Eestit. Õppuse põhistsenaarium nägi ette Lõuna-Eesti ida ja kagu piirkonna (Põlvamaa, Võrumaa, Valgamaa, Tartumaa) evakuatsiooni Viljandimaale.
Päästeamet harjutas ulatusliku evakuatsiooni juhtimist ja läbiviimist, Kaitseliidu malevate evakuatsioonirühmad harjutasid tegevusi evakuatsioonikohtades ja teisi evakuatsiooniga seotud logistilisi ülesandeid. Eesmärk oli harjutada suure hulga tsiviilelanike evakuatsiooni korraldamist kriiside puhul koostöös erinevate asutustega. Õppusele oli kaasatud ka Lõuna-Eesti kohalikud omavalitsused, häirekeskus, sotsiaalkindlustusamet ning politsei- ja piirivalveamet.
Õppus, õppus, õppus!
Evelin Laanemäe, meditsiinirühma liige, parameedik
Reede lõuna. Lapsed on koolis, rahulik toimetamine kodukontoris, soe kohvitass aurab lauanurgal… Tuleb teavitus-SMS ja rahu on läinud! Ma ju teadsin, et ees ootab suurõppus, kuid asjad on pakkimata ja nagu kiuste helistab üks klient teise järel ning kiire sisuga e-kirju tuleb robinal – nad nagu teaksid, et mul hakkas kiire.
Kogunemine malevas, esimesed juhtnöörid käes ja algab sõit evakuatsioonikohta. Hinges on suur segadus ja küll on hea kuulda, et ka teistel on teadmatus, kuidas või mida teha. See justkui rahustas natukene ja andis julgust juurde – me oleme meeskond ja toetame teineteist.
Meie evakuatsioonikohaks sai Tarvastu gümnaasium. Meeskond sibas ringi, et üles seada turvaline ja toimiv koht. Ikka selleks, et kui evakueeritavad kohale jõuavad, siis kõik sujub ja laabub. Väiksed kotermannid proovisid meid kummitada, kuid need said ühiselt ületatud. Näiteks kadus internet sisse registreerimise arvutitest või läksid vahetusse osalejate jalanõud, kord ei kirjutanud kolm pastakat järjest, seejärel soovis osaleja privaatset nurka.
Meeskonnal oli kogu aeg käed-jalad tööd täis. Laupäeva õhtu poole, kui õues hakkas pimenema, kuulsin kolme proua juttu. Teemaks oli jalutamine ehk sammude kogemine. Nad olid mures, et päeva normist ehk 10 000-st jääb samme puudu. Seejärel haarasin kohe oma telefoni, et huvitav, kui palju minul samme on kogunenud: 12 800 ja toimekas päev polnud veel lõppenud. Reguleerijad, kes olid pidevalt justkui kuhugi teel ehk liikumises, ütlesid, et laupäeval kogusid nad üle 24 500 sammu.
Meie meeskond on mitmekülgne – on nooremaid ja vanemaid, on kogemustega ja neid, kes täitsid oma ülesandeid esimest korda. Mina olen varem mitmel õppusel osalenud ja see andis kindlust toimetamiseks. Ma olen rahutu hing ja hea on ringi liikuda. Kui ma ei pidanud meditsiinipunktis valves olema, käisin ringi ja abistasin, kus vaja. Nii hea on näha, kuidas teised meeskonnad tegutsevad ja sain neid toetada ning seeläbi õppida-areneda.
Iga õppuse mõte on õppida, areneda, märgata vigu, et neid järgmine kord vältida ja saada meeletul hulgal positiivseid kogemusi. Toon välja mõned enda õpikohad, millest osa saab kanda terve meeskonna õpikohtadeks.
- Õppisin EI ütlema. Kui täitsime tööülesandeid, olid meil kokkuleppe kohaselt seljas helkurvestid. Pauside ajal võtsin vesti seljast, jalutasin ringi ja kui mõni meeskonnaliige pöördus mu poole palvega aidata, ikka aitasin. Pausid on vajalikud eriti siis, kui kriisiolukord võib väldata päevi ning tuleb õppida korraks eemalduma ja taastama oma jõuvarusid. Õppisin reaalselt EI ütlema, lihtsam tundus abistada meeskonnaliiget, kui iseendale mõelda.
- Vajalike lülitite leidmine. Meie evakuatsiooni koht asus maapiirkonna suures koolimajas. Õhtu saabudes õues hämardus ja ruumid muutusid pimedaks. Ma ei kujutanud ettegi, et ühes koolimajas võib nii palju erinevaid lüliteid ja valgusallikaid olla ning kui keeruliseks osutub õige lüliti leidmine.
- Suhtlemisoskuse arendamine. Kui nägin kõrgustesse turnivaid lapsi ja noori, kes kohati vallutasid enda alla peaaegu kõigi magamisasemed, siiski tuli jääda viisakaks ja samal ajal juhtida lapsevanemate tähelepanu, et nad oma lapsi korrale kutsuksid.
- Oskus rahulikult selgitada, miks pole igal perel omaette tuba või miks osa WC-sid asuvad kaugemal koridoris. Tuleb jääda rahulikuks, meelde tuletada, et on kriisiolukord ja vahel aitas lihtsalt ära kuulamine.
- Kuidas toimib inva-WC hädakutsung ja kuidas seda välja lülitatakse? Ma pole kordagi selle peale isegi mõelnud, kuidas see süsteem toimib. Või kuidas evakuatsioonikohta pääseb liikumisraskustega isik?
Mina olen tänulik selle õppuse eest nii korraldajatele, taustajõududele, meeskonnale kui evakueeritavatele. Ühiselt toimetades ja õppides muutume tugevamaks ja võimsamaks!
 |
| Mariliis Tammeväli |
Naiskodukaitse Sakala ringkonna evakuatsioonirühma juhi abi Mariliis Tammeväli tõdes, et õpikohtasid on olnud tohutult. „Mina olen alles värske rühmaülema abi, aga minu suureks üllatuseks on meil väga-väga hästi toimiv meeskond, meil on väga head meeskonnapealikud, kes oma väikseid rühmakesi hästi juhivad. Ma olen väga positiivselt üllatunud, kui hästi tegelikult meie meeskond kokku oskab mängida!”
Evakueeritavate tagasiside oli Tammeväli sõnul pigem positiivne, oldi rahul sellega, kuidas oli organiseeritud majutus ja toitlustus, lisaks oli ka mitmeid meelelahutuslikke üritusi, näiteks päästeameti ja Punase Risti koolitused ning evakuatsioonirühma tegevusjuhtide pakutud tegevused.
Naiskodukaitsja Kai Kannistu astus sedakorda evakuatsioonirühma liikme asemel evakueeritava rolli pakkudes tiimile proovikivi, kuidas toimetada evakuatsioonikohas ratastooliinimesega. „Kõik teadsid oma ülesandeid ja tegid seda parimal moel,” kiitis Kannistu. „Evakukeeritavad tundsid ennast turvaliselt, kõik kulges plaanide järgi,” lisas ta.
Kaitseliidu ülem kindralmajor Ilmar Tamm tänas Kaitseliitu ja naiskodukaitsjad suurõppusesse antud panuse eest. „Ma usun, et selle õppuse mastaap aitab mõista selle juhtimise tasandit kuni selle läbiviimiseni, kõiki neid kitsaskohti ja ka väljakutseid. Ja tundub, et ka need evakueeritavad, kes siia olid tulnud, said aru, et asi on läbi mõeldud, et kõik need tegevused, mida oleme siia neile ette näinud, on sisukad ja plaanipärased.”
Ilmar Tamm toonitas, et selle õppuse suur märksõna on koostöö. „Väga paljud ametkonnad peavad siin tegema koostööd ja tegema seda ladusalt.”
Pärast evakuatsioonikohtade külastamist tõdes kindralmajor, et ta usaldaks kriisi korral oma pere vajadusel viibima sellisesse kohta ning ise saaks rahuliku südamega keskenduda oma põhitööle. Pärast õppust tuleb aga Kaitseliidu ülema sõnul hoida näppu pulsil, et kõik õpitunnid ja kogemused saaksid rakendatud.
Naiskodukaitse arendusspetsialist Reelika Rohuste tõdes, et Naiskodukaitse tublid evakuatsioonirühmad toimetasid väga kenasti. „Meil on evakuatsiooni baaskursus, kus me siis õpetamegi, kuidas evakuatsioonipunkti nii-öelda üles seada: kuhu teha magala, kuhu staap ja nii edasi. Aga õppused õpetavad kõige rohkem, sest me võime küll kunstlikke situatsioone välja mõelda, aga päriselu annab õppetunde juurde, millele võib-olla planeerimise ajal ei suuda mõeldagi,” rääkis Rohuste. „Peamine on alguses baasteadmised paika saada ja siis juba läheb detailide lihvimiseni välja. Õpime, kuidas ja kuhu ressurssi paigutada, et paremini hakkama saada.”
Rohuste usub, et evakueeritavate hulgas oli ka tulevasi kaitseliitlasi ja naiskodukaitsjaid, sest nähes õppusel, millega nad tegelevad, võib tekkida tunne, et ma tahan ka sellest osa saada.
Tekst: Evelin Laanemäe, Tiiu Sommer, Tea Raidsalu
